Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse. Hageja nõue ja põhjendused Eesti Vabariik Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu (hageja) esitas 6.07.2015. a kohtule hagi M.T., A.M., A.K., A.J., M.I., M.K., M.L. ja E.A. vastu võlgnevuse 7 262,41 euro nõudes. Hageja palub kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista 7 262,41 eurot, millest kostjalt A.M. maksimaalselt 1 565,84 eurot, kostjalt A.K. maksimaalselt 5 592,27 eurot, kostjalt A.J. maksimaalselt 3 802,74 eurot, kostjalt M.I. maksimaalselt 1 565,84 eurot, kostjatelt M.L. ja E.A. maksimaalselt 2 684,29 eurot ning kostjalt M.K. maksimaalselt 1 789,53 eurot. Hagiavalduse (tl 1-3) kohaselt sõlmisid M.T. (endine K.) ja AS Hansapank 21.09.2004. a õppelaenulepingu nr 04-449116-OL, mille alusel pank laenas laenusaajale kokku 110 000 krooni. Laenusaaja kohustus tasuma õppelaenusummalt pangale intressi 5% aastas. Lepingust tulenevate kohustuste täitmist tagasid käendusega kostjad A.M., A.K., A.J., M.I., M.K., M.L. ja E.A.. Käendaja A.M. sõlmis 30.09.2004. a limiteeritud käenduslepingu maksimumsummas 24 500 krooni (1 565,84 eurot). Käendaja A.K. sõlmis 11.11.2004. a, 14.09.2006. a ja 10.09.2007. a limiteeritud käenduslepingud kokku maksimumsummas 87 500 krooni (5 592,27 eurot). Käendaja A.J. sõlmis 14.09.2005. a ja 12.09.2007. a limiteeritud käenduslepingud kokku maksimumsummas 59 500 krooni (3 802,74 eurot). Käendaja M.I. sõlmis 20.09.2005. a limiteeritud käenduslepingu maksimumsummas 24 500 krooni (1 565,84 eurot). Käendaja M.L. sõlmis 30.10.2008. a limiteeritud käenduslepingu summas 42 000 krooni (2 684,29 eurot). Käendaja M.K. sõlmis 15.09.2006. a limiteeritud käenduslepingu summas 28 000 krooni (1 789,53 eurot). Käendaja E.A. sõlmis 30.10.2008. a limiteeritud käenduslepingu summas 42 000 krooni (2 684,29 eurot). Tulenevalt õppetoetuste ja õppelaenu seaduse (ÕÕS) § 18 lõigetest 1 ja 2 ning lepingus kokkulepitust, tekkis laenusaajal kohustus hakata laenusummat ja sellest tulenevat intressi pangale tagasi maksma. 12.12.2010 edastas pank laenusaajale ja käendajatele teatise palvega tasuda tekkinud võlgnevus, milles märkis ära ka tagajärjed kohustuse täitmata jätmise korral. Kuna laenusaaja ega käendajad ei täitnud nõuetekohaselt oma lepingulisi kohustusi, nõudis pank, tuginedes ÕÕS § 21 lõikele 1, hagejalt riigitagatise rakendamist, mille riik täitis 8.02.2011. a summas 7 471,77 eurot. Kui riik hagejana on eelnimetatud kohustuse panga ees täitnud, tekkis tal ÕÕS § 21 lõike 2 järgi nõudeõigus kogu tema poolt krediidiasutusele tasutud summa ulatuses. Haridus- ja Teadusministeerium teavitas oma 16.02.2011. a kirjas laenusaajat võlausaldaja vahetumisest ning palus võlgnevus tasuda või taotleda maksegraafikut. 04.04.2011. a esitas laenusaaja avalduse maksepuhkuse saamiseks kuni lapse 3-aastaseks saamiseni, mille hageja ka rahuldas ning võlgnikele võimaldati maksepuhkust 04.04.2011. a kuni 27.12.2013. a. Pärast maksepuhkust saadeti laenusaajale meeldetuletus e-posti teel, kuid sellele ei reageeritud. 22.07.2014. a läksid teatised kõigile võlgnikele. 28.07.2014. a tegi laenusaaja avalduse maksegraafiku kohaldamiseks. 14.08.2014 esitas hageja laenusaajale allkirjastamiseks ja käendajatele teadmiseks „Kokkuleppe õppelaenuvõlgnevuse tasumiseks maksegraafiku alusel.“ Pärast maksepuhkust ei ole võlgnevust täielikult tasutud. ÕÕS § 21 lõike 3 kohaselt on laenusaaja või tema käendaja kohustatud tasuma intressi 5% aastas riigi poolt krediidiasutusele tasutud summa tagastamata jäägilt. Hageja on arvestanud intressi ajavahemikus 16.03.2011. a kuni 02.07.2015. a summas 104,54 eurot. Ajavahemikul, mil laenusaajale võimaldati maksepuhkust ei ole hageja intressi arvestanud.

Seisuga 3.07.2015. a on hageja nõude suuruseks 7 262,41 eurot, mis koosneb põhivõlgnevusest summas 7 157,87 eurot ning intressist 104,54 eurot. Kostjate 2, 3, 4, 6, 7 ja 8 seisukoht Kostjad A.M., A.K. ja M.K. ning M.L. ja E.A. on esitanud kohtule vastuse (tl 71-73, 79-81, 118120), milles paluvad kohaldada aegumist ning jätta hagi rahuldamata. Kostjad leiavad, et nõue käendajate vastu muutus sissenõutavaks 2010. a detsembri lõpus, hagi on esitatud 6. juulil 2015. a, mistõttu nõue käendajate vastu on TsÜS § 146 lõike 1 järgi aegunud. AS Swedbank teatas käendajatele 12.12.2010. a kirjalikult, et M.K. (T.) ei ole oma kohustust täitnud ning käendajatel tuleb tasuda võlgnevus 7 päeva jooksul alates kirja kättesaamisest. Seega muutus nõue sissenõutavaks hiljemalt 2010. a detsembri lõpus. Hageja omandas pangalt nõude 8. veebruaril 2011. a ning sellega on talle üle läinud kõik võlausaldaja õigused ja kohustused. Nõude aegumine põhivõlgniku ning käendajate vastu kulgeb erinevalt ning aegumise peatumine või katkemine põhivõlgniku suhtes ei ole üle kantav võlausaldaja ja käendajate vahelistele kohustustele. Seega juhul kui M.T. sõlmis võlausaldajaga täiendavaid kokkuleppeid tasumise tähtaja, maksepuhkuse jms osas, ei saa need mõjutada aegumise kulgemist käendajate suhtes. Seoses maksepuhkuse andmisega peatus aegumine üksnes põhivõlgniku suhtes. 4.01.2016. kohtuistungil esitas kostjate esindaja taotluse aegumise küsimuses vaheotsuse tegemiseks. Kohtuistungil ühines aegumise vastuväitega ka kostja A.J.. Hageja seisukoht aegumise kohaldamise suhtes Vastuseks kostjate taotlusele aegumise kohaldamiseks on hageja teatanud (tl 124-125), et hageja ei nõustu kostjate seisukohaga nõude aegumise kohta. Pärast riigitagatise rakendamist esitas laenusaaja avalduse maksepuhkuse saamiseks kuni lapse 3-aastaseks saamiseni, mille hageja ka rahuldas ning andis maksepuhkuse 4.04.2011. a kuni 17.12.2013. a. Seega selleks perioodiks peatus aegumistähtaeg kõigi kostjate osas, tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-st 162 ning õppetoetuste ja õppelaenu seaduse § 18 lõikest 4. Vastupidine tõlgendus oleks äärmiselt meelevaldne ning tähendaks seda, et kui laenusaajal oli maksepuhkus, oleks pidanud hageja samal ajal nõudma käendajatelt võlgnevuse tasumist. Selline tõlgendus oleks vastuoluline ning üldises plaanis ebaõiglane ka käendajate suhtes. Hageja 4.01.2016. a kohtuistungil antud selgitustest nähtuvalt ei ole hageja nõus, et nõue muutus sissenõutavaks detsembris 2010. a. Detsembris saadetud teates ei nõudnud pank kogu summa tasumist, pank andis laenusaajale ning käendajatele teada, et üks osamakse on võlgu jäänud. Kui käendajad ei olnud sellest teadlikud, et leping on üle läinud, siis kehtib pangas tehtud leping, mis on sõlmitud maksegraafikuga kuni 2021. a. Riik pidi seadudes kohaselt maksepuhkust andma. Kui laenusaaja oli saanud maksepuhkust, ei saanud riik käendajatelt maksmist nõuda. Maksepuhkuse aja eest ei ole küsitud ka intressi.

KOHTU SEISUKOHT

TsMS § 449 lg 3 kohaselt võib kohus teha vaheotsuse muu hulgas aegumise kohaldamise taotluse suhtes, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Aegumise kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja jätkab menetlust. Kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Kohus leiab, et käesolevas asjas tuleb teha otsus aegumise kohaldamise taotluse suhtes. Hageja nõudele kui tehingust tulenevale nõudele (vt Riigikohtu 22. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-178-10 p-d 23, 27) kohaldub TsÜS § 146 lg lõikes 1 sätestatud 3-aastane aegumistähtaeg.

Vastavalt TsÜS § 147 lõikele 1 algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Pooled vaidlevad selle üle, millal muutus nõue sissenõutavaks. Õppetoetuste ja õppelaenu seaduse (ÕÕS) § 21 lg 1 kohaselt kui laenusaaja ei ole käesoleva seaduse §-s 18 määratud tähtaja jooksul asunud laenu tagasimaksmisele ning tema või tema käendajad või hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik või pandiga koormatud ehitise või selle mõttelise osa omanik (edaspidi pantija) ei täida õppelaenulepingust tulenevaid kohustusi, tekib krediidiasutusel õigus nõuda riigilt laenusaaja või tema käendaja või pantija kohustuse täitmist laenule antud riigitagatise ulatuses. ÕÕS § 21 lg 2 kohaselt kui riik on käesoleva paragrahvi lõikes 1 toodud ulatuses täitnud laenusaaja kohustuse krediidiasutuse ees, tekib riigil nõudeõigus laenusaaja ja tema käendajate või pantija suhtes kogu riigi poolt krediidiasutusele tasutud summa ulatuses. Laenulepingu p 15.1 kohaselt kui laenusaaja või tema käendajad ei täida koheselt lepingust tulenevaid kohustusi ja riik rahuldab panga nõuded, tekib riigil nõudeõigus laenusaaja ja/või tema käendajate suhtes kogu riigi poolt pangale tasutud summa ulatuses. Käenduslepingute p 4 kohaselt käendatava kohustuse täitmise tähtpäevaks on lepingu järgse iga makse tasumise tähtpäev. Lepingu ülesütlemisel on kohustuse täitmise tähtpäevaks päev, milliseks laenusaaja kohustub ennetähtaegselt tasuma kõik lepingu alusel võlgnetavad summad. Käenduslepingute p 5 kohaselt käendajal tekib tagasinõudeõigus laenusaaja suhtes käendaja poolt pangale täidetud nõude ulatust. Pärast lepingust tuleneva nõude täitmist pangale annab pank käendajale üle lepingust tulenevat nõuet tõendavad dokumendid. Kui laenusaaja ja käendaja ei täida lepingust tulenevaid panga nõudeid kohaselt ja riik on tasunud võlgnevuse pangale, siis tekib vastav tagasinõudeõigus riigil. Aegumisele tuginenud kostjad leiavad, et nõue muutus sissenõutavaks hiljemalt 2010. a detsembri lõpus. Kohus leiab, et kogu nõue detsembris 2010. a sissenõutavaks ei muutunud. 12.12.2010. a põhivõlgnikule ja käendajatele saadetud kirjades nõudis pank 12.12.2010. a seisuga võlgnetava 5 806,36 krooni tasumist, paludes võlgnevus tasuda seitsme päeva jooksul alates kirja saamisest. Pank hoiatas, et tasumata jätmise korral realiseeritakse riigitagatis ja laenusummat hakkab tagasi nõudma riik. Kuna põhivõlgnik ega käendajad võlgnevust ei tasunud, tekkis pangal vastavalt ÕÕS § 21 lõikele 1 õigus nõuda riigitagatise ulatuses kohustuse täitmist riigilt. Kohus leiab, et kogu nõue muutus sissenõutavaks nõude tasumisega riigi poolt 8.02.2011. a, millega vastavalt ÕÕS § 21 lõikele 2 riigil tekkis nõudeõigus laenusaaja ja tema käendajate vastu kogu riigi poolt krediidiasutusele tasutud summa ulatuses. 16.02.2011. a põhivõlgnikule saadetud teatises on riik nõudnud kogu võlgnevuse tasumist. Asjaolu, et riik käendajaid nõude üleminekust ei teavitanud ning käendajatelt tasumist ei nõudnud, ei mõjuta nende suhtes nõude sissenõutavaks muutumist. TsÜS § 147 lg 2 järgi muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist, seega nõude sissenõutavaks muutumine ei sõltu sellest, millal kohustatud isik nõude olemasolust teada saab või õigustatud isik vastava nõude esitab. Hageja on saatnud käendajatele õppelaenuvõlgnevuse teatised ning nõudnud käendajatelt võlgnevuse tasumist 22.07.2014. a, seega pärast TsÜS § 146 lg lõikes 1 sätestatud 3-aastase aegumistähtaja möödumist. Pooled vaidlevad selle üle, kas aegumine käendajate suhtes peatus tulenevalt TsÜS §-st 162 ja ÕÕS § 18 lõikest 4 seoses laenusaajale maksepuhkuse võimaldamisega kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni.

TsÜS § 162 kohaselt aegumine peatub ajaks, mil kohustatud isikul on kokkuleppel õigustatud isikuga ajutiselt õigus keelduda kohustuse täitmisest, eelkõige, kui talle on antud täiendav tähtaeg täitmiseks. ÕÕS § 18 lg 4 kohaselt õppelaenu tagasimaksmise tähtaja kulgemine peatub ja intressi tasumise kohustust ei teki laenusaajal ajateenistuses viibimise ajaks või ühel vanemal lapse kolmeaastaseks saamiseni või arst-residendil residentuuri lõpetamiseni vastava tõendatud taotluse saamise hetkest. Riik tasub käesolevas lõikes nimetatud perioodil krediidiasutusele õppelaenusumma jäägilt tasumisele kuuluva intressi kommertsintressimäära ulatuses käesoleva seaduse § 16 lõike 2 alusel riigi ja krediidiasutuse vahel sõlmitavas lepingus sätestatud tingimustel. Riigikohtu praktikast tulenevalt ei mõjuta aegumise katkemine või peatumine põhivõlgniku suhtes käenduslepingust tuleneva nõude aegumist (vt nt Riigikohtu 18. märtsi 2010. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-12-10 p-d 11-12; Riigikohtu 18. detsembri 2013. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-134-13 p 10). ÕÕS § 18 lg 4 reguleerib õppelaenu tagasimaksmise tähtaja kulgemise peatumist. Õppelaenu tagasimaksmise tähtajad on sätestatud ÕÕS § 18 lõigetes 1 ja 2. ÕÕS § 18 lõikes 3 toodud alustel pikenevad ÕÕS § 18 lõigetes 1 ja 2 toodud tähtajad, intressi kohustust ei teki ning intressi tasub selle perioodi eest laenusaaja asemel riik. ÕÕS § 18 lg 4 reguleerib õppelaenu tagasimaksmist enne riigitagatise rakendumist. Riigitagatise rakendumisega on riigil õigus nõuda kogu võlgnevuse tasumist. ÕÕS § 18 lõikest 4 ei tulene iseseisvat aegumise peatumise alust. Põhivõlgnikule ÕÕS § 18 lõikes 4 nimetatud juhtudel maksepuhkuse andmine peatab nõude aegumise üksnes põhivõlgniku suhtes ning ei mõjuta nõude aegumist käendajate suhetes, kui käendajate endiga selles osas ühtki kokkulepet sõlmitud ei ole. Käesoleval juhul ei ole käendajaid riigi nõude tekkimisest teavitatud, käendajatele kokkuleppe sõlmimise võimalust pakutud ei ole, samas hageja oleks seda pidanud tegema (Vabariigi Valitsuse 25.08.2004. a vastu võetud määruse nr 284 „Õppelaenu tagasimaksmise ning kustutamise tingimused ja kord“ § 3 lg lõiked 1-4). Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et nõude aegumine käendajate suhtes ei peatunud seoses põhivõlgnikule maksepuhkuse võimaldamisega. TsÜS § 143 kohaselt võtab kohus või muu vaidlust lahendav organ nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kuna kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb kohus nende kostjate suhtes, kes aegumisele tuginesid lõppotsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Hageja ja põhivõlgnik M.T. vahel sõlmitud kompromissi peab kohus vajalikuks kinnitada. Kostja M.I. pole kohtukutset kätte saanud ja tema osas menetlus jätkub. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine Kuna menetlus kostjate 2, 3, 4, 6, 7 ja 8 osas lõpeb, määrab kohus osaliselt kindlaks menetluskulude jaotuse. Kuna kohus jättis hagi kostjate 2, 3, 4, 6, 7 ja 8 osas rahuldamata, jätab kohus nende menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. TsMS § 174 lõigete 1, 2, § 177 lg 1 p 1 alusel määrab kohus kindlaks ka menetluskulude rahalise suuruse. Kostja 3 on 4.01.2016. a kohtuistungil esitanud menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on tema menetluskuluks õigusabikulu 360 eurot (sh käibemaks): 120 eurot tsiviilasja materjalidega tutvumise ja hagiavalduse kohta vastuse koostamise eest (1 töötund); 240 eurot kohtuistungiks valmistumise (1 töötund) ja kohtuistungil osalemise eest (1 töötund). Kostja 3 taotleb menetluskulude hüvitamist käibemaksuga, kuna ta ei ole käibemaksukohuslane. Hageja esindaja on 25.06.2016. a kohtule teatanud, et hagejal ei ole kostja 3 menetluskulude kohta vastuväiteid. Tulenevalt TsMS § 175 lg I esimesest lausest mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Kohus leiab, kostja 3 lepingulise esindaja kulud on arvestades käesoleva tsiviilasja keerukust ja mahtu mõistlikud ning põhjendatud. Kohus määrab kostja 3 menetluskulude rahaliseks suuruseks ning mõistab hagejalt kostja 3 kasuks välja menetluskulu summas 360 eurot (sh käibemaks). /allkirjastatud digitaalselt/ Andrus Miilaste kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.