1.Tühistada Tartu Maakohtu 15. juuni 2015 tagaseljaotsus ja saata Stokker Finance OÜ hagi Hillar Kassi vastu võlgnevuse väljamõistmiseks läbivaatamiseks maakohtule.
2.Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine otsustatakse asjas tehtavas lõpplahendis.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Stokker Finance OÜ (hageja) esitas 16. märtsil 2015 Tartu Maakohtule hagi Hillar Kassi (kostja) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Hageja palus mõista kostjalt välja põhivõlgnevuse 602,89 eurot, intressi 41,38 eurot, 16. märtsi 2015 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 276,40 eurot ning alates 17. märtsist 2015 kuni põhivõla tasumiseni viivise 0,3% päevas. Hagiavalduses märgitu kohaselt sõlmisid pooled 2. juulil 2014 krediidilepingu nr LC001976, mille kohaselt andis hageja kostjale laenu summas 602,89 eurot. Lepingu kohaselt pidi kostja laenu põhiosa hagejale tagastama osamaksetena vastavalt lepingus toodud graafikule. Koos igakordse tagasimaksega kohustus kostja maksma intressi seni tagastamata laenusummalt. Laenulepingu p 2.12 kohaselt on intressimääraks 24% aastas krediidi jäägilt ning p 2.16 esimese alapunkti ja p 2.17 järgi kohustus kostja tasuma viivitustes olevalt maksetelt viivist 0,3% päevas. Kostja ei ole ühtegi lepingujärgset makset tasunud. 29. septembril 2014 saatis hageja kostjale meeldetuletuse tasumata osamaksete kohta. Hageja ütles lepingu üles 11. novembril 2014, selleks ajaks oli kostja viivituses kolme järjestikuse osamakse tasumisega.
2.Kostja hagile ei vastanud.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 15. juuni 2015 tagaseljaotsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja 697,58 eurot (sh põhivõlg 602,89 eurot + intress 41,38 eurot + 16. märtsi 2015 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 53,31 eurot) ja alates 17. märtsist 2015 kuni põhivõla tasumiseni viivise 24% tagastamata põhivõlalt aastas. Maakohus jättis hagi rahuldamata osas, milles hageja soovis põhivõlalt viivise väljamõistmist suuremas määras kui 24% aastas. Maakohus jättis hageja menetluskuludest 53% kostja kanda ja 47% hageja enda kanda, kostja menetluskulude kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 212 eurot. Maakohtu põhjenduste kohaselt on hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõue kostjalt isiklikult allkirja vastu üleandmisega kätte toimetatud 5. mail 2015. Kostja ei ole tähtaegselt kohtule vastanud. Hageja nõue põhivõla 602,89 euro ja intressi 41,38 euro osas on tervikuna õiguslikult põhjendatud. Maakohus leidis, et leping ei ole lõppenud 11. novembril 2014 ülesütlemisega, kuna lepingu ülesütlemine ei vasta VÕS § 416 lg-s 1 sätestatud nõuetele. Hageja saatis lepingu ülesütlemise hoiatuse kostjale 29. septembril 2014, st selleks ajaks oli kostja viivituses vaid kahe üksteisele
järgneva osamakse tasumisega. Hagist ei nähtu, et hageja oleks pärast kostja poolt kolme osamaksega viivitusse jäämist 15. oktoobril 2014 teavitanud kostjat lepingu ülesütlemisest ega andnud kostjale täiendavat tähtaega tekkinud võlgnevuse tasumiseks. Kuigi leping ei ole lõppenud ülesütlemisega 11. novembril 2014, on hagejal siiski õigus nõuda kostjalt lepingu alusel tasumisele kuulunud osamakseid, kuna nende tasumise tähtaeg on möödunud. Maakohtu hinnangul on hageja viivise nõue üksnes osaliselt õiguslikult põhjendatud. Lepingu p 2.17 kohaselt on maksetega viivitamise korral kohaldatav viivise määr 0,3% päevas, s.o 109,50% aastas. Lepingus kokkulepitud intressimäär on leping p 2.12 järgi aga 2% kalendrikuus, s.o 24% aastas. Kuivõrd lepingu p-s 2.17 sätestatud viivise määr on suurem kui lepingujärgne intressi määr, on lepingu p 2.17 VÕS § 415 lg 1 ja § 421 alusel tühine. Hagejal on õigus nõuda kostjalt VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt viivist samas määras, mille pooled on näinud ette krediidilepingus intressimäärana. Hageja viivisenõue on eeltoodust tulenevalt õiguslikult põhjendatud VÕS § 113 lg 1 järgi määras 24% tagastamata põhivõlalt aastas. Maakohus leidis, et on põhjendatud mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis alates iga osamakse sissenõutavaks muutumisest kuni 16. märtsini 2015 kokku summas 53,31 eurot ning alates
17.märtsist 2015 kuni põhivõla täieliku tasumiseni viivis 24% tagastamata põhivõlalt aastas. Maakohus leidis, et põhjendatud ega vajalik ei ole hageja esindaja tunnitasu määr 120 eurot tunnis. Arvestades nii hageja enda varem tasutud tunnitasu määrasid kui ka teistes sarnastes tsiviilasjas kohtule teadaolevaid tunnitasumäärasid, luges maakohus põhjendatud ja vajalikuks tunnitasumääraks määrade keskmise 70 eurot tunnis. Kuivõrd tegemist on lihtsa tüüphagiga, siis tsiviilasja keerukust ning hagiavalduse ja hagi aluseks olevate materjalide mahtu arvestades asja materjalidega tutvumisele, hagiavalduse koostamisele ning määrustega tutvumisele kulunud põhjendatud aeg on kokku 2,5 tundi. Hageja menetluskulud koosnevad seega tasutud riigilõivust 225 eurot ning esindajatasust summas 175 eurot, kokku 400 eurot. Kohus jättis hageja menetluskuludest 53% kostja kanda ja 47% hageja enda kanda.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Stokker Finance OÜ esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 15. juuni 2015 otsuse tühistamist osas, milles maakohus jättis viivisenõude osaliselt rahuldamata ning kostjalt hageja kasuks menetluskulud osaliselt välja mõistmata, ning teha uus otsus, millega rahuldada viivisenõue täiendavalt summas 7,40 eurot ning menetluskulude nõue täiendavalt summas 663 eurot. Apellant palus jätta menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) viitab apellant TsMS § 231 lg-tele 2 ja 4. Kostja on hagi kätte saanud, kuid pole sellele vastuväiteid esitanud. Seega on kostja kõik hagis esitatud asjaolud omaks võtnud. Tagaseljaotsust tehes ei tohi kohus esitatud tõendeid uurida ega teha otsus vastuolus hagis esitatud asjaoludega. Laenuleping on 11. novembril 2014 VÕS § 416 kohaselt kehtivalt üles öeldud. 16. märtsi 2015 seisuga tuleb kostjal tasuda hagejale viivist summas 60,71 eurot ja alates 17. märtsist 2015 kuni põhivõla tasumiseni viivist 24% aastas; 2) on maakohus rikkunud TsMS §-st 367 tulenevat nõuet mõista viivis välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Tagaseljaotsuses on viivis arvutatud kindla summana hagi esitamise seisuga, mitte otsuse tegemise kuupäeva järgi; 3) on maakohus ekslikult leidnud, et hagi on rahuldatud ca 53% ulatuses. Hagi on rahuldatud ca 76% ulatuses; 4) tuleb menetluskulud jätta täielikult kostja kanda. Vaid viivisenõude osaliselt rahuldamata jätmine ei ole piisav põhjendus kostjalt hageja kantud menetluskulude täielikult välja mõistmata
jätmiseks. TsMS § 163 lg 1 kohaselt on menetluskulude jaotuse määramine hagi osalise rahuldamise korral kohtu diskretsiooniotsus; 5) ei ole kostja menetluskulude nimekirjale vastuväidet esitanud. Menetluskulude nimekiri ei ole selgelt põhjendamatu. Hageja esindaja tunnitasu on mõistlik, põhjendatud ning vajalik. Maakohus on vandeadvokaadist lepingulise esindaja tunnitasu määra vähendades rikkunud menetlusnorme. Hageja esindaja varasemad tunnitasud ei oma käesoleva asja lahendamisel mingit tähtsust. Maakohus ei ole põhjendanud, miks on kohus jätnud kasutamata TsMS § 175 lg-st 11 tuleneva diskretsioonivõimaluse jätta vastuväidete ja selge ebamõistlikkuse puudumisel kontrollimata kulude täpsem koosseis. Kohus on põhjendamatult vähendanud hageja esindaja töö ajakulu.
5.Hillar Kass ei ole apellatsioonkaebusele vastanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus tühistab Tartu Maakohtu 15. juuni 2015 tagaseljaotsuse ja saadab Stokker Finance OÜ hagi H. Kass vastu võlgnevuse väljamõistmiseks TsMS § 657 lg 2 alusel läbivaatamiseks maakohtule.
7.Asja materjalide kohaselt esitas hageja hagi kostja vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Kuna kostja tähtaegselt maakohtule ei vastanud, siis oli maakohus TsMS § 407 lg 1 alusel õigustatud tegema asjas tagaseljaotsuse. TsMS § 407 lg 1 kohaselt võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et apellant on ebaõigesti viidanud TsMS § 231 lg-tele 2 ja 4. Käesolevas asjas ei ole toimunud kostjapoolset omaksvõttu TsMS § 231 lg-te 2 ja 4 mõttes. Hageja esitatud faktilised väited loetakse kostja poolt omaksvõetuks TsMS § 407 lg 1 alusel.
8.Õige on apellandi väide, et vastavalt seadusele tagaseljaotsust tehes ei hinda kohus tõendeid, kuid maakohus on seda vaidlustatud tagaseljaotsuses teinud. TsMS § 407 lg 1 kohaselt võib hagi tagaseljaotsusega rahuldada üksnes hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses ning see säte paneb kohtule hagi õigusliku põhjendatuse kontrollimise kohustuse. Hagi õigusliku põhjendatuse hindamisel saab lähtuda üksnes kostjale kättetoimetatud hagiavalduses toodud asjaoludest, mis loetakse TsMS § 407 lg 1 teise lause kohaselt kostja poolt omaks võetuks. Otsustamaks hagi õigusliku põhjendatuse üle, peab kohus subsumeerima hageja esitatud asjaolud õigete õigusnormide alla, lähtudes sellest, et hageja väiteid ei ole vaja tõendada, kuna seadus loeb, et kostja on need omaks võtnud. Antud juhul maakohus, asudes seisukohale, et hageja ei ole kehtivalt poolte vahel 2. juulil 2014 sõlmitud tarbijakrediidilepingut üles öelnud alates 11. novembrist 2014, on kohus hinnanud tõendeid (sh hagiavaldusele lisatud 29.09.2014 kostjale saadetud meeldetuletust). Hagiavalduses on hageja toonud asjaolu, et tarbijakrediidileping lõppes ülesütlemise tõttu alates 11. novembrist 2014 ning samuti on hageja märkinud, et lepingu ülesütlemise põhjustas kostja makseviivitus kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja vaatamata täiendavalt antud tähtajale kostja ei tasunud tasumata osamakseid. Kuna kohus saab hagi õigusliku põhjendatuse hindamisel lähtuda üksnes kostjale kättetoimetatud hagiavalduses toodud asjaoludest, mis loetakse TsMS § 407 lg 1 teise lause kohaselt kostja poolt omaks võetuks, siis oleks maakohus pidanud lähtuma hagiavalduses märgitud asjaolust, et hageja on kehtivalt üles öelnud poolte vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingu
11.novembrist 2014. Juhul, kui maakohtul tekkis kahtlus hagi õigusliku põhjendatuse osas, oli
kohtul võimalik mitte teha asjas tagaseljaotsust, vaid lahendada asi sisuliselt (viies läbi eelmenetluse vajalikus ulatuses). Sel juhul oleks maakohtul olnud võimalik selgitada hagejale õiguslikku olukorda, sh selgitada tõendid, millega hageja tõendab oma faktilisi väiteid, ning juhul, kui hageja tõesti ei ole kehtivalt tarbijakrediidilepingut üles öelnud, siis olnuks tal soovi korral võimalus suurendada intressi nõuet (praegu on hageja nõudnud intressi kuni laenulepingu ülesütlemiseni 11.11.2014). Kuna maakohus on tagaseljaotsuse tegemisel rikkunud TsMS § 407 lg-t 1, siis tuleb tagaseljaotsus tühistada ja tsiviilasi saata läbivaatamiseks maakohtule.
9.Alusetu on apellandi väide, et maakohus on rikkunud TsMS §-is 367 sätestatut, kuna tagaseljaotsuses on viivis arvutatud kindla summana hagi esitamise seisuga, mitte otsuse tegemise seisuga. TsMS § 367 järgi viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hagiavaldusest nähtuvalt on hageja taotlenud kostjalt viivise väljamõistmist kindla summana kuni hagiavalduse esitamiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Seega hageja ei ole ise nõudnud kohtult viivise väljaväljamõistmist kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja seetõttu on põhjendamatu apellandi väide maakohtu poolt TsMS § 367 rikkumise kohta.
10.Kuna ringkonnakohus saadab hagi TsMS § 657 lg 2 alusel läbivaatamiseks maakohtule, siis menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise otsustab maakohus tehtavas lõpplahendis ning ringkonnakohus ei vasta apellandi väidetele, mis on esitatud seoses menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramisega. Siinkohal peab ringkonnakohus siiski vajalikuks märkida, et TsMS § 175 lg-st 1 tulenev kohtu kohustus mõista teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses ei anna kohtule õigust vähendada poole ning tema esindaja vahel kokkulepitud tunnistasu, mida saab pidada mõistlikuks, arvestades varem tasutud tunnitasu määrasid ja sarnastes tsiviilasjades tasutud määrasid. Iseensest on aga maakohus õigesti, arvestades tsiviilasja keerukuse astet (sh hagiavalduse ja hagi aluseks olevate materjalide mahtu), vähendanud õigusabiteenuse osutamiseks kulunud aega. Asjakohatu on apellandi viide TsMS § 175 lg-le 11, sest viidatud säte ei välista TsMS § 175 lg-st 1 tulenevat kohtu kohustust välja mõista vaid vajalikud ja põhjendatud õigusabikulud.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.