Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Asjaolud ja menetluse käik TN (hageja) esitas 06.05.2014 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse IP (kostja) vastu tsiviilasjas 2-14-18440. Harju Maakohus keeldus 13.10.2014 määrusega hageja avalduse hagimenetlusse võtmisest (tl 6-12). 26.03.2015 esitas hageja kostja vastu hagi käesolevas tsiviilasjas. Hagi kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 10.02.2005 laenulepingu, mille alusel sai kostja hagejalt laenu 10 000 krooni, so 639,11 eurot. Laen tuli tagastada 10.02.2006 (tl 13-14). Kostja sooritas neli tagasimakset, so 18.11.2011, 20.12.2011, 20.02.2012 ja 25.04.2012 kogusummas 200 eurot (tl 15-19). Hageja palus hagi ja selle täpsustuse (tl 26-30) kohaselt kostjalt välja mõista põhivõla 439,11 eurot, viivised 312,35 eurot ja menetluskulud. Kostja hagi ei tunnista, vaidleb sellele vastu ja palub jätta menetluskulud hageja kanda. Kostja märkis, et nõue oli 2011.a aegunud ja hageja ei ole viidanud ka kostja süülisele käitumisele kohustuste rikkumisel (tl 62), 18.11.2011 sõlmitud rahumeelne kokkulepe tühistas 10.02.2005 sõlmitud laenulepingu ja viivised ning nimetatud kokkulepe on allkirjastatud hageja enda poolt. Maakohtu otsus ja selle põhjendused Harju Maakohus jättis 25.11.2015 otsusega hagi rahuldamata. Kohus juhindus asja lahendamisel võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg-st 1, mille kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 järgi kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 alusel kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. Vastavalt VÕS § 108 lg 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Kuivõrd kostja tugines 15.05.2015 seisukohas sellele, et hageja nõue aegus 2011.a, siis andis kohus esmalt hinnangu nõude aegumisele. TsÜS § 142 lg 1 kohaselt õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 144 kohaselt koos põhikohustusest tuleneva nõudega aegub ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. TsÜS § 147 lg-st 1 tulenevalt aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsÜS § 158 lg 1 kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. TsÜS § 160 lg 1 kohaselt aegumine peatub õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. TsÜS § 160 lg 2 p 3 kohaselt hagi esitamisega on võrdsustatud avalduse esitamine maksekäsu kiirmenetluses. Hageja ja kostja vahel oli 10.02.2005 sõlmitud laenuleping ning laen tuli tagastada hiljemalt 10.02.2006 (tl 13-14). Seega muutus hageja nõue sissenõutavaks ning 3-aastane aegumistähtaeg algas alates 11.02.2006. Aegumistähtaeg lõppes 11.02.2009, mistõttu aegus hageja nõue 11.02.2009. Hageja väidete ning tõendite kohaselt ei tasunud kostja hagejale enne 2011.a mitte midagi, sooritades esimese makse 18.11.2011 summas 50 eurot. Riigikohus on leidnud, et katkeda saab aegumistähtaeg, mis ei olnud võla tunnistamise ajaks möödunud (vt RKTK 18.12.2013 otsuse 3-2-1-146-13 p 24 ja RKTK 21.11.2002 otsuse 3-2-1-122-02

p 11). Kohus märkis, et seega ei saanud alates 18.11.2011 kostja poolt tasutud maksed katkestada hageja nõude aegumist, kuna hageja nõue aegus juba 11.02.2009. Kostja väidete kohaselt allkirjastasid pooled 18.11.2011 rahumeelse kokkuleppe. Nimetatud dokumendi kohaselt kinnitas hageja, et ei oma rahalisi ega muid nõudmisi kostja vastu seoses sellega, et kostja tasus hagejale võla ostes asju summas 10 000 krooni. Kooskõlas kahepoolse kokkuleppega pidi kostja kandma igakuuliselt 50 eurot hageja arvele kuni ülalnimetatud võla tasumiseni (tl 83, tõlge tl 84). Kohus märkis, et nimetatud kokkulepe on oma sisult vastuoluline, kuivõrd ühest küljest kinnitaks hageja, et ei oma rahalisi nõudeid kostja vastu, kuid teisest küljest on kokkulepe, et kostja tasub igakuiselt 50 eurot kuni võla tasumiseni. Ärakuulamisel selgus, et kostja valmistas kokkuleppe teksti ette ja hageja alustas täitmist, kuid loobus selle allkirjastamisest. Kohus leidis pärast hageja allkirjade võrdlemist, et hageja väide, et tema ei ole seda allkirjastanud, on õige. Kostja loobus istungil käe-ja allkirja ekspertiisi tegemise taotlusest. Kohus märkis, et kuivõrd hageja nõue aegus 2009.a veebruaris, ei oma asjas tähendust, kas hageja 18.11.2011 kokkuleppe allkirjastas või mitte. Vaatamata sellele, et kostja allkirjastas 18.11.2011 kokkuleppe ja tunnistas kohustust tasuda igakuiselt 50 eurot kuni võla tasumiseni, so allkirjastas võlatunnistuse VÕS § 30 mõttes, ei oma see nõude aegumise osas tähendust, kuna Riigikohus on lahendi 3-2-1-146-13 punktis 24 märkinud, et pärast nõude aegumist antud võlatunnistus ei saa katkestada aegumistähtaega TsÜS § 158 lg 1 mõttes. Kohus leidis, et hageja ei ole esile toonud neid asjaolusid ega tõendanud, et kostja oleks soovinud õigusvastast tagajärge ja käitunud tahtlikult heade kommete vastaselt. Eeltoodust tulenevalt oli kohus seisukohal, et antud juhul ei ole kohaldatav TsÜS § 146 lg-st 4 tulenev aegumise 10-aastane tähtaeg. Eeltoodust tulenevalt aegus hageja nõue 11.02.2009. Kohus märkis, et enne hagi esitamist esitas hageja 06.05.2014 maksekäsu kiirmenetluse avalduse tsiviilasjas 2-14-18440 (tl 7-12). Kuna maksekäsu kiirmenetluse avaldus esitati pärast nõude aegumist, ei oma see nõude aegumise peatumisel tähendust. Käesoleva hagi esitas hageja 26.03.2015 ehk pärast nõude aegumist. Koos põhinõudega aegus kooskõlas TsÜS §-ga 144 ka laenulepingust tulenev viivisenõue. Eeltoodu tõttu puudus alus hagi rahuldada. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused Hageja esitas maakohtu otsuse peale 26.12.2015 apellatsioonikaebuse ning palus maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata. Hageja palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevus 439,11 eurot, viivis 379,78 eurot ning hageja poolt maakohtus kantud menetluskulud 514 eurot. Apellatsiooniastme menetluskulud jätta vastustaja kanda. Asja arutamisel 15.10.2015 kohtuistungil tuvastati, et kostja on hageja allkirja võltsinud. Sellega sai tõendatud, et kostja pahatahtlikult hoidub lepingu täitmisest kõrvale ja soovib hagejat ja kohut petta. Kohus tuvastas, et kostja on nn „rahumeelse kokkuleppe“ võltsinud ja esitanud selle kohtule kui tõendi, millega soovis tõendada hageja soovi loobuda lepingujärgselt kehtestatud viivisest. Kostja kinnitas kohtuistungil, et oli hagejalt raha saanud (kauba maksumus) ja et ta oli lepingu sõlmimise momendil täie teadmise ja arusaamise juures ning sai oma kohustustest täielikult aru. Samal kohtuistungil kostja tunnistas, et võlgnevus hageja ees on, kuid tal puudub täpne ülevaade kui suur see summa täpselt on. Kostja lubas 30 päeva jooksul võlgnetava summa suuruse selgitada ja hagejale tasuda. Vastavalt VÕS § 102 lasub võlgnikul teatamiskohustus, kui ta ei saa lepingut täita või esinevad asjaolud, mis takistavad lepingu täitmist. Kohus jättis tähelepanuta, et kostja pole VÕS § 102 tulenevat teatamiskohustust täitnud. Kostja pole mitte kunagi ega mingil viisil hagejale teatanud, et tema majanduslik seisund takistab tal lepingujärgsete kohustuste täitmist.

Kohtuistungil tõi kostja esmakordselt selle asjaolu välja. Hageja ja kostja on kohtunud peale lepingu sõlmimist vaid ühel korral, s.o. 18.11.2011, ning siis ei teavitanud kostja hagejat oma makseraskustest. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb keelduda.

materjaliga,

leiab,

et

Hageja esitas kohtusse raha maksmisele suunatud hagi ning nõudis kostjalt võlgnevuse 439,11 euro tagastamist ja võlalt viivise tasumist. Kuna tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis vastab 2000 eurole, menetles maakohus hagi TsMS § 405 lg 1 järgi lihtmenetluses. Seetõttu on edasikaebeõigus maakohtu otsusele piiratud. TsMS § 637 lg 21 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi, või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi, või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Vaidlusaluses asjas ei ole maakohus andnud TsMS § 442 lg-s 10 sätestatud luba otsuse edasikaebamiseks. Asjaolu, et maakohus täitis seadusest tuleneva nõude ja lisas kohtuotsusele edasikaebamise korda käsitleva selgituse, ei ole edasikaebamise loa andmine TsMS § 637 lg 21 tähenduses. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine TsMS § 637 lõikes 21 sätestatud aluseid apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks. Maakohus ei ole otsuse tegemisel kohaldanud selgelt ebaõigesti materiaalõigust, rikkunud menetlusõigust ega hinnanud ebaõigesti tõendeid. Hageja apellatsioonkaebuses esitatud väidete osas on maakohus otsuses juba hinnangu andnud ning need ei võimalda jõuda maakohtust teistsugusele järeldusele. Eeltoodust tulenevalt puudub ringkonnakohtul alus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks.

/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere

/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav

/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.