Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Edasikaebamise kord Hageja nõue

OÜ EUROPARK ESTONIA (edaspidi hageja või EP) palus kohtule esitatud hagis välja mõista V. T.lt (edaspidi kostja) hageja kasuks võlgnevus kokku 40 eurot, millest 30 eurot on leppetrahvi võlgnevus ja 10 eurot sissenõudmiskulu ning menetluskulud ja viivis võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Hagiavalduse asjaolude kokkuvõte

Hageja esitas hagi, milles taotles kostjalt I. K.ilt võlgnevuse sissenõudmist, sest Transpordiametist saadud andmete järgi on sõiduki numbrimärgiga XXX (edaspidi sõiduk) omanik/vastutav kasutaja leppetrahvide tegemise ajal I.K., kes parkis sõiduki EP opereeritavale parkimisalale 09.09.2020 KÜ Retke tee X Tallinnas parkimistingimusi rikkudes, jättes parkimise eest tasumata. Parkides ei olnud sõiduki armatuurlaual vastaval alal parkimisõigust andvat parkimiskaarti/luba. Järelikult parkis kostja parkimistingimusi rikkudes, jättes parkimise eest tasumata. Parkimislepingu rikkumise tõttu väljastati kostjale koheselt pärast parkimistingimuste rikkumist leppetrahvinõue number 1200909201102102, maksetähtaeg 14.09.2020, võlgnevuse summa 30 eurot, paigutades selle sõiduki kojamehe vahele. EP tegi kõik endast oleneva asja lahendamiseks kohtueelselt teavitades kostjat võlgnevuse olemasolust. Hageja nõuab kostjalt kooskõlas VÕS § 1132 lg 2 p 1 sissenõudmiskulude 10 euro hüvitamist. Sissenõudmiskuludesse on hageja arvestanud Transpordiametile ja rahvastikuregistrisse saadetud päringu sõiduki omaniku/vastutava kasutaja andmete saamiseks. Kohtueelselt saatis EP e-posti teel nõudekirja kostja rahvastikuregistrijärgsele e-posti aadressile xxx. I. K. teatas, et sõiduk on müüdud. Invest in OÜ edastas kinnituse sõiduki XXX omandiõiguse üleminekust I. K.ilt Invest in OÜ-le. 27.03.2020 on sõiduki omand üle läinud Invest in OÜ-lt uuele omanikule K. V.ile. K. V. müüs omakorda sõiduki 10.06.2020 V. T.le. 03.12.2024 kohtumääruses on kostja K. V. asendatud V. T. . Kostja vastuväidete kokkuvõte Kostja kinnitas, et ostis sõiduki K. V.ilt 10.06.2020 ja müüs auto maha 30.09.2020. Kostja sõitis trahvi väljastamise kuupäeval 09.09.2020 lastehaiglasse. Kostja väitel ei näinud ta mitte midagi sõidukis või selle lähedal. Fotosid trahviga nägi ta esimest korda 03.12.2024. Hagejalt pole mingeid kõnesid, kirju või teateid. Kohtuotsuse põhjendused Võlaõigusseaduse (VÕS) § 3 p 1 järgi võib võlasuhe tekkida lepingust. VÕS § 8 lg 1 sätestab, et leping on tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. VÕS § 11 lg 1 kohaselt võib lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. VÕS § 16 lg 1 sätestab, et pakkumus (ofert) on lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja (oferendi) tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud. VÕS § 20 lg 1 järgi on nõustumus (aktsept) on otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping. Hageja esitatud fotodega kogumis parkimislepingu tingimustest, parkimisalast ning liiklus- ja teavitusmärkidest on tõendatud, et hageja poolt opereeritav parkla sissesõidu juurde on paigaldatud liiklusmärk, mis annab sisenejale teada, et sõidetakse tasulisele parkimisalale. Infotahvel koos viitega alale sissesõidu tüüptingimustele viitab, kus tüüptingimustega tutvuda saab. Tüüptingimused sisaldavad lepingu tüüptingimusi sõiduki parkimiseks ning nendes on muuhulgas avaldatud selgesõnaliselt oma tahet lepingu sõlmimiseks, kui sõiduki kasutaja auto pargib hageja parkimisalale. Tüüptingimustele on parkla sissesõidu juurde ja ka parkimisalale paigaldatud rida liiklus- ja teavitusmärke. Võttes arvesse, et iga parkimisala sissesõidu juures on sõiduki kasutajale tehtud nähtavaks hageja eraparklasse sisenemise teave koos viitega lepingutingimustele ja hageja avaldas

infotahvlil selgesõnaliselt oma tahet sõlmida leping, tuleb seda lugeda hagejapoolseks lepingu sõlmimise pakkumuseks VÕS § 16 lg 1 mõttes. Riigikohus on 20.10.2010 lahendis tsiviilasjas nr 3-21-75-10 märkinud, et selget lepingu sõlmimise tahet väljendavad infotahvlid saavad olla lepingu sõlmimise pakkumuseks. Liiklusseaduse (LS) § 2 p 49 järgi on parkimine sõiduki ettekavatsetud seisma jätmine kauemaks, kui seda on vaja sõitjate peale- või mahaminekuks või veose laadimiseks. Sõiduki parkimisega hageja parklasse avaldas kostja sõiduki kasutajana lepingu sõlmimiseks nõustumust VÕS § 20 lg 1 järgi. Seega saab lugeda poolte vahel vastavalt VÕS § 9 lg 1 ja 11 lg 1 sõlmituks suulises vormis lepingu, kuna seadus ei sätesta antud lepingule kohustuslikku kirjalikku või notariaalselt tõestatud vormi. Kostjal oli õigus pärast hageja esitatud lepingutingimustega tutvumist parkimisalalt lahkuda ning sellisel juhul ei oleks ta oma nõustumust hageja ettepanekule andnud ning lepingut ei oleks sõlmitud. Parkimislepingu tingimustes on kehtestatud, et parkimistingimuste rikkumisel tuleb tasuda leppetrahvi. VÕS § 8 lg 2 järgi on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval, VÕS § 100 järgi on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine ja VÕS § 101 lg 1 p 1 lubab võlausaldajal võlgniku poolse kohustuse rikkumise korral nõuda muuhulgas kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 sätestab võlausaldaja õiguse nõuda võlgnikult raha maksmise kohustuse täitmist kui võlgnik seda rikub. VÕS § 158 lg 1 sätestab, et leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. VÕS § 159 lg 2 kohaselt kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. 21.11.2024 esitatud 10.06.2020 ostu-müügilepinguga on tõendatud, et sõiduki XXX omanik on kostja. Sõiduki ostmist kinnitab ka kostja oma vastuses. Hagiavaldusele lisatud fotodega sõidukist kogumis ja sõiduki klaasipuhastaja vahele pandud parkimistrahviga on tõendatud, et kostja oli oma sõiduki parkinud 09.09.2020 KÜ Retke tee X Tallinnas hageja opereeritavale parkimisalale ning, et sõiduki armatuurlaual ei ole vastaval alal parkimisõigust andvat parkimiskaarti/luba. Kohus tuvastas eelpool, et sõiduki parkimisega tekkis kostja ja hageja vahel lepinguline suhe. Parkimislepingu tingimustes on kehtestatud, et parkimistingimuste rikkumise korral tuleb tasuda leppetrahvi. Fotodega sõidukist kogumis, millest nähtub mh sõiduki klaasipuhastajate vahele pandud leppetrahviteade ning väljatrükiga leppetrahvist nõue number 1200 9092 0110 2102, maksetähtajaga 23.09.2020, võlgnevuse summaga 30 eurot, on tõendatud, et hageja esitas kohe pärast parkimistingimuste rikkumist leppetrahvinõude. Riigikohtu hinnangul on parkimisteenuse osutamisel leppetrahvinõude panemine sõiduki esiklaasile kojamehe vahele tahteavalduse edastamise mõistlikuks viisiks TsÜS § 70 mõttes (Riigikohtu otsus 05.06.2019 nr 2-17-117146 p 12). Leppetrahvinõude tõendamise osas on Riigikohus 06.12.2017 lahendis nr 2-15-3430 märkinud, et leppetrahvinõude tõendamiseks peaks piisama sellest, kui parkla haldaja on pildistanud parkimiskorda rikkunud autot äratuntavalt ja märkinud leppetrahvile parkimise aja ja koha. Seejärel oleks parkijal võimalik tõendada, et vaidlusalust autot ei ole sel ajal kõnealuses parklas pargitud. Kostja vastuväide, et ta ei ole sõidukile paigutatud leppetrahvi teateid kätte saanud, on tõendamata, mistõttu ei ole alust jätta hagi rahuldamata. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et hagiavalduses esile toodud kuupäeval oleks luba parkimisalal parkimiseks, sõiduki parkimise eest hageja parklates tasutud või oleks tasutud hageja nõutav leppetrahv. Järelikult tuleb kostjal tasuda täies ulatuses lepingust tulenev leppetrahv. Asja lahendamisel ei oma tähtsust, kas ja millal saatis hageja kostjale nõudekirja, sest hagejal ei ole seadusest tulenevat kohustust sõiduki

omanikku/vastutavat kasutajat teavitada leppetrahvist. Kui sõiduki kojamehe alla asetatakse leppetrahv, siis tulenevalt leppetrahvi sisust on kostjal võimalik esitada neljateistkümne päeva jooksul vaie või tasuda leppetrahv. Pärast seda muutub leppetrahv sissenõutavaks. VÕS § 82 lg 7 esimese lause kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Hageja on sõidukit juhtinud isikut teavitanud leppetrahvi olemasolust siis, kui on selle vormistanud ja asetanud kojamehe alla. Arvestades, et leppetrahvi sõiduki klaasipuhastaja alla asetamisega on mõistlikul viisil teavitatud sõiduki juhti vormistatud leppetrahvist, siis on ka mõistlik järeldada, et sõidukijuht on tehtud leppetrahvist teada saanud ning kostjal tuleb tasuda täies ulatuses lepingust tulenev ja sissenõutavaks muutunud leppetrahv. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1132 lg 2 p 1 järgi pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot. Väljavõtetega Transpordiametile, rahvastikuregistrisse saadetud päringutest sõiduki omaniku/vastutava kasutaja andmete saamiseks on tõendatud, et sissenõudmiskuludesse on hageja arvestanud Transpordiametile ja rahvastikuregistrisse saadetud päringud sõiduki omaniku/vastutava kasutaja andmete saamiseks ning võlgnevuse kohta meeldetuletuskirja saatmiseks. Sissenõudmiskulu ei oleks tekkinud, kui kostja oleks oma kohustust vastavalt lepingule täitnud. Seega on hageja nõue kostjalt sissenõudmiskulu hüvitamiseks kooskõlas VÕS § 1132 lg 2 p-ga 1. Eeltoodust tulenevalt kuulub hagi kostja vastu kokku 40 eurot, millest 30 eurot on leppetrahvi võlgnevus ja 10 eurot sissenõudmiskulu, täies ulatuses rahuldamisele. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldas hagi täies ulatuses, siis tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses kostja kanda. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on riigilõiv kohtukuluks. Kohtuväline kulu on TsMS § 144 p 1 alusel menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 172 lg 9 kohaselt kannab maksekäsu kiirmenetluse kulud maksekäsu tegemise korral ja käesoleva seadustiku §-s 4881 sätestatud juhul võlgnik, muul juhul avaldaja, kui seadusest ei tulene teisiti. Muus osas kohaldatakse hagimenetluses menetluskulude kohta sätestatut. Asja edasisel lahendamisel hagimenetluses arvatakse maksekäsu kiirmenetluse kulud hagimenetluse kulude hulka. TsMS § 175 lg 1 alusel mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja on pöördunud võlgnevuse sissenõudmiseks kohtu vahendusel EFTA Legal OÜ poole. Hageja menetluskuludeks on riigilõiv 100 eurot, menetluskulu maksekäsu kiirmenetluses 20 eurot ja lepingulise esindaja õigusabikulud 302,50 eurot. Lepingulise esindaja töötasu on 110 eurot/tund. Hageja on käibemaksukohustuslane ja saab tekkinud õigusabikuludelt käibemaksu tagasi arvestada, mistõttu on kulud õigusabile esitatud ilma käibemaksuta. Kostja ei ole hageja menetluskuludele vastuväiteid esitanud. Riigikohus on 14.04.2021. a määruses tsiviilasjas nr 2-19-10324 muutnud varasemaid seisukohti ja leidnud, et ei ole põhjendatud siduda menetluskulusid kandma kohustatud menetlusosaliselt väljamõistetava menetluskulu suuruse ülempiiri rangelt tsiviilasja hinnaga, vaid lähtuda tuleb eelkõige kuludest, mis menetlusosalisel on tekkinud vajadusest teha menetluses esindaja abil oma õiguste kaitseks vajalikud menetlustoimingud. Põhjendatud ja vajaliku menetluskuluna TsMS § 175 lg 1

tähenduses saab vastaspoolelt välja mõista lepingulise esindaja kulu ulatuses, mis vastab nõutava kvalifikatsiooniga ja hoolsalt tegutseva esindaja menetlusosalise esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu ja põhjendatud tunnitasu määra korrutisele. Kohus on seisukohal, et riigilõiv hagi esitamisel summas 100 eurot on hagejale vältimatult põhjendatud ja vajalik menetluskulu TsMS § 138 lg 2 ja RLS § 59 lg 1 alusel, kuivõrd riigilõivu mittetasumise korral kohus hagi menetlusse ei võta. Seega kuulub riigilõiv hagi rahuldamise tõttu kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele täies ulatuses. Menetluskulu maksekäsu kiirmenetluses, summas 20 eurot TsMS § 172 lg 9 alusel kuulub rahuldamisele, kuna kostja oleks saanud leppetrahvi õigeaegse tasumisega vältida kohtukulusid ning maksekäsu asjast nähtuvalt on hageja teinud menetlustoiminguid avalduse esitamiseks ja tõendite kogumiseks. Kohus võttes arvesse, et hageja on esitanud hagiavalduse pärast maksekäsu kiirmenetlust, milleks nõude aluseks olevad asjaolud ja tõendid olid juba välja selgitatud, kogutud ja komplekteeritud, hageja esindaja tunnihinda 110 eurot/tund, mis vastab kohtupraktikas aktsepteeritud määradele, esitatud hagiavalduse ning kogutud ja komplekteeritud tõendite mahtu, taotluse esitamist leiab, et hageja esindaja kulud hagiavalduse koostamiseks, tõendite kogumiseks ja komplekteerimiseks, riigilõivu tasumisega seotud toimingute tegemiseks ning hagiavalduse koos lisadega maakohtule esitamiseks on põhjendatud osaliselt ja kuuluvad kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele osaliselt alljärgnevalt: hagiavalduse koos lisadega maakohtule esitamine – 1 tund, kostja asendamise taotluse koostamine – 0,5 tundi ning menetluskulude nimekirja koostamine – 0,25 tund, kokku 1,75 tundi (192,50 eurot). Järelikult tuleb määrata hageja menetluskulude suuruseks kokku 312,50 eurot (100+20+192,50). TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja esitas avalduse kooskõlas TsMS § 177 lg 4. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kohtunik: /digitaalselt allkirjastatud/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.