2-14-59928/48 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja - lahend.ee

pangakontole 3000 eurot, kuna nagu ülalpool oli juba mainitud, E. S.i pangakonto oli arestitud. Kostja ja E. S. maksid juurde 2000 eurot ja soetasid auto Audi A6. Ülejäänud raha eest ostis E. S. autole rehvid. Auto oli E. S.i kasutuses, kuna kostjal ei olnud juhiluba. Kostja ei tea, milles leppisid kokku hageja ja tema poeg 3000 euro suhtes. Harju Maakohtu 11.03.2014.a. otsusega lahutati kostja ja E. S.i abielu. E. S.i ja kostja vahel oli sõlmitud abieluvaraleping, mille kohaselt kogu abielu jooksul soetatud vara on kostja vara. See oli tehtud seetõttu, et perekonda pidas üleval praktiliselt kostja. Kostjale teadaolevalt E. perekond ei teadnud sellest. Auto Audi A6 oli abieluvaralepingu kohaselt kostja vara, kuid jäi E. S.i kasutusse, kes lubas selle mõne aja pärast kostjale tagastada. Kuid E. S., kellel oli palju võlgasid, võltsides kostja allkirja, müüs auto oma võlakohustuse katteks ära. Kostja, saades sellest teada, pöördus politseisse. E. S.i suhtes oli algatatud kriminaalasi nr 13240103313 KarS § 201 lg 1, § 344 lg 1 ja § 345 lg järgi. Samuti pöördus kostja kohtusse talle E. S.i poolt tekitatud kahju väljamõistmise nõudega. Poolte vahel oli saavutatud kompromiss (tsiviilasi nr 2-13-32699), mille kohaselt maksab E. S. kostjale 3000 eurot kahju hüvitamise katteks igakuiselt 20 euro kaupa. Kriminaalasi oli 08.01.2014 lõpetatud KrMS § 202 järgi, kusjuures E. S. kohustus tasuma kostjale kuriteoga tekitatud kahju vastavalt tsiviilasja nr 2-13-32699 raames sõlmitud kompromissile. Kostja politseis ütluste andmisel avaldas, et talle E. S.i poolt kuriteoga tekitatud kahju moodustab 3000 eurot, ehkki tegelikult kahjusumma võrdus hageja poja poolt müüdud auto maksumusega, so 6000 eurot. Kuna auto ja rehvide ostmiseks kulus samuti see raha, mille hageja pojale andis, siis kostja kahjusumma kindlaksmääramisel vähendas talle tekitatud kahju summat 3000 euro võrra. Hageja oli sellest teadlik. Seetõttu oli kostja jaoks ootamatu hageja poolt tema vastu nõude esitamine summas 3000 eurot. Kui ta soovibki seda summat välja nõuda, siis ta peaks nõudma seda oma pojalt E. S.ilt. Kui hageja ei nõustu sellega, siis kostja palub kaasata menetlusse kolmanda isikuna E. S.. Lõppkokkuvõttes on kostja seisukohal, et poolte vahel puudus laenuleping ja hageja ei ole tõendanud laenulepingu olemasolu. Samuti puudub kostjal kohustus 3000 euro tagastamiseks hagejale alusetult rikastumise sätete alusel vastavalt VÕS § 1027. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda (k. 1, tl. 68-76). 08.06.2015 KOHTUISTUNG 08.06.2015 kohtuistungil jäi hageja esindaja esitatud hagi juurde, kuna hageja ei ole kohustatud oma poja perekonda toetama, hageja andis raha sõlmitud laenulepingu alusel. Leping oli sõlmitud suulises vormis, laen oli antud kostja huvides. Kostja palus raha ja hageja andis raha laenulepingu alusel. Hageja täitis oma kohustusi kui võlausaldaja, milleks laenu küsiti, ei oma tähtsust, kostja on raha vastu võtnud. Laen oli tähtajatu ja hageja arvas, et kostja peab täitma oma kohustusi tulevikus. Hageja esitas teate laenulepingu ülesütlemise kohta, et laen tuleb tagastada peale teate kättesaamist. Muud asjaolud (poja arestitud arve, laenu eesmärk, auto maksumus, jne) ei oma antud juhul tähtsust, hageja andis laenu kui võlausaldaja ning palub tagastada 3 000 eurot, mis oli kantud kostja arvele. Hageja poja ja kostja vahel oli sõlmitud abieluvaraleping, mille kohaselt kuulus kogu vara kostjale. Sellest lähtuvalt esitas hageja nõude kostja vastu. Juhul, kui kohus leiab, et poolte vahel puudub leping, siis palub hageja hagi rahuldada alusetu rikastumise sätte alusel. Kostja esindaja I. Gromtsev märkis, et abieluvaraleping oli sõlmitud niimoodi, et vara, mis ostetakse kostja nimele, on tema vara ja mis ostetakse hageja poja nimele, on tema vara. Esindaja teatas, et soovib esitada kohtule tunnistaja ülekuulamise protokolli, kus hageja väidab, et tema kandis raha V. arvele, kuna poja arve oli arestitud, et ta aitas sellega poega ja V.t. Hageja esindaja ei osanud vastata küsimusele, millise summa eest oli ostetud auto, kuid vastuses hagile on öeldud, et auto oli ostetud 6000 euro eest ja auto oli omandatud V. S. nimele, hageja poeg omandas selle auto. Hageja peab nõudma need 3 000 eurot oma

Kostja esindaja esitas 29.06.2015 kohtule seisukoha ja taotluse tõendite lisamiseks. Kostja endiselt ei tunnista hagi. Hageja kandis ajavahemikul juuni 2011 kuni märts 2012 perioodiliselt kostja pangakontole raha. Selle asjaolu tõendamiseks esitab kostja oma pangakonto väljavõtte. Seda raha võib käsitleda hageja kingitustena kostja ja hageja poja perekonnale. Seda kinnitab ka 31.10.2013.a. hageja ülekuulamise protokoll kriminaalasja nr 13240103313 raames. Kuigi kohtuistungil hageja esindaja väitis, et osaliselt hageja poolt kostja arvele ülekantud rahalised vahendid on hagejale tagastatud, ei vasta see tõele. Kõik rahalised vahendid on üle kantud kostja ja hageja poja perele rahalise toetusena, mida võib käsitleda kingitustena. Mingit raha tagastamise kokkulepet ei olnud. Vaidlusalune summa 3000 eurot oli üle kantud kostja pangakontole hageja poja E. S. ́i palvel, kuna kostja perekond soovis vahetada vana sõiduauto, mis kuulus kostjale, uue sõiduauto vastu juurdemaksuga. Vana sõiduauto maksis 4700 eurot, uus sõiduauto maksis 6700 eurot. Kostja perekonnal jäi puudu 2000 eurot, mille hageja poeg E. S. hagejalt palus. Ehkki auto osteti kostja nimele, siis tegelikkuses kasutas seda autot hageja poeg E. S.. Kostjal puudus juhtimisõigus. Kohtuistungil esitatud C. Z.i ülekuulamise protokollist (kriminaalasja nr 13240103313 raames) tuleneb, et hageja poeg E. S. palus aidata auto ostmisel. Hageja ei rääkinud sellest, et ta andis raha pojale või kostjale laenulepingu alusel, et raha tuleb tagastada. Tunnistajana ülekuulamisel andnud ütlustest võib aru saada, et raha oli üle kantud kingitusena. 2013. aasta märtsis JE. S. müüs kostja teadmata auto maha, võltsides ostumüügilepingul tema allkirja. Oli algatatud kriminaalasi, mille raames kostja esitas kahjunõude 3000 eurot, ehkki tegelikkuses oli talle kuriteoga tekitatud kahju 6700 eurot. Kostja vähendas kahjusummat kuni 3000 euroni, arvestades seda, et 3000 eurot kinkis hageja oma pojale. Kostja loobus oma taotlusest E. S.i 3-isikuna kaasamiseks käesoleva tsiviilasja menetlusse ning taotles enda ülekuulamist vande all TsMS § 268 alusel, millega soovis tõendada hageja raha ülekandmise eesmärki kostja pangakontole ja raha ülekandmise asjaolusid, samuti laenulepingu puudumist. Kostja taotles lisada toimiku juurde pangakontost väljavõtted (01.01.2010-01.07.2011, 01.07.2011- 28.02.2013), millega soovis tõendada, et hageja poja E. S.iga abielu kestel oli tal töökoht, omad rahalised vahendid ja võimalus osa rahast kõrvale panna. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda (k. 1, tl.114-169).

04.detsembri 2015 kohtuistungil teatas hageja esindaja T. Kalin, et nad on kostja vande all ärakuulamise vastu, hageja esitas tõendid, so panga väljavõtte, kust on näha, et poolte vahel olid võlasuhted, seega pole kostja ütlustel tähtsust. Hageja jääb esitatud hagi juurde. Poolte vahel olid laenusuhted. Antud ülekanne on seotud auto ostmisega ja auto ostmine oli kostja nimele, vastavalt abieluvara lepingule on kostja vara ainuomanik. Hageja poolt on tehtud sooritus on olematu kohustuse täitmine kostjale, mille alusel kostja rikastus 3000 euro võrra, selle summa on ta kohustatud andma üle hagejale. Kostja ise kinnitas, et hageja ei olnud kohustatud toetama kostja perekonda ja ta kinnitas ka, et ta saab aru, millal poolte vahel toimuvad laenusuhted. Kostja ja tema õe vahel olid ka võlasuhted ja vastavalt pangakonto väljavõttele antud võlg on tagastatud ja seoses sellega ei oma tähtust, kas raha andis abikaasa ema või kostja õde. Hageja tegi ülekande selgitusega „ülekanne", aga hageja väidab, et poolte vahel oli saavutatud kokkuleppe, kostja oli huvitatud auto ostmisest. Hageja esindaja esitas kohtule menetluskulude nimekirja, mille kohaselt moodustavad hageja menetluskulud 500 eurot. Kostja esindaja I. Gromtsev`i teatel kostja vaidleb hagile vastu, laenuleping ei ole tõendatud ja nende vahel ei olnud laenusuhteid, see ei ole ka esindaja arvates tõendatud. Alusetu rikastumine - kostja on tõendanud, et raha oli kantud üle tema arvele selle pärast, et hageja poja arve oli arestitud, seda kinnitatakse ka kostja poolt esitatud hageja ülekuulamise protokolliga kriminaalasja raames. Kuigi hagejal ei olnud kohustust toetada poja perekonda, aga see on tema vabatahtlik soov ja kui ta räägib, et ta kingib raha, ta aitab sellega poega ja tema peret, siis hiljem ta ei saa seda raha tagasi nõuda. See raha oli üle kantud poja pere abistamiseks ja toetamiseks. Samuti selgitas kostja auto suhtess, et auto, mis oli 2013.a. ebaseaduslikult hageja poja poolt maha müüdud, maksis 6700 eurot, kuid kostja esitas kriminaalasja raames hagi summas 3000 eurot. Ta tahtis käituda ausalt ja arvestas seda, et hageja abistas auto ostmisel rahaga ja nõudis raha tagasi ainult 3000 euro ulatuses. Hagi ei ole tõendatud, esindaja palub jätta see rahuldamata ja menetluskulud jätta hageja kanda. Esindaja esitas kohtule menetluskulude nimekirja, mille kohaselt moodustavad kostja menetluskulud 360 eurot. Kohtuistungil vande all ülekuulatuna andis kostja V. S. ütlusi, et kui nad soovisid osta autot, ta oli abielus hageja pojaga. Enne oli tal Volkswagen ja see oli väike, ta tegi vahetuse ja oli vaja maksta juurde 3000 eurot. Ta vahetas Volkswageni Audi 6 vastu. Hageja ei teinud ülekannet mitte ühe päeva jooksul, vaid mitme päeva jooksul. Auto ostmise tehing toimus Jõhvis ARK-s. Auto vormistati tema nimele, kuna üle poole tasutud summast oli tema oma ja auto osteti talle. Kostja tahtis raha küsida oma tuttavatelt, kuid hageja ei tahtnud, et ta võlgadesse satuks ja andis ise talle raha. Ta ei pidanud seda raha hagejale tagastama. Varem ei olnud selliseid juhtumeid, et hageja andis talle raha ja ta pidi selle tagastama. Hageja ütles talle, et kui ta lahutab tema pojast, siis ta nõuab kõik tagasi, mis ta neile andis. Kui nad ikkagi lahku läksid, siis hageja poeg võttis auto, et oma asju ära viia, kuid ta müüs selle auto maha. Hageja helistas talle ja ütles, kui ta hakkab seda autot tagasi nõudma, siis ta palub oma meest ja nooremat poega kinnitada, et kostja ei osalenud selle auto soetamises. Kui oli kriminaalasi, siis ta esitas tsiviilhagi kriminaalasja raames summas 3000 eurot. Auto maksis tegelikult 6700 eurot. 3000 eurot nimetas selle tõttu, et auto ostmisel toetas teda ka hageja perekond. Raha 3000 eurot kandis hageja tema arvele selle tõttu, et hageja poja arved olid arestitud. Ta arvab, et raha kandis hageja üle ikkagi rohkem poja jaoks. Enne raha ülekandmist olid nad hageja juures külas, planeerisid selle auto ostu, vestlesid, kuidas oleks parem, otsustati, et nad on ikkagi ühine pere ja nad kingivad selle raha meile. Jutt sellest, et kui lahku lähevad, siis hageja nõuab kõik tema poolt antu tagasi, toimus peale raha andmist, märtsis nad läksid lahku ja see jutuajamine oli ka märtsis. Enne seda ei olnud sellist juttu, et

Kohus, tutvunud hagiavalduse ja hageja seisukohtadega ning kostja vastusega hagile, samuti menetlusosaliste kohtuistungil antud ütlustega ning uurinud tsiviilasja toimikus olevaid dokumentaalseid tõendeid, leidis, et hagiavaldus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Hageja nõue tuleneb asjaolust, et hageja sõlmis kostjaga suulise laenulepingu ja kandis kostja arveldusarvele 3000 eurot (04.10.2012 kandis üle 1500 eurot; 05.10.2012 kandis üle 1000 eurot ja 08.10.2012 kandis üle 500 eurot), mis nähtub hageja konto väljavõttest. 02.01.2014.a. hageja esitas kostjale teate tähtajatu laenulepingu ülesütlemise kohta tavakorras vastavalt VÕS § 398. Hageja tegi kostjale ettepaneku tagastada raha 2 kuu jooksul, kuid raha tähtajaks tagastatud ei olnud ning hageja oli sunnitud pöörduma kohtusse. Juhul, kui kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et poolte vahel olid lepingulised suhted, siis hageja teatab, et jääb oma nõudesumma juurde ja soovib antud summa väljamõistmist kostjalt raha saamise alusetu rikastumise sätete alusel vastavalt VÕS § 1027. TsÜS § 5 alusel tsiviilõigused ja -kohustused tekivad tehingutest, seaduses sätestatud sündmustest ja muudest toimingutest, millega seadus seob tsiviilõiguste ja -kohustuste tekkimise, samuti õigusvastastest tegudest. TsÜS § 67 lg 1 järgi tehing on toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. TsÜS § 67 lg 2 kohaselt tehingud on ühepoolsed ja mitmepoolsed. Mitmepoolne tehing on tehing, mille tegemiseks on vajalik kahe või enama isiku tahteavaldus. Mitmepoolsed tehingud on lepingud. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg 1 alusel leping on tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. VÕS § 3 p 1 alusel võlasuhe võib tekkida muu hulgas lepingust. VÕS § 11 lg 1 alusel, lepingu võib sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. TsÜS § 77 lg 1 kohaselt, tehingu võib teha mis tahes vormis, kui seaduses ei ole sätestatud tehingu kohustuslikku vormi. VÕS § 398 lg 1 kohaselt, kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. Vastavalt VÕS § 1027, isik peab käesolevas peatükis sätestatud alustel ja ulatuses andma teisele isikule välja temalt õigusliku aluseta saadu.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 438 lg 1 alusel otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 230 lg 1, 2 kohaselt, kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. Tõendeid esitavad menetlusosalised. Kohus võib teha menetlusosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Kohus, tutvudes kohtule esitatud tõenditega, tuvastas, et hageja ei ole esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et hageja ja kostja vahel olid lepingulised võlasuhted, sh suulise laenulepingu alusel. Hageja poolt ei ole tõendatud ka asjaolu, et kostja poolt toimus alusetu rikastumine, so et kostja sai hagejalt raha ilma õigusliku aluseta. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et hageja andis kostjale raha summas 3000 eurot (3 ülekandena) ning et kostja on antud summa kätte saanud. Pooled vaidlevad selle üle, kas antud summa oli hageja poolt kostjale antud kui laen, sh suulise laenulepingu alusel, või oli see hageja poolt antud kostjale ja/või kostja perekonnale, sh hageja pojale, kui abi, kingitus, jne, mis ei kuulu tagastamisele. Pooled vaidlevad ka selle üle, kas poolte vahel toimus laenulepingu (sh suulise) sõlmimine või mitte. Hageja on oma nõude kinnituseks esitanud ainult pangakonto väljavõtted, millest nähtub, et hageja kandis kostja arvelduskontole 3 maksena 3000 eurot (04.10.2012 1 500 eurot, 05.10.2012 1000 eurot ja 08.10.2012 500 eurot). Selgitusena on hageja märkinud „Ülekanne“. Seega ei nähtu hageja poolt esitatud tõendist, et tegemist on laenuga ja/või kostja poolt ilma õigusliku aluseta saadud summaga. Hageja poolt esitatud Teade laenulepingu korralise ülesütlemise kohta on allkirjastatud 02.01.2014, so rohkem kui aasta pärast väidetava laenulepingu sõlmimist. Teatest nähtub, et „..... 01. oktoobril 2012.a. vastavalt Teie suusõnalisele palvele, oli minu poolt väljastatud Teile tähtajatu laen summas 3 000 eurot“. Antud teates teatab hageja, et esitab laenulepingu ülesütlemise avalduse ja palub laen tagastada 65 päeva jooksul avalduse kättesaamisest alates. Kohus, tutvudes hageja poolt esitatud tõenditega, leiab, et hageja ei ole tõendanud lepinguliste suhete olemasolu ega ka alusetu rikastumise fakti. Kostja väitel laenulepingu, sh suulise laenulepingu, sõlmimist hageja ja kostja vahel ei toimunud. Hageja andis raha sõiduauto ostmiseks selle puudujäävas osas – 3 000 eurot ning kandis raha kostja arveldusarvele, kuna hageja poja arveldusarved olid arestitud. Kostja märkis, et hageja teatas raha tagastamise nõudest alles siis, kui kostja ja hageja poeg hakkasid lahutama. Seega on tegemist hageja poolt seatud hilisema tingimusega, mis Lisaks sellele selgitas kostja, et seoses sellega, et hageja osales auto ostmises raha, summas 3000 eurot, andmise teel, esitas ta hageja poja vastu algatatud kriminaalasja raames tsiviilhagi mitte kogu auto maksumuse osas, vaid 3000 euro osas, jättes enda kasuks välja mõistmata hageja poolt antud 3000 eurot. Kostja ütlused leiavad tõendamist nii kostja poolt kohtule esitatud kriminaalasja nr. 13240103313 materjalidega (k. 1, tl. 104-107), kostja poolt kohtule esitatud kostja pangakonto väljavõttega, millest nähtub, et hageja on ka muul ajal teinud rahaülekandeid kostja arveldusarvele, näiteks 13.06.2011, 21.06.2011, 27.06.2011, 17.10.2011, 29,02.2012, jne, selgitusega „ülekanne“ (k. 1, tl. 117-169), kui ka kostja vande all antud ütlustega 04.12.2015 kohtuistungil (k. 2, tl. 3-4). Kostja poolt oli kohtule esitatud 31.10.2013 tunnistaja C. Z.`i ülekuulamise protokoll kriminaalasjas nr. 13240103313, millest nähtub, et hageja on tunnistajana andnud alljärgnevad ütlused: „Raha kandsin V. arvele, kuna poja arve pangas oli arestitud. V. andis

mulle oma arve numbri, ning sellisel viisil ma kandsin raha üle, sellega aidates oma poega ja V.t. Ajavahemikul 04.10.2012 kuni 08.10.2012 ülekantud 3 000 eurot läksid auto ostuks. Siis poeg ütles, et tal jääb puudu 3000 eurot ja palus aidata. /--------/ Veel tean, et mõlemad autod, mis poeg ostis, vormistati V. nimele. Poeg ei tahtnud vormistada autosid enda nimele, kuna kartis, et autod arestitakse võlgade katteks“. (k. 1, tl. 104-107). Kohus peab tõendi hindamisel vajalikuks märkidas ka seda, et hagejat on tunnistajana ülekuulamisel hoiatatud kriminaalvastusest Karistusseadustiku (KarS § 318 ja § 320 järgi, seega eeldab kohus, et hageja 31.10.2013 antud ütlused on tõesed. Seega lükkavad hageja enda 31.10.2013 antud ütlused ümber hageja väited selle kohta, et hageja andis kostjale nendevahelise suulise laenulepingu alusel laenuks 3000 eurot. Ülaltoodud tõenditega ei ole tõendatud, et hageja ja kostja vahel olid lepingulised võlasuhted, so et nende vahel oli sõlmitud suuline laenuleping, mille alusel hageja andis kostjale laenuks 3000 eurot. Hageja ei ole tõendanud ka alusetu rikastumise asjaolu esinemist. Kohtu arvamuse kohaselt oleks võinud alusetu rikastumisega olla tegemist juhul, kui kostja oleks kriminaalmenetluse raames esitanud hageja poja vastu haginõude kogu auto maksumuse, so 6 700 euro nõudes. Kuna kostja seda ei teinud, esitades nõude ainult poole auto ostuks antud summa ulatuses, siis ei ole alusetu rikastumine tõendatud. Ülaltoodust lähtuvalt leiab kohus, et hageja nõue ei ole tõendatud ja põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud Vastavalt TsMS § 173 lg 1, asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, /---/. Kooskõlas TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi jäetakse rahuldamata, siis jätab kohus kostja menetluskulud hageja C. Z.`i kanda. Alates 01.01.2015 kehtiva TsMS § 173 lg 1, 2 kohaselt, asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. Asja järgmisena menetleva kohtu lahendis esitatakse kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Vajaduse korral tuleb märkida ära menetluskulude kandmise erisused kohtuastmete kaupa, samuti kohtueelses menetluses. Menetluskulude jaotus tuleb kohtulahendis märkida ka siis, kui menetlusosalised seda ei taotle. Kostja esindaja palus jätta kõik menetluskulud hageja kanda. Riigilõiv Koos hagiga esitas hageja kohtule taotluse riigi õigusabi saamiseks. 19.11.2014 määrusega rahuldas kohus hageja taotluse ja vabastas hageja täielikult riigilõivu tasumisest hagi esitamisel võlgnevuse väljamõistmise nõudelt (k. 1, tl. 56). Vastavalt TsMS § 190 lg 4 kohaselt, kui hageja või tema poolel menetluses osalev kolmas isik või hagita menetluse avaldaja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse

temalt hagi või avalduse rahuldamata või läbi vaatamata jätmise või asja menetluse lõpetamise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Kui hageja loobub hagist või võtab hagi tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud, kohaldatakse käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatut. TsMS § 190 lg 7 kohaselt, käesoleva paragrahvi lõigetes 3–6 nimetatud kohtulahendis võib kohus mõjuval põhjusel, muu hulgas kompromissi sõlmimise tõttu, ette näha kulude riigituludesse tasumise hilisema tähtpäeva või osadena tasumise kohtu määratud tähtaja jooksul, samuti vabastada isiku menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest. Vastavalt RLS kuulub hagilt hinnaga kuni 3000 eurolt tasumisele riigilõiv summas 275 eurot. Kohus, hinnates hageja majanduslikku seisundit, leiab, et see ei ole menetlusabi andmise seisuga paranenud ning riigilõivu hageja kanda jätmine raskendaks oluliselt hageja majanduslikku olukorda, vabastab hageja riigilõivu riigituludesse tasumise kohustusest ja jätab riigi menetlusabi kulud Eesti Vabariigi kanda. Õigusabikulud Kostja esindaja esitas kohtule taotluse, milles palub hagejalt välja mõista menetluskulud (õigusabikulud) summas 360 eurot. Kohus tutvunud taotlusega, leiab et taotlus on põhjendatud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 138 lg 1 ja 2 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukuluks on tunnistajatasu, ekspertiisitasu. Menetlusosalise esindaja kulud on kohtuväliseks kuluks (TsMS § 144 p 1). Käesolevas tsiviilasjas esindas kostjat TsMS §-s 218 sätestatud nõutele vastav lepinguline esindaja. Asja materjalidest nähtub, et kostja esindaja on esitanud kohtule vastuse hagiavaldusele (k. 1, tl. 68-70, mahuga 3,0 lk); kostja seisukoha ja taotluse (k. 1, tl. 114-115, mahuga 2,0 lk) osalenud maakohtu 08.06.2015 ja 04.12.2015 kohtuistungitel (k. 1, tl. 103-110, 45 minutit ja k. 2, tl. 1-9, 1 tund, kokku 1 tund ja 45 minutit). Kokku on kostja esindaja esitanud Viru Maakohtule 2 sisulist menetlusdokumenti kogumahuga 5,0 lk. Lisaks on kostja esindaja osalenud kahel kohtuistungil, kokku 1 tund 45 minutit. Kokku on esindajal kulunud vastuse ja taotluse koostamiseks ning asja kohtus arutamiseks 5,0 tundi, kogusummas 360 eurot (vastavalt menetluskulude nimekirjale). Kohtupraktikas on kujunenud seisukoht, et umbes 1 lk menetlusdokumendi koostamisele võiks professionaalsete õigusteadmistega esindajal kuluda aega umbes 40 minutit kuni 1 tund, sealhulgas ka aeg, mis on kulunud eelnevalt dokumentide analüüsimisele ja õigusliku positsiooni kujundamisele sõltuvalt dokumentide hulgast ja analüüsimist vajavatest asjaoludest. Lähtudes asjaolust, et käesolevas menetluses oli tegemist tsiviilkohtumenetluses tavapärase võlaõigusliku nõudega, leiab kohus, et õigusabi osutamise ajakuluna märgitud 5,0 tundi on põhjendatud (sisaldab nii menetlusdokumentide koostamise kui ka kohtuistungitel osalemiseks kulunud ajakulu). Kostja lepingulise esindaja tunnitasu oli 72 eurot (360/5=72; esindaja ei ole märkinud, kas summa sisaldab või ei sisalda käibemaksu). Riigikohtu senises praktikas on põhjendatuks ja vajalikuks peetud tunnitasu nii 120 eurot koos käibemaksuga (01.10.2013 määrus tsiviilasjas