Korteriomandi Xxxx registriosa nr xxxx müügi tulem jagada J. J. ja M. A. vahel võrdsetes osades. Menetluskulude jaotus
1.Jätta hageja J. J. menetluskulud kostja M. A. kanda.
2.Mõista kostjalt M. A.lt hageja J. J. kasuks menetluskuludena välja 2490,80 eurot.
3.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal M. A.l tasuda hagejale J. J. käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebekord Pooled võivad esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse tervikuna kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Hageja nõue
1.Hageja J. J. esitas 25.02.2020.a Harju Maakohtule hagiavalduse M. A. vastu ühisomandi lõpetamise ja jagamise nõudes. Hagiavalduse kohaselt kuulub hageja ja kostja ühisomandisse korter asukohaga Xxxx, mille registriosa number on xxxx. Xxxx korter soetati 6.märtsil 1996.a J. J. ja A. A. ühisvarasse. J. J. ning A. A.a abielu sõlmiti xxxx.a ning lahutati xxxx.a. Abielu lahutamisel ühisvara ei jagatud, kuid lepiti kokku, et A. A. võib jääda korterit kasutama ning J. J. otsib endale uue elukoha. Tasu korteri kasutamise eest ta J. J.le ei maksnud. Ühisomandisse kuuluva korteri jagamine tuli päevakorda seoses korteriühistu ettepanekuga müüa maja tervikuna maha arendajale ning arendaja näol kindla ostja leidmisega. Kokku oli lepitud ka aeg notaris tehingu tegemiseks. A. A. aga ei olnud nõus jagama müügitehingust saadavat hinda hagejaga võrdselt ning soovis kogu saadavat tasu endale (lubades seejuures, et nende ühised lapsed tehingust rahaliselt ei kaota), mistõttu jäi korter koos teiste majas asuvate korteritega müümata. A. A. suri xxxx.a. 10.septembril 2019.a on Tallinna notar E. P. koostanud ja tõestanud pärimistunnistuse, mille kohaselt on A. A. vara üle läinud testamendijärgsele pärijale M. A.le. Hageja on püüdnud leppida kostjaga kokku ühisvara jagamises, kuid kostja heitliku meele tõttu ei ole see õnnestunud. Kuivõrd pooled ei ole jõudnud ühisomandi jagamise suhtes kokkuleppele, siis esitab hageja nõude kostja vastu ühisomandi lõpetamise nõudes. Hageja esitab nõude poolte ühisomandisse kuuluva korteriomandi asukohaga Xxxx jagamiseks. Kortermaja Xxxx oli müügis hinnaga 1000000 eurot ning müügitehingut korraldas Arco Vara kinnisvaramaakler. Kinnisasjale leiti ostja, kes oli nõus tasuma kogu maja ehk 4 korteri eest 780 000 eurot ning tasu jagati võrdselt korterite vahel, so ühe korteri hinnaks kujunes 195 000 eurot. Tänaseks päevaks on ülejäänud kolm korterit kõnealuses majas müüdud hinnaga 195000 eurot korter ning hagejale teadaolevalt on arendajal endiselt huvi osta ka neljas korter hinnaga 195000 eurot. Seega on hageja hinnangul korteri väärtuseks 195000 eurot ning olemas potentsiaalne ostja arendaja näol. Hageja taotleb ühisomandi lõpetamist müümisega avalikult või avalikul enampakkumisel (või vahetult müümisega arendajale, kellel on ilmselt huvi osta korter hinnaga 195 000 eurot) ning jagada saadud summa poolte vahel võrdsetes osades. Alternatiivselt on hageja nõus kinnisasja jätmisega kostja ainuomandisse, kui kostja hüvitab hagejale tema omandiosa kaotuse eest 97500 eurot. Hageja nõuded: Lõpetada poolte ühisomand selliselt, et kinnisasi registriosa numbriga xxxx, asukohaga Xxxx, müüakse avalikult või avalikul enampakkumisel ning saadud summa jagatakse poolte vahel võrdsetes osades, või alternatiivselt:
Jätta kinnisasi registriosa numbriga xxxx, asukohaga Xxxx kostja ainuomandisse, pannes kostjale kohustus maksta hagejale välja tema osa 97500 eurot. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidleb hagile vastu ja palub jätta hagi rahuldamata. Kostja ei nõustu hageja väitega, et korteriomand kuulub hageja ja kostja ühisomandisse. Kostja ei nõustu ka hageja väitega, et abielu lahutamisel hageja ja pärandaja ühisvara ei jaganud. Tegelikult jagasid hageja ja pärandaja ühisvara aprillis 1998.a omavahelise kokkuleppega, mille kohaselt jäi xxxx aadressil xxxx asuv eluruum vallasasjana pärandaja lahusvaraks ning pärandaja maksis hagejale selle eest 25 000 eesti krooni. Kostja vaidleb vastu hageja väitele, et korteriomandi väärtus on 195000 eurot. Kostjale ei ole mitte kunagi ükski isik teinud pakkumist korteriomandi omandamiseks hinnaga 195000 eurot. 22.08.2019.a on Fund Ehitus OÜ avaldanud, et on teatud tingimuste saabumisel valmis alustama läbirääkimisi korteriomandi omandamiseks, kuid senini ei ole läbirääkimisi alustatud. Kostja ei nõustu hageja väitega, et korteriomand omandati abielu ajal. Hageja ja pärandaja abielu lahutati xxxx.a ning kinnistusraamatu väljavõtte kohaselt on korteriomand tekkinud 27.07.2000.a. Korteriomandit ei olnud abielu lõppemisel olemas. Korteri kinnistamise ajal kehtinud asjaõigusseaduse § 118 lg 1 kohaselt tekib kinnisomand kinnistusraamatusse kandmisega (kinnistamisega). Korteriomand on kinnistatud 27.07.2000.a. Kuna poolte abielu lõppemise ajaks ei olnud pooled korteriomandit omandanud, siis ei saa korteriomand ühisvarasse kuuluda. Korteriomand omandati pärast abielusuhete lõppu. Korteriomandi omandamise ajal kehtinud PKS 1995 § 15 lg 1 sätestas, et abikaasa lahusvara on muuhulgas vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. Riigikohus on küll pidanud võimalikuks, et kui korteriomandi kinnistamine toimub pärast abielu suhete lõppu, siis saavad endised abikaasad korteriomandi ühisomanikeks, kui korter vallasasjana omandati abielu ajal. Riigikohus on sellises olukorras pidanud võimalikuks PKS 1995 § 15 lõikes 1 sätestatud üldreeglist erandi tegemist eluruumide erastamise seaduse (EES) §-le 211 tuginedes. EES § 211 käesoleva vaidluse lahendamisel ei kohaldu, kuivõrd korteriomandi kinnistamise ajal sellist sätet ei eksisteerinud ning seda sätet ei saa tagasiulatuvalt kohaldada. Seega tuleb vaidluse lahendamisel lähtuda PKS1995 § 15 lõikes 1 sätestatust ning lugeda korteriomandi ainuomanikuks alates selle kinnistamisest pärandaja. Hageja kaotas omandi igamise tõttu. Isegi, kui kohus peaks võimalikuks EES § 211 kohaldamist tagasiulatuvalt, sai pärandaja korteriomandi ainuomanikuks 26.07.2010.a kinnistusraamatu kande igamisega. AÕS § 123 lõike 1 kohaselt, kui isik on kantud kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna õigusliku aluseta, saab ta kinnisasja omanikuks, kui ta valdab kinnisasja 10 aasta jooksul katkematult nagu omanik. Korteriomand kui vallasasi kinnistati 27.07.2000.a ning kui hageja ja pärandaja abielu lahutati, kolis hageja ära aadressilt Xxxx ning pärandaja valdas korteriomandit ainuomanikuna alates kinnistamisest kuni oma surmani. Pärandaja teostas pärast korteriomandi kinnistamist omal kulul korteriomandi täis renoveerimise, tasus korteriühistule majandamiskulud, pidades ennast korteriomandi ainuomanikuks. Esmakordselt tõusetus küsimus pärandaja ainuomanikuks olemisest oktoobris 2018.a, kui notar sellele asjaolule esimest korda juhtis tähelepanu korteriomandi müügilepingu ettevalmistamisel. Kui lähtuda hageja seisukohast, et korteriomand kuulub ühisvarasse, on kehtiv kinnistusraamatu omanikukanne vale, sest kinnistusraamatu kande kohaselt on pärandaja korteriomandi ainuomanik. Õige
kinnistusraamatu omanikukanne oleks kinnistamisel olnud see, kui korteriomandi omanikeks oleksid märgitud ühisomanikena hageja ja pärandaja. Hageja nõue on vastuolus hea usu põhimõttega. Isegi kui kostja eeltoodud vastuväited ei õigustaks hagi rahuldamata jätmist, siis tuleb hagi jätta rahuldamata võlaõigusseaduse (VÕS) § 6 lõike 2 aluse, mis sätestab, et võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Hageja ja pärandaja jagasid ühisvaraks oleva eluruumi aadressiga Xxxx aprillis 1998.a omavahelise kokkuleppega. Kokkuleppe kohaselt jäi xxxx aadressil Xxxx asuv eluruum (vallasasjana) pärandaja lahusvaraks ning pärandaja maksis hagejale selle eest 25000 eesti krooni. Hagejal ei ole olnud korteriomandiga (selle kinnistamisest alates) mingit kokkupuudet – hageja ei ole kunagi soovinud korteriomandit kasutada ning hageja ei ole kunagi kandnud kulusid seoses korteriomandi majandamise ega säilitamisega. Pärandaja teostas pärast korteriomandi kinnistamist omal kulul korteriomandi täisrenoveerimise ning tasus korteriühistule majandamiskulud. Hageja ei ole kunagi pakkunud pärandajale selliste kulude hüvitamist. Mõlemad lähtusid poolte vahel 1998.a sõlmitud ühisvara jagamise kokkuleppest ning käitusid selle kokkuleppe kohaselt kuni oktoobrini 2018.a. Kohtu põhjendused ja järeldused
3.Kohus, olles uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid leiab, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
4.Pooled ei vaidle alljärgneva üle: 1) J. J. ja A. A. olid abielus xxxx.a kuni xxxx.a; 2) A. A. suri xxxx.a; 3) A. A.a testamendi järgne pärija on M. A.; 4) Korteriomandi Xxxx omanik on kinnistusregistri andmetel A. A..
5.Poolte põhiline vaidluspunkt asjas on, kas korteriomand Xxxx oli A. A.a ja J. J. ühisvara või A. A.a lahusvara.
6.Hageja esitatud ostu-müügi lepingust nähtuvalt ostis A. A. korteri Xxxx 06.03.1996.a ja tasus korteri eest 30 krooni ja 9000 EVP krooni. Korter on ostetud A. A.a ja J. J. abielu ajal. Alates 01.01.1995.a kuni 30.06.2010.a kehtinud perekonnaseaduse (PkS) § 14 lg 1 kohaselt on abielu kestel omandatud vara abikaasade ühisvara, sama põhimõte on sätestatud ka kehtivas perekonnaseaduses. Korter oli ostmise ajal vallasvara ning läks pärandaja ja hageja ühiseks vallasomandiks. Asjaolu, et abikaasad J. J. ja A. A. omandasid korteri vallasvarana, ei ole oluline ühisomandi tekkimise seisukohast. Korteriomand moodustati ja kanti kinnistusraamatusse 27.07.2000.a.
7.Kostja väitel jagasid pooled ühisvara aprillis 1998.a Kostja on esitanud tõendina 09.04.1998.a sõlmitud väikelaenulepingu ja A. A.a 28.01.2019.a e-kirja hagejale. Väikelaenulepingust nähtuvalt on A. A. 09.04.1998.a võtnud Xxxx väikelaenu 25000 krooni. E-kirjas kirjutab A. A.a hagejale, et maksis hagejale abielu lahutamise ajal tolle aja kohta väga suure summa 25000 krooni, tingimusega, et korter jääb ainult A. A.ale. Lisaks on kostja tõendina esitanud pangakviitungi, millest nähtuvalt on A. A. 15.04.1998.a tasunud isikule J. A. (J.) Xxxx 20000 krooni ja J. A. (J.) 15.04.1998.a kirjaliku kinnituse, et J. A. loobub kõikidest õigustest korterile.
Eeltooduga on tõendatud, et A. A. andis J. J.le 15.04.1998.a 20000 krooni. Kostja väidab, et raha tasuti nimelt hüvitisena korteri eest ja hageja väidab, et nii see ei olnud. Eeltooduga ei ole tõendatud, et A. A. ja J. J. on lõpetanud ühisomandi korterile Xxxx ja ühisvaraks oleva korteri jaganud. Enda osa ühisomandist ei ole J. J. A. A.ale üle andnud.
8.Kuni 30.06.2002.a kehtinud Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 91 lg 1 kohaselt võisid pooled teha tehingu mistahes vormis või kokku leppida, mis vormis tuleb tehing teha, kui seaduses ei sätestata tehingu kohustuslikku vormi. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 13 lg 6 kohaselt ehitise või selle osa võõrandamise tehing pidi kuni ehitisealuse maa kinnistusraamatusse kandmiseni olema tehtud notariaalselt tõestatud vormis. Riigikohus on lahendites nr 3-2-1-127-03 ja 3-2-1-82- 08 asunud seisukohale, et ühisvara hulka kuuluva ehitise ja ehitise osa kui vallasasja jagamiseks tuli sõlmida notariaalses vormis kokkulepe (nii kohustuskui ka käsutustehing). A. A. ja J. J. ei sõlminud notariaalseid kokkuleppeid ühisvara jagamiseks. Kuni 30.06.2002.a kehtinud TsÜS § 93 lg 1 kohaselt seaduses sätestatud kohustusliku lihtkirjaliku vormi või allkirja notariaalse tõestamise nõude järgimata jätmisel on tehing tühine, kui seadusest ei tulene teisiti. Tähtsust ei oma ka asjaolu, kas hageja sai pärandajalt 20000 krooni justnimelt omandikaotuse hüvitamiseks. Kuna korteri kui vallasvara jagamiseks oli kehtestatud kohustuslik notariaalne vorm, siis oli ühisvara jagamise kokkulepe igal juhul tühine.
9.Kostja väidab, et haginõue on heade kommetega vastuolus, kuna hageja ja A. A. vahelise kokkuleppe kohaselt jäi korter A. A.a lahusvaraks ning kostja sai A. A.alt hüvitiseks 25000 krooni. Hagejal ei ole korteriga kunagi mingit kokkupuudet olnud. A. A. teostas korteri täisremondi ja on alati kandnud korteri majandamiskulusid. Võlaõigusseaduse § 6 lg 1 kohaselt võlausaldaja ja võlgnik peavad teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt ja lg 2 kohaselt võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Kohtu arvates ei ole haginõue heade kommetega vastuolus. Varasem abielu ühisvara jagamine ei ole tõendamist leidnud. Hageja ja pärandaja ei ole varasemalt ühisomandit korterile lõpetanud ja käesolevas hagis soovib hageja varaühisuse lõpetamist. Varaühisuse lõpetamine on aga kohane ja vajalik tehing tsiviilkäibes.
10.Hageja väitel on korteriomandi väärtus 195000 eurot ning hageja on tõendina esitanud Arco Vara maakleri 11.06.2019.a e-kirja, et korteri hind on 195000 eurot. Kostja väitel ei ole korteriomandi selline väärtus menetluses tõendatud ning väärtus on muu. Kostja ei ole korteri väidetava muu väärtuse kohta tõendeid esitanud. Kohus määrab eeltoodu põhjal korteriomandi väärtuseks vastavalt hageja poolt esitatud 195000 eurot. Kuna ühisomand lõpetatakse avaliku enampakkumise teel, siis ei ole vara väärtuse määramine olulise tähtsusega. Pooled saavad enne avalikku enampakkumist ise kindlaks määrata korteri alghinna.
11.Kostja väitel võis pärandaja saada korteriomandi ainuomanikuks asjaõigusseaduse § 123 lõike 1 kohaselt kinnistusraamatu kande igamise läbi.
Asjaõigusseaduse § 123 lg 1 kohaselt kui isik on kantud kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna õigusliku aluseta, saab ta kinnisasja omanikuks, kui ta valdab kinnisasja 10 aasta jooksul katkematult nagu omanik. Kohtu arvates ei ole igamise eeldused täidetud, kuna igamise eelduseks on heausksus. Käesoleval juhul aga pärandaja teadis või pidi teadma, et ühisvara on jagamata.
12.Korter Xxxx oli J. J. ja A. A.a ühisomand. Pärimisseaduse § 3 lg 1 kohaselt pärand avaneb pärandja surma korral ja § 4 lg 1 kohaselt läheb pärandi avanemisel üle pärijale. A. A.a osa ühisomandist korterile Xxxx päris M. A.. J. J. ja M. A. on seega kinnistu Xxxx ühisomanikud.
13.Ajaõigusseaduse (AÕS) § 70 lg 4 kohaselt on ühisomand kahele või enamale isikule üheaegselt kindlaksmääramata osades ühises asjas kuuluv omand. AÕS § 70 lg 6 kohaselt ühisomandile kohaldatakse kaasomandi kohta käivaid sätteid, kui ühisomandit sätestavas seaduses ei ole sätestatud teisiti. AÕS § 76 lg 1 ja 2 kohaselt on kaasomanikul õigus nõuda igal ajal kaasomandi lõpetamist, kui nõudeõigus ei ole kaasomanikevahelise kokkuleppega välistatud. AÕS § 77 lg 1 kohaselt kaasomandi lõpetamisel jagatakse asi vastavalt kaasomanike kokkuleppele. AÕS § 77 lg 2 kohaselt kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus hageja nõudel kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosades, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele.
14.Pooled ei ole ühisomandit korterile kokkuleppel lõpetanud. Hageja soovib ühisomandi lõpetada kinnistu avalikul enampakkumisel või alternatiivselt kostjale jätmisega ja kostjalt hageja kasuks omandikaotusest tuleneva hüvitise väljamõistmisega. Kostja ei ole oma eelistust avaldanud, kuna vaidles hagile tervikuna vastu. Ühisomand tuleb lõpetada viisil, mis koormab omanikke kõige vähem. Kohus peab ühisomandi lõpetamise nõude lahendama poolte huvide kaalumisega, lähtudes õiglusest. Ühisomandi lõpetamine kohtus on materiaalõiguslikult TsÜS § 68 lg 5 alusel omanike kokkuleppe sõlmimise tahteavalduste asendamine ning seega asendab kohtulahend, millega ühisomand lõpetatakse, omanike kokkulepet ühisomandi lõpetamise kohta. Kohus määrab kinnistu müügi avalikul enampakkumisel. Avalikul enampakkumisel saadakse eeldatavasti kinnistu müümisel kõige õiglasem hind. Hoolimata kohtu poolt määratust, kui pooled jõuavad kokkuleppele, et müüvad kinnistut ise, siis neil on õigus seda teha. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine
15.TsMS § 162 lg 1 näeb ette, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi kuulub rahuldamisele, siis tuleb hageja menetluskulud jätta kostja M. A. kanda. Hageja on 06.04.2021.a esitanud kohtule endapoolse menetluskulude nimekirja. Hageja lepingulise esindaja tunnihinnaks on 150 eurot, millele lisandub käibemaks. Hageja on käesolevas tsiviilasjas kandnud õigusabikulusid kokku summas 2436 eurot (s.o 2030 eurot + km) ning tasunud riigilõivu 350 eurot. Õigusabikulude suurust ning
esindaja tegevusi tõendab Advokaadibüroo LMP ülevaade hagejale osutatud õigusabiteenustest: -
Kokku on hagejale õigusabiteenust osutatud 15 tunni ja 32 minuti suuruses mahus. TsMS § 175 lg 1 kohaselt mõistab kohus mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hagejale on osutatud õigusabiteenust kokku 15 tunni ja 32 minuti suuruses mahus, millest hageja palub hüvitada esindajatasu 13 tunni ja 32 minuti ulatuses. Võttes arvesse õigusabiteenuse tunnihinda (s.o 150 eurot käibemaksuta), kujuneb hageja esindajakuludeks kokku 2030 eurot. Hageja on muuhulgas palunud kostjalt välja mõista esindajatasu 12.11.2020.a sõidule kulutatud aja eest kohtuistungile sõitmiseks ajamahus 2 tundi. Riigikohus on märkinud, et TsMS §-d 174 ja 175 ega § 144 p 1 ei näe ette võimalust mõista menetlusosaliselt välja hüvitist teise menetlusosalise lepingulise esindaja sõidule kulunud aja eest (vt Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi lahend asjas 3-2-1-65-13, p 17). Kohus jätab menetluskulud selles osas kindlaksmääramata ega pea neid põhjendatuks. Samas ei saa eeldada, et hageja esindajal puudusid kohtuistungile sõiduks otsesed transpordikulud. Hageja palub arvestada sõidukuluks 0,3 eurot kilomeetri kohta (360 km * 0,3 eurot = 108). Kohus leiab, et hageja sõidukulu hüvitamise määra aluseks on põhjendatud võtta justiitsministri 26.07.2016.a määruse „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korda“ § 17 lg 3. Alates 18.09.2020.a kehtiva korra § 17 lg 3 näeb ette, et riigi õigusabi osutamisega seoses kantud isikliku või advokaadibüroo pidaja sõiduauto või muu sõiduki kasutamise kulud hüvitatakse advokaadi taotluse alusel summas 0,15 eurot läbitud kilomeetri kohta. Kuna hageja esindaja ei ole kohtule reaalseid transpordi kuludokumente esitanud, siis tuleb hageja esindaja põhjendatud ja mõistlikuks sõidukuluks lugeda 54 eurot (s.o 360 x 0,15). Ülejäänud osas on hageja esindaja poolt tehtud
toimingud ja nendele kulunud ning tunnitasu suurus 150 eurot aeg mõistlikus ulatuses. Hageja esindajakuludeks on 1784 eurot (s.o 1730 eurot + 54 eurot sõidukulude eest. Võttes arvesse, et hageja on taotlenud menetluskulude väljamõistmist käibemaksuga, tuleb kostjalt esindajakulud välja mõista 2140,80 euro suuruses summas. TsMS § 138 lg 1 näeb ette, et menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama sätte lg 2 näeb ette, et kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Hagiavalduselt tasutud riigilõivu 350 euro laekumine on tõendatud tsiviilasja materjalide ja kohtute infosüsteemi põhjal. Kokku tuleb kostjalt hageja kasuks menetluskuludena välja mõista 2490,80 eurot. Kohus märgib hageja taotlusel, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 177 lg 4).
/allkirjastatud digitaalselt/ Haide Rimmel kohtunik Tallinna Ringkonnakohtu 22.10.2021 kohtuotsusega on täiendatud ja osaliselt tühistatud Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja 16.04.2021 kohtuotsus.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.