Pankrotiõigus › Juriidilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus

ning üürnik ei maksnud pikaajaliselt üüri. 16.04.2015 esitas avaldaja võlgnikule nõudekirja, kus andis tähtaja kuni 17.04.2015 üürilepingust tulenev võlgnevus tasuda. Kuivõrd võlgnevust ei tasutud, siis ütles avaldaja üürilepingu üles 05.06.2015 ja nõudis kahju hüvitamist. Pärast üürilepingu ülesütlemist kasutas võlgnik vastastikusel kokkuleppel üüripinda edasi ning pooled said korduvalt kokku arutamaks muu hulgas maksegraafiku sõlmimist võlgnevuse tasumiseks. Pooled ei jõudnud kokkuleppele ja üüripind anti vastava akti alusel avaldajale üle 16.07.2015. Avaldaja esitas 17.07.2015 pankrotihoiatuse, mille kohaselt lubas avaldaja esitada pankrotiavalduse võlgniku vastu, kui võlgnik hiljemalt 27.07.2015 üürilepingust tulenevat võlgnevust ei tasu. Avaldaja esitas 23.10.2015 pankrotiavalduse. Võlgniku vastuväited Võlgnik vaidles 16.11.2015 kirjalikus vastuses pankrotiavaldusele vastu ja palus jätta ajutine haldur nimetamata. Võlgnik leiab, et nõue pole selge ja vaidlus kuulub lahendamisele väljaspool pankrotimenetlust. Võlgnik on esitanud 28.07.2015 pärast pankrotihoiatuse saamist avaldajale vastuväite ja leiab, et avaldajal puudub sissenõutavaks muutunud nõue võlgniku vastu. Sealjuures pole avaldaja vaidlustanud kahjunõude puudumist käsitlevaid võlgniku väiteid, samuti võlgniku tasaarvestuse avaldusi ning võlajääki. Võlgnik selgitab, et leppis avaldajaga suulises vormis 30.06.2015 kohtumisel kokku maksegraafikus perioodi 06.07.2015-01.06.2016 kohta. Vastuses märgitakse, et seisuga 16.07.2015 oli sissenõutav summa 2090,55 eurot. Lisaks eeltoodule on võlgnik esitanud 28.07.2015 võlausaldaja vastu tasaarvestuse avaldused seoses ukselukkude rikkumisega ja sellest tingitud kahjude hüvitamiseks, üüripinnal tehtud vee- ja kanalisatsiooniseadmete paigaldamise kulude osas ning võlgniku poolt tasutud tagatise arvelt. Võlgnik on seisukohal, et tasaarvelduste tulemusel tuleb järgmine makse maksegraafiku alusel teha 01.03.2016. Seoses avaldaja poolt esitatud kahjunõudega märgib võlgnik, et kahju tekkimine pole tõendatud Kohtumääruse põhjendused Korraldaval kohtuistungil jäi võlausaldaja pankrotiavalduse juurde. Võlgnik vaidles pankrotiavaldusele vastu ja jäi kirjalike vastuväidete juurde ning palus jätta võlgnikule ajutine haldur nimetamata. Võlausaldaja ja võlgnik vaidlevad 28.12.2012 sõlmitud äriruumide üürilepingust tuleneva nõude suuruse ja sissenõutavuse üle. Riigikohus on korduvalt väljendanud seisukohta, et pankrotiavalduse aluseks peab olema selge nõue. Nii on PankrS § 15 lg 3 p 1 suunatud eelkõige sellele, et ajutise halduri nimetamise ja pankroti väljakuulutamise menetluses ei toimuks sisulise vaidluse lahendamist pankrotiavalduse esitaja ja selle isiku vahel, kelle suhtes taotletakse pankroti väljakuulutamist. Sisulised vaidlused lahendatakse hagimenetluses väljaspool pankrotimenetlust. PankrS § 15 lg 3 p 1 kohaselt jätab kohus võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. PankrS § 15 lg 7 alusel kui kohus ajutist haldurit ei nimeta, siis pankrotiavalduse alusel edasist menetlust ei toimu ja menetlus lõpeb. Antud juhul vaidlevad pooled selle üle, kas 30.06.2015 sõlmiti maksegraafik võlgnevuse tasumiseks, mille kohaselt pidanuks võlgnevuse tasumine toimuma perioodi 06.07.201501.06.2016 jooksul. Kohus märgib, et poolte vahel pole vaidlust selles, et pärast üürilepingu ülesütlemist 05.06.2015 toimusid poolte vahel läbirääkimised leidmaks võimalusi koostöö jätkamiseks ning maksegraafiku sõlmimise võimalusi. Võlausaldaja on ise esitanud kohtule maksegraafiku kokkuleppe projekti kuupäevaga 30.06.2015 ja võlgniku poolt 02.07.2015 allkirjastatud maksegraafiku sõlmimise kokkuleppe. Kohtu hinnangul nähtub eeltoodust, et

antud juhul on vaja tuvastada, kas poolte vahel leidis aset maksegraafikus kokkuleppimine või mitte, kuivõrd esitatud tõenditest ja poolte seisukohtadest ilmneb, et pooltel oli tahe leida võimalusi koostöö jätkamiseks ja võlgnevuse tasumiseks mõlemaid pooli rahuldava lahenduse leidmine. Seda asjaolu saab tuvastada üksnes väljaspool pankrotimenetlust hagimenetluse käigus. Lisaks eeltoodule on võlgnik 28.07.2015 esitanud võlausaldaja vastu tasaarvestuse avaldused seoses ukselukkude rikkumisega ja sellest tingitud kahjude hüvitamiseks, üüripinnal tehtud vee- ja kanalisatsiooniseadmete paigaldamise kulude osas ning võlgniku poolt tasutud tagatise arvelt. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 197 lg 1 kohaselt olukorras, kus kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Sama sätte lg 2 kohaselt tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. Kui ühe või mõlema nõude eest on juba makstud intressi, ei ulatu tasaarvestus tagasi rohkem kui viimase ajavahemiku lõpuni, mille eest intressi maksti. Võlgnik on seisukohal, et tasaarvelduste tulemusel tuleb järgmine makse maksegraafiku alusel teha alles 01.03.2016 ning võlajäägi summaks on 3369,9 eurot. Pankrotiavalduse kohaselt on võlasumma jääk 29 033,14 eurot. Seega vaidlevad pooled ka selle üle, kas võlausaldaja nõue on sissenõutavaks muutunud ning mis on lõplik võlasumma jääk. Nimetatu vajab kohtu hinnangul tuvastamist hagimenetluses. VÕS § 82 lg 7 sätestab, et kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist pärast käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist. Võlgniku poolt esile toodud kõnealustele tasaarvestuse avaldustele pole võlausaldaja esitanud seisukohti või tõendeid, mille alusel võiks võlgniku avaldusi lugeda ilmselgelt põhjendamatuteks ja paljasõnaliseks. Kohus leiab, et tasaarvestuse avalduste sisu põhjendatus vajab hagimenetluses tuvastamist, st hagimenetluses tuleb tuvastada, kas võlgnikul oli õigus esitada märgitud summade osas tasaarvestuse avaldus või mitte. Seoses võlausaldaja kahju hüvitamise nõudega 6 kuu üürisumma ulatuses summas 14 284,08 eurot märgib võlgnik, et vastavat kahju pole tekkinud. Võlgnik selgitab, et ta on investeerinud ruumide remonti 57 329 eurot ning võlausaldaja on tagasi saanud ruumid, mida on oluliselt parendatud võrreldes seisundiga, milles võlgnik need sai. VÕS § 127 lg 4 ja lg 5 sätestavad, et isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Kahjuhüvitisest tuleb maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud, välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Võlausaldaja pole kõnealust kahjunõuet sisuliselt põhjendanud, st kuidas ja mis asjaoludel kahju tekkis ja milline oli põhjuslik seos võlgniku tegevuse ja kahju tekkimise vahel. Kohus selgitab, et kahjunõude esitamisel lasub kahju tekkimise tõendamise koormus kahjunõude esitajal. Kohus on seisukohal, et kahju tekkimine ja kahjunõude olemasolu tuleb välja selgitada samuti hagimenetluses. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et nõude põhjendatuse väljaselgitamine väljub käesoleval juhul ajutise halduri nimetamise eelduseks oleva nõude selguse hindamise raamidest ning tuleb seega lahendada hagimenetluses.

Tulenevalt eeltoodust asub kohus seisukohale, et võlgnikule tuleb ajutine pankrotihaldur võlausaldaja avalduse alusel jätta nimetamata ja asjas menetlus lõpetada PankrS § 15 lg 7 alusel. Menetluskulude jaotus PankrS § 15 lg 6 kohaselt kui kohus ei nimeta võlausaldaja avalduse alusel ajutist haldurit, kannab avalduse läbivaatamisega seotud menetluskulud pankrotiavalduse esitaja. Menetluskulud tuleb jätta võlausaldaja kanda. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Võlgnik on esitanud 16.11.2015 kohtule arve nr 43-2015 õigusabikulude kandmise kohta summas 952,90 eurot, millele lisandub käibemaks 190,58 eurot, kokku 1143,48 eurot. Arve kohaselt on õigusabiteenust osutatud võlgnikule 7,33 h, mis hõlmab pankrotiavaldusega tutvumist ja õiguslikku analüüsi, pankrotiavaldusele vastuväidete koostamist ja kohtuistungiks ettevalmistamist. Õigusabiteenuse tunnihinna määraks on märgitud 130 eurot, millele lisandub käibemaks. 16.11.2015 toimunud kohtuistungil leidis võlausaldaja, et nimetatud toimingutele on põhjendatud ajakulu 5 h. Võlausaldaja on 17.11.2015 kohtule esitatud omapoolses menetluskulude kindlaksmääramise avalduses märkinud, et tal puuduvad vastuväited võlgniku menetluskuludele. 19.11.2015 esitas võlgnik täiendava menetluskulude nimekirja ning 01.12.2015 vastava arve nr 48-2015, mille kohaselt on võlgnikule täiendavalt osutatud õigusabiteenust 379,60 euro ulatuses, millele lisandub käibemaks 75,92 eurot ning 2,92 h ulatuses. Arve hõlmab kohtuistungil osalemist ja kompromissi arutelu ja koostamist. Õigusabiteenuse tunnihinna määraks on märgitud 130 eurot, millele lisandub käibemaks. 01.12.2015 kohtule esitatud seisukohas palub võlgnik jätta kompromissläbirääkimiste menetluskulud poolte endi kanda. Seega arvestab kohus arvel nr 48-2015 näidatud ajakulu 2 h kompromissi arutelu ja koostamise osas võlgniku menetluskulude hulgast välja. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskuludeks menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 144 lg 1 p 1 järgi on kohtuvälised kulud muuhulgas menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 174 lg 10 kohaselt menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab avaldaja kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Võlgnik eelnimetatud asjaolusid pole kinnitanud. Seega tuleb antud juhul menetluskuludelt käibemaks maha arvata. Võlgniku lepingulise esindaja tunnitasu määraks on märgitud 130 eurot, millele lisandub käibemaks. Kohus leiab, et käesolevas tsiviilasjas puuduvad asjaolud, mis õigustaks nimetatud tunnitasu määra kohaldamist, kuivõrd tegemist pole tavapärasest keerukama ega mahukama õigusvaidlusega. Arvestades Riigikohtu seisukohti lahendites 3-2-1-93-13 ja 3-2-1-115-13 loeb kohus võlgniku lepingulise esindaja põhjendatud tunnitasu määraks 120 eurot (ilma käibemaksuta). Kohus leiab, et võlgniku menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud ja toimingutele kulunud aeg on olnud vajalik ja põhjendatud, välja arvatud arvel nr 48-2015 näidatud ajakulu 2 h kompromissi arutelu ja koostamise osas. Eeltoodust tulenevalt määrab kohus võlgniku menetluskulude suuruseks 990 eurot (ilma käibemaksuta), tulenevalt tunnitasu määrast 120

eurot (ilma käibemaksuta) ja toimingutele kulunud põhjendatud ajast 8,25 h. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Mõtsnik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.