Hageja (apellant): AA. (isikukood XXX), lepinguline esindaja Sergei Desjatnikov Kostja (vastustaja): BB. (isikukood XXX), seaduslik esindaja CC. , lepinguline esindaja vandeadvokaat Kristi Haas
Menetluse liik
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Tartu Maakohtu 25. mai 2020. a otsus muutmata.
1(8)
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Keelduda hageja poolt 29. septembril 2020 ringkonnakohtule esitatud dokumentaalse tõendi (lapse sünni tõend nr XXX) vastuvõtmisest.
4.Jätta apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud hageja AA. kanda.
5.Rahuldada kostja BB. taotlus apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude suuruse kindlaksmääramiseks osaliselt.
6.Määrata AA. poolt BB. le hüvitatavate apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude suurusena kindlaks ning mõista AA. lt BB. kasuks välja 360 eurot. BB. le hüvitatavad menetluskulud tasuda CC. pangakontole.
7.Välja mõistetud menetluskulude summalt tuleb AA. l tasuda BB. le viivist alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.AA. (hageja) esitas 22. jaanuaril 2020 Tartu Maakohtule hagi BB. (kostja) vastu, milles palus vähendada Tartu Maakohtu 15. veebruari 2018. a määrusega tsiviilasjas nr 217-17557 kinnitatud kompromissi alusel igakuiselt tasumisele kuuluvat elatise suurust 100 euroni alates hagi esitamisest kuni kostja täisealiseks saamiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt tuleb hagejal tasuda kostjale igakuiselt elatist 70% poolest Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärast kuni kostja täisealiseks saamiseni 23. juulil 2025, s.o hagi esitamise seisuga 204 eurot 40 senti kuus. Hageja ei suuda poolte vahel kokkulepitud elatist maksta, kuna tema tervislik seisund on halvenenud. Hageja võimalused tööturul on piiratud. Alates 11. detsembrist 2019 on hagejale määratud töövõimetoetus 7 eurot 86 senti päevas (keskmiselt 235 eurot kuus), kuna hagejal on osaline töövõime (kuni 10. detsembrini 2022). Muid sissetulekuid hagejal ei ole. Hageja palub elatise määramisel arvestada riiklike peretoetuste maksmisega. Hagejal on võimalik maksta kostjale igakuiselt elatist 100 eurot. 2(8)
2.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja hinnangul puudub alus elatise vähendamiseks. Kostja ei nõustu hagiavalduse põhjendustega, nagu oleks hageja tervislik seisund halvenenud. Hageja väitis juba kompromissi sõlmimise ajal, et tema tervislik seisund ei võimalda töötada täistööajaga ning ta on sunnitud tegema juhutöid. Sotsiaalkindlustusamet on hageja osalist töövõimet kinnitanud. Seega saab hageja jätkuvalt osalise tööajaga töötada. Hageja ei ole oma majandusliku seisundi halvenemist tõendanud. Hageja töövõime osaline kaotus ei saa olla sissetuleku mitteteenimise põhjus. Hageja püüab enda tegelikku majanduslikku seisundit varjata. Hagejale kuulub korteriomand XXX ning maatulundusmaa XXX . 15. veebruari 2018. a kohtuistungil tsiviilasjas nr 2-17-17557 selgus, et kostjale kuulub ka mitmeid sõidukeid. Internetist nähtuvalt on hageja talle kuulunud haagised võõrandanud. Kostja arvates on tõenäoline, et hageja on vara võõrandanud enda abikaasale, kes rendib haagissuvilat ja tünnisauna koos transpordiga. Kostja soovib vabaneda elatise tasumise kohustusest kokkulepitud ulatuses. Kostja igakuiselt kulutused on vahemikus 480–500 eurot. Kostja on hageja ainus alaealine ülalpeetav, kuid hageja ei osale kostja ülalpidamises vahetult. Hageja tasus kostjale kokkulepitud elatist kuni 20. aprillini 2019. Tagamaks kostjale piisava ülalpidamise, töötab kostja seaduslik esindaja CC. mitmel töökohal.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 25. mai 2020. a otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohus määras kostja hüvitatavate menetluskulude rahaliseks suuruseks 480 eurot ning mõistis selle hagejalt kostja kasuks välja. Samuti kohustas maakohus hagejat tasuma menetluskuludelt viivist alates kohtuotsuse jõustumisest kuni nõude täieliku tasumiseni VÕS §-s 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Otsuse resolutsiooni kohaselt tuleb kostjale hüvitatavad menetluskulud kanda kostja seadusliku esindaja CC. pangakontole. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt puudub käesolevas asjas alus elatise vähendamiseks. Hageja töövõime vähenemise ametlik tuvastamine 13. detsembri 2019. a Eesti Töötukassa otsusega ei ole uus asjaolu, mis on tekkinud pärast tsiviilasjas 2-17-17557 kokkuleppe sõlmimist. Hageja ei ole tõendatud enda tervisliku seisundi erakorralist ja ulatuslikku halvenemist enne käesolevas asjas hagi esitamist. Asjas ei ole võimalik tuvastada hageja sissetulekute ja majandusliku olukorra olulisi muudatusi aastatel 2018 ja 2019. Hageja ei ole tõendanud, millised olid tema sissetulekud kompromissi sõlmimise ajal veebruaris 2018. Hageja väitel ta ametlikult ei töötanud ega saanud töötutoetust, kuid sai tasu autoparandusest. Ka mais 2019 on hageja enda sissetulekuallikana avaldanud autoparanduse. Ainuüksi asjaolu, et hageja on alates juunist 2019 hakanud maksma kostjale elatist 50 eurot kuus, ei tõenda kostja majandusliku olukorra muutumist. Maakohus märkis, et pangakontolt nähtuv raha ei saa olla hageja ainus sissetulek, kuna kontodelt on tehtud üksnes mõned maksed. Maakohus lisas, et hagejale kuulub kinnistu, mille müügist saadud raha arvelt saab tasuda elatist. 3(8)
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja esitas 15. juunil 2020 apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning teha asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega hagi rahuldada ning mõista hagejalt kostja kasuks välja igakuine elatis 100 eurot kuni kostja täisealiseks saamiseni. Menetluskulud palub hageja jätta poolte endi kanda. Hageja arvates on maakohus otsuse tegemisel oluliselt rikkunud menetlusnorme. Kohus ei arvestanud piisavalt asjaoluga, et hageja ei suuda tervise tõttu tasuda kostjale elatist kokkulepitud ulatuses. Olukord on võrreldes 15. veebruaril 2018 tsiviilasjas nr 2-17-17557 määruse tegemise seisuga oluliselt muutunud. Hagejal on alates 11. detsembrist 2019 osaline töövõime. Maakohus jättis ka tähelepanuta, et seljavalule lisandus uus oluline asjaolu – südamehaigus perikardiit, mille tõttu ei saa hageja enam juhutöid garaažis teha. Hageja võimalused tööturul on piiratud (välistatud). Maakohus leidis ekslikult, et perikardiiti raviti edukalt üksnes ibuprofeeniga. Tähtsamaid ravimeid oli Kolhitsiin (südame ravi) ja Omeprasool (mao kaitse). Ibuprofeen oli põletiku vastu. Hagejalt väljamõistetud elatis on ebamõistlikult koormav, pannes hageja olukorda, kus ta ei ole võimeline säilitama enda minimaalselt vajalikku elustandardit ega tule ise toime riigi abita.
5.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja ei nõustu apellatsioonkaebuses tooduga, nagu oleks maakohus rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 232 lg-t 1. Asjaolu, et kohus ei ole hinnanud tõendeid hageja kasuks, ei tähenda, et kohus oleks jätnud esitatud tõendid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt hindamata. Hageja ei ole tõendanud, et elatise väljamõistmisest alates oleksid asjaolud oluliselt muutunud, mis mõjutaksid elatise tasumist. Kohus on õigesti tuvastanud, et kompromissi sõlmimise ajal avaldas hageja enda tervise osas täpselt samu kaebusi nagu käesolevas menetluses. Ainuüksi see, et hageja osaline töövõime on tuvastatud riigi poolt, et saada töövõimetoetust, ei tõenda, et hageja tervislik seisund oleks halvenenud. Tsiviilasjas esitatud materjalide kohaselt ei ole hageja varasemalt töövõimetust taotlenud. Seega ei saa eeltoodud asjaolu tõendada hageja tervise olulist halvenemist. Kostja ei nõustu hageja seisukohaga, nagu välistaks hageja osaline töövõime töö tegemise. Hageja on osaliselt võimeline tööd tegema. Seda ei muuda ka 2019. a-l põetud südamepaunakese põletik. Lisaks kuulub hagejale 3-toaline korter, kus ta elab koos oma abikaasa ja tema kahe lapsega. Hageja ei ole kohustatud abikaasa lapsi ülal pidama. Seega on hagejal võimalik oma sissetulekuid suurendada temaga koos elavatelt lastelt üüri küsides. Kohus on õigesti tuvastanud, et hageja ei tasu elatist kokkulepitud summas alates
1.juunist 2019, kuid osaline töövõime kaotus on tuvastatud 2019. a lõpus. Hageja pöördus elatise vähendamise nõudega kohtusse alles 22. jaanuaril 2020. Need asjaolud kinnitavad, et hageja ei soovi elatist tasuda. 4(8)
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.
7.Käesolevas tsiviilasjas on poolte vahel vaidlus selles, kas hageja on võimeline maksma kostjale elatist Tartu Maakohtu 15. veebruari 2018. a määrusega tsiviilasjas nr 2-17-17557 kinnitanud kompromissis kokkulepitud suuruses, s.o alates
1.veebruarist 2018 kuni kostja täisealiseks saamiseni (23. juulini 2025) igakuiselt 70% poolest Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärast, ilma enda ülalpidamist kahjustamata. Hageja väitel on asjaolud elatise kohta kompromissi sõlmimise ja käesolevas asjas hagi esitamise vahelisel ajavahemikul oluliselt muutunud (TsMS § 459 lg 1 p 1). Eelmärgitu üle on poolte vahel vaidlus ka apellatsioonimenetluses.
8.Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsust muuta või tühistada. Maakohus ei ole eksinud materiaalõiguse kohaldamisel. Samuti ei nähtu asja materjalidest menetlusõiguse normide olulisi rikkumisi. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata.
Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
9.1.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt põhineb vaidlustatud otsus menetlusnormi rikkumisel, kuna maakohus ei ole arvestanud kõikide asjaolude ja tõenditega. Ringkonnakohtu arvates on maakohus esitatud ja kogutud tõendeid hinnanud kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 ning on oma järeldusi otsuses TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 nõuetele vastavalt põhjendanud. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi.
9.2.Hageja hinnangul annavad elatise vähendamiseks aluse hageja tervislik seisund ning sellega kaasnenud sissetuleku teenimise võimaluse puudumine. Hageja väitel on temal esineva osalise töövõime tõttu töö leidmine sisuliselt välistatud. Ringkonnakohus hageja seisukohaga ei nõustu.
9.3.Jõustunud kohtumäärusega kinnitatud kompromiss on õigusjõult võrdne kohtuotsusega, mis seob pooli ega võimalda sama vaidlust samade asjaolude üle uuesti alustada (TsMS § 371 lg 1 p‐d 4 ja 5, § 432, § 457 lg 1). Üksnes TsMS §‐s 459 sätestatud eeldustel võib nõuda kohtus perioodiliselt tulevikus makstava elatise maksete suuruse muutmist, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise lahend, ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Elatise suuruse muutmisel TsMS § 459 lg 1 alusel peab kumbki pool üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist, millele tema väited või vastuväited tuginevad (vt Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 32).
9.4.Käesolevas asjas ei nähtu kompromissist, millised asjaolud on elatise suuruse määramisel aluseks olnud (tl-d 7–8). Kui elatise väljamõistmise kompromissi kinnitamise määruses ei ole märgitud elatise väljamõistmise aluseks olnud asjaolusid või ei ole 5(8)
asjaolusid märgitud piisavalt, tuleb toimiku põhjal kindlaks teha hagi aluseks olnud asjaolud ja vastuväidetes välja toodud asjaolud ning lugeda need eelduslikult kompromissi kinnitamisel aluseks võetuks. Samuti tuleb eeldada, et kompromissis ette nähtud elatisega on lapse vajadused kaetud. Kompromissi muutmiseks tuleb aga tuvastada, kas mõni väidetud ja eelduslikult aluseks võetud asjaolu on muutunud (vt Riigikohtu 9. juuni 2017.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 37.1). Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus praeguses asjas põhjendatult leidnud, et hageja ei ole välja toonud ega tõendanud, et tema tervislik seisund ja majanduslik olukord oleks halvenenud võrreldes Tartu Maakohtu 15. veebruari 2018. a määruse tegemise ajaga, mis võiks anda alust elatise vähendamiseks.
9.4.1.Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, nagu tõendaks hageja tervisliku seisundi halvenemist praegusel juhul ainuüksi Eesti Töötukassa
13.detsembri 2019. a otsus, millega määrati hagejale osaline töövõime (tl-d 10–11). Eelnimetatud otsuse kohaselt on hagejale määratud osaline töövõime selja- ja liigesevalude tõttu. Maakohus on õigesti tuvastanud, et juba kompromissi sõlmimise ajal olid hagejal selja- ja liigesevalud, mille tõttu ei saanud ta täistööajaga töötada (vt tsiviilasjas nr 2-17-17557 AA. 11. detsembri 2017. a vastus hagiavaldusele, 15. veebruari 2018. a kohtuistungi protokoll). Järelikult sai hageja enda selja- ja liigesevaludest tingitud osalise töövõimega kompromissi sõlmides arvestada. Lisaks nähtub käesoleva asja materjalidest, et mais 2019 (s.o pärast kompromissi kinnitamise määruse tegemist), kui hagejal olid seljaja liigesevalud, töötas ta autoparanduses (tl 43). Hageja ei ole välja toonud ega tõendanud, et selja- ja liigesevalud oleksid pärast maakohtus kompromissmääruse tegemist halvenenud, mis oleksid tema sissetuleku teenimise võimaluse välistanud. Ringkonnakohus märgib, et kinnitatud kompromissi kohaselt ei tule hagejal igakuiselt tasuda elatist perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg-s 1 sätestatud määras, vaid 70% poolest Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärast. Seega on eelduslikult kompromissi sõlmimisel hageja osalise töövõimega arvestatud.
9.4.2.Ringkonnakohtu hinnangul ei anna praegusel juhul alust elatise vähendamiseks ka hageja südamehaigus – perikardiit. Hageja ei ole tõendanud, et eelnimetatud haigusest tulenevalt on tema tervislik seisund niivõrd halvenenud, et ta on puuduva töövõimega, nagu ta apellatsioonkaebuses väidab. Ringkonnakohus märgib, et Eesti Töötukassa
13.detsembri 2019. a otsuse kohaselt on hagejale osalise töövõime määramise põhjuseks olnud mh südamehaigus (tl-d 10–11). Järelikult saab hageja töötamine tema tervislikust seisundist tulenevalt olla üksnes osaliselt takistatud. Ringkonnakohus lisab, et isegi juhul kui hageja ei saa enda tervisliku seisundi tõttu töötada enam autoparanduses, siis vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning teha kõik endast olenev ülalpidamiskohustuse täitmiseks, sh töökohta vahetama (vt nt Riigikohtu 13. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-2343, p 13). Nagu eelpool märgitud, ei ole hageja praegusel juhul puuduva töövõimega. Eesti Töötukassa 13. detsembri 2019. a otsuse kohaselt on tal mõõdukas tegutsemispiirang üksnes liikumise valdkonnas (tl 10–11). Seega võib olla hagejal vajalik leida kostja ülalpidamiskohustuse täitmiseks uus töökoht.
6(8)
Samuti on maakohus õigesti märkinud, et piisava sissetuleku puudumisel on kostjal võimalik täita ülalpidamiskohustust muu vara arvel (vt Riigikohtu 13. veebruari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-2343, p 13). Asja materjalidest nähtuvalt kuulub hagejale kaks kinnisasja – korteriomand XXX ning X kinnistu (maatulundusmaa) XXX (tl 32). Seega tuleb hagejal vajadusel müüa talle kuuluv vara ülalpidamiskohustuse täitmiseks vajalike vahendite saamiseks.
Eelmärgitust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus täies ulatuses rahuldamata.
29.septembril 2020 on hageja esitanud ringkonnakohtule tõendina hageja lapse DD. sünni tõendi ning palunud võtta selle asja materjalide juurde. Ringkonnakohus andis 14. augusti 2020. a määrusega menetlusosalistele võimaluse esitada seni esitamata avaldusi ja seisukohti kirjalikult kuni 14. septembrini 2020 (tl 121). Hageja esitas 14. augustil 2020 taotluse pikendada avalduste ja seisukohtade esitamise tähtaega kuni 20. oktoobrini 2020. Taotluse põhjenduste kohaselt oli hageja abikaasa rase ning eeldatav sünnituse tähtaeg 20. septembril 2020. Hageja soovis tõendada, et pärast lapse sündi muutub tema majanduslik seis halvemaks. Ringkonnakohus jättis hageja nimetatud taotluse 9. septembri 2020 määrusega rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et praegusel juhul ei ole tähtaja pikendamiseks mõjuvat põhjust TsMS § 64 lg 1 mõttes. Hageja ei ole esitanud selliseid põhjendusi, mis õigustaksid tähtaja pikendamist seoses uute tõendite esitamisega sooviga apellatsioonimenetluses (TsMS § 652 lg-d 3 ja 5) (tl-d 130–131). TsMS § 639 lg 1 järgi kohaldatakse apellatsioonimenetluses esimese astme kohtu menetluse kohta kehtivaid sätteid, kui apellatsioonimenetluse kohta ei ole sätestatud teisiti või esimese astme kohtu menetluse kohta sätestatu ei ole vastuolus apellatsioonimenetluse olemusega. TsMS § 436 lg 3 kohaselt võib kohus tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. Lisaks saab apellatsiooniastmes TsMS § 652 lg-test 3 ja 4 tulenevalt esitada uusi tõendeid üksnes seaduses sätestatud juhtudel ning TsMS § 633 lg-st 5 järeldub, et üldjuhul tuleb apellatsiooniastmes tõendid esitada koos apellatsioonkaebusega (vt nt Riigikohtu 29. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-07, p-d 18, 19). Eelmärgitut arvestades puudub ringkonnakohtul võimalus kaaluda 29. septembril 2020 esitatud tõendi vastuvõtmist ning selle vastuvõtmisest tuleb keelduda. Kuivõrd dokument on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus selle tagastamiseks.
11.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja (apellandi) kanda.
12.TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.
12.1.Kostja esindaja esitas 14. septembril 2020 ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on kostja kandnud menetluskulusid kokku 480 eurot (sh käibemaks). Menetluskulud koosnevad lepingulise esindaja kulust. Kostja esindaja vandeadvokaat K. Haas on nimekirjast nähtuvalt osutanud õigusabi tunnitasuga 120 eurot (sh käibemaks) ning teinud järgmised toimingud: tutvus apellatsioonkaebusega, kohtus 7(8)
esindatavaga ning selgitas menetluslikku olukorda, koostas apellatsioonile vastuse (3 tundi); tutvus apellandi täiendavalt esitatud tõenditega ning kohtu 26. augusti 2020. a nõudega, andis kliendile selgitusi ja koostas vastuse (1 tund). Kostja palub menetluskulud kindlaks määrata koos käibemaksuga (TsMS § 174 lg 10). Samuti kinnitab kostja, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega (TsMS § 176 lg 5).
12.2.Hageja ei ole kostja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude nimekirja kohta seisukohta esitanud.
12.3.TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi mõistab kohus teise menetlusosalise lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise kohta (vt Riigikohtu 11. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11). Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse sisu ja mahtu ning kostja poolt sellele esitatud vastuse sisu ja mahtu arvestades ei saa pidada vastuse koostamise põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks mitte rohkem kui kaks tundi. Tsiviilasi ei ole mahukas ning nii apellatsioonkaebuse vastuses on olulises osas korratud juba maakohtu menetluses esitatud seisukohti ja väiteid. Muus osas kostja menetluskulude nimekirjas toodud toimingud asja mahtu ning keerukust arvestades asjatundliku õigusteenuse osutamiseks põhjendatud ja vajalikud. Kulude koosseis on kooskõlas tsiviilasja materjalidega ja nendest ei nähtu, et kostja esindaja oleks kulutanud aega põhjendamatult. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja esindaja tööühiku hind (tunnitasu) 120 eurot (sh käibemaks) TsMS § 175 lg 1 tähenduses mõistlik ja põhjendatud. See ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu.
12.4.Eelmärgitut arvestades määrab ringkonnakohus kostja apellatsioonimenetluses kantud hüvitatavate kulude suuruseks 360 eurot (sh käibemaks) (120 eurot x 3 tundi) ning mõistab nimetatud summa hagejalt kostja kasuks välja. Vastavalt kostja esitatud taotlusele tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõistetud menetluskulu tasuda kostja seadusliku esindaja CC. pangakontole (TsMS § 445 lg 1).
12.5.Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt kostja taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.