A.A. ja B.B. hagi C.C. vastu elatise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
A.A. nõude osas 630 eurot B.B. nõude osas 630 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 27. aprilli 2020 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
A.A. ja B.B. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellandid (hagejad): A.A. (isikukood
XXXXXXXXXXX)
ja B.B. (isikukood XXXXXXXXXXX), seaduslik esindaja D.D. (isikukood
XXXXXXXXXXX)
Vastustaja (kostja): C.C. (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Allar Laugesaar
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 27. aprilli 2020 otsus muutmata.
2.Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.A.A. (hageja I) ja B.B. (hageja II) esitasid 15. mail 2019 hagi C.C. (kostja) vastu, milles palusid mõista kostjalt hagejate kasuks välja elatise seaduses sätestatud miinimummääras alates 1. juunist 2018. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt elab kostja alates 16. aprillist 2017 lastest eraldi. Kostja maksis 2018 jaanuarist kummalegi lapsele elatist 100 eurot kuus ja alates 2018 septembrist 150 eurot kuus. Igapäevased kulutused laste ülalpidamiseks on oluliselt suuremad kui kostja makstav elatis. Kostja on keeldunud hagejatele õigustatud määras elatise maksmisest.
2.Kostja vaidles hagiavaldusele vastu osaliselt. Vastuväidete kohaselt on kostja maksnud oma lastele elatist, mis ei vasta küll kehtivale alammäärale, kuid kostja makstav elatis on sellises suuruses, mida ta on olnud võimeline tasuma. Kostja makstav elatis ei pea katma täielikult laste igakuiseid ülalpidamiskulusid. Kostja ei vastuta laste igapäevaste vajaduste katmise eest üksinda. Kostja tugines sellele, et lastele makstakse riiklikku lastetoetust. Kostjal ei ole rohkem ülalpeetavaid kui hagejad, kuid kostjal on kohustus tasuda sõiduki liisingumakseid 240 eurot kuus, kostja tasub korteri üüri 200 eurot kuus ning kommunaalkulusid 130 eurot kuus. Kostja igakuiste kulutuste hulka kuuluvad ka kulutused toidule ja hügieenitarvetele, sõiduki kütusele jne. Kostja on võtnud endale lisatööd, et tasuda lastele elatist, siiski ei ole kostja võimeline tasuma elatist kehtivas miinimummääras. Kostja leidis, et lapse ülalpidamiseks ei kulu käesoleval hetkel 600 eurot kuus (ema panus 270 eurot + isa panus 270 eurot + riiklik toetus 60 eurot). Hagejad ei ole esitanud kalkulatsiooni oma vajaduste kohta. Kostja oli nõus tasuma kummalegi hagejale 200 eurot kuus.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 27. aprilli 2020 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja I kasuks välja elatise 200 eurot kuus alates 15. maist 2019 kuni A.A. täisealiseks saamiseni, s.o
30.juunini 2027, ja hageja II kasuks 200 eurot kuus alates 15. maist 2019 kuni B.B. täisealiseks saamiseni, s.o 25. augustini 2029. Kohus jättis rahuldamata hagejate nõude tagasiulatuva elatise
saamiseks. Kohus määras, et kohtuotsuse täitmisel tuleb arvestada juba tasutud elatisega ning elatis tuleb tasuda D.D. arveldusarvele nr EE192200221031887974, selgitusega „A.A. ja B.B. elatis“. Kohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Maakohtu põhjenduste kohaselt elavad hagejad D.D.ga ning on tema vahetul ülalpidamisel. Kuivõrd kostja selgitas istungil, et tema töötasu on vähenemas, kohustas kohus kostja tööandjat AS Barrus esitama kohtule kostja töötasutõendi. Nimetatud tõendist nähtub, et 2020 jaanuarikuus oli kostja brutotöötasu 2137 eurot 60 senti ja veebruaris 1921 eurot 95 senti (lisandus puhkusetasu 408 eurot 59 senti). Alates 1. maist 2020 töötab C.C. eesliini ametikohal ning tema töötasu vähenes 8 euroni tunnis. Eesliini ametkohale asumine tõi kaasa töökohustuste ja vastutuse vähenemise, mis tingis ka töötasu vähenemise. Kohus tegi päringu Maksu- ja Tolliametisse hagejate esindaja sissetuleku kohta ning teatest nähtub, et töötasu 2019 augustis oli 1023 eurot 83 senti, 2019 septembris 766 eurot73 senti, 2019 oktoobris 699 eurot 60 senti, 2019 novembris 895 eurot 60 senti, 2019 detsembris 902 eurot 48 senti. Kuna hagejad esitasid nõude miinimumelatise saamiseks, ei pidanud nad enda vajadusi tõendama. Kostjal on võimalik tõendada, et esineb mõjuv põhjus elatise vähendamiseks alla miinimummäära PKS § 102 lg 2 mõttes. Kostja on tuginenud sellele, et tegelikkuses ei kulu laste ülalpidamiseks kuus 600 eurot lapse kohta (miinimumpalk + lapsetoetus), seega on kostja vastu vaielnud hagejate kuludele. Hagejad on oma vajaduste suuruse tõendamiseks esitanud seadusliku esindaja pangakonto filtreeritud väljavõtted. Oma vajalike kulude kohta on hagejad esitanud tabeli (tl 72). Maakohtu hinnangul on hagejate vajadused ülepaisutatud ega vasta hagejate ema pangakonto väljavõttele sellises mahus. Kohus leidis, et hagejate ema kohtule esitatud tabel kui tõend ei ole usaldusväärne. TsMS § 238 lg 5 alusel võib tõendi selle hindamise järel jätta arvestamata ka siis, kui see on ilmselt ebausaldusväärne. Kohtu hinnangul ei vasta hagejate ema väited ja väidete kinnitamiseks esitatud tabel tõele. Kohtul on võimalik PKS § 102 lg 2 alusel vähendada elatise suurust kostja taotlusel. Kostja on sellekohase taotluse esitanud. Maakohus leidis, et kostjalt kummagi hageja kasuks välja mõistetav 200 eurot kuus on mõistlik ja vastab üldisele arusaamale laste vajaduste kohta. Kohus selgitas, et Riigikohus on mitmel korral märkinud, et seadusandja peaks kaaluma elatise alammäära vähendamist (nt Riigikohtu
22.märtsi 2017 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16 p 14; Riigikohtu 9. juuni 2017 lahend tsiviilasja nr 3-2-1-35-17, p 30). Maakohus oli seisukohal, et seaduses sätestatud elatise suuruse regulatsioon, mille kohaselt kulub lapsele ühes kuus miinimumpalk, millele lisandub ka veel riiklik lapsetoetus, ei vasta üldisele arusaamale lastega perede kulutuste kohta. RAKE 2020. aasta veebruaris valminud uuringu kohaselt oleks uus miinimumelatis 2019. aasta lõpu seisuga 172 eurot kuus, s.o 343 eurot kokku lapsele. Hagejad on esitanud ka nõude elatise saamiseks tagasiulatuvalt alates 1. juunist 2018. Kohus kohustas 21. jaanuari 2020. a kohtuistungil hagejate seaduslikku esindajat esitama kohtule tõendid selle kohta, et hagejad on kostjalt elatist suuremas summas nõudnud alates 1. juunist 2018. Hagejate seaduslik esindaja selgitas kohtule 30. jaanuari 2020. a menetlusdokumendis, et ta on elatist eelnevalt ja korduvalt küsinud suusõnaliselt, millele kostja ei ole reageerinud. Hagejate seaduslik esindaja esitas sõnumivahetuse, millest nähtub, et kostja on soovinud
15.juunil 2019 teada, kui suures summas elatist tasuda. Hagejate seaduslik esindaja ei ole esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et ta on asunud nõudma elatist suuremas summas, kui kostja on tasunud, juba 1. juunist 2018. Kohtu hinnangul tuleb hagejate esindajal nõuda elatise tasumist suuremas määras (kui tasutu ei kata laste igapäevaseid vajalikke kulusid) vajaduse tekkimisel ja pidevalt ning kui kostja ei nõustu, siis pöörduda hagejate õiguste kaitseks kohtu poole. Aastaga
viivitades ei ole hagejate seaduslik esindaja käitunud oma tsiviilõigusi kasutades heauskselt. Kohus leidis, et praeguses asjas elatise nõudmine aasta enne hagi esitamist suuremas summas ei teeni enam hagejate ülalpidamise ülesannet, vaid on kostja jaoks pigem karistusliku iseloomuga, mistõttu jättis kohus tagasiulatuva elatise nõude rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hagejad esitasid apellatsioonkaebuse, milles taotlevad maakohtu otsuse tühistamist osaliselt ja tühistatud osas uue otsuse tegemist, millega mõista kostjalt kummagi hageja kasuks välja elatis seaduses sätestatud miinimummääras alates 15. maist 2019 kuni hagejate täisealiseks saamiseni. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt ei ole maakohus rahuldanud hagejate tegelikku nõuet. Hagejad soovisid, et kohtuotsusega mõistetaks välja igakuine elatis lähtuvalt miinimumpalgast, kuid kohus on jätnud selle tähelepanuta. Kostja on töövõimeline ja suudab anda hagejatele elatist seaduses sätestatud miinimummääras. Hagejatele jääb arusaamatuks, miks kohus pidas esitatud tõendit laste kulutuste kohta ebausaldusväärseks. Kostja reaalsed kulutused on tõendamata.
5.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Maakohus on hinnanud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kuna maakohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.
7.Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kuigi apellatsioonkaebuses paluvad hagejad tühistada maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata, ning teha tühistatud osas uue otsuse, millega hagi rahuldada, ei nähtu kaebuse põhjendustest, et hagejad esitaksid põhjendusi seoses sellega, et maakohus jättis tagasiulatuva elatise nõude rahuldamata. Hagejad on palunud välja mõista elatise lähtuvalt kuupalga alammäärast alates 15. maist 2019, s.o hagiavalduse esitamisest. Seega lähtub ringkonnakohus tulenevalt TsMS § 651 lg-st 1 apellatsioonkaebuse lahendamisel sellest, et hagejad on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis rahuldamata nende elatise nõude alates 15. maist 2019. Osas, milles maakohus jättis hagejate tagasiulatuva elatise nõude rahuldamata (maakohtu otsuse resolutsiooni p 4), sh menetluskulude jaotuse osas, millega jäeti menetluskulud poolte endi kanda (maakohtu otsuse resolutsiooni p 7), ei ole maakohtu otsust vaidlustatud.
8.Maakohus mõistis kostjalt kummagi hageja kasuks välja elatise summas 200 eurot ehk vähendas elatist alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummäära. PKS § 102 lg 1 sätestab, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. PKS § 102 lg 2 kohaselt ei vabane vanemad sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on PKS
§ 102 lg-s 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Lapsele elatise väljamõistmiseks alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et selleks on PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi mõjuv põhjus. Riigikohus on selgitanud, et PKS § 102 lg 2 neljandas lauses on sätestatud näidisloetelu, mistõttu kohus saab iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas on olemas mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte. Mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks saab olla lisaks seaduses nimetatutele ka igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel. Seda juhul, kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve. (Riigikohtu 28. märtsi 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-11905, p 18; 7. veebruari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 12; 9. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p-d 28.1-28.2; 22. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13). PKS § 102 lg 2 teises lauses sätestatut arvestades ei ole mh välistatud vähendada elatist alla miinimummäära, arvestades kohustatud vanema varalist seisundit ja seda, millised on lapse tegelikud vajadused, kui asjas esiletoodud asjaolud seda tingivad. Siiski on kohtul võimalik vähendada alaealisele lapsele väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimummäära üksnes kostja taotlusel ja juhul, kui kostja esiletoodud ning tõendatud asjaolud seda võimaldavad (vt nt Riigikohtu 22. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13).
8.1.Eelneva tõttu tuli kostjal praegusel juhul tuua esile ning tõendada, et hagejate vajaduste rahuldamiseks kulub vähem kui kahekordne miinimumelatis. Kostja on vastuses hagile (tl 14-16) toonud esile, et lapse ülalpidamiseks ei kulu kahekordne PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummäär + lapsetoetus 60 eurot, s.o on käesoleval ajal kokku 292 + 292 + 60 =644 eurot kuus. Maakohus on vähendanud kostjalt hagejate kasuks välja mõistetud elatist muuhulgas seetõttu, et poole miinimumpalgana määratud miinimumelatise maksmine on miinimumpalga kiire tõusu tõttu muutunud ebaproportsionaalselt suureks, st hagejate vajadused ei võrdu praegusel juhul kahekordse elatise miinimummääraga. Maakohus viitas asjakohasele Riigikohtu praktikale ning Justiitsministeeriumi tellitud Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse ja Pricewaterhouse Coopers Advisors koostatud 2020. a lõppraportile „Lapse vajaduspõhine miinimumelatis“, mille kohaselt on 7–12aastaste laste ülalpidamiskulu standardeelarve meetodi põhjal ühes kuus
eurot (kättesaadav veebis https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/miinimumelatis_lopparuanne.pdf, lk 39). Uuringu autorid leidsid (vt uuringu lk 45), et uus miinimumelatis 2019. aasta lõpu seisuga oleks kas 343/2 = 172 eurot kuus (standardeelarvete keskmine) või 388/2 = 194 eurot kuus (võrdlevanalüüsi meetod). Lähtudes lõpprapordis märgitust on praegusel ajal ülalpidamiskulu ühe vanema kohta ligikaudu 180 eurot kuus. Kuna on üldteada, et 2020 märtsikuus algas majanduskriis, mis toob kaasa erinevate teenuste ja varade hinnalanguse, ei ole põhjust eeldada kulude tõusu lähimas tulevikus.
8.2.Ringkonnakohus märgib lisaks, et hagejad on esitanud tabeli laste kulutuste kohta 2018 juunist kuni 2019 maini (tl 46 pöördel), mille kohaselt on laste kulud ligikaudu 500 eurot lapse kohta. Esitatud tabelist nähtub, et lastele ei kulu igakuiselt 644 eurot. Kuigi kulutuste tabel on esitatud 2019 kohta, ei pea ringkonnakohus võimalikuks, et tabelis esitatud kulud on 2020. aastal oluliselt tõusnud. Samuti tuvastas maakohus, et hagejate esitatud tabelis toodud kulutused on tõenäoliselt ülepaisutatud. Ringkonnakohus leiab kokkuvõttes, et praegusel juhul on tõendatud, et laste tegelikud vajadused on miinimummäärast mõnevõrra väiksemad.
8.3.Ringkonnakohus märgib lisaks, et praegusel juhul tuleb elatise suuruse määramisel arvestada ka sellega, et osa laste kuludest, s.o muusikakooli kulud, tasub kostja tööandja. Kostja on
22.augustil 2019 esitanud AS-i Barrus tõendi (tl 26), mille kohaselt tasus kostja tööandja
möödunud õppeaastal 2018/2019 mõlema lapse Võru Muusikakooli õppetasud (A.A. õppetasu 225 eurot ja B.B. õppetasu 180 eurot). Kostja kinnitas 31. augustil 2020 esitatud menetlusdokumendis, et ka algaval kooliaastal tasub kostja tööandja mõlema lapse muusikakooli õppetasud.
8.4.Ringkonnakohtu hinnangul on hagejate vajadused osaliselt kaetud riiklike peretoetustega. Vaidlust ei ole selles, et mõlema lapse peretoetus summas 60 (s.o kokku 120) eurot laekub hagejate ema arveldusarvele. Ringkonnakohus lisab, et ainuüksi pere- ja sotsiaaltoetuste saamise fakt ei anna alust elatist automaatselt vähendada. Elatise vähendamiseks alla miinimummäära võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koosmõjus muude asjaoludega, nt kui on tõendatud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad. Ringkonnakohus leiab, et kuna laste vajadused on miinimummäärast mõnevõrra väiksemad (sh tasub laste muusikakooli kostja tööandja) ning hagejate vajadused on osaliselt kaetud riiklike peretoetustega, on praegusel juhul olemas mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks. Võttes arvesse eeltoodut leiab ringkonnakohus, et 200 euro suurune elatis kummalegi lapsele on põhjendatud ja vajalik, kuna see arvestab mõlema lapse huve ja nende tegelikku ülalpidamisvajadust.
9.Vastuseks hagejate apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
9.1.Hagejad paluvad apellatsioonkaebuses, et kohtuotsusega ei oleks fikseeritud kindel elatise summa, vaid väljamõistetav elatis tuleb siduda miinimumpalgaga, et hagejad ei peaks mõne aja möödudes pöörduma uuesti kohtusse elatise summa suurendamiseks. Maakohus mõistis kostjalt välja elatise alla seaduses sätestatud miinimummäära, mille ringkonnakohus jätab käesoleva otsusega muutmata. Ringkonnakohus leiab, et elatise alla seaduses sätestatud miinimummäära väljamõistmise korral ei saa elatise summat siduda Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääraga, kuivõrd elatise automaatset suurendamist ei saa põhjendada üksnes miinimumpalga tõusuga (vt nt Riigikohtu 7. veebruari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-15-15909, p 16).
9.2.Hagejate väide, et neil on palju sõpru ning sünnipäevadel käimine toob kaasa täiendavaid kulusid, ei ole aluseks elatise väljamõistmiseks miinimummääras. Laste vajadused ja kulud peavad olema mõistlikud, vajalikud ja põhjendatud. Arvestada tuleb sellega, et ebaproportsionaalselt ei saaks kahjustada elatise maksmise eesmärk (lapse igapäevased vajadused saaksid rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud) ning ka kohustatud vanemale tagataks elatise maksmise järel toimetulek ühetaoliselt lapsega (vt nt
7.veebruari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 12; 9. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-135-17, p-d 28.1-28.2; 22. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13). Eeltoodust tuleneb, et elatise maksmise peamine eesmärk on laste igapäevavajaduste rahuldamine ja laste arenguks vajalike piisavate vahendite tagamine. Ringkonnakohus möönab, et elatise suurus peab hõlmama ka laste meelelahutuslikke kulusid, kuid meelelahutuslike kulude kandmine on sekundaarne võrreldes muude kuludega.
10.Hagejad ei ole apellatsioonkaebuses maakohtu poolt kindlaks määratud menetluskulude jaotust vaidlustanud. Ringkonnakohus leiab sellest tulenevalt ning maakohtu otsuse muutmata jätmist arvestades, et maakohtu poolt kindlaks määratud menetluskulude jaotus tuleb jätta muutmata. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse menetluskulud TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda. Ringkonnakohtu hinnangul oleks äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik jätta menetluskulud alaealiste hagejate kanda. Sellise menetluskulude jaotuse tõttu puudub vajadus kulude rahaliseks kindlaksmääramiseks.
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Üllar Roostoja
Kersti Kerstna-Vaks
Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.