2-14-38468/11 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tartu Maakohus Tartu kohtumaja - lahend.ee

Kaja esitamine Hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõue on kostjale 15.06.2015. a isiklikult allkirja vastu üle antud. Kostja, kellele kohus andis kirjaliku vastuse esitamise tähtaja, ei ole tähtaegselt kohtule vastanud. Kostja võib kohtuotsuse peale esitada kaja Tartu Maakohtule 30 päeva jooksul alates tagaseljaotsuse kättetoimetamisest. Kostja võib esitada tagaseljaotsuse peale kaja, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui: 1) hagile vastamata jätmise puhul oli hagi kostjale või tema esindajale toimetatud kätte muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt; 2) kohtuistungile ilmumata jäämise puhul oli kohtukutse toimetatud kostjale või tema esindajale kätte teisiti kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või kohtuistungil; 3) tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Kajalt tasutakse riigilõivu asemel kautsjon. Kautsjonina tasutakse summa, mis vastab riigilõivule poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 1500 eurot (TsMS § 415, § 142 lg-d 1 ja 2). Apellatsioonkaebuse esitamine Hageja võib kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil (TsMS § 632 lg 1, § 633 lg 7). Selgitus menetlusabi taotlejale Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil (TsMS § 187 lg 6).

Vastavalt TsMS § 407 lõikele 1 võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses. Kohus leiab, et hagi ei ole täies ulatuses õiguslikult põhjendatud ning tuleb rahuldada osaliselt. Osas, milles hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, teeb kohus vastavalt TsMS § 407 lõikele 6 otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Tulenevalt TsMS § 438 lõikest 1 ja § 436 lõikest 7 on kohtul tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas tarbija ise on nõudele vastuväiteid esitanud või mitte. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 1 kohaselt on heade kommetega vastuolus olev tehing tühine. TsÜS § 86 lg 2 kohaselt on tehing heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui: 1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. TsÜS § 86 lg 2 kohaselt kui sama paragrahvi lõike 2 punktis 2 nimetatud vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas, siis eeldatakse, et pool teadis või pidi teadma teise poole erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhetest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest. Tarbijakrediidilepingute puhul eeldatakse, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas muu hulgas, kui tarbija poolt tasumisele kuuluv krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kohus leiab, et poolte vahel sõlmitud laenuleping on vastuolu tõttu heade kommetega TsÜS § 86 lõigete 1 ja 2 alusel tühine. Poolte vahel sõlmitud laenulepingu alusel väljastas hageja kostjale 04.08.2014. a laenu summas 100 eurot 30 päevaks intressiga 35 eurot. Eesti Panga poolt avaldatud keskmine eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr augustis 2014.a oli 37,73%. Hagile lisatud tarbijakrediidi standardinfo teabelehest nähtuvalt oli aastane krediidi kulukuse määr 3 752,37%. Seega ületas krediidi kulukuse määr Eesti Panga avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra ligikaudu 100 korda. Seega on kohtu hinnangul tuvastatud, et kostja kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kuivõrd krediidi kulukuse määr ületas Eesti Panga avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui 20 korda, tuleb lugeda, et kohustuste vahekord on erakordselt suures ulatuses tasakaalust väljas. Sellest tulenevalt ei pea kohus lepingu tühisuse tuvastamiseks täiendavalt laenusaaja sundolukorda hindama (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13 p 22). TsÜS § 86 lg 4 näeb ette, et kui tehing on heade kommete vastase intressi tasumise kohustuse tõttu tühine, siis on intressi või muud sellesarnast laenu kasutamise ajast sõltuvat tasu maksma kohustatud poolel õigus tühise tehingu järgi saadu tagastada selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi laenu tervikuna tagasi maksma tühise tehingu järgi. Sellisel juhul tuleb laenu kasutamise aja eest maksta intressi võlaõigusseaduse (VÕS) § 94 lõikes 1 sätestatud suuruses.

Seega kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele tagastamata laenusumma (100 eurot) ja laenu kasutamise aja eest intress VÕS § 94 lõikes 1 sätestatud määras. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. VÕS § 94 lõikes 1 nimetatud Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne 1. juulit 2014. a oli 0,15 %. Hageja nõuab laenu kasutamise eest tasu (intressi) 30 päeva eest. Intress 100 euro suuruse laenu kasutamise aja eest VÕS § 94 lõikes 1 sätestatud suuruses 30 päeva eest on 0,01 eurot (tagastamata laenusumma 100 eurot x 0,15 % x 30 päeva / 365 päeva). VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda rahalise kohustuse rikkumise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Hageja on arvestanud viivist võlgnevuselt (100 eurot) perioodil 04.09.2014. a kuni 06.05.2015. a. Viivise seadusjärgne määr VÕS § 113 lg 1 kohaselt alates 04.09.2014. a kuni 31.12.2014. a oli 8,15% aastas, alates 01.01.2015. a kuni 06.05.2015. a 8,05% aastas. Kostjalt tuleb välja mõista viivis perioodi eest 04.09.2014. a kuni 31.12.2014. a summas 2,66 eurot (100 eurot x 8,15% x 119 päeva / 365 päeva) ning perioodi eest 01.01.2015. a kuni 06.05.2015. a summas 2,78 eurot (100 x 8,05% x 126 päeva / 365 päeva), kokku 5,44 eurot. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista tagastamata laenusumma 100 eurot, intress summas 0,01 eurot ning viivis perioodi eest 04.09.2015. a kuni 06.05.2015. a summas 5,44 eurot. VÕS § 113 lg 5 sätestab, et sõltumata viivise maksmisest võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusest põhjustatud mõistlike võla sissenõudmiskulude hüvitamist. Hageja nõuab kostjalt võla sissenõudmisega seotud kulude hüvitamist summas 49,43 eurot ning võlateatiste tasu summas 45 eurot, seega kokku nõuab hageja võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 94,93 eurot. Võlateatiste tasu 45 eurot on laenuandja poolt kahe nõudekirja saatmise kulu, mille suurus tulenes laenulepingu üldtingimuste punktist 12.5. Üldtingimuste p 12.5 järgi kohustus laenusaaja hüvitama laenuandjale võlgnevuse sissenõudmisega seotud kõik mõistlikud kulud. Lepingu rikkumisega seotud kulud tuli laenusaajal hüvitada vastavalt hinnakirjale. Võlanõudekirja saatmise eest olenemata saatmisviisist (e-post, tavapost) tuli hüvitada 45 eurot. VÕS § 35 lg 1 järgi loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt

võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine. Laenulepingu üldtingimusi tuleb kohtu hinnangul pidada tüüptingimusteks. Kohus leiab, et võlanõudekirja saatmise kulu 45 eurot olenemata selle saatmise viisist on põhjendamatult suur ning ei vasta tegelikule kulu suurusele. Seega on kohtu hinnangul laenulepingu üldtingimuste p 12.5 VÕS § 42 lg 3 p 5 alusel tühine osas, milles see annab laenuandjale õiguse nõuda kulude hüvitamist vastavalt hinnakirjale. Kohus leiab, et võla sissenõudmiskulusid summas 94,93 eurot ei saa nõude suurust arvestades mõistlikuks pidada. Kohtu hinnangul on mõistlikuks sissenõudmiskulude suuruseks 30 eurot, mis hõlmab nii võlateatiste saatmise kui ka muud võla sissenõudmisega seotud kulud. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista kahju hüvitis võla sissenõudmisega seotud kulude katteks summas 30 eurot. VÕS § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoolele kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Üldtingimuste punktis 6.2 oli ette nähtud laenusaaja informeerimiskohustus. Lepingu p 6.3 kohaselt kohustus laenusaaja punktis 6 sätestatud kohustuse täitmata jätmisel maksma laenuandjale leppetrahvi lepingu rikkumise eest 50 eurot. Kohus leiab, et tegemist on tarbijat ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusega, mis on VÕS § 42 lg 3 p 5 alusel tühine. Seega tuleb hageja nõue leppetrahvi väljamõistmiseks jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine Arvestades hagi osalist rahuldamist tuleb menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel jätta kostja kanda 29% ulatuses ja hageja kanda 71% ulatuses. TsMS § 174 lõikest 2 ja menetluskulude jaotusest lähtudes määrab kohus kostja poolt hagejale hüvitavate menetluskulude rahaliseks suuruseks mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 46,40 eurot (riivilõiv ning õigusabikulu põhjendatud ja vajalikus ulatuses võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega). Hageja on palunud välja mõista riigilõivu 100 eurot ning õigusabikulu summas 187,50 eurot. Arvestades nõude olemust, hagi hinda, hagiavalduse vormi ja asjaolu, et kohus lahendab asja kirjalikus menetluses kohtuistungit pidamata, peab kohus põhjendatuks ja vajalikuks õigusabikulu summas 60 eurot (TsMS § 175 lg 1).