Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Ulvi Loonurm ja Imbi Sidok-Toomsalu
Otsuse tegemise aeg ja koht
26.10.2015, Tallinn
Tsiviilasja number
2-14-15653
Tsiviilasi
AS DNB Pank hagi KL vastu 2 063 026, 20 euro ning intressi ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 10.03.2015 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
1 041 835 eurot 8 senti
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS DNB Pank apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellatsioonimenetluses apellant): AS DNB Pank (registrikood 11315936), tehinguline esindaja vandeadvokaat Indrek Leppik Kostja (apellatsioonimenetluses vastustaja): KL (isikukood XXXXXXXXXXX), tehinguline esindaja vandeadvokaadi abi Anni Prants
Istungi toimumise aeg
05.10.2015
Istungil osalenud isikud
Hageja esindaja Indrek Leppik ja kostja esindaja Anni Prants
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 10.03.2015 otsus ja saata tsiviilasi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
3.Rahuldada kostja 10.10.2015 taotlus ringkonnakohtu 05.10.2015 istungi protokolli parandamiseks ning teha protokollis vastavad parandused. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.AS DNB Pank (hageja) pöördus Harju Maakohtusse 09.04.2014 rahalise nõudega KLu (kostja) vastu. Hagi asjaolude kohaselt sõlmisid AS DnB NORD Banka Eesti filiaal (hageja õiguseellane) ja Sõpruse Grupp OÜ (edaspidi ka põhivõlgnik) 08.02.2007 laenulepingu nr 04/07K33 (edaspidi laenuleping) summas 2 596 000 eurot, mida käendas lepinguga nr 05/07S33 KL (edaspidi käendusleping). Laenu tagasimakse nõue muutus sissenõutavaks 09.02.2009.
2.Põhivõlgniku pankrotimenetluse käigus maksti hagejale välja 532 973,80 eurot. Hageja esitas avalduse kostja pankroti väljakuulutamiseks, kuid Tallinna Ringkonnakohus jättis tsiviilasjas nr 2-12-33774 avalduse rahuldamata ja tegi 24.10.2013 määruse, milles märkis, et aegumise küsimus tuleb lahendada hagimenetluses.
3.Hageja hinnangul pole hagi aegunud, sest tegemist on korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõudega. Nõude aegumine algas sõltumata sissenõutavaks muutumisest aasta lõppemisel. Laen muutus sissenõutavaks 09.02.2009, kuid aegumistähtaeg algas selle aasta lõppemisest, mil nõue muutus sissenõutavaks ehk antud juhul algas nõude aegumine 01.01.2010 kl 00.00. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 järgi lõppes aegumistähtaeg 31.12.2012 kl 24.00.
4.Pankrotiavaldus esitati võlgniku suhtes 28.02.2012, seega ei ole nõue aegunud. Aega, mil nõue oli peatunud, ei arvestata TsÜS § 168 lg l järgi aegumistähtaja hulka. Aegumise peatumine lõppes 10.02.2014, mil jõustus ringkonnakohtu määrus pankrotiavalduse rahuldamata jätmise kohta.
5.Alternatiivselt leiab hageja, et kostja on nõuet tunnustanud.
2(8)
Tsiviilasi nr: 2-14-15653 Kostja vastuväited
6.Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja nõue on aegunud, sest laenulepingu kohaselt kohustus põhivõlgnik laenu tagastama ühekordse maksena 08.02.2009. Hageja nõue muutus sissenõutavaks 09.02.2009 ja aegus TsÜS § 146 lg 1 kohaselt pärast kolme aasta möödumist ehk 09.02.2012. Laenulepingust tulenev laenu tagasimakse kohustus ei ole korduv kohustus.
7.Kostja ei ole nõuet kunagi tunnistanud. Nõude aegumise aluseks ei ole ka peatumine seoses 28.08.2012 esitatud pankrotiavaldusega, sest selleks ajaks oli hageja nõue kostja vastu juba aegunud. Võlausaldaja nõude tunnustamine pankrotimenetluses ei mõjuta käenduslepingust tuleneva nõude aegumist. Kostja esitas koos vastuväitega kohtule taotluse vaheotsuse tegemiseks. Esimese astme kohtu otsus
8.Maakohus rahuldas kostja taotluse vaheotsuse tegemiseks ning tegi 10.03.2015 vaheotsuse lõppotsusena, milles leidis, et hagi on aegunud.
9.Maakohtu hinnangul pole tsiviilasjas esitatud laenulepingu järgi laenu tagastamine käsitletav korduva kohustusena TsÜS § 154 mõttes. Laenulepingu p 1.5 kohaselt leppisid pooled kokku laenu tagastamises ühekordse tagasimaksena 08.02.2009. Tehingust tuleneva kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. Võlausaldaja nõue muutub käendaja vastu sissenõutavaks ja hakkab aeguma samal ajal kui sama nõue põhivõlgniku vastu. Seega lõppes nõude aegumistähtaeg 09.02.2012.
10.Pankrotiavaldus esitati kostja vastu alles 28.08.2012. Seetõttu pole pankrotiavalduse esitamine aegumise peatumise aluseks TsÜS § 160 lg 2 punktide 1 ja 3 järgi. TsÜS § 168 lg 1 sätestab, et aega, mille kestel aegumine oli peatunud, ei arvestata aegumistähtaja hulka. Kuivõrd nõue oli aegunud juba 09.02.2012, siis puudub võimalus seda peatunuks lugeda. TsÜS § 147 lg 1 alusel algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Nõude aegumise aluseks pole ka peatumine seoses 28.08.2012 esitatud pankrotiavaldusega, sest selleks ajaks oli hageja nõue kostja vastu juba aegunud.
11.Maakohus kuulas kostja tahteavalduse väljaselgitamiseks kostja vande all ära, kuid kostja nõude tunnustamist ei kinnitanud. Kostja sõnul pakkus ta pangale välja ideid, kuidas kinnistuid müüa, st suhtlemise eesmärk oli leida probleemile lahendus. Kohtu hinnangul kinnitas ka IV 22.01.2015 kohtuistungil antud ütlustega seda, et poolte vahel toimunud vestlusi võib pidada läbirääkimisteks. Maakohus leidis, et sõnaselget nõude tunnustamist kostja poolt kirjavahetusest ei selgu. Kompromissiläbirääkimistel saab olla TsÜS § 167 lg 1 alusel mõju vaid aegumise peatumisele, mitte katkemisele.
Apellatsioonkaebus 3(8)
Tsiviilasi nr: 2-14-15653
12.Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja saata asi Harju Maakohtule uueks läbivaatamiseks.
13.Hageja hinnangul on kohus ebaõigesti leidnud, et kirjavahetusest ei selgu kostja poolt nõude sõnaselget tunnustamist. Nõude tunnustamiseks võivad olla kõik faktilised teod, millest tuleneb võlgniku võla tunnustamise tahe. Saksa kohtupraktikas on korduvalt selgitatud, et selleks, et nõude tunnustamine katkestaks aegumise, piisab võlgniku tegelikust käitumisest võlausaldaja suhtes, millest vaieldamatult saab välja lugeda teadlikkuse nõude olemasolust ja võlausaldaja võib sellest tulenevalt uskuda, et võlgnik ei esita tulevikus aegumise vastuväidet.
14.30.03.2011 on kostja saatnud hageja esindajale e-kirja, milles kinnitas, et ta on valmis tasuma hagejale 7000 eurot ning palus hageja esindajaga kohtumist. Õiguskirjanduse kohaselt võib kompromissipakkumine olla nõude tunnustamine, kui nõude alust ei vaidlustata. Kostja on ise alustanud suhtlust käenduslepingu alusel võlgnetava summa tagasimaksmiseks ning teinud ettepaneku kompromissi sõlmimiseks, vaidlustamata sealjuures nõude suurust või alust. Nõude tunnustamise tahteavalduse puudumist ei saa põhistada pelgalt asjaoluga, et kostja ei kinnitanud istungil vande all ütlustega nõude tunnustamist või sellega, et pooled pidasid läbirääkimisi. Nõude tunnustamise osas tehtud 30.03.2011 kirjalikku tahteavaldust kui faktilist asjaolu ei saa ümber lükata hilisema vastupidise ütlusega. Samuti ei välista nõude tunnustamise võimalikkust automaatselt asjaolu, et pooled pidasid läbirääkimisi.
15.Maakohus on oma seisukohas aegumise osas tuginenud kostja antud ütlustele, milles kostja selgitas, et solidaarse käendajana ta ei pidanud võimalikuks, et kogu vastutus jääb tema kanda ning, et kogu suhtlemise eesmärk oli leida probleemile lahendus. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 65 lg 1 alusel on võlausaldajal õigus nõuda ühelt solidaarvõlgnikult kohustuse täielikku täitmist. VÕS § 65 lg 1 on imperatiivne säte, mistõttu pidi kostja solidaarvõlgnikuna arvestama võimalusega, et hageja nõuab talt kohustuse täielikku täitmist.
16.Nõude aegumine katkes TsÜS § 158 lg 1 järgi kostja poolt nõude tunnustamisega 30.03.2011 ning aegumine algas TsÜS § 135 lg 1 alusel uuesti alates 31.03.2011. Seega on kohus teinud ebaõige järelduse aegumise osas ning kohaldanud ebaõigesti TsÜS § 158.
17.Aegumine kolmeaastase aegumistähtaja jooksul katkes (kaebuses ekslikult märgitud "peatus") 30.03.2011 ning aegumistähtaeg hakkas uuesti kulgema 31.03.2011. Pärast katkemist jätkusid läbirääkimised vähemalt perioodil 31.03.2011-01.08.2011. Seega peatus aegumine 124 päevaks. Lisaks sellele peatus aegumine kostja vastu esitatud pankrotiavalduse menetlemise ajaks perioodil 28.08.2012-10.02.2014. Seega peatus aegumine veel 532 päevaks. Kokku peatus aegumine 656 päevaks. TsÜS § 168 lg-s 1 kohaselt ei arvestata aega, mille kestel oli aegumine peatunud, aegumistähtaja hulka. Pärast katkemist aegunuks nõue seega 30.03.2014 kl 24:00, kuid aegumise peatumise 4(8)
Tsiviilasi nr: 2-14-15653 tõttu lisandub sellele veel 656 päeva. Eeltoodust tulenevalt oleks nõue aegunud 15.01.2016 kl 24:00, mis välistab selle, et nõue on aegunud hagi esitamise ajaks, s.o 09.04.2014. Vastustaja seisukoht
18.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
19.Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada ning saata tsiviilasi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 3 alusel esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.
20.Hageja on esitanud nõude põhivõlgnikuga 08.02.2007 sõlmitud laenulepingust ja kostjaga sõlmitud käenduslepingust tulenevate kohustuste täitmiseks ning viivise väljamõistmiseks. Nõuded laenu tagastamiseks ja intressi tasumiseks võiksid kuuluda rahuldamisele VÕS § 108 lg 1 alusel, millest tuleneb, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Nõuete rahuldamise eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. Viivise nõudmiseks annab aluse VÕS § 113 lg 1 esimene lause, mille kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivise tasumist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Vastavalt VÕS § 142 lg-le 1 kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 145 lg 1 järgi vastutavad põhivõlgnik ja käendaja kohustuse rikkumise korral võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada.
21.Kostja on esitanud hageja nõuetele aegumise vastuväite ning taotluse aegumise kohaldamise taotluse suhtes vaheotsuse tegemiseks. Maakohus on teinud kooskõlas TsMS § 449 lg-ga 3 vaheotsusena lõppotsuse, kuna leidis, et nõuded on aegunud. Kolleegiumi hinnangul on maakohtu järeldus nõuete aegumise kohta ebaõige, mistõttu tuleb maakohtu otsus tühistada.
22.Vastavalt TsÜS § 142 lg-le 1 aegub õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 143 kohaselt võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. TsÜS § 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumise tähtaeg kolm aastat. Koos põhikohustusest tuleneva nõudega aegub vastavalt TsÜS §-le 144 ka kõrvalkohustusest tulenev nõue. Maakohus on tuvastanud, et laenulepingu p 1.5 järgi tuli laen tagastada ühekordse tagasimaksena 08.02.2009 ning seetõttu ei ole laenu tagastamine praegusel juhul käsitletav korduva kohustusena TsÜS § 154 mõttes. 5(8)
Tsiviilasi nr: 2-14-15653 Kolleegium nõustub nende maakohtu järeldustega. Ringkonnakohus märgib samuti, et hageja ei ole apellatsioonkaebuses enam tuginenud väitele, nagu oleks laenu tagastamise kohustuste näol tegemist korduvate kohustusega. Samuti on õige maakohtu seisukoht, et võlausaldaja nõue käendaja vastu muutub sissenõutavaks ja hakkab aeguma samal ajal kui sama nõue põhivõlgniku vastu (vt nt: Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-09, p 10).
23.Seega algas kostja vastu esitatud nõuete TsÜS 146 lg 1 järgne 3-aastane aegumistähtaeg TsÜS § 147 lg 1 esimesest lausest lähtuvalt 09.02.2009 ning lõppenuks 09.02.2012 (kl 24.00). Maakohus on kolleegiumi hinnangul ekslikult leidnud, et aegumistähtaeg ei ole ajavahemikus 09.02.2009-09.02.2012 katkenud. See on viinud maakohtu kokkuvõttes ka ebaõigele järeldusele nõuete aegumise osas.
24.TsÜS § 158 lg 1 sätestab, et aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Nõude tunnustamine võib sama paragrahvi teise lõike järgi seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Käesolevas asjas esitatud tõendite põhjal on kostja hagi esemeks olevat nõuet TsÜS § 158 lg 2 mõttes "muu teoga" tunnustanud.
25.Nõude tunnustamisena võivad käsitletavad olla kõik faktilised teod, millest tuleneb võlgniku võla tunnustamise tahe. Praegusel juhul on kostja asja materjalidest nähtuvalt saatnud 30.03.2011 hageja esindajale, IV- e-kirja pealkirjaga "KL, ettepanek", milles on muu hulgas avaldanud: "Olen valmis teiega sõlmima lepingu ja tasuma osa oma töötasust pangale, kogusummas tasuksin isiklikult 7000 eur, mis on mulle küll suur kohustus, aga olen valmis seda kokkuleppe saavutamiseks tegema, esialgu osadena." Sellele on järgnenud 01.04.2011 veel kirjavahetus, milles kostja on palunud hagejaga kohtumist, et arutada hagejale sobivate summade ja võimalike tähtaegade teemal (I kd, tl 45-46). Kolleegiumi hinnangul on kostja 30.03.2011 e-kirjas tehtud kompromisspakkumises laenulepingust ja käenduslepingust tulenevaid nõudeid tunnustanud. Hageja poolt osundatud õiguskirjanduse järgi võib kompromissipakkumine olla nõude tunnustamine, kui nõude alust ei vaidlustata (TsÜS-Komm/Kõve (2010) § 158, lk 505). Viidatud 30.03.-01.04.2011 ekirjavahetusest ei nähtu otseselt ega kaudselt kostja soovi hageja nõuete alust vaidlustada. Seejuures on kostja ise alustanud 30.03.2011 e-kirjaga suhtluse käenduslepingu alusel võlgnetava summa tasumiseks. Asja materjalidest ei ilmne, et kostja oleks enne e-kirja saatmist nõude alust vaidlustanud. Kohtumenetluse käigus 22.01.2015 maakohtu istungil vande all antud seletustes on kostja küll nõude tunnustamist eitanud (I kd, tl 149). Samas ei oma see vaidluse lahendamisel õiguslikku tähtsust, sest esiteks ei ole nõude tunnustamise faktiline asjaolu (mida oleks menetlusosalisel võimalik tõendada), vaid tõendamist leidnud faktilistele asjaoludele kohtu poolt antav õiguslik hinnang. Teiseks ei ole TsÜS § 75 lg 1 teise lause järgi määrav mitte kostja subjektiivne arusaam enda poolt avaldatust, vaid see, kuidas mõistlik isik avaldatut samadel asjaoludel mõistma pidi.
6(8)
Tsiviilasi nr: 2-14-15653
26.Eeltoodu põhjal leiab kolleegium, et 09.02.2009 alanud 3-aastane aegumistähtaeg katkes TsÜS § 158 lg 1 järgi 30.03.2011 ning algas 31.03.2011 uuesti. Pärast uuesti algamist oleks aegumistähtaeg lõppenud 31.03.2014 (30.03.2014 oli puhkepäev (TsÜS § 136 lg 8)). Samas puudub pooltel vaidlus, et hageja esitas 28.08.2012 samast laenuja käenduslepingust tulenevate nõuete alusel Harju Maakohtule avalduse kostja pankroti väljakuulutamiseks. Kõnealuseid asjaolusid kinnitab ka Tallinna Ringkonnakohtu 24.10.2013 määrus tsiviilasjas nr 2-12-33774 (I kd, tl 38-42). Pankrotiavalduse esitamisega nõude aegumine TsÜS § 160 lg 1 ja lg 2 p 3 alusel peatus. Nõude aegumise peatumine lõppes vastavalt TsÜS § 160 lg-le 3 ülalviidatud Tallinna Ringkonnakohtu 24.10.2013 määruse, millega jäeti hageja esitatud pankrotiavaldus rahuldamata, jõustumisega. Määrus jõustus kohtute infosüsteemist nähtuvate andmete põhjal 10.02.2014.
27.Seega oli aegumine pärast uuesti algamist (31.03.2011) veel vähemalt 530 päeva peatunud. TsÜS § 168 lg 1 järgi ei arvestata aega, mille kestel aegumine oli peatunud, aegumistähtaja hulka. Järelikult ei saanud aegumistähtaeg olla hagi esitamise ajaks (09.04.2014) lõppenud ning nõuded ei ole aegunud. Eelmärgitut arvestades ei pea kolleegium vajalikuks käsitleda hageja väidet, mille kohaselt oli aegumine peatunud veel ka läbirääkimiste ajaks 31.03.2011-01.08.2011 (TsÜS § 167 lg 1).
28.Seonduvalt kostja väidetega märgib kolleegium, et nõustub iseenesest sellega, et nurjunud läbirääkimistel esitatud avaldustele ei saa nõude tunnustamisena üldjuhul tugineda, samuti et üksnes võlgniku lubadusest asjaga tegeleda ei saa järeldada nõude tunnustamist. Samas on kostja praegusel juhul teinud 30.03.2011 saadetud e-kirjas üheselt mõistetava ettepaneku kindla rahasumma maksmiseks ning väljendanud järgnevalt, 01.04.2011 e-kirjas soovi kohtuda, et rääkida tasumise "reaalsetest võimalustest". Kostja ei ole seejuures väljendanud, et tema ettepanek on kantud üksnes edasiste vaidluste vältimise eesmärgist või soovist vaidlus kohtuväliselt lahendada ning et ta tegelikult hageja nõuet (osaliselt või täielikult) ei tunnista, peab seda põhjendamatuks, alusetuks vms. Tunnistaja IV ütlustest võib järeldada vastupidist, tunnistaja kinnituste kohaselt käenduse kehtivuse üle läbirääkimiste käigus vaidlust ei olnud (I kd, tl 152). Kostja poolt menetluses vande all antud seletused (I kd, tl 149-150) ei lükka kolleegiumi arvates e-kirjavahetusest nähtuvat ümber. Kolleegiumi hinnangul ei pidanud nõude tunnustamine olema selgesõnaline, TsÜS § 158 normide kohaldamisel on oluline see, et kostja avaldatust ei saa järeldada nõude aluse vaidlustamise tahet.
29.Kostja on väitnud, et kõnealusest e-kirjavahetusest ei nähtu kostja tahe tunnustada käendajana (s.o eraisikuna) käenduslepingust tulenevat nõuet. Samuti jääb kostja hinnangul ebaselgeks, mis võlgnevust või millist kohustust on silmas peetud ning kelle esindajana kostja e-kirjavahetust on pidanud (kostja oli ka põhivõlgniku juhatuse liige). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa nende vastuväidetega nõustuda. 30.03.2011 e-kirjas on ilmselgelt juttu kostja kui käendaja kohustuste täitmisest. Käenduslepingust tulenevate kohustuste täitmist oli hageja (õiguseellane) asja materjalidest nähtuvalt 7(8)
Tsiviilasi nr: 2-14-15653 nõudnud kostjalt juba 30.11.2010 teatises lepingu ülesütlemise kohta (I kd, tl 28-29), mille kostja on kätte saanud 15.12.2010 (I kd, tl 30). Seega oli kostja 2011.a märtsis kindlasti teadlik, et hageja nõuab kohustuste täitmist temalt kui käendajalt. 30.03.2011 e-kirja teemareal märgitust võib mõistlikult aru saada, et tegemist on kostja kui eraisiku ettepanekuga. Kirja sisus räägib kostja võla tasumisest isiklikult enda töötasu arvel. Samuti ei ole kostja menetluses välja toonud, millisest teisest kohustusest võis e-kirjades juttu olla. Tunnistaja IV on kinnitanud, et muid kohustusi kostjal hageja ees ei olnud (I kd, tl 152). Väheveenev on ka väide, et kostja pidas 2011.a kevadel läbirääkimisi põhivõlgniku esindajana, kuna juba 12.11.2009 oli välja kuulutatud põhivõlgniku pankrot. Pankrotiseaduse § 36 lg-st 1 lähtuvalt puudus kostjal pärast seda õigus põhivõlgniku pankrotivara valitseda ja käsutada. Ülalmärgitut arvestades ei saa kolleegiumi arvates olla mõistlikku kahtlust, et kostja on teinud ettepaneku enda nimel ning tunnustanud käenduslepingust tulenevat nõuet.
30.Samuti ei võimalda tõendid järeldada, et kostja on nõuet ainult osaliselt tunnustanud. Kostja arvates ei ole eluliselt usutav, et ta on eraisikuna nõustunud tunnustama käenduslepingust tulenevat nõuet ja tasuma ise ainuisikuliselt põhivõlgniku ligikaudu 2 596 000 euro suuruse võlgnevuse olukorras, kus käenduslepingut käendasid kolm kaaskäendajat. Kolleegium kostja neid seisukohti ei jaga. VÕS § 65 lg 1 järgi võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt solidaarvõlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Poolte vahel sõlmitud käendusleping (I kd, tl 2627) ei näe ette teisiti. Seega pidi kostja arvestama võimalusega, et hageja nõuab temalt põhivõlgniku kohustuste täielikku täitmist.
31.Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul tuvastada nõuete olemasolu ning hinnata kostja poolt hagile esitatud muid vastuväiteid.
32.Vastavalt TsMS § 442 lg 5 esimesele lausele lahendab kohus otsuse resolutsiooniga ka menetlusosaliste seni lahendamata taotlused ning rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Kostja on esitanud 10.10.2015 TsMS § 53 lg-le 2 tuginedes taotluse ringkonnakohtu 05.10.2015 istungi protokolli parandamiseks. Hageja ei vaielnud 15.10.2015 kohtule saadetud e-kirjas kostja taotlusele vastu. Ringkonnakohus leiab, et kostja taotlus protokolli parandamiseks on põhjendatud ning tuleb rahuldada. Kooskõlas TsMS § 53 lg 4 esimese lausega teeb kohus protokollis vastavad parandused. Menetluskulude jaotus
33.Menetluskulud määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel kindlaks maakohus sõltuvalt asja uue lahendamise tulemustest. /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest
/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.