3.AS SEB Pank apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise
menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.AS SEB Pank esitas 12.12.2014 Harju Maakohtule hagi IK ja TK vastu lepingust tuleneva võlgnevuse 74 360 euro saamiseks, millest põhiosa võlg on 63 755,71 eurot, intressivõlg 787,74 eurot, viivisevõlg 9496,95 eurot ja teenustasuvõlg (leppetrahv tagatise kindlustamata jätmise eest) 319,60 eurot. Samuti palus hageja kostjatelt välja mõista alates 11.12.2014 viivise põhinõudelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatu määras kuni põhinõude rahuldamiseni.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 09.08.2007 laenulepingu nr L070024850 summas 159 880 eurot, intressiga 6 kuu Euribor + 0,750% aastas, lõpliku tagastamise tähtajaga 25.08.2029. Lepingu tagamiseks seati hageja kasuks hüpoteegid soetatavale kinnistule XXXXXXX XX, mis asub XXXXXXXX külas, XXXX vallas, Harjumaal ja korteriomandile XXXXXX X-XX, Tallinnas. Laenulepingu 28.12.2007 lisaga nr 1 kohustusid kostjad hiljemalt 31.03.2008 tagastama ennetähtaegselt laenu summas 18 505 eurot, pärast mida kustutas hageja hüpoteegi korteriomandilt XXXXXX X-XX, Tallinn.
3.Kostjad rikkusid laenutagatise kindlustamise kohustust (lepingu p-d 15.4.4, 18.1, 18.7, 26.2) perioodil aprill 2013 – jaanuar 2014, mistõttu rakendas hageja leppetrahvi tagatise kindlustamata jätmise eest 31,96 eurot kuus 10 kuu eest - kokku 319,60 eurot. Hageja saatis igakuiselt teatise kindlustuspoliisi esitamiseks ja hoiatas trahvi eest. Laenutagatise kindlustamise kohustus on fikseeritud ka 22.08.2007 notariaalses ühishüpoteegi seadmise ja asjaõiguslepingus (p-d 5.5, 5.6).
4.Kuna kostjad ei tasunud lepingujärgseid intresse ja tagastanud laenu, andis hageja tähtaja võlgnevuse tasumiseks hiljemalt 01.10.2013. Võlgnevuse tähtaegselt tasumata jätmise tõttu ütles hageja 02.10.2013 lepingu erakorraliselt üles.
5.Tagatiseks olnud kinnistu XXXXXXX XX müüdi täitemenetluses 21.05.2014 hinnaga 61 000 eurot. Pärast täitemenetluse kulude mahaarvamist laekus täiturilt lepingu põhiosa katteks 52 730,77 eurot. Lepingu põhiosa võlgnevuseks jäi 63 755,71 eurot, mida kostjad ei ole tasunud. Kostja II vastuväited
6.Kostja II vaidles hagile vastu. Hageja andis kostjale I sihtotstarbelist laenu 159 880 eurot eluaseme ostmiseks. Kostjad ei ole abielus ja nad ei soetanud seda ühis(sh kaas)omandisse. Kostja I poolt soetatud elamu realiseeriti enampakkumisel hinnaga 61 000 eurot. Seega andis hageja laenu 2,62 korda suuremas summas kui oli laenutagatise väärtus.
7.Kostja II on üle 10 aasta töötanud koristajana miinimumpalga eest. Arvestades kostja II igakuise sissetuleku suurust ei ole kunagi olnud tõenäoline, et ta saanuks võtta laenu elamu ostmiseks või et tema sissetulek oleks üldse mingisuguseks tagatiseks laenukohustuste täitmisel. Seega on hageja käitunud laenu väljastamisel vastutustundetult. Sellise laenamisega, kus isikult, kellel ei ole laenulepingu sõlmimise ajal ja ka pärast lepingu lõppemist mingit majanduslikku või materiaalset võimet tekkivaid kohustusi täita, tekitab hageja hilisemalt oma rahalise nõude esitamisega kostjale II kahju. Kui hageja oleks
seadusest tulenevaid kohustusi täitnud, siis ta ei oleks kostjaga II lepingut sõlminud ja viimasele ei oleks saanud ka tekkida kohustusi hageja ees.
8.Kostjal II on hageja vastu kahju hüvitamise nõue VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel, mis tekkis vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustuse rikkumise tõttu. Kostja II esitas tasaarvestusavalduse, millega luges oma kahju hüvitamise nõude tasaarvestatuks hageja nõudega summas 74 360 eurot.
9.Nõustuda ei saa ka hageja poolt nõutava teenustasuga (leppetrahviga) summas 319,60 eurot. Hageja ütles laenulepingu üles alates 02.10.2013, kuid leppetrahvi on arvestanud kuni 20.01.2014 igakuiselt 31,96 eurot. Samuti ei tulene sellise summa suurust laenulepingust. Kostjat II ei ole mõistliku aja jooksul leppetrahvi nõudest teavitatud. Leppetrahvi teatised on saadetud kostjale I, aga mitte kostjale II.
10.Kui kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada, siis palus kostja II jätta viivised välja mõistmata või neid vähendada.
11.Kostja I ei esitanud hagile vastuväiteid. Esimese astme kohtu otsus
12.Maakohus rahuldas hagi kostja I vastu ja jättis hagi kostja II vastu rahuldamata. Kohus mõistis kostjalt I hageja kasuks välja 74 360 eurot, millest põhivõlg on 63 755,71 eurot, intressivõlg 787,74 eurot, viivisevõlg 949,95 eurot ja teenustasuvõlg (leppetrahv tagatise kindlustamata jätmise eest) 319,60 eurot ning alates 11.12.2014 viivise põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude rahuldamiseni, kuid mitte rohkem kui põhivõlg. Maakohus jättis kostja II menetluskulud hageja kanda ja mõistis hagejalt kostja II kasuks välja 1280 eurot. Hageja menetluskulud suurusega 1200 eurot jättis kohus kostja I kanda ja mõistis need temalt välja. Hagejal tuleb välja mõistetud menetluskuludelt tasuda kostjale II viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumiseni kuni täitmiseni.
13.Hageja nõuab kostjatelt VÕS § 108 lg 1 alusel laenulepingujärgset võlgnevust, mis kostjatel on jäänud tasumata pärast lepingut taganud kinnistu müüki täitemenetluses. Menetluses on tuvastatud järgmised olulised asjaolud: 09.08.2007 sõlmisid pooled laenulepingu nr L070024850, mille alusel laenas hageja kostjatele 159 880 eurot, intressiga 6 kuu Euribor +0,750 % aastas, lõpliku tagastamise tähtajaga 25.08.2029; 28.12.2007 laenulepingu lisaga nr 1 kohustusid kostjad hiljemalt 31.03.2008 tagastama ennetähtaegselt laenu põhiosa 18 505 eurot; 12.07.2010 sõlmiti laenulepingu lisa nr 2, millega muudeti annuiteetmakse suurust konkreetsel ajaperioodil ja fikseeriti lepingu täitmisega seotud teadete edastamise viis ja vorm; laenumakse aruandest nähtub võla kujunemine. Kostja 2 ei vaidle võlgnevuse, viivise ja intressi suuruse üle. Hageja ütles laenulepingu üles 02.10.2013. Kostja II ei esitanud selles osas vastuväiteid. Laenu tagatiseks olnud kinnistu XXXXXXX XX müüdi täitemenetluses 61 000 euroga. Hagejale laekus täitemenetluses 52 730,77 eurot, mille hageja arvestas põhivõla katteks.
14.Laenuleping vastab tarbijakrediidilepingu tunnustele (VÕS § 402), mille kohta on seaduses mitmeid erisätteid (VÕS § 402 jj), mis panevad eelkõige krediidiandjale lisakohustusi ja näevad krediidisaaja kaitseks ette olulisi piiranguid. Laenusaajale tuleb tagada oluline lepingueelne teavitamine (mh krediidikuludest ja sellega kaasnevatest riskidest), formaliseeritud on lepingu sõlmimise protsess, tarbijal on lepingust taganemise õigus, piiratud on kõrvalnõuete maksmapanek jms.
15.Hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja väljastanud laenu isikule, kelle majanduslik olukord ei võimaldanud tegelikult laenu tagasi maksta. Riigikohtu praktikast (vt 3-2-1-89-06, p 16 ja 3-2-1-136-12 p 24 ja 25) tulenevalt pidid krediidiandjad järgima vastutustundliku laenamise põhimõtteid juba enne nende seadustes kohustuslikuna sätestamist. Seega pidi hageja laenulepingu sõlmimisel kontrollima kostjate krediidivõimekust. Seda, et kostja II on töötanud üle 10 aasta koristajana miinimumpalga eest, kinnitab Maksu- ja Tolliameti tõend kostja II maksutatava tulu kohta. Sama on välja toodud ka laenutaotluses, kus on märgitud, et kostja II netosissetulek kuus on 3404 krooni (218 eurot). Hageja ei vaidlusta asjaolu, et kostja II sissetulek ainuüksi ei võimaldanud laenu saada.
16.Hageja rikkus 28.12.2007 laenulepingu lisa nr 1 sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet, sest laenu väljastamise eritingimusi ei täidetud. Kostjatele väljastati laen eritingimustel: kostjad pidid tagastama hiljemalt 31.12.2007 ennetähtaegselt väljastatava laenu põhiosa summas 31 908 eurot ja tagasi maksma ning lõpetama varasema laenulepingu nr L050040410. Tegemist oli minimaalse summaga, mille tagastamise korral oleks vastuolu kostjate sissetuleku ja laenusumma vahel kadunud (12.05.2015 kohtuistungi protokoll lk 189). Asjas on tuvastatud ka see, et kostjad 31.12.2007 laenu põhiosa 31 908 eurot ei tagastanud. Pooled sõlmisid 28.12.2007 laenulepingu lisa nr 1, mille kohaselt pidid kostjad 31.03.2008 tagastama ennetähtaegselt laenu põhiosa 18 505 eurot. Seega vastuolu sissetulekute ja kohustuste osas ei kõrvaldatud. Hageja vähendas 28.12.2007 ennetähtaegselt väljastatava laenu põhiosa summat, kuigi selleks ajaks pidi hagejale kui krediidiasutusele olema selge, et kostjad ei suuda laenu tagastada. Hageja ei oleks tohtinud 28.12.2007 laenulepingu lisa 1 sõlmida, vaid oleks pidanud võla suurenemise vältimiseks asuma kohe kinnistut realiseerima.
17.Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (nt viivis, leppetrahv, vara vähenemine) rahalist hüvitamist. Selle kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega ja on võimalik, et lepingueelsete kohustuste rikkumise tõttu ei peagi krediidisaaja krediiti vähemalt osaliselt (kahju ulatuses) tagastama. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega tekitas hageja kostjale II kahju, mille hüvitamise nõude suurusega 74 360 eurot ta tasaarvestas hageja nõudega. Seega tuleb nõue kostja II vastu jätta rahuldamata.
18.Hagi kostja I vastu tuleb kooskõlas VÕS § 108 lg-ga 1 rahuldada, sest kostja I ei ole esitanud hagejale tasaarvestusavaldust. Apellatsioonkaebus
19.Hageja palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi jäeti rahuldamata ja teha uus otsus, millega mõista kostjalt II hageja kasuks välja võlgnevus 74 360 eurot, viivis põhinõudelt 63 755,71 eurolt alates 11.12.2014 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude rahuldamiseni ja menetluskulud - kokku 2400 eurot (hagiavalduselt tasutud riigilõiv 1200 eurot ja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 1200 eurot). Kostja II õigusabikulud jätta tema enda kanda.
20.Kostjaga II laenulepingu sõlmimise ajal 09.08.2007 ei näinud õigusaktid krediidiandjale ette otsest kohustust järgida vastutustundliku laenamise põhimõtet selliselt, nagu see on fikseeritud käesoleval ajal VÕS §-s 4032. Krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg-s 3 sisalduv regulatsioon erineb VÕS §-s 4032 toodud regulatsioonist ning neid ei saa
samastada. Kas või millist head pangandustava hageja laenulepingu sõlmimisel rikkus, ei ole kostja II välja toonud.
21.Kohtumenetluses on tõendatud, et enne laenu väljastamist kogus pank andmeid kostja II rahaliste kohustuste ja maksevõime kohta, säilitas kogutud andmed ning teostas esitatud andmete analüüsi. Analüüsi tulemusel jõudis hageja otsusele, et laenu saab väljastada. Laenu väljastamise sidus pank eritingimuste täitmisega, mille kohaselt pidid laenutaotlejad tagastama osa laenust summas 31 908 eurot ennetähtaegselt ning tagasi maksma ja lõpetama varasema laenulepingu. Laenu taotlejad täitsid eritingimused selliselt, et tagastasid ennetähtaegselt laenu summas 18 505 eurot, mis on fikseeritud laenulepingu lisaga nr 1, ning maksid tagasi ja lõpetasid varasema laenulepingu. Lähtudes kostjate sissetulekust kogumis ja laenu tagatise olemasolust pidas pank ennetähtaegse tagasimakse summat 18 505 eurot lubatavaks. Laenu tagatiseks oleva kinnistu hinnaks oli 30.04.2007 eksperthinnangu kohaselt 2 600 000 krooni ehk 166 170 eurot.
22.Õige ei ole maakohtu järeldus, et hageja rikkus 28.12.2007 laenulepingu lisa nr 1 sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet, sest laenu väljastamise eritingimust ei täidetud. Kostjatel tekkis püsiv maksevõlg alles 25.03.2013 (vt hageja 24.04.2015 selgituste p 4 ja laenumaksete aruannet). Seega suutsid kostjad laenulepingust tulenevaid kohustusi korrektselt täita üle viie aasta. Laenu taotlejate maksevõime analüüsimisel lähtuti asjaolust, et taotlejad moodustasid ühise leibkonna ja neil olid endale uue kodu soetamisel ühised huvid. Enne uue kodu ostmist elasid taotlejad samuti ühisel aadressil, mis on fikseeritud ka laenulepingus. Tõenäoliselt oleks kostjate maksevõime säilinud ka edaspidi, kui ühine leibkond ei oleks lagunenud.
23.Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisel saab laenusaaja nõuda kahju hüvitamist (Riigikohus 3-2-1-136-12 p 25), kuid kostja II kahju hüvitamise nõue on põhjendamata ja tõendamata. Maakohus pani kogu vastutuse laenu võtmise ja andmise eest ebaõigesti hagejale, kui asus seisukohale, et kostja II on saanud kahju kogu hageja nõude ulatuses. Kostja II ei ole tõendanud kahju tekkimist, selle suurust ja põhjuslikku seost väidetava kahju tekitava teo ja kahju vahel. Ainuüksi kostja II tõdemus, et kahju võrdub laenulepingust tuleneva nõudega, ei tõenda kahju tekkimist sellises summas.
24.Kui krediidiandja rikub vastutustundliku laenamise põhimõtet, tekib laenusaajal VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel õigus nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist. Selleks kahjuks võivad olla näiteks tasutud intressid, viivised ja laenuga seotud teenustasud. Arusaamatuks jääb, millisel õiguslikul alusel saab laenusaaja kahjuks lugeda laenusaaja kasutusse antud laenu.
25.Kostja II apellatsioonkaebusele tähtaegselt ei vastanud. Ringkonnakohtu seisukoht
26.Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud, s.o osas, millega kohus jättis hagi kostja II vastu rahuldamata, kostja II menetluskulud hageja kanda ja mõistis hagejalt kostja II kasuks välja menetluskulud.
27.Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega kohus rahuldas hagi kostja I vastu ja kohtuotsus on selles osas jõustunud.
28.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 3
alusel vaidlustatud osas tühistada ja asi saata tühistatud osas esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks.
29.TsMS § 436 lg 1 järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele (TsMS § 438 lg 1). TsMS § 442 lg-s 8 sätestatu kohaselt märgitakse kohtuotsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused ning tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Vaidlustatud kohtuotsus eelnimetatud nõuetele ei vasta. Kohtu järelduste kujunemine ei ole jälgitav ja kohtuotsuse õigsus ringkonnakohtu poolt kontrollitav.
30.Maakohus leidis õigesti seda, et krediidiandjad pidid järgima vastutustundliku laenamise põhimõtteid juba enne nende seadustes kohustuslikuna sätestamist (vt selle kohta nt Riigikohtu lahendit nr 3-2-1-136-12 p 24) ning hagejal oli kohustus kontrollida kostjate krediidivõimekust. Kohus leidis, et hageja seda ei teinud ja väljastas laenu isikule (kostjale II), kelle majanduslik olukord ei võimaldanud tegelikult laenu tagasi maksta.
31.Maakohus jättis sellise järelduse tegemisel arvestamata, et kostjad taotlesid laenu koos. Seega ei võinud kohus teha otsustust vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise kohta üksnes selle pinnalt, kellena kostja II töötas ja kui suur oli laenu taotlemise ajal tema netosissetulek. Hagejal oli kohustus hinnata kostjate krediidivõimelisust kogumis ja teha nende ühiste sissetulekute pinnalt kindlaks, kas nad on võimelised laenulepingust tulenevaid kohustusi täitma, st tasuma lepingujärgseid makseid, arvestades muu hulgas ka tagatise olemasolu. Hageja väitel on ta seda kohustust ka täitnud ning ta tõi kohtu ette asjaolud ja tõendid, millele ta sellist väidet esitades tugines. Maakohus jättis need sisuliselt hindamata.
32.Sisuliselt ei ole maakohus põhjendanud ka oma järeldust selle kohta, et pank rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet 28.12.2007 laenulepingu lisa sõlmimisel. Kohus ei põhjendanud, miks ta leidis, et hagejale oleks pidanud selleks ajaks olema selge, et kostjad ei suuda laenu tagastada ja hageja oleks pidanud asuma kinnistut kohe realiseerima. Hageja tõendas, et kuni laenulepingu lisa 1 sõlmimiseni olid kostjad oma kohustust panga ees kohaselt täitnud (tlk 17). Hilinemised laenumaksetega tekkisid alles 2010.a jaanuaris ja püsiv maksevõlg alles alates 2013. a märtsist (tlk 17-18). Samast ajast ei täitnud kostjad enam ka laenu tagatise kindlustamise kohustust (tlk 20). Hageja tõi välja ka arvandmed selle kohta, kui suur oli laenulepingu lisa 1 järgselt kostjate igakuise sissetuleku ja laenukohustuse vahe ning tagatise väärtus. Maakohus ei ole eeltoodud asjaolusid ja tõendeid hinnanud ega põhjendanud, milliste andmete alusel tegi ta järelduse kostjate krediidivõimelisuse kaotamise kohta.
33.Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise rikkumisel võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Kuna tegemist on lepingueelse kohustuse rikkumisega, on kahju hüvitamise eesmärgiks VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (nt viivis, leppetrahv, vara vähenemine) rahalist hüvitamist. Selle kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega ja on võimalik, et lepingueelsete kohustuste rikkumise tõttu ei peagi krediidisaaja krediiti vähemalt osaliselt (kahju ulatuses) tagastama (vt Riigikohtu otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12 p 25). Eeltoodu ei tähenda seda, et kostja II kahjuks saab automaatselt
lugeda kogu hageja nõudesumma, nagu leidis maakohus. Selline seisukoht on vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Maakohus jättis kahju hüvitamise eelduste olemasolu kontrollimata.
34.Kuna maakohus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendanud ja asja sisuliselt lahendanud, ei ole ringkonnakohtul võimalik puudust kõrvaldada ja maakohtul tuleb asi uuesti läbi vaadata. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kõiki kohtu ette toodud asjaolusid ja tõendeid hinnates teha kindlaks, kas hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kui kohus leiab, et hageja seda rikkus, tuleb teha kindlaks, kas kostjale II tekkis sellise rikkumisega kahju. Kostja II kahjunõude olemasolu ja suuruse kindlakstegemiseks tuleb kohtul täita selgitamiskohustust ning teha kostjale II ettepanek kahju hüvitamise aluseks olevate asjaolude ning tõendite esitamiseks kahju olemasolu ja suuruse kohta. Maakohtul tuleb kostja II tasaarvestusavalduse põhjendatuse kontrollimisel teha kindlaks, kas kahju hüvitamise nõude üldised eeldused VÕS § 115 lg 1 kohaldamiseks on täidetud ja kui suur kahju hageja kostjale II tekitas. Samuti tuleb kohtul anda hinnang kostja II vastuväidetele seoses hageja leppetrahvi nõudega ja taotlusele jätta viivis välja mõistmata või seda vähendada.
35.TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt määrab menetluskulude jaotuse kindlaks esimese astme kohus asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. Reet Allikvere /allkirjastatud digitaalselt/
Gaida Kivinurm /allkirjastatud digitaalselt/
Ande Tänav /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.