Kohtulahend

moodustab 25,17 eurot päevas. Lähtudes hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest nõuab hageja kostjatelt leppetrahvi 25 000 eurot. 16.05.2012 teatas pankrotihaldur Jüri Truuts kohtule, et tsiviilasjas nr. 2-12-13134 võeti menetlusse NO avaldus pankroti välja kuulutamiseks ja teda nimetati ajutiseks pankrotihalduriks. Sama määrusega keelati võlgnikul vara käsutamine ilma ajutise halduri nõusolekuta ja peatati võlgniku suhtes toimuv sundtäitmine. NO pankrot kuulutati välja 28.05.2013 ja pankrotihalduriks määrati Jüri Truuts. 04.11.2013 tegi NO (pankrotis) pankrotihaldur Jüri Truuts avalduse leppetrahvi osas nõude suurendamiseks 36 923,43 euroni. Pankrotihalduri põhjenduste kohaselt on hagejal õigus nõuda leppetrahvi korteri vabastamisega viivitamise eest perioodil 12.07.2007 kuni 31.07.2013, s.o. 2236 päeva eest. Arvestades, et leppetrahv päevas on 25,17 eurot, on leppetrahvi suuruseks 55 525,02 eurot. SK on NO-le tasunud 7 505,01 eurot ja TK 11 098,58 eurot, kokku 18 603,59 eurot. Arvestades need summat leppetrahvist maha, on hageja nõudeks 36 921,43 eurot. 09.12.2013 jättis kohus NO (pankrotis) hagi SK ja TK vastu asja ebaseaduslikust valdusest väljamõistmiseks ja korteriomandist väljatõstmiseks läbi vaatamata. Menetluskulud jäid hageja kanda. 30.12.2013 lubas kohus määrusega pankrotihalduril Jüri Truutsil astuda menetlusse hageja NO (pankrotis) asemel hagis leppetrahvi nõudes. 25.03.2014 esitas pankrotihaldur kohtule täiendava seisukoha. Kostjate väide, et NO-l puudus tahe korterit vallata on paljasõnaline. NO sõlmis korteri müügilepingu, millega omandas kostjatelt korteri eesmärgiga selles korteris elada. Korteri üleandmise kohustus on selgelt kokku lepitud müügilepingu punktis 4.1. Kostjate väide, et tegelikkuses sõlmiti NO ja kostjate vahel müügileping tagasiostuõigusega VÕS § 238 tähenduses, on paljasõnalised, selle kohta ei ole esitatud mitte ühtegi tõendit, samuti ei ole kirjeldatud selle lepingu võimalike tingimusi (tähtaeg, tagasiostuhind jms). Kostjad esitasid pankrotimenetluses nende poolt NO kontole kantud summade tagastamiseks nõude. Nõuete kaitsmise koosolekul jäid need nõuded tunnustamata. Kostjad esitasid nõuete tunnustamiseks hagi Harju Maakohtule. Harju Maakohtu 11.02.2013 otsusega tsiviilasjas nr. 2-12-43071 jäeti kostjate hagi nõuete tunnustamiseks rahuldamata. Kohtuotsus on jõustunud. Selles kohtuasjas on kohus tuvastanud, et leppetrahvi suuruse üle (tsiviilasja 2-12-43071 menetlemise aegse seisuga 49 559,73 eurot) vaidlus puudub ja NO pankrotihalduril oli õigus arvestatud leppetrahv osaliselt tasaarvestada kostjate poolt NO-le tasutud summadega.

Kostjate vastus Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata. Korteri ostuks võttis hageja pangalaenu. Hageja ja kostjate vahel oli olemas suuline kokkulepe, mille kohaselt kostjad esimesel võimalusel ostavad korteri tagasi. Sisuliselt sõlmisid pooled müügilepingu tagasiostuõigusega. Pooled leppisid kokku, et kostjad maksavad hageja pangaarvele igakuulised laenulepingust tulenevaid

tagasimakseid ja hageja tasub summad pangale. Kostjad kandsid igakuuliselt hageja pangakontole laenu tagastamise graafikus märgitud summad ja hageja maksis need edasi laenuandjale. Hageja, kostjad ja SK (teine laenusaaja) leppisid kokku, et alates maist 2011 tasub laenu tagastamise osamakseid SK otse pangale. Hagejal ei olnud kuni hagiavalduse esitamiseni mingit tahet saada korter oma valdusse. Pooltel oli kokkulepe, et kostjad jäävad korterisse elama ja maksavad laenulepingust tulenevad maksed ja kõik korteriga seotud kulud. Kokku teostasid kostjad ülekandeid hageja nimele 291 083 krooni (18 603,59 eurot). Kuna kostjatel olid majandusraskused, siis oli väike osa maksetest hagejale tehtud hilinemisega. Samuti tasusid kostjad kõik korteriga seotud kommunaalkulud. Kuna tagasiostuõigus ei ole kajastatud notariaalses korteriomandi ostu-müügilepingus, siis tulenevalt TsÜS §-st 83 ja § 84 lõikest 1 on suuline kokkulepe tühine ja tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele. Kostjad täitsid oma kohustuse kokkuleppes, mis on algusest peale olnud tühine. Seega hageja on kohustatud tagastama kostjatele tühise tehingu alusel saadu. Esimene kord teatas hageja kostjatele leppetrahvist 25.08.2011. Hageja kaotas õiguse leppetrahvi nõuda, kuna leppetrahvist teatamine nelja aasta möödudes kohustuse rikkumisest on ebamõistlikult pikk aeg. Maakohtu põhjendused Kohus rahuldas hagi ning mõistis välja kostjatelt solidaarselt leppetrahvi 36 921,43 eurot NO (pankrotis) pankrotivarasse. Menetluskulud jäid solidaarselt kostjate kanda. Poolte vahel puudub vaidlus järgmiste asjaolude üle. 31.05.2007 sõlmisid NO ja SK AS-iga Hansapank laenulepingu nr. 07-098463-EL summas 90 653 eurot. Laenulimiidi kasutamise sihtotstarbeks oli korteriomandi asukohaga XXXXXXXX XX-X Tallinnas ost. 11.06.2007 sõlmisid kostjad (müüja), NO (ostja), AS Hansapank (hüpoteegipidaja) ja Kairi Kumm (kohtutäitur) Tallinna notar Tarvo Puri juures keelumärke kustutamise avalduse, korteriomandi müügilepingu, hüpoteekidega tagatavate nõuete muutmise lepingu, hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu. 21.06.2007 kanti NO kinnistusraamatusse kinnistu asukohaga XXXXXXXX XX-X Tallinnas omanikuna sisse. 25.08.2011 esitas NO kostjatele teatise, milles palus korteri vabastada hiljemalt 05.09.2011, tasuda võlgnevus kommunaalteenuste eest KÜ-le XXXXXXXX XX ning kostjate tähelepanu juhiti ka leppetrahvile. Kostjad teostasid NO-le ülekandeid kokku 18 603,59 eurot. 28.05.2012 kuulutati välja NO pankrot ja pankrotihalduriks nimetati Jüri Truuts. 31.07.2013 võõrandati korter asukohaga XXXXXXXX XX-X Tallinnas pankrotivarana enampakkumisel AL-le. Tunnistaja SK ütlustest nähtub, et 2007 kevadel pöördus SK tunnistaja poole ja ütles, et tal on tekkinud probleemid. Tunnistaja sai aru, et tal oli võetud laen ja korter oli selle laenu tagatiseks. Tunnistaja sai aru, et SK-l tekkisid probleemid laenu tagastamisega. Pangas öeldi SK-le, et tuleb sõlmida korteri ostu-müügitehing ja SK ütles tunnistajale, et tal on inimene, NO, olemas, kelle nimele saab seda laenu ümber vormistada. NO ei vastanud täiel määral laenu väljastamise tingimustele ja seepärast palus SK tunnistajat olla kaaskreeditor. NO oli laenu põhisaaja. Enne allakirjutamist saadi kokku panga esindajaga, kostjatega ja NO-ga ning kohtumisel räägiti neile tingimustest, mille alusel seda kõike NO teeb. Samuti selgitati, et NO võtab laenu, kostjad jäävad elama sellesse korterisse ja tagastavad NO nimele ümbervormistatud laenu. Kostjad leppisid NO-ga kokku, et kostjad jäävad XXXXXXXX XX-X korterisse elama ja maksavad laenu, mis on väljastatud NO nimele. Sellest NO ja kostjatega juttu ei olnud, mis oleks toimunud, kui laen oleks tagastatud NO poolt. Samuti sai tunnistaja NO pankrotimenetluse käigus teada sellest, et kostjad kandsid raha NO pangaarvele ja selgituseks kirjutati krediit. Nende rahade arvelt pidi NO ise laenumakse tasuma.

Tunnistaja SK ütlusest nähtub, et tunnistajale olid teada laenulepingu eelsetel läbirääkimistel kuuldud asjaolud. Samas ei olnud tunnistajale teada kokkulepete kõik tingimused. Tunnistaja on öelnud, et juttu ei olnud sellest, mis oleks toimunud, kui laen oleks NO poolt tagastatud, lisaks on tunnistaja öelnud, et laenu tagastamise asjaolud sai tunnistaja teada alles NO pankrotimenetluse käigus. Tunnistaja ütlustega ei ole tõendatud NO soovimatust võtta vaidlusaluse korteri valdus kostjatelt üle. Toimiku materjalidest nähtuvalt kujunes NO ja kostjate tegelik tahe välja 11.06.2007, kui sõlmiti Tallinna notar Tarvo Puri juures keelumärke kustutamise avaldus, korteriomandi müügileping, hüpoteekidega tagatavate nõuete muutmise leping, hüpoteegi seadmise leping ja asjaõigusleping. Nimetatud lepingus leppisid pooled kokku vaidlusaluse korteri valduse üleandmise konkreetse kuupäeva (11.07.2007) NOle. Kohtule ei ole esitatud tõendeid tagasiostuõigusega müügilepingu sõlmimise osas. Samuti ei ole kirjeldatud selle lepingu võimalikke tingimusi (tähtaeg, tagasiostuhind jne). Tagasiostu teostamiseks oleksid kostjad pidanud tegema avalduse NO-le. Tagasiostuõiguse teostamise avaldus peab olema samas vormis algse müügilepinguga. Seega ei ole tõendamist leidnud asjaolu, et pooled sõlmisid müügilepingu tagasiostuõigusega VÕS § 238 tähenduses. Hagejal on lepingust tulenev õiguslik alus nõuda kostjatelt korteriomandi valduse üleandmisega viivitamise tõttu leppetrahvi. VÕS § 159 lg. 2 järgi kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Vastavalt VÕS §-le 7 võlasuhtes loetakse mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Mõistlikkuse hindamisel arvestatakse võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid. Mõistlikkus tähendab alati eetilist käitumist ning see aitab realiseerida õigluse ideed. Toimiku materjalidest nähtuvalt teostasid kostjad regulaarselt makseid NO pangakontole. Maksete selgitusse oli märgitud „krediit“ või „raha“. Tähendust ei oma asjaolu, et makse selgitusse ei olnud märgitud leppetrahv, sest maksete tegemine ei sõltunud NO-st. Makse teostajateks olid kostjad. Eluliselt usutav on, et kui NO kontole laekus kostjate kui lepingu rikkujate käest raha, siis käsitles NO seda leppetrahvina hoolimata makse selgitusse märgitust. Kuna NO-le tasuti leppetrahvi regulaarselt, ei esitanud NO kirjalikku leppetrahvi nõuet kostjatele. Kostjatele täiendava tähtaja andmise korteriomandi valduse üleandmiseks ei välista leppetrahvi nõude esitamist tulenevalt VÕS § 159 lõikest 1. VÕS § 159 lg. 2 kohaldamisel ei ole oluline üksnes ajaline distants rikkumise ja leppetrahvi nõude esitamise vahel, vaid arvestada tuleb ka muid asjaolusid. Ebaõiglane oleks tulemus, kus müüja või töövõtja vabaneks viivitamisega seotud leppetrahvi maksmise kohustusest, kui ta on n-ö piisavalt kaua viivitanud. Hageja on kostjatelt nõutava leppetrahvi osaliselt tasaarvestanud kostjate nõudega NO vastu. NO pankrot kuulutati välja 28.05.2012. Harju Maakohtu 11.02.2013 otsusega tsiviilasjas 2-1243071 jäeti kostjate hagi nõuete tunnustamiseks rahuldamata. Kohtuotsus on jõustunud. Antud kohtuasjas tuvastas kohus, et leppetrahvi suuruse üle (tsiviilasja 2-12-43071 menetlemise aegse seisuga summas 49 559,73 eurot) vaidlus puudub ja NO pankrotihalduril oli õigus arvestatud leppetrahv osaliselt tasaarvestada kostjate poolt NO-le tasutud summadega. Hageja ei ole leppetrahvi nõuet esitades oma õigusi kuritarvitanud.

Apellatsioonkaebus Kostjad paluvad maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud jätta hageja kanda. Väär on kohtu seisukoht, et kirjeldatud ei ole tagasiostulepingu tingimusi. Tulenevalt VÕS § 238 lõigetest 1 ja 4 kirjeldasid kostjad tagasiostulepingu tingimusi (tähtaeg, hind). Tunnistaja ütlusega on tõendatud, et NO ja kostjate vahel oli sõlmitud suuline tagasiostuleping, mille kohaselt kostjad jäävad elama korteris XXXXXXXX XX-X, maksavad laenu, mis on väljastatud NO nimele ja NO tagastab korteri kostjatele laenulepingu lõppemisel. Kostjad maksid laenu, mis oli väljastatud NO nimele, mitte leppetrahvi. Korteri ostuks võttis NO pangalaenu. Laenulepingu punktis 3.6 märgiti laenusumma osamakse ja intresside maksete tähtpäevaks iga kuu 25. kuupäev ja esimese osa tasumise kuupäev oli 25.06.2007. SK tegi esimese ülekande 25.06.2007. Järgmine ülekanne tehti 01.07.2007, s.o enne müügilepingu sõlmimist ja laenulepingus märgitud kuupäeval. Kostjate rahaülekanded tõendavad suulist tagasiostulepingu sõlmimist ja selle täitmist. Asjaolu, et maksed olid laenumaksed, tõendavad ka tunnistaja ütlused. Tunnistaja sõnul oli NO ja kostja vahel suuline kokkuleppe laenu tasumise ja korteri tagastamise kohta. NO ja kostjad sõlmisid suulise korteri tagasiostuleping ja korteri müügilepingu p. 4.1 on tühine alguses peale. Tunnistaja ütlusega on tõendatud, et NO ja kostjate vahel oli sõlmitud suuline tagasiostuleping. Samuti kinnitavad tunnistaja ütlused kostjate rahaülekanded NO-le. Seega on tõendatud, et NO ja kostjad sõlmisid korteri tagasiostulepingu mille järgi valdus jääb kostjatel ja korteri müügilepingu p. 4.1 on tühine algusest peale. Kohus ei analüüsinud ega andnud õigusliku kvalifikatsiooni õigussuhtele NO ja kostja vahel peale 11.07.2014 korteri müügilepingu sõlmimist. Kostjate igakuulised maksed NO-le 400 ja 550 eurot ei anna alust teha järelduse nende raskest materiaalsest olukorrast ja et kostjad ei saanud majanduslikel põhjustel otsida endale uut eluaset. Väär on kohtu seisukoht, et hageja ei kaotanud õigust nõuda leppetrahvi. VÕS § 159 lg. 2 kohaselt kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, juhul kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Esimene kord teatas NO kostjatele leppetrahvist 25.08.2011. NO kaotas õiguse leppetrahvi nõuda, kuna leppetrahvist teatamine nelja aasta möödudes kohustuse rikkumisest on ebamõistlikult pikk aeg ja selle tagajärjel leppetrahvi suurus muutus ebamõistlikult suureks ja koormavaks. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsus tuleb tühistada ja uue otsusega tuleb hagi jätta rahuldamata. 31.05.2007 sõlmisid AS Hansapank ja NO ning SK laenulepingu nr. 07-098463-EL, millega laenuandja kohustus laenusaajatele andma laenu 90 653 eurot Tallinnas, XXXXXXXX XX-X

korteri ostuks (vt. toimiku I kd. lk. 57 NO poolt laenu tagastamise graafiku I lk. ja lk. 75 laenulepingu I lk.). Laenusumma tagastamise alguskuupäev oli 25.12.2007. 11.06.2007 sõlmisid SK ja TK müüjatena ja NO ostjana Tallinnas, XXXXXXXX XX-X korteriomandi müügilepingu, millega müüjad müüsid ostjale korteriomandi 1 575 000 kr. eest, millisest summast 175 000 kr. kättesaamist kinnitavad müüjad lepingule allakirjutamisega. 1 400 000 kr. kohustus ostja tasuma müüjate palvel kohtutäitur Kairi Kummi ametialasele arveldusarvele selgitusega (viitega) müüjate täiteasjadele. Lepinguosalised leppisid kokku ka korteriomandi omandi ülekandmises ostjale. 11.06.2007 lepingu punktis 4.1 leppisid pooled kokku, et lepingueseme otsene valdus antakse ostjale üle hiljemalt 11.07.2007 ja otsese valduse üleandmise kohustuse täitmisega viivitamisel on ostjal õigus nõuda müüjalt leppetrahvi 0,025 % ostuhinnast iga viivitatud päeva eest. VÕS § 158 lg. 1 tulenevalt on leppetrahv lepingus ette nähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Sõnad „iga viivitatud päeva eest“ tähendavad, et leppetrahv oli kokku lepitud ajas suurenevana. Sellise leppetrahvikokkuleppe puhul on nõude põhjendatuse üle otsustamisel oluline teada, millise ajaperioodi eest leppetrahvi nõutakse. Esialgses 15.09.2011 esitatud hagiavalduses nõudis NO kostjatelt leppetrahvi tasumist 25 000 euro ulatuses, määratlemata, millise perioodi eest ta leppetrahvi nõuab. Hageja väitis muuseas, et suusõnalisel kokkuleppel jäid kostjad veel aastaks korterisse elama. Pankrotihaldur suurendas leppetrahvi nõuet, määratledes, et leppetrahvi nõutakse valduse üleandmise kohustusega täitmisega viitamise eest alates 12.07.2007 kuni 31.07.2013, kokku 2236 päeva eest, summas 55 525,02, milles maha arvestades kostjate poolt hagejale ülekantud 18 603,59 eurot, on nõude suuruseks 36 921,43 eurot. Maakohus rahuldas hagi pankrotihalduri nõutud ulatuses, nõustudes pankrotihalduri väidetega, et kostjad olid kohustatud tasuma leppetrahvi alates 12.07.2007 ning et kostjate poolt NO-le raha ülekannete näol oli tegemist nende poolt leppetrahvi vabatahtliku täitmisega. Maakohus ei ole otsust tehes tähelepanu pööranud hagiavalduses põhjendustes toodud hageja väidetele, mille kohaselt oli poolte vahel suusõnaline kokkulepe, et kostja jäävad korterit valdama veel üheks aastaks. Samuti on maakohus põhjendamatult jätnud arvestamata tunnistaja SK ütlused, mille kohaselt oli poolte vahel enne hageja poolt laenu võtmist korteriomandi ostmiseks (ja müügilepingu sõlmimist) sõlmitud suusõnaline kokkulepe, et korteri omandamisel jäävad kostjad korterisse elama edasi ja nad hakkavad hagejale (NO-le) tasuma hageja poolt võetud laenu makseid. Samuti on maakohus põhjendamatult nõustunud hageja pankrotihalduri väitega, mille kohaselt kostjate poolt hageja arvele kantud summad kujutasid endast leppetrahvikokkuleppe vabatahtlikku täitmist. Maakohus on otsuses õigesti tsiteerinud tunnistaja SK ütlusi, kuid nendega arvestamata jätnud põhjendusel, et tunnistajal ei olnud teada poolte kokkulepete kõik tingimused, et tunnistaja ütluste kohaselt ei olnud „juttu“ sellest, mis oleks olnud, kui laen oleks olnud hageja poolt tagastatud, ning et laenu tagastamise asjaolud sai tunnistaja teada alles hageja

pankrotimenetluse käigus. Siit kohus järeldas, et kostjad ei ole tõendanud hageja soovimatust võtta korteri valdus kostjatel üle. Ringkonnakohus leiab, et tunnistaja ütlustes ei olnud alust maakohtu poolt toodud põhjendustel kahelda. Tunnistaja kinnitas, et kokkuleppe kohaselt „laenulepingu lõppemisel“ pidi korter tagasi vormistatama kostjate nimele, mistõttu ei ole õige maakoht seisukoht, mille kohaselt tunnistaja ütluste kohaselt „ei olnud juttu sellest, mis oleks olnud, kui laen olnud hageja poolt tagastatud“, või et tunnistaja ei teadnud poolt kokkulepe(te) kõiki tingimusi. Samuti ei saa tunnistaja ütlustes kahelda seetõttu, et kostjate poolt hagejale tehtud ülekannetest selgitusega „krediit“ sai ta teada alles hageja pankrotimenetluse käigus. Teiseks kinnitavad tunnistaja ütlusi laenu- ja müügilepingu sõlmimisele eelnenud kokkuleppe olemasolu just nimelt kostjate poolt hagejale tehtud perioodilised maksed, millel oli selgitusena märgitud „krediit“ või „ülekanne krediidi eest“. Kaudselt tõendab sellise kokkuleppe olemasolu asjaolu, et hageja ise oma esindajate kaudu ei oska täpsel määratleda, milleks need maksed tehti ja hageja poolt vastu võeti: nii on neid käsitletud üürina, kahjuhüvitisena ja ka leppetrahvi vabatahtliku maksemisena. Ringkonnakohtu hinnangul tõendavad tunnistaja ütlused ja muud tõendid, kostjate väidet, mille kohaselt oli pooltel kokkulepe, et vaatamata müügilepingu sõlmimisele ja omandi üleandmisele jäävad kostjad korteriomandit edasi kasutama, kostjad tasuvad hageja ja Sergei Kantri poolt võetud laenu osamaksed NO-le, kes pidi need üle kandma laenuandjale, ja et kokkuleppe kohaselt pidi NO laenu täielikul tagastamisel korteriomandi omandi üle kandma kostjatele. Sõltumata sellest, kas seda kokkulepet hinnata tagasiostuõigusega müügilepingu või „müü ja osta tagasi“ tüüpi liisingulepinguga, on tegemist tühise kokkuleppega, kuna ei ole sõlmitud notariaalses vormis. See põhjendab, miks kostjatel on õigus nõuda tühise tehing järgi üleantu tagastamist alusetu rikastumise sätete alusel. Ülaltoodu valguses ei saa siiski valduse üleandmise ja sellega seotud leppetrahvi kokkulepet pidada näilisuse põhjendusel tühiseks, kuivõrd valduse üleandmise kokkulepe ei ole kinnisasja müügilepingu kohustuslik tingimus ja ei ole võimalik ette kujutada õigusnäivuse loomise adressaati. Lähtudes aga sellest, et hageja ise kinnitas, et neil oli kokkulepe, et kostjad jäävad korterit edasi kasutama, ja hageja talus kostjate valdust, kuni hakkas nõudma selle üleandmist, siis tuleb sedastada, et poole vahel tekkis vara tasuta kasutamise õigussuhe ehk leping, mis vastas VÕS §-is 389 tunnustele. Hageja on küll hagiavalduses märkinud, et poolte kokkuleppe kohaselt pidid kostjad jääma korterisse elama vaid üheks aastaks, pärast mida pidi korteri valdus üle antama. Samas ei ole hageja korteri tasuta kasutamise lepingu tähtajalisust tõendanud, samuti seda väidet, et ta nõudis korduvalt (pärast aastase tähtaja möödumist) kostjatel korteri vabastamist. Tunnistaja SK ütluste kohaselt helistas hageja talle mäletatavasti ca 2 aastat pärast laenulepingu sõlmimist murega, et K-lt pole raha laekumud. Siit tuleb järeldada, et hagejat ei huvitanud väidetava tähtajalise kasutamise lepingu tähtaja möödumisel mitte korteri valduse üleandmine, vaid kostjatelt kokkulepitud maksete laekumine. Ülaltoodust järeldab, et tasuta kasutamise leping oli tähtajatu. VÕS § 393 lg. 3 sätestatu kohaselt, kui eseme kasutustähtaega ei ole määratud ja see ei tulene kasutamise eesmärgist,

võib kasutusse andja lepingu üles öelda ja nõuda eseme tagastamist igal ajal pärast lepingu sõlmimist. Ringkonnakohtu hinnangul kujutab hageja poolt kostjatele 25.08.2011 saadetud kiri (teatisnõue) endast tähtajatu tasuta kasutamise lepingu ülesütlemise tahteavaldust. Seega kuni selle ajani kasutasid kostjad korterit õiguslikul alusel ja kuni selle tähtajani puudus hagejal alust lugeda kostjaid korteri üleandmise kohustuse täitmisega viivitanuks. Järelikult oli hagejal õigus arvestada ja nõuda viivitamisega seotud leppetrahvi maksmist alates 26.08.2011 kuupäevast kuni 31.07.2013. s.o. 705 päeva eest, kokku 17 744,85 eurot. Arvestades seda, et kostjad maksid hagejale tühise tehingu järgi korteriomandi tagasiostuks kokku 18 603,59 eurot, siis see katab täielikul hageja põhjendatud leppetrahvinõude. Seega tuleb hagi jätta rahuldamata. Seoses hagi rahuldamata jätmisega ja apellatsioonkaebuse menetlusosaliste menetluskulud hageja kanda.

rahuldamisega

jäävad

NO oli riigipoolse menetlusabi korras vabastatud maakohtu 06.10.2011 määrusega 5432,49 euro riigilõivu tasumise kohustusest hagi esitamisel. Tsiviilasja hind hagi esitamisel oli 75 000 eurot (50 000 korteri valduse üleandmise nõudes ja 25 000 leppetrahvi nõudes). Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsusega tunnistati, et riigilõivuseaduse § 57 lg. 1 ja lisa 1 olid 01.01.2011 kuni 30.06.2012 kehtinud redaktsioonis põhiseadusega vastuolus osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 63 911,64 eurot kuni 95 867,47 eurot tuli hagiavalduse esitamisel tasuda riigilõiv 5432,49 eurot. 09.12.2013 määrusega jättis maakohus NO (pankrotis) hagi asja ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks ja korterist väljatõstmiseks läbi vaatamata ja menetluskulud täies ulatuses hageja kanda. Samas ei ole maakohus otsustanud küsimust tasumata jäänud riigilõivu väljamõistmisest riigituludesse, mistõttu tuleb seda otsustada ringkonnakohtul. Ringkonnakohus leiab, eeskätt seoses ülalmärgitud riigilõivuseaduse redaktsiooni põhiseadusvastasusega, et hageja tuleb TsMS § 190 lg. 7 alusel vabastada riigi õigusabi korras hagi esitamisel tasumata jäänud 5432,49 riigilõivu riigituludesse maksmise kohustusest, s.o. jätta see riigi kanda. Tallinna Ringkonnakohtu 10.06.2014 määrusega vabastati kostjad riigi menetlusabi korras apellatsioonkaebuselt tasumisele kuuluva riigilõivu (850 eurot) maksmisest 665 euro ulatuses. TsMS § 190 lg. 7 alusel vabastab ringkonnakohus hageja selle riigilõivu tasumise kohustusest, s.o. jätab selle summa hagejalt välja mõistmata ehk riigi kanda, arvestades, et pankrotihalduri tegevuse tulemusena tekkivate kohustuste kandjaks on võlgnik, kes aga on püsivalt maksejõuetu. Ringkonnakohtu otsuse jõustumisel tuleb tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 15.07.2004 määrusega hagi tagamiseks seatud kohtulik hüpoteek NO pankrotihalduri kasuks, mis on seatud TK kinnisasjale registriosa nr. XXXXXXXXX.

/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere

Tiit Kollom

Ulvi Loonurm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.