Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

T Ka palub tunnustada enda nõuet summas 11 098,58 eurot NO pankrotimenetluses PankrS § 153 lg 1 p 2 rahuldamisjärgu nõudena. Hagiavalduse kohaselt ostis pankrotivõlgnik hagejatelt 11.06.2007 lepingu alusel Tallinnas, XXX asuva korteri. Suuliselt leppisid pooled kokku, et hagejad ostavad esimesel võimalusel korteri tagasi. Seega oli leping sõlmitud tagasiostuõigusega võlaõigusseaduse (VÕS) § 238 tähenduses. Korteri ostmiseks võttis pankrotivõlgnik laenu ning pooled leppisid kokku, et laenumaksed tasuvad hagejad pankrotivõlgniku arvelduskontole. Vorminõuete rikkumise tõttu on tagasiostu kokkulepe tühine ning hagejad nõuavad VÕS § 1028 lg 1 alusel tagasi tasutud laenumakseid. Kostja vastus Kostja vaidleb hagile vastu. Müügilepingu järgi pidid hagejad andma korteri valduse pankrotivõlgnikule üle 11.07.2007, selle kohustuse täitmata jätmise eest oli ette nähtud leppetrahv 0,025% päevas. Korter on pankrotivõlgnikule üle andmata. 06.12.2012 seisuga on viivitatud 1 969 päeva ning leppetrahvi suurus on 49 559,73 eurot, tasumata on ka korteri kommunaalmaksed summas 1 729,56 eurot. Pankrotivõlgnik on oma nõude tasaarvestanud hagejate nõudega. Seetõttu tuleb hagi jätta rahuldamata.

Kohtu põhjendused 05.06.2012 on hagejad NO pankrotimenetluses esitanud nõuded hagis märgitud ulatuses (t lk 7-10). Nõuete kaitsmise koosolek toimus 25.09.2012 ning hagejate nõuetele vaidles vastu kostja ja pankrotivõlgnik (t lk 11-14). Pankrotiseaduse (PankrS) § 106 lg 1 järgi kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. Hagi esitati kohtule 24.10.2012, s.o tähtaegselt. Hagejate nõue tuleneb pankrotivõlgnikule tasutud summadest (t lk 15-22), mis hagejate hinnangul on aluseta tasutud. 11.06.2007 on hagejad ja pankrotivõlgnik sõlminud mh korteriomandi müügilepingu ja asjaõiguslepingu, mille järgi ostis pankrotivõlgnik hagejatelt Tallinnas, XXX asuva korteriomandi nr 6 (t lk 46-52). Lepingu sõlmimises puudub vaidlus ning kohus loeb selle asjaolu tuvastatuks. Hagejate väitel sõlmisid pooled suulise tagasiostukokkuleppe. Seda kokkulepet tõendatud ei ole ning kohus ei saa selle kokkuleppe olemasolu tuvastada. Asjas ei ole esitatud ka tõendeid raha pankrotivõlgnikule ülekandmise õigusliku aluse kohta ning raha ülekandmise alusetuse osas iseenesest vaidlus puudub. Seetõttu nõustub kohus hagejatega, et pankrotivõlgnikule T Ka poolt summas 11 098,58 eurot ja S K poolt summas 7 505,01 eurot ülekandmiseks puudus õiguslik alus. Vastavalt VÕS § 1028 lg 1 kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Kostja keeldub hagejate nõudeid tunnustamast, kuna on need nõuded tasaarvestanud. Viidatud lepingu p 4.1 järgi tuli korteriomandi otsene valdus üle anda hiljemalt 11.07.2007 ning selle kohustuse täitmisega viivitamisel oli ostjal õigus nõuda viivist 0,025% ostuhinnast iga viivitatud päeva eest. Puudub vaidlus, et korteriomandit valdavad praegu hagejad. Seisuga

06.12.2012 on kostja arvestanud leppetrahvi suuruseks 49 559,73 eurot. Leppetrahvi suuruse üle vaidlus puudub. Kohus loeb need asjaolud tuvastatuks. Kostja kinnitas kohtuistungil, et leppetrahvi nõude esitas kostja oma vastuses. Hagejad märkisid, et leppetrahvi nõudest teatas kostja esimene kord 25.08.2011 ning leppetrahvi ei ole seetõttu mõistliku aja jooksul nõutud, seetõttu on kostja VÕS § 159 lg 2 kohaselt kaotanud õiguse leppetrahvi nõuda. Praegu on kohtu menetluses ka kostja nõue hagejate vastu leppetrahvi väljanõudmiseks ja korteri valduse üleandmiseks (tsiviilasi nr 2-11-43630). Kohus märgib, et kohtupraktika on aktsepteerinud menetlusdokumendis esitatavat tasaarvestamisavaldust ning nõude tasaarvestamiseks ei ole vaja esitada vastuhagi. Kohus leiab ka seda, et kostjal on lepingust tulenev õiguslik alus nõuda hagejatelt korteriomandi valduse üleandmisega viivitamise tõttu leppetrahvi. VÕS § 159 lg 2 järgi kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Kohus ei nõustu hagejatega, et kostja ei ole esitanud leppetrahvi nõuet mõistliku aja jooksul. Vastavalt VÕS § 7 võlasuhtes loetakse mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Mõistlikkuse hindamisel arvestatakse võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid. Kohus leiab, et mõistlikkus tähendab alati eetilist käitumist ning see aitab realiseerida õigluse ideed. Antud juhul heidavad hagejad kostjale ette nõude esitamist mõistliku aja möödumisel. Pankrotivõlgniku õigus nõuda leppetrahvi tekkis alates 12.07.2007, kostja on teatanud hagejale leppetrahvist alles 25.08.2011. Samas nõuavad hagejad nõude tunnustamist raha suhtes, mida on pankrotivõlgnikule tasutud aastatel 2007 ja 2008. Toimikust nähtuv hagejate nõue pankrotivõlgniku vastu on esitatud pankrotimenetluses 05.06.2012 ning selles nõudes märgitakse, et korteriomandi tagasiostu kokkulepe on tühine. Seega on nii hagejate kui pankrotivõlgniku nõue tekkinud umbes samal ajal ning maksma on pooled soovinud oma nõuet panna samuti ligilähedaselt samal ajal. Arvestades seda võlasuhte olemust ning poolte sarnast käitumist, leiab kohus, et nõude maksmapanekut käesoleval ajal on pooled pidanud mõistlikuks, Seetõttu ei ole kostja leppetrahvi nõue esitatud mõistlikku aega mööda lastes. Mõlema nõude arvestamine on kohtu hinnangul mõistlik realiseerimaks õigluse ideed lähtudes võrdse kohtlemise põhimõttest. Ühel poolel ei ole eetiline keelata teisel poolel maksma panna samast perioodist tuleneva nõuet. Seetõttu kohus mõistlikkuse põhimõtte rikkumist siin ei näe. Kohus leiab, et kostja tasaarvestusavaldus on kehtiv ning hagejate nõuded pankrotivõlgniku vastu on tasaarvestatud. VÕS § 186 p 2 järgi võlasuhe sellega lõpeb. Asjaolu, et kostja nõuab hagejatelt teises kohtumenetluses leppetrahvi ei väära kohtu käesolevat otsustust, sest puudub kohtulahend leppetrahvi väljamõistmise kohta ning ei tõusetu seega küsimust erinevates võlasuhetes leppetrahvi topelt nõudmisest. Pool võib oma materiaalõigusi realiseerida vabalt. Eeltoodud kaalutlustel leiab kohus, et hagejatel puudub nõue pankrotivõlgniku vastu ja hagi jääb rahuldamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 165 lg 1 järgi jäävad menetluskulud hagejate kanda võrdsetes osades. Kohus leiab, et nõude suurus iseenesest ei mõjutanud menetluskulude suurust ning seetõttu võib menetluskulud jätta hagejate kanda jätta võrdsetes osades.

TsMS § 174 lg 1 alusel menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

/Allkirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.