Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

Hageja nõue 1 (5)

Hageja palub mõista kostjalt XXXhageja Advokaadibüroo Glikman, Alvin & Partnerid OÜ kasuks välja põhivõlgnevuse 4347,60 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 2031,44 eurot. Vastavalt hagiavaldusele pöördus XXX2013 märtsis hageja poole õigusabi saamiseks seoses korteriomandi üüri- ja ostueesõiguse lepinguga. Kostja soovil sõlmis hageja õigusteenuse osutamise lepingu ja lähteülesande XXXOÜ-ga XXX). Õigusteenuse lepingu kohaselt kohustus XXX tasuma kostja saadud õigusabi teenuse eest. Õigusabi teenus osutati hageja hinnangul kostja isiklikes huvides, arvestades, et kostja elas oma perega õigusteenuse osutamise objektiks olnud korteriomandis ja kasutas korteriomandit koduna. Lisaks asus kostja XXX vastu esitatud nõuete käendajaks. Hageja esitas XXX-le õigusteenuse osutamise eest arveid vastavalt kliendilepingule. XXX jättis tasumata arve nr 1300504 summas 3326 eurot ja arve nr 1300745 summas 504 eurot. Hageja ja kostja allkirjastasid 19.12.2013 võlatunnistuse, milles kostja kinnitab, et XXX-ile esitatud arvete kohane osutatud õigusabi on antud kostja isiklikes huvides ning kostja aktsepteerib arveid nr 1300504 ja 1300745 täies ulatuses kui temale esitatud arveid, kokku summas 3830,40 eurot. Võlatunnistuses p-s 1.2 leppisid pooled kokku maksegraafikus võlgnevuse kustutamiseks ning selle kohaselt pidi kostja tasuma 19.12.2013 esimese osamakse summas 1000 eurot. 19.12.2013 tasus kostja esimese osamakse summas 1000 eurot hageja kontole. Seega asus kostja võlatunnistust ja sellekohast maksegraafikut täitma. Tasumine toimus ülekandega kostja kontolt. Ülejäänud osas kostja võlatunnistusega kokkulepitud maksegraafikut mitme kuu jooksul ei täitnud. Kuna kostja oli juba tunnistanud võlgnevust, osutas hageja heas usus kostjale õigusteenust edasi ning esitas õigusteenuse lepingu kohaselt XXX-le arved osutatud õigusteenuse eest vastavalt 2013 detsembrikuu ja 2014 jaanuarikuu tööd (arved 1300978 ja 1301187). Kostja ei esitanud viidatud arvete osas ühtegi pretensiooni. Võlatunnistuse punktis 2.1 oli kokkulepitud, et kostja asub kõikide hageja poolt tulevikus XXX-le esitatud nõuete käendajaks, s.t juhul, kui XXX ei tasu kostjale õigusteenuse osutamise eest esitatud arveid, kohustub seda tegema käendajana kostja. Kuna kostja võlgnevust ei tasunud, edastas hageja XXX-le 27.03.2014 kliendilepingu ülesütlemise hoiatuse ja kohustuse täitmise nõude. 04.04.2014 e-kirjaga tunnistas kostja (käendaja) kogu võlgnevust, vabandas selle tekkimise pärast ning tegi hagejale ettepaneku uue viie osamaksega maksegraafiku kohaldamiseks, et võlgnevus tasuda. Kostja ega XXX võlgnevust kõrvaldama ei asunud. Hageja päringutele edastas kostja 14.04.2014 vastuse, milles vabandas veelkord võlgnevuse tekkimise pärast ning märkis, et hindas oma rahalisi võimalusi liiga optimistlikult, mistõttu viieosaline maksegraafik ei ole täidetav. Kostja tegi uue ettepaneku kümneosalise maksegraafiku kohaldamiseks. Kostja märkis 16.04.2014 e-kirjas, et esimene osamakse võiks olla 483 eurot. 17.04.2014 tasus kostja hageja kontole 482 eurot. Seega asus kostja enda poolt väljapakutud maksegraafikut täitma. Tasumine toimus ülekandega kostja kontolt. 27.05.2014 helistas kostja abikaasa Avo Lehtmaa hagejale, tunnistas veelkord kostja võlgnevust ning lubas, et kostja võlgnevus saab likvideeritud juulikuu jooksul. Võlgnevust ei ole tasutud. 2014 septembris ja oktoobris üritas hageja korduvalt kostjaga kontakti saavutada. Vastuseks hageja 03.10.2014 kirjale, milles hageja märkis, et peab võlgnevuse osas astuma õiguslikke samme, saatis kostja 05.10.2014 hagejale e-kirja, milles esitas esmakordselt pretensioone arvete osas, mis esitati kostjale 2013. aasta lõpus ja 2014. aasta jaanuaris ning mille osas oli kostja korduvalt oma võlgnevust tunnistanud ja neid arveid aktsepteerinud. 31.10.2014 saatis kostja Eesti Advokatuuri Aukohtule 2 (5)

taotluse vastavalt advokatuuriseaduse §-le 64, milles on vaidlustanud hageja õigusteenuse osutamise arved nr 1300504, 1300745, 1300978 ja 1301187. Hageja on seisukohal, et taotlus Eesti Advokatuuri Aukohtule on esitatud soovist alusetult vältida oma kohustuste täitmist ning võlgnevuse tasumist. Eeltoodut kinnitab võlgnevuse korduv kinnitamine ning kõikide arvete aktsepteerimine. Eesti Advokatuuri Aukohtus arutas 27.11.2014 istungil kostja taotlust eetikakoodeksi § 5 lg 1, § 8 lg 1 ja § 64 alusel ning määras mitte algatada lepitusmenetlust ega aukohtumenetlust seoses distsiplinaarsüüteo tunnuste puudumisega hageja tegevuses. Kostja ei esitanud aukohtu otsuse peale kaebust halduskohtule. Kostja vastus 08.06.2015 kohtule esitatud menetlusdokumendis avaldas kostja soovi kohtuasja läbivaatamiseks kohtuistungil ja leidis, et asi on võimalik lahendada kompromissiga jagades menetluskulud pooleks. Kostja ei ilmunud 16.09.2015 toimunud kohtuistungile, kuid teatas samal päeval, et on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud toimiku materjalidega ja hinnanud asjas kogutud tõendeid, leidis, et hagi kuulub rahuldamisele. Poolte seisukohtadest nähtuvalt ja kooskõlas TsMS § 231 lg 4 ei ole vaidlust järgmiste asjaolude üle: • XXXOÜ (registrikood XXX) ja hageja sõlmisid 28.03.2013 õigusabi teenuse osutamise lepingu (tl 38). • Õigusteenuse lähteülesandeks oli esindamine ja nõustamine seoses XXX korteriomandiga seotud probleemide ning ostueesõiguse kohaldamisega (tl 48). • Esindaja (vandeadvokaadi) tasuks oli kokkulepitud 140 eurot tunnis (tl 45). • Perioodil 04.10.2013 kuni 28.10.2013 osutas hageja kostjale õigusteenust kokku 19,8 tunni ulatuses kogumaksumusega 3326,40 eurot (tl 51-52). • Perioodil 04.11.2013 kuni 21.11.2013 osutas hageja kostjale õigusteenust kokku 3 tunni ulatuses kogumaksumusega 504 eurot (tl 53-54). • Hageja ja kostja sõlmisid 18.12.2013 deklaratiivse võlatunnistuse, mille kohaselt kostja tunnistab, et õigusteenust osutati kostja huvides ja kostja kohustub nelja osamaksega tasuma hagejale tähtajaga 19.03.2014 kokku 3830,40 eurot (tl 55). • Hageja ja kostja sõlmisid 18.12.2013 käenduslepingu, mille kohaselt kostja käendab isiklikult kõiki XXXOÜ kohustusi hageja ees, s.h ka tulevikus tekkivaid kohustusi kuni 15 000 euro ulatuses (tl 55). • Kostja tasus 19.12.2013 hagejale osutatud teenuste eest 1000 eurot (tl 57). • Perioodil 03.12.2013 kuni 20.12.2013 osutas hageja kostjale õigusteenust kokku 3,6 tunni ulatuses kogumaksumusega 604,80 eurot (tl 58-59). • Perioodil 06.01.2014 kuni 23.01.2014 osutas hageja kostjale õigusteenust kokku 8,3 tunni ulatuses kogumaksumusega 1394,40 eurot (tl 60-61). • Kostja tasus 17.04.2014 hagejale osutatud teenuste eest 482 eurot (tl 69). Vastavalt Võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 619 käsunduslepinguga kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Vastavalt VÕS § 142 lg-le 1 3 (5)

kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Tuvastatud asjaoludest nähtuvalt osutas hageja vastavalt 28.03.2013 käsunduslepingule XXXOÜ-le vandeadvokaadi vahendusel õigusteenust kokku 34,70 tundi tunnihinnaga 140 eurot, millele lisandub käibemaks, kokku summas 5829,60 eurot (34,70*140+20%). Kohtule esitatud materjalidest ei nähtu, et XXXOÜ oleks mistahes ulatuses hagejale osutatud teenuste eest tasunud. Vastavalt tuvastatud asjaoludele tasus kostja hagejale osutatud teenuste eest kokku 1482 eurot ehk 4347,60 eurot kokkulepitust vähem (5829,60-1482). Nimetatud võlgnevuse on pooled kinnitanud ka 18.12.2013 sõlmitud nn deklaratiivses võlatunnistuses 3830,40 euro ulatuses. Kostja ei ole menetluse kestel esitanud faktilisi asjaolusid, millest võiks nähtuda alust kostja poolse kohustuse täitmisest keeldumiseks, hinna alandamiseks, lepingu rikkumise vabandatavuseks või muud hagi rahuldamist välistavat eeldust. Kostja on kohtule esitanud kirjavahetuse hagejaga ja taotluse Advokatuuri Aukohtule (tl 84-89), kuid kostja ei ole nimetatud dokumente sidunud asjaoludega, mis võiksid välistada hagi rahuldamise. Kuna pooled peavad hagimenetluses esitama kohtule asja lahendamiseks olulised faktilised asjaolud ja asjaolusid kinnitavad tõendid (TsMS § 230 lg 1 ja 2) ja kohus ei pea ise esitatud tõenditest asjaolusid otsima, (vt ka Riigikohtu otsus 3-2-1-141-13 p 17), siis jätab kohus kostja 08.06.2015 esitatud vastuse lisad tähelepanuta. Eelnevast tulenevalt rahuldab kohus hageja põhinõude 4347,60 eurot hageja kasuks VÕS § 108 lg 1 alusel koosmõjus VÕS §-ga 619 ja VÕS § 142 lg-ga 1. Vastavalt VÕS § 113 lg 1 võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja võlgnikult nõuda viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kostja on hagiavalduses esitanud viivise arvestuse, mille kohaselt võlgneb kostja hagejale 08.05.2015 seisuga viivise summas 2035,55 eurot. Kostja ei ole hageja viivise arvestust vaidlustanud ja viivise nõue kuulub VÕS § 113 lg 1 alusel kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine. Juhindudes TsMS § 162 lg-st 1, jätab kohus menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Juhindudes TsMS § 174 lg-st 2 määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Hageja ei ole esitanud kohtule menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, kuid toimiku materjalidest nähtuvalt tasus hageja hagiavalduselt riigilõivu 450 eurot. Nimetatud summa kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele vastavalt menetluskulude jaotusele. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude 4 (5)

suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

/allkirjastatud digitaalselt/ Peeter Pällin Kohtunik

5 (5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.