T.L-N. hagi K.L. vastu ülalpidamiskohustuse puudumise tuvastamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
3500 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 26. juuli 2019 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
T.L-N. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja):
T.L-N.
(isikukood
XXXXXXXXXXX),
lepinguline esindaja vandeadvokaat Kaire Aus Vastustaja (kostja): K.L. (isikukood XXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Eha Lillsaar
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 26. juuli 2019 otsus muutmata.
Jätta K.L. le osutatud riigi õigusabi kulud riigi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.T.L-N. (hageja) esitas 18. novembril 2018 Tartu Maakohtule hagi K.L. (kostja) vastu, milles palus tuvastada ülalpidamiskohustuse puudumise kostja suhtes. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt on kostja hageja isa. Kostja viibib hoolekandeasutuses. Viljandi Vallavalitsus tegi 25. juulil 2018 korralduse nr 2-3/718, millega otsustas, et tasub kostja hoolekandeteenuse maksumusest 100 eurot kuus tagasiulatuvalt alates 1. juulist 2018 kuni 28. veebruarini 2019. Puudujääva maksumuse peavad tasuma kostja lapsed: M.L. (25%), M.S. (25%) ja hageja (50%). Hageja esitas korralduse peale vaide, mis jäi rahuldamata. Hageja on seisukohal, et tal ei ole kostja suhtes ülalpidamiskohustust. Kostja ei ole hageja ülalpidamises ja kasvatamises osalenud. Kostja abivajadus on tekkinud tema enda ebamõistliku käitumise tagajärjel. Hagejale teadaolevalt on kostja pikaajaliselt tarvitanud alkoholi ja tubakatooteid ega ole oma tervise eest hoolitsenud. Lisaks kahjustaks kostja ülalpidamine hageja enda ja tema lapse tavalist ülalpidamist.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja oli abielus hageja emaga, kellega neil oli kolm ühist last. Perekonda kuulusid ka hageja ema kolm last. Pere elas XX külas XX lähedal. Hageja ema töötas karjalaudas ning kostja oli traktorist-söötja. Kuna mõlemal oli sissetulek, siis peeti kõiki lapsi ülal ja kasvatati ühiselt. Kostja ei mäleta täpselt, millal ta asus elama perest eraldi, kuid lapsed olid siis juba koolis (v.a hageja). Mingil ajal esitas hageja ema kostja vastu elatise nõude. Kohtuotsuse alusel võeti kostjalt töökohtades 50% töötasust laste ülalpidamiseks. Kostja ei mäleta kõiki summasid ja aastaid, kuid teab, et see toimus päris mitu aastat. Kuigi kostja elas perest eraldi, käis ta lapsi (sh hagejat) vaatamas ning võttis siis alati midagi kaasa (peamiselt toiduaineid). Mingil ajal käis kostja igal nädalal laste juures. Seal olles aitas ta ka majapidamistöid teha, saagis puid või isegi muretses küttepuid. Kui hageja ema koos lastega XX kanti kolis, siis aitas kostja neid mööbliga, et eluruumi sisustada. Kostja mäletab, et ta on lastele toeks asju viinud, kindlasti viis vähemalt kaks jalgratast, millest ühe sai hageja endale. Umbes viis aastat tagasi sai kostja selgroo vigastuse. Alates 2015. aastast elab kostja Karksi Kodus. Lapsed teda vaatamas ei käi. Kostja on oma vanuse ja tervisliku seisundi tõttu abivajav isik. Hageja ei vaidlusta seda, et kostja ei ole võimeline ennast ise ülal pidama, millest tulenevalt on hagejal kostja ülalpidamiskohustus. Hageja ei ole tõendanud, et kostja on jämedalt rikkunud ülalpidamiskohustust. Samuti ei ole hageja tõendanud, et kostja abivajadus on tekkinud tema enda ebamõistliku käitumise tagajärjel. Hageja on oma sissetuleku juures võimeline tasuma kostjale ülalpidamist. Hageja lapsel on isa, kes peaks
last ülal pidama. Kostja ülalpidamisel osalevad nii vald kui hageja õed, mistõttu hageja kohustus ei saa olla ülemäära suur.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 26. juuli 2019 otsusega hagi rahuldamata, menetluskulud poolte endi kanda ning kostjale riigi õigusabi andmisega seotud menetluskulud riigi kanda. Maakohtu põhjenduste kohaselt on hageja kohustatud kostjat ülal pidama (PKS §-d 96 ja 97). Kostjal on abivajadus, kuna ta on paigutatud hoolekandeasutusse, kus ta viibib praeguse ajani. Vaidlust ei ole selles, et kostja ei ole võimeline iseseisvalt kõiki oma ülalpidamisega seotud kulusid kandma, sest kostja sissetulek ei kata tema kohatasu. Maakohus viitas PKS § 103 lg 1 p-le 2. Maakohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et kostja ei ole tema kasvatamisel ja ülalpidamisel osalenud ning, et kostja oleks jämedalt rikkunud hageja suhtes ülalpidamiskohustust. Tunnistaja O.L. ütlused ei ole piisavalt usaldusväärsed, sest nende detailsuse aste ei ole kõrge. Tunnistaja H.V. ütluste kohaselt käis kostja pere juurest lahkumise järel külas 5-6 korda kuus (XX s), külas käis ka XX (XX lähedal), aga harvem. Kostja vande all antud ütluste kohaselt elas ta hagejaga koos, ta ei mäleta täpselt, kui vana hageja oli, kui kostja läks perest eraldi elama. Kostja kinnitas, et „palga sai kõik O., O. käes oli kogu raha“. Viljandi Maakohtu 24. märtsi 1992 otsusest nähtuvalt taotles O.L. lahutust, kuna tema ja kostja elasid juba seitse aastat lahus (s.o 1985. aastast). Sellega on tõendatud, et kostja osales vahetult hageja kasvatamisel ja ülalpidamisel vähemalt kaks aastat, s.o hageja sünnist 1983. aastal kuni 1985. aastani. Hageja ema tegevus kostja tõrjumisel pere elust ei loo kostja suhtes etteheideteks alust. Kostja kooselu perega tõendab Rahvusarhiivi 31. mai 2019 teatis, mille kohaselt töötas kostja Viljandi sovhoosis mh 23. maist 1984 kuni 12. maini 1986. Kuna hageja vanemad koos hagejaga elasid tol ajal Viljandi Näidissovhoosi territooriumil ja töötasid näidissovhoosis, siis on tõendatud, et kostja elas hagejaga koos ka 1986. aastal, s.o hageja kolm esimesest eluaastat. Viljandi Rajooni Rahvakohtu 19. juuli 1985 kohtumääruse nr AA-16 alusel mõisteti kostjalt välja elatis laste (sh hageja) ülalpidamiseks alates 9. juulist 1985. Arhiivfondi „Viljandi Rajooni Rahvakohus“ täiteasjadest nähtub, et avatud on elatise sissenõudmise toimik nr AA-16. Täitemenetluse toimik on lõpetatud 2002. aastal. O.L. konto väljavõtetest (kontod avatud 31. märtsil 1999 ja 26. jaanuaril 2000) nähtuvalt ei ole kostja maksnud elatist kuni täitemenetluse lõpuni (s.o 2002. aastani). Hagi rahuldamist ei too kaasa asjaolu, et kostja ei osalenud viidatud ajal elatise andmise kaudu hageja kasvatamises. Varasema perioodi praktika kohaselt kanti kohustatud isiku töötasu täituri korraldusel tööandja poolt hoiukassasse, kust toimusid sularaha väljamaksed elatise saamiseks õigustatud isikutele. Maakohus viitas PKS § 103 lg 1 p-le 1. Maakohus leidis, et kostja abivajadus ei ole tekkinud kostja enda ebamõistliku käitumise tagajärjel. Kostja vanuses inimesed on eas, mille puhul abivajadust saab eeldada. Kostja pikaajaline alkoholi tarvitamine ei ole vastu vaieldamatult ja tõsikindlalt kostja abivajaduse tekkepõhjuseks. Maakohus viitas PKS § 102 lg-le 1 ja § 98 lg-le 1. Hagejalt on õigustatud ülalpidamist saama esmajärjekorras tema alanejad sugulased, s.o laps. Hageja keskmine sissetulek hagi esitamisel oli 1108 eurot 43 senti. Hageja peab tasuma eluasemelaenu 313 eurot kuus kuni 15. märtsini 2043 ja väikelaenu 134 eurot 62 senti kuus kuni 15. novembrini 2022.
Kostja ülalpidamisse panustavad ka teised lapsed ja igale lapsele langev osa on väike. Seega puudub alus hagi rahuldamiseks seoses hageja töösuhte lõpetamisega. Hagejal ei ole takistust järgmise töösuhte loomiseks. Hageja on võimeline tasuma kostjale ülalpidamist olukorras, kus hageja lapse ülalpidamisel osaleb eelduslikult ka lapse isa. Väikelaen on võetud koos Ž.N. , kellega tuleb laenukoormust jagada. Maakohus selgitas, et hagejal on võimalus pöörduda kohaliku omavalitsuse poole ja taotleda kostja ülalpidamiskulude katmisel enda osa vähendamist.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata ja hageja menetluskulud tema enda kanda ning saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Juhul kui ringkonnakohus peab võimalikuks asja ise sisuliselt lahendada, palub hageja ümber hinnata asjas esitatud väited ja kogutud tõendid, tühistada maakohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt nähtub O.L. konto väljavõttest, et kostja või mõni kolmas isik tema nimel (nt kohtutäitur) ei ole teinud kontole hageja elatise tasumiseks ühtegi makset. Maakohtu tuginemine umbmäärasele varasemale kohtupraktikale elatise maksmise kohta on meelevaldne. Ei ole tõendeid selle kohta, et hageja emal oleks olnud hoiukassa, kuhu elatist kanda või välja maksta, samuti selle kohta, et kohtutäitur või tööandja tegi üldse mingeid kinnipidamisi kostja töötasust. Ei ole tõendeid kostja töötasu kohta. Hageja ainsaks tõendiks oli O.L. konto väljavõte selle loomise algusest. Hagejal ei ole võimalik esitada muid kirjalikke tõendeid selle kohta, et kostja ei tasunud tema ülalpidamiseks elatist. Elatise tasumist kinnitavad tõendid tuli esitada kostjal. Tunnistaja O.L. kinnitas, et kostja ei ole temale elatist tasunud ja kohtutäituri juures öeldi, et nad ei saa raha kätte. Täitetoimiku lõpetamine 2002. aastal ei tähenda, et see toimus nõude tõttu. Ekslik on maakohtu tõlgendus Viljandi Maakohtu 24. märtsi 1992 kohtuotsuses märgitud asjaolude kohta. Maakohus küll tuvastas, et hageja vanemad elavad juba seitse aastat lahus, kuid sellest ei piisa, et lugeda tõendatuks kostja vahetu ülalpidamiskohustuse täitmise hageja sünnist 1983. aastal kuni 1985. aastani. Kohtuotsuses on kirjas „juba seitse aastat“ ja ei ole tuvastatud, et see oli täpselt seitse aastat ja ei võinud olla rohkem. Kooselu lõppemise fakti tuvastamine ei tähenda automaatselt vahetu ülalpidamiskohustuse täitmist. Rahvusarhiivi teatisest nähtuvalt ei töötanud kostja vähemalt perioodil 29. novembrist 1983 kuni 22. maini 1984. Tunnistajate H.V. ja O.L. ütluste kohaselt ei näinud kostja hagejat pärast tema sündi ja hageja vanemad ei elanud pärast hageja sündi enam koos. Kostja kinnitas vande all, et ta elas O.L. ga koos 10 aastat. Hageja vanemate abielu registreeriti 1973. aastal, seega 10-aastane kooselu lõppes enne või vahetult pärast hageja sündi. Seega on kostjal vale mälestus sellest, et see oli just hageja, kes jooksis ringi või sõitis rattaga ning viibis kostjaga kuuris siis, kui kostja elas veel koos O.L. ga. Hageja ei nõustu sellega, et temaga lõpetatud töösuhe, millest saadav igakuine töötasu moodustas 66,22% hageja sissetulekust, ei ole hagi rahuldamiseks piisav põhjendus. Hageja 374 euro 42 sendi suurune sissetulek ei võimalda tal tasuda võetud laenukohustusi (isegi mitte koos abikaasaga) ning pidada ülal oma alaealist last ja iseennast ilma enese tavalist ülalpidamist kahjustamata PKS § 102 lg 1 tähenduses. Maakohus ei selgitanud, et kavatseb juhinduda asjaoludest, mida ta pooltega ei arutanud (viited hoiukassale). Vastasel juhul olnuks pooltel võimalus esitada tõendeid ka hoiukassat puuduvate asjaolude kohta.
5.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu 26. juuli 2019 otsus muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Ükski apellatsioonkaebuses esitatud põhjendus ei ole maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks.
7.Asja materjalide kohaselt on kostja hageja isa (tl I kd tl 20) ning hageja esitas hagi kostja vastu ülalpidamiskohustuse puudumise tuvastamiseks. Ülalpidamist saama õigustatud isik saab ülapidamiskohustuslastelt PKS § 96 ja 97 p 3 alusel.
nõuda
ülalpidamiskohustuse
täitmist
PKS § 96 kohaselt on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased. Vastavalt PKS § 97 p-le 3 on ülalpidamist õigustatud saama abivajav alaneja või üleneja sugulane, kes ei ole võimeline ennast ise ülal pidama Tulenevalt PKS §-st 96 ja § 97 p-st 3 on hageja ülalpidamist andma kohustatud isikuks ja kostja on ülalpidamist saama õigustatud isikuks. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja ei ole suuteline ennast ise ülal pidama. PKS § 103 lg 1 kohaselt võib kohus kohustatud isiku ülalpidamiskohustuse täitmisest vabastada või täitmist ajaliselt piirata või elatise suurust vähendada, kui kohustuse täitmist on äärmiselt ebaõiglane nõuda, eelkõige kui ülalpidamist saama õigustatud isiku abivajadus on tekkinud tema enda ebamõistliku käitumise tagajärjel (p 1); õigustatud isik on jämedalt rikkunud oma ülalpidamiskohustust ülalpidamiskohustuslase vastu (p 2) või õigustatud isik on süüdi tahtlikus kuriteos ülalpidamist andma kohustatud isiku või tema lähikondse suhtes (p 3). Hageja esitatud nõuet kostja vastu ülalpidamiskohustuse puudumise tuvastamiseks saab käsitleda PKS § 103 lg-st 1 tuleneva kohustatud isiku ülalpidamiskohustuse täitmisest vabastamise nõudena.
8.Maakohus on õigesti tuvastanud, et kostja ei ole jämedalt rikkunud oma ülalpidamiskohustust hageja vastu (PKS § 103 lg 1 p 2) ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Siinkohal on maakohus õigesti hinnanud asjas esitatud tõendeid (sh tunnistajate O.L. ja H.V. ütlusi – II kd tl 9-13; kostja vande all antud seletust – II kd tl 13-14; Viljandi Maakohtu 24. märtsi 1992 otsust – II kd tl 3-4; Rahvusarhiivi teatist 31.05.2019 nr 7-3/19/1758 – II kd tl 8; Viljandi Rajooni Rahvakohtu 19. juuli 1985 kohtumäärust nr AA-16 – I kd tl 58, 88-89; Rahvusarhiivi arhiiviteatist 23.05.2019 nr 7-3/19/1608 – II kd tl 5; O.L. pangakontode väljavõtteid – I kd tl 93-197) ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust hinnata tõendeid maakohtust erinevalt. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et O.L. 31.03.1999 ja 26.01.2000 avatud pangakontodest nähtub küll asjaolu, et kostja poolt ei ole kantud O.L. le elatisraha kuni täitemenetluse lõpuni, s.o 2002 aastani, kuid see ei anna alust asuda seisukohale, et kostja rikkus jämedalt oma ülalpidamiskohustust. Iseenesest lapse ülalpidamiseks elatise mittemaksmine on käsitletav ülalpidamiskohustuse rikkumisena, kuid arvestades elatise mittemaksmise perioodi (ligikaudu kolm aastat), siis ei ole õigustatud asuda seisukohale, et tegemist oli jämeda ülalpidamiskohustuse rikkumisega.
9.Ringkonnakohus märgib, et Viljandi Rajooni Rahvakohtu 19.07.1985 määruse alusel mõisteti kostjalt välja alimendid laste M., M. ja T. (hageja) ülalpidamiseks alates 09.07.1985. Määruse
resolutsiooni järgi alimentide väljamõistmine kuulus viivitamatult täitmisele. Arhiivifondi „Viljandi Rajooni Rahvakohus” täiteasjade osas nähtub, et avatud on alimentide sissenõudmise toimik nr AA-16. Kohtumääruse alusel algatati täitemenetlus alimentide sissenõudmiseks ning täitelehed saadeti kohtutäiturile välja 19.07.1985. Täitemenetluse toimik on lõpetatud 2002. aastal. Lähtudes eeltoodust pidi kostja täitma oma ülalpidamiskohustust hageja suhtes kohtumääruse alusel ning ülalpidamiskohustuse täitmise osas toimus ka täitemenetlus aastatel 1985 – 2002. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, kui suures osas kostja ülalpidamiskohustust täitis (kas ta tasus täielikult või osaliselt väljamõistetud elatist), kuid see asjaolu ei anna alust asuda seisukohale, et kostja üldse ei tasunud hageja ülalpidamiseks elatist. Ainuüksi tunnistaja O.L. ütlused selle kohta, et kostja ei ole temale elatist maksnud, ei tõenda asjaolu, et kostja rikkus jämedalt ülalpidamiskohustust hageja suhtes. Siinkohal nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et tunnistaja O.L. ütlused ei ole usaldusväärsed tuvastamaks kostjapoolset elatise mittemaksmist. Ülekuulamisel tunnistaja ei mäletanud, kus nad elasid, kui hageja sündis; ei mäletanud, kas elas koos kostjaga või mitte jms. Arvestades möödunud ajaperioodi pikkust (hageja sündis 1983. aastal, elatis on välja mõistetud kohtumäärusega 1985. aastal, tunnistaja ja kostja abielu lahutati 1992. aastal jne) on igati mõistetav, et tunnistaja ei mäleta täpselt toimunud sündmusi.
10.Hageja väite kohaselt on ekslik maakohtu tõlgendus Viljandi Maakohtu 24. märtsi 1992 kohtuotsuses märgitud asjaolude kohta, sest viidatud otsuses on küll tuvastatud, et hageja vanemad elavad juba seitse aastat lahus, kuid sellest ei piisa, et lugeda tõendatuks kostja vahetu ülalpidamiskohustuse täitmise hageja sünnist 1983. aastal kuni 1985. aastani. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et kohtuotsuses tuvastatu tõendab seda, et kostja osales vahetult hageja kasvatamisel ja ülalpidamisel vähemalt kaks aastat (ajal, mil hageja vanemad elasid koos), s.o hageja sünnist 1983. aastal kuni 1985. aastani. Asjaolu, et kostja elas nimetatud perioodil koos hageja emaga (ja lastega) tõendab muuhulgas ka see, et kostjalt on elatis laste ülalpidamiseks välja mõistetud Viljandi Rajooni Rahvakohtu 19.07.1985 määrusega alates 09.07.1985. Asjaolu, et Rahvusarhiivi teatisest nähtuvalt ei töötanud kostja perioodil 29. november 1983 kuni 22. mai 1984, ei välista, et kostja kooselu ajal hageja emaga võttis osa hageja ülalpidamisest. Teistsugusele seisukohale ei anna alust asuda ka tunnistaja H.V. ütlused, mille kohaselt ta käis koolis ja ei mäleta, kas pärast hageja sündi kostja elas koos nendega või mitte.
11.Hageja väitel kinnitas kostja vande all, et ta elas O.L. ga koos 10 aastat ning kuna hageja vanemate abielu registreeriti XXXX. aastal, siis 10-aastane kooselu lõppes enne või vahetult pärast hageja sündi. Asja materjalide kohaselt O.L. ja kostja abielu lahutati XXXX. aastal ja ning Viljandi Maakohtu
24.märtsi 1992 otsuses tuvastatu kohaselt elasid pooled enne lahutust 7 aastat lahus. Seega O.L. ja kostja elasid lahus alates 1985. aastast alates. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb kostja vande all antud seletusse suhtuda teatud reservatsiooniga. Arvestades möödunud ajaperioodi pikkust ja kostja vanust on igati mõistetav, et ta ei mäleta ajaliselt täpselt toimunud sündmusi.
12.Hageja on hagis kostja vastu ülalpidamiskohustuse puudumise tuvastamiseks hagi õigusliku alusena lisaks PKS § 103 lg-le 1 tuginenud ka PKS § 102 lg-le 1. PKS § 102 lg 1 kohaselt vabaneb isik ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Ringkonnakohtu arvates PKS § 102 lg 1 kohaldamiseks peab olema teada konkreetse ülalpidamiskohustuse ulatus (suurus), kuid käesolevas asjas ei ole selge, kui suur summaliselt on hageja ülalpidamiskohustus kostja suhtes. Viljandi Vallavalitsuse 25. juuli 2018 korraldusega nr
2-3/718 on muuhulgas määratud, et hageja tasub kostja hoolekandeteenuse puudujäävast maksumusest (millest on maha arvatud kostja pension 95%, sotsiaaltoetus puuetega inimestele 100%, Viljandi Vallavalitsuse poolt tasutav osaline makse 100 eurot) 50% ajavahemiku 01.07.2018 kuni 28.02.2019 eest. Hageja väitel on temaga töösuhe lõpetatud ja 374 euro 42 sendi suurune sissetulek ei võimalda tal tasuda võetud laenukohustusi (isegi mitte koos abikaasaga) ning pidada ülal oma alaealist last ja iseennast ilma enese tavalist ülalpidamist kahjustamata PKS § 102 lg 1 tähenduses. Ringkonnakohus märgib, et kuna ei ole selge hageja ülalpidamiskohustuse suurus kostja suhtes, siis ei ole võimalik võtta seisukohta selles, kas hageja on või ei ole suuteline andma kostjale ülalpidamist, arvestades tema muid kohustusi ja varalist seisundit, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Hagejal on võimalik esitada PKS § 102 lg 1 kohane vastuväide juhul, kui esitatakse nõue tema vastu ülalpidamiskohustuse täitmiseks.
13.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Arvestades, et tegemist on ülalpidamiskohustusest tuleneva asjaga, jätab ringkonnakohus kostjale riigi õigusabi andmisega seotud menetluskulud riigi kanda. Siinkohal arvestab ringkonnakohus seda, et asja materjalidest nähtub kostja suhteliselt vähene osavõtt hageja kasvatamisest ja ülalpidamisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Kersti Kerstna-Vaks
Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.