Andra Pärsimägi, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke
Otsuse tegemise koht ja aeg
Tartu, 30. september 2019
Tsiviilasja number
2-19-1601
Tsiviilasi
A.A. hagi R.T. vastu elatise väljamõistmiseks
A.A. apellatsioonikaebuse hind
0 eurot
R.T. i apellatsioonikaebuse hind
2430 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 27. mai 2019 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
A.A. ja R.T. apellatsioonkaebused
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant I / vastustaja II (hageja): A.A. (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja Birgit Riivits Vastustaja I / apellant II (kostja): R.T. (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja Reimo Mets
RESOLUTSIOON
1.Jätta R.T. apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Rahuldada A.A. apellatsioonkaebus.
3.Tühistada Tartu Maakohtu 27. mai 2019 otsus menetluskulude jaotuse osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta A.A. menetluskulud maakohtus 90%
ulatuses R.T. kanda ning R.T. menetluskulud tema enda kanda.
Lugeda maakohtu otsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt:
4.1.Rahuldada A.A. hagi R.T. vastu elatise nõudes osaliselt.
4.2.Mõista R.T. A.A. kasuks välja elatis alates 1. oktoobrist 2018 – 31. maini 2019 kokku 900 eurot ja alates 1. juunist
kuni A.A. täisealiseks saamiseni XXXXX igakuiselt 270 eurot, kuid mitte vähem kui Eesti Vabariigis kehtestatud elatise alammäär.
4.3.Jätta A.A. menetluskulud maakohtus 90% ulatuses R.T. kanda ning R.T. menetluskulud tema enda kanda.
5.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus R.T. kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.A.A. (hageja) esitas 30. jaanuaril 2019 hagi R.T. (kostja) vastu elatise väljamõistmiseks miinimumsuuruses. Hagiavalduse kohaselt tasus kostja elatisena regulaarselt 300 eurot kuus. Septembris 2018 lõpetas ta maksed ilma ette hoiatamata ja selgitusteta. Pärast hageja vastavat päringut tasus kostja 2. detsembril 2018 450 eurot, selgitades, et see on kolme kuu, ehk oktoobri, novembri ja detsembri eest. Kostja väitel pole ta nõus edaspidi üle 150 euro maksma, kuid see ei kata poolt lapse vajaduste rahuldamiseks kuluvast summast. Hageja palub alates oktoobrist 2018 mõista kostjalt välja kokkulepitud elatise 300 eurot (millest lahutada kostja poolt perioodil september 2018 – veebruar 2019 igakuiselt tasutud 150 eurot) ning alates hagi rahuldamisest elatise Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud alammäära ulatuses. Kostja ja hageja vahel pole kunagi olnud kokkulepet, et kostja tasuks elatist ettemaksuna.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja on täitnud oma ülalpidamiskohustust hageja ees juba enne hageja sündimist, mistõttu on hageja seadusliku esindaja nimele tehtud kostja poolt elatise osas ettemaks. Vanemate vahel ei ole olnud kokkulepet elatise suuruse osas. Kostja on tasunud
septembrist 2018 elatist 150 eurot kuus ning teinud lapsele otsekulutusi, mis on seisnenud ka lapsega kohtumistes ja tema vaba aja sisustamises. Päevade eest, mil hageja on kostjaga, ei ole õigust saada elatist. Samuti tuleb arvestada maha lapsetoetus. Kostja on esitanud suhtluskorra kindlaksmääramise avalduse, mistõttu on elatise hagi esitatud ennatlikult, kuna teada ei ole kui intensiivne saab olema määratav suhtluskord. Kostja ei pea maksma elatist suuremas ulatuses, kui hageja seaduslik esindaja omapoolse panusena lapsele annab, suudab anda või tegelikult reaalselt panustab. Hageja seadusliku esindaja sissetulek ei võimalda anda lapsele teise vanemaga võrdset elatist. Seega oleks hageja kasuks ka miinimumsummas elatise väljamõistmisel tegemist hageja seadusliku esindaja alusetu rikastumisega ja kostja teadliku ebavõrdse kohtlemisega. Ka miinimumsuuruses elatise väljamõistmisel on vaja selgitada välja, millised on hageja reaalsed kulud. Kuna hageja pole eelnevalt elatist nõudnud, siis puudub tal õigus elatise tagasiulatuvas osas nõude esitamiseks. Mitme lapse puhul võivad laste vajadused olla RAKE uuringu kohaselt väiksemad nn mastaabisäästu tõttu. Hagejaga koos elab hageja seadusliku esindaja esimesest kooselust veel üks laps. Kostja kasvatada on ka teine laps, mõlemat last tuleb kohelda võrdselt. Kostja on esitanud taotluse tsiviilasja menetluse peatamiseks TsMS § 356 lg 1 alusel, kuna käesolevas asjas tehtav otsus sõltub tsiviilasjas nr 2-18-19653 tehtavast otsusest.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 27. mai 2019 otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja elatise võlgnevuse 900 eurot perioodi 1. oktoober 2018 – 31. mai 2019 eest ja igakuise elatise 270 eurot kuus, kuid mitte vähem kui Eesti Vabariigis kehtestatud elatise alammäär, alates 1. juunist 2019 kuni hageja täisealiseks saamiseni XXXXX. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Maakohus leidis, et asjas menetluse peatamine ei ole põhjendatud. Tsiviilasjas nr 2-18-19653 on toimunud 26. veebruaril 2019 kohtuistung, mille tulemusel on kohus teinud vanematele ettekirjutuse perelepituseks ja määranud esialgse õiguskaitse korras kindlaks suhtlemise korra, mille kohaselt kostja kohtub lapsega paarisnädalatel laupäeval viie ja pühapäeval seitsme tunni jooksul ning tsiviilasja menetlemine jätkub. Kohtuinfosüsteemist (KIS) nähtuvalt ei ole kohtumised toimunud esialgse korra kohaselt ja kohus ei ole elatise asja arutamise ajal tsiviilasjas nr 2-18-19563 kindlaks määranud lahendi tegemise aega. Maakohus nõustus kostjaga, et elatise suurus võib olukorras, kui laps viibib ühe vanema juures olulise aja, sõltuda edaspidise tegeliku hagejaga suhtluskorra sagedusest ja hageja kostja juures viibimise ajast. Samas on vanemate vahel juba rohkem kui aasta kestnud vaidlus lapsega suhtlemise küsimuses, milles jõustunud kohtulahendi tegemise aeg ei ole prognoositav. Maakohtu hinnangul ei ole lapse huvides (PKS § 123), et hageja ülalpidamise küsimuse lahendamisega venitatakse põhjendamatult ja suhtlemiskorra kehtima hakkamisel, kui see tõesti tingib edaspidi elatise suuruse muutmist, on võimalik TsMS §-de 497, 459 alusel seda taotleda. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei pea hageja täiendavalt tõendama ülalpidamiseks tehtavate kulutuste suurust, kui ta taotleb ülalpidamiseks igakuise elatise väljamõistmist seaduses sätestatud miinimummääras. Kostja leidis, et elatise nõue on vastuolus hea usu põhimõttega ja õiguspärase ootuse printsiibiga ning kõlbelise kohustuse täitmise eesmärgiga, sest hageja seaduslik esindaja on teinud kostjale ettepaneku elatise maksmisest loobuda (tl 34). PKS § 109 kohaselt kokkulepe, millega välistatakse ülalpidamiskohustuse täitmine tulevikus või piiratakse ülalpidamiskohustust ebamõistlikult, on tühine. Ka PKS § 100 lg 3 teise lause kohaselt
ülalpidamiskohustuse kokkuleppe sõlmimine ei välista ega piira seadusest tuleneva nõude esitamist, arvestades kokkuleppega ettenähtut. Maakohus leidis, et tegemist ei ole kokkuleppega, millega välistatakse ülalpidamiskohustuse täitmine tulevikus või piiratakse ülalpidamiskohustust, vaid emotsionaalse seisukohaväljendusega, mis ka käsitlemisel kokkuleppena oleks tulenevalt PKS §-st 109 tühine või ei piiraks PKS § 100 lg-st 3 tulenevalt seadusest tuleneva elatise nõude esitamist hageja (lapse) poolt. Kostja ei ole tõendanud, et ta tegi ülekandeid enne lapse sündi selgitustega „küllus - meie ühisele lapsele“ elatise ettemaksetena. Hageja seaduslik esindaja selgitas, et kostja toetas teda, kui ta oli rase ja ei saanud tööl käia. Kui kostja on teostanud hageja seaduslikule esindajale mõne kande, siis on kostja sõnaselgelt märkinud selgitusse raha otstarbe, nt kaup, kaup + laadal kaup + Bioaleksandra loomise kinkekaart; meie ühisele lapsele, miinus korteri kuine kindlustusmakse jne (tl 36). Tegemist oli regulaarsete igakuiste maksetega, mistõttu ei ole loogiline ega eluliselt usutav kostja väide, et tegemist oli elatise ettemaksuga tulevikuks. Kohtule ei ole esitatud tõendeid kokkuleppe kohta, mis oleks kohustanud kostjat igakuiselt tasuma elatist 300 eurot kuus. Kostja käib tööl ja tema netosissetulek on 1800 eurot kuus. Kostjale kuulub kinnistu XXXXX külas suurusega 3107 m2, kostja üks sõiduk on AS LHV Pank liisingus, teine auto Jeep Grand Cherokee 2004 on müümisel. Kostja on kahes aktiivselt mittetegutsevas ettevõttes XXXXX ja XXXXX juhatuse liige. Kostja peres kasvab kostja elukaaslase viieaastane tütar. Maakohus leidis, et hagi on esitatud eeldusel, et hageja ema osaleb hageja ülalpidamiskohustuse täitmisel võrdses mahus kostjaga. Arvestades hageja kostja juures viibimise aega, ei ole kostja tõendanud hageja kostja juures viibimise perioodil hageja ülalpidamiskulude kandmist. Kostja ei esitanud tõendeid, et tal oleks teine seadusest tulenev lapse ülalpidamiskohustus, millest tulenevalt võiks tekkida hagejal eelis võrreldes kostja teise lapsega. Kostja on taotlenud peretoetuse arvestamist, kuid tõendatud asjaolud ei võimalda seda. Ainuüksi peretoetuste maksmise fakt ei anna alust vähendada elatist alla miinimummäära, elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega (Riigikohtu 22. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16). Olukorras, kus hageja tagasiulatuv nõue on ainult mõne kuu eest ja osaline, ei pane see, arvestades kostja sissetulekut ja varalist seisu ning kogutud tõendeid, teda ilmselt äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda. Kostja osaks hagejale elatise andmisel on PKS § 101 lg 1 sätestatud alammäär. Sellises määras elatis võimaldab hageja piisavat ülalpidamist ja arengut, samas ei ole kostjale ebamõistlikult koormav, ega pane kostjat olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda minimaalselt vajalikku elustandardit. Poolte vahel ei ole vaidlust, et kostja on tasunud hagejale elatist alates 1. oktoobrist 2018 –
31.maini 2019 150 eurot kuus, kuigi pidanuks 2018 tasuma 250 eurot kuus, võlgnevus 3 kuu eest on 300 eurot. 1. jaanuarist 2019 – 31. maini 2019 on 5 kuu eest võlgnevus 600 eurot (2019 miinimumelatis 270), elatise võlgnevus kokku 900 eurot. Kuna hagi rahuldatakse osaliselt, kostja on oma ülalpidamiskohustusest rohkem kui poole vabatahtlikult täitnud, mõlemal poolel on lepingulised esindajad, leidis maakohus, et on põhjendatud jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt saata tsiviilasi õige kohtualluvuse järgsesse kohtusse uueks arutamiseks. Kostja palub menetluskulud jätta hageja seadusliku esindaja või hageja kanda.
Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus ebaõigesti hinnanud tõendeid ning asus seetõttu väärale seisukohale, et kostja pole tõendanud enne hageja sündi elatise ettemaksu tegemist. Hagejal puudub õigus elatise tagasiulatuvas osas nõude esitamiseks, kuna ta pole eelnevalt elatist nõudnud. Hageja seaduslik esindaja on otsesõnu viidanud, et ta ei nõua kostjalt elatist üleüldse, sest hageja heaolu seda ei nõua. Kostja on tasunud septembrist 2018 elatist 150 eurot kuus ühe vanema panusena ning teinud hagejale otsekulutusi, mis on seisnenud ka hagejaga kohtumistes ja tema vaba aja sisustamises. Kostja on hagejaga kohtumistel ainuisikuliselt olnud sunnitud kandma kulutused, mis ei ole ainult tema huvides. Lahus elav vanem täidab vabatahtlikult ülalpidamiskohustust ajal, mil laps selle vanema juures viibib. Elatise suuruse määramisel tuleb arvestada sellega, kui suured on vanemate kulud lapsele ajal, mil laps viibib lahus elava vanema juures. Eeldada tuleb, et need kulud on vahetult proportsionaalsed ajaga, mil laps eraldielava vanema juures viibib. Kostja on sellest tulenevalt igakuiselt teinud vastavalt hagejaga koosolemisele arvestused elatise tasumiseks. Seega ei ole hagejal õigust nõuda tagasiulatuvat elatise võlgnevust. Hageja seaduslik esindaja saab peretoetusi, mis on mõjuvaks põhjuseks elatise vähendamiseks alla alammäära. Peretoetustega koosmõjus tuleks mõjuvaks põhjuseks lugeda mastaabisäästu. Hageja seadusliku esindaja juures elab ka teine laps, samuti nagu kostja juures elab teine laps. Kostja soovis lisada hagejat enda tuludeklaratsioonile, et saada kahe ja enama lapse pealt tagasi kinnipeetud tulumaksu, kuid jäi 2018 tuludeklaratsiooni esitamisel sellest õigusest ilma, kuna hageja seaduslik esindaja ei andnud selleks nõusolekut. Sellise tegevusega tekitas hageja seaduslik esindaja teadlikult kostjale tulumaksu tagastamise näol kahju. Kostja soovis kasutada tulumaksutagastust hageja huvides. Hindamata ja välja selgitamata on hageja seadusliku esindaja panustus ülalpidamiskohustusse võrdses mahus kostjaga. Hageja ülesanne on tõendada TsMS § 230 lg 1 kohaselt oma kulutusi ja neid ka põhjendada. Kui vanemate sissetulekud ja senine elukorraldus ei võimalda anda lapsele ülalpidamiseks minimaalset elatist, siis on täielikult arusaamatu, miks peaks ühte vanemat karistama suuremas summas elatise maksmapanekuga teise vanema kasuks. Ka miinimumelatise puhul tuleb selgitada välja, millised on lapse reaalsed vajadused ja kulud. Kui ühe poole sissetulek ei võimalda maksta 270 eurot elatist, siis koheldakse teist vanemat teadlikult ebavõrdselt. Kuivõrd hageja seadusliku esindaja sissetulek ei võimalda anda hagejale kostjaga võrdset elatist, oleks hageja kasuks ka miinimumelatise väljamõistmisel tegemist hageja seadusliku esindaja alusetu rikastumisega. Maakohus on jätnud tähelepanuta kostja vastuväite kohtualluvuse kohta. Kohtualluvuselt pidanuks asi alluma Põlva kohtumajale, mitte Võru.
5.Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Kostja ei ole esitanud veenvaid tõendeid, mis annaks alust käsitleda sünnieelseid ülekandeid elatise ettemaksena. Kostja poolt hageja esindajale vastustaja sünnieelselt tehtud ülekanded on kostja panus soetamaks hagejale esmavajalikud esemed. Hagejaga kokkusaamise kulusid (sõidukulud ja kostja majutuskulud) ei saa arvestada elatise koosseisu. Ainus kulu on toit ja aja veetmisega kaasnevad kulud. Hageja elab emaga ning kohtub kostjaga kuni 2 päeva kuus loetud tunnid, mida ei saa tõlgendada kostjapoolse ülalpidamiskohustuse täitmisena. Kostja ja hageja kohtumised on minimaalsed. Elatise tagasiulatuv nõue on põhjendatud. Hageja seadusliku esindaja e-kirjast tulenev kokkulepe on tõlgendatav ülalpidamiskohutuse ebamõistliku piiranguna ning on seega tühine.
Peretoetuste maksmine võib olla mõjuvaks põhjuseks elatise vähendamisel alla miinimummäära koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halb varaline seis. Maakohus on mastaabisäästu analüüsinud ning jõudnud seisukohale, et mastaabisääst kui miinimumelatise vähendamise alus vajab esmalt seadusandja poolset reguleerimist. Kostja väited tulumaksutagastuse hageja huvides kasutamise kohta on tõendamata. Hageja seadusliku esindaja sissetulek on temast mitteolenevatel põhjustel ebapiisav ning muutuv. Hageja on alles 2-aastane, mistõttu ei saa eeldada hageja seadusliku esindaja täiskohaga töötamist. Miinimumelatise nõude ulatuses ei ole vaja lapse vajadusi tõendada. Hageja ei ela kostja juures ega pole kostja juures kunagi käinud, mistõttu elatise vähendamine ei ole põhjendatud. Kostjal ei ole kohustust anda ülalpidamist oma elukaaslase lapsele. Kostja ei ole tõendanud teise lapse olemasolu. Menetlusosalise elukoha muutumine menetluse kestel ei anna alust kohtualluvuse vaidlustamiseks.
6.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsust menetluskulude jaotuse osas, teha asjas uus otsus, millega määrata rahaliselt kindlaks hageja menetluskulud, jätta need 90%, s.o 982 euro 94 sendi ulatuses kostja kanda ning mõista kostjalt nimetatud summa hageja kasuks välja. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus ebaõigesti kohaldanud TsMS § 163 lg-t 1. Maakohus oleks pidanud mitme erineva kulude jaotamise võimaluse vahel valides arvestama nõude rahuldamise ja rahuldamata jätmise proportsiooniga. Maakohus rahuldas osaliselt vaid elatise tagasiulatuva nõude ja muus osas rahuldas hagi täielikult. Menetluskulud tuleks jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, st hagi rahuldamise ulatuses jätta need kostja kanda. Maakohus rahuldas hageja nõude 90% ulatuses. Hageja menetluskulud maakohtu menetluses olid 1092 eurot 15 senti, millest 90% on 982 eurot 94 senti.
7.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohus ei ole diskretsioonipiire ületanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et kostja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus rahuldab hageja apellatsioonkaebuse, tühistab maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu (TsMS § 657 lg 1 p 2) ning teeb asjas uue otsuse, millega jätab hageja menetluskulud maakohtus 90% ulatuses kostja kanda ning kostja menetluskulud tema enda kanda. Apellatsioonimenetluses kantud kulud tuleb jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.
9.Kostja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus tervikuna ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja on kostja alaealine laps, kes elab kostjast eraldi ema juures. PKS § 96 esimese lause ja § 97 p 1 järgi on vanem kohustatud oma alaealist last ülal pidama. Lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks piisavate vahendite tagamist (Riigikohtu 8. jaanuari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 12). Selle eest, et laps saaks kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise, on kohustus hoolitseda mõlemal vanemal (Riigikohtu 24. oktoobri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 13). Kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta PKS § 100 lg 1 ja lg 2 esimese lause järgi ülalpidamiskohustust üldjuhul lapsele perioodilist rahalist elatist makstes (Riigikohtu 8. jaanuari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 12).
Hageja esitas hagi elatise nõudes alates oktoobrist 2018 põhjusel, et kostja ei täida oma ülalpidamiskohustust täies ulatuses. Vaidlust ei ole, et kostja tasus hagejale elatist kuni septembrini 2018 igakuiselt 300 eurot kuus (tl 36, 66 pöördel) ning alates oktoobrist 2018 hakkas tasuma 150 eurot kuus. PKS § 101 lg 1 järgi ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 21. detsembri 2017 määruse nr 189 §-le 1 oli 2018. aastal töötasu alammäär 500 eurot ning vastavalt Vabariigi Valitsuse 13. detsembri 2018 määruse nr 117 §-le 1 on 2018. aastal töötasu alammäär 540 eurot. Seega oli miinimumelatis 2018. aastal 250 eurot (500/2) ning alates 1. jaanuarist 2019 on see 270 eurot (540/2) kuus. Kuivõrd kostja tasus elatist 150 eurot, s.o ettenähtust vähem, oli hagejal õigus pöörduda kohtu poole elatise väljamõistmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et tõendatud ei ole poolte kokkulepet elatise summas 300 eurot tasumise kohta ning seetõttu tuleb elatise väljamõistmisel lähtuda seaduses sätestatud määrast. Asjaolu, et kuni septembrini 2018 tasus kostja hageja seadusliku esindaja arveldusarvele igakuiselt 300 eurot selgitusega „küllus – meie ühisele lapsele“ ei tõenda vanemate vahelist kokkulepet. Hageja ei ole maakohtu otsust vaidlustanud osas, milles maakohus jättis hageja nõude elatise väljamõistmiseks alates oktoobrist kuni hagi esitamiseni 300 euro ulatuses rahuldamata. Seega on maakohus põhjendatult rahuldanud hageja nõude elatise saamiseks alates oktoobrist 2018 lähtudes seadusega kehtestatud miinimumelatisest.
10.Ringkonnakohus ei nõustu kostja apellatsioonkaebuse väitega, et ka miinimumulatuses elatise nõude esitamisel tuleb selgitada välja lapse vajadused ja kulutused. Miinimumelatise kehtestamine lihtsustab alaealistele lastele elatise nõudmist, kuna miinimumi ulatuses ei ole vaja tõendada lapse vajadusi, st eelduslikult on see lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus (Riigikohtu 22. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13). Tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär ning et mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülalpidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses (Riigikohtu 16. jaanuari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17). Vaid juhul, kui lapse vajadused on miinimumist suuremad, tuleb lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus asjas esitatud ja kogutud tõendite alusel kindlaks teha (Riigikohtu
8.jaanuari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15).
11.Kuna lapsel ei ole üldjuhul sissetulekut, saab ta osa oma perekonna tavalisest elulaadist, mis sõltub eelkõige vanemate varalisest seisundist. PKS § 105 lg 3 järgi täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades ka tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Selle sätte kohaselt peavad vanemad võrdväärse sissetuleku ja varalise seisundi korral andma lapsele võrdsetes osades ülalpidamist. Vanemate erineva sissetuleku ja varalise seisundi korral osaleb kumbki vanem lapse ülalpidamises vastavalt vanemate sissetulekute ja varalise seisundi proportsioonile (Riigikohtu 8. jaanuari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 16; 3. juuni 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-15, p 12). Seega iseenesest õige on kostja apellatsioonkaebuse väide, et mõlemad vanemad peavad panustama lapse ülalpidamisse võrdselt. Ringkonnakohus ei nõustu aga kostja apellatsioonkaebuse väitega, et juhul, kui lapsega kooselav vanem ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu panustada lapse ülalpidamisse samas ulatuses, nagu lapsega lahuselav vanem, on tegemist lahuselava vanema rahalise karistamisega ning teise vanema alusetu rikastumisega. Kostja jätab tähelepanuta, et tegemist on lapse ja temast lahuselava vanema vahelise suhtega, mitte vanemate vahelise rahalise vaidlusega. Elatise vähendamise hindamisel tuleb hinnata eelkõige elatise maksmiseks kohustatud vanema varalist olukorda. Elatise maksmise eesmärk
ei tohi saada kahjustada, elatise maksmisel peavad lapse igapäevased vajadused rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud. Kuigi üldjuhul peaksid vanemate panused olema võrdsed, siis erineva varalise seisundi korral võib vanemate ülalpidamiskohustuse ulatus olla erinev (Riigikohtu 8. jaanuari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 16). Kuigi PKS § 105 lg 3 annab võimaluse vanemate erineva sissetuleku ja varalise seisundi puhul kalduda kõrvale võrdsuse põhimõttest, ei anna nimetatud sätte ringkonnakohtu hinnangul aluse vähendada elatise alla seadusega kehtestatud miinimumi üksnes seetõttu, et lapsega kooselav vanem ei suuda samas ulatuse lapse ülalpidamisse panustada. Nimetatud kostja väide on tõendamata, kuid ringkonnakohtu hinnangul ei oma see miinimumelatise nõude puhul ka tähtsust. Kostja sissetulek võimaldab anda lapsele ülalpidamiseks minimaalset elatist.
12.Kohtul tuleb elatist välja mõistes arvestada ka asjaolu, et lahus elav vanem täidab eelduslikult vabatahtlikult ülalpidamiskohustust ajal, mil laps selle vanema juures viibib. Vanemate eraldi elamise korral kannavad mõlemad vanemad eelduslikult nende juures olevate laste esmased kulud, nt söögikulud. Vaidlust ei ole, et käesoleva tsiviilasja menetlemise ajal on hageja elanud ema juures ning isaga on ta kohtunud vaid mõned päevad kuus 5–7 tundi järjest (tl 57–58). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole selline hageja kostjaga viibimine piisav elatise vähendamiseks, tegemist ei ole olulise osaga ajast, mida laps veedab lahuselava vanema juures. Maakohus leidis põhjendatult, et kostja kulud lapsega kohtumiseks ei too kaasa elatise vähendamist. Kuigi lapsega kohtumisele sõitmiseks tehtud kulude puhul ei ole tegemist pelgalt kostja huvides tehtud kulutustega, ei anna nimetatu praegusel juhul alust elatise vähendamiseks. Kostja ei ole ka väitnud, et laps elaks vaheldumisi tema ja hageja seadusliku esindaja juures. Asjaolu, et kostja taotles suhtluskorra määramist selliselt, et laps veedab kostjaga 2 täisnädalat järjest, ei anna alust elatise vähendamiseks. Maakohus on õigesti märkinud, et suhtluskorra kehtima hakkamisel on võimalik taotleda elatise suuruse muutmist TsMS § 459 ja 497 alusel, kui suhtluskord elatise suurust mõjutab.
13.Kostja väidete kohaselt on ta teinud enne hageja sündi hageja seaduslikule esindajale elatise osas ettemakse ning hagejal puudub õigus nõuda elatist, kuna hageja seaduslik esindaja on elatise nõudest loobunud. PKS § 100 lg 3 sätestab, et vanemad võivad oma lapse ülalpidamise kohustuse täitmist omavahelisel kokkuleppel täpsustada ja määrata kindlaks, missugusel viisil ja kui pika ajavahemiku kaupa tuleb ülalpidamist anda. Sellise kokkuleppe poolteks on aga vanemad, ehk kostja ja hageja seaduslik esindaja. Kokkuleppega ei ole välistatud ega piiratud hagejal isa vastu elatisenõude esitamine, kuigi kohus võib lapse elatisenõude puhul arvestada mh vanemate kokkuleppega ettenähtut, s.o vanemate kokkulepitud ülalpidamiskohustuse täitmise viisi ja korda (Riigikohtu 16. oktoobri 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-13, p 26; 26. juuni 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-13, p 13; 1. novembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-17-2426, p 17). Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu kostja ülekannete selgitustest „küllus – meie ühisele lapsele“ üheselt, et tegemist oleks just elatise ettemaksega. Ringkonnakohus märgib, et isegi kui tegemist oleks elatise ettemakse kokkuleppega, siis see ei välista hageja nõuet kostja vastu elatise väljamõistmiseks. Samadel põhjustel ei välista ka hageja seadusliku esindaja elatise nõudest loobumine hageja enda nõudeõigust kostja vastu. Ringkonnakohus leiab, et 11. oktoobri 2018 kirjas ei ole hageja seaduslik esindaja elatise nõudest ka loobunud. Kuigi kirjas on hageja seaduslik esindaja märkinud, et hageja heaolu kostja raha ei mõjuta, ei ole nimetatu käsitletav elatise nõudest
loobumisena. Elatise suuruse muutmist saab nõuda ka elatisnõude aluseks olnud asjaolude muutumisel (TsMS § 497).
14.Kostja leiab, et elatise alla seaduses kehtestatud määra väljamõistmiseks on mõjuvaks põhjusteks hageja seadusliku esindaja poolt saadav peretoetus (lapsetoetus) ning mastaabisääst. Erandina saab alla seaduses sätestatud alammäära alaealisele lapsele elatise PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi välja mõista mõjuval põhjusel. Mõjuvaks põhjuseks võib PKS § 102 lg 2 neljanda lause järgi olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel miinimummääras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Ringkonnakohus jätab tähelepanuta kostja apellatsioonkaebuse väite tema juures elava teise lapse, s.o kostja elukaaslase lapse kohta. Maakohus leidis õigesti, et kostjal ei ole oma elukaaslase lapse suhtes ülalpidamiskohustust. Kohus saab asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud peretoetustega, arvesse võtta ning miinimumelatisest väiksema elatise välja mõista üksnes juhul, kui menetlusosaline sellele tugineb ja seda on pooltega arutatud (Riigikohtu 22. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p-d 11 ja 13). Kostja on küll esitanud nii maakohtus, kui ka ringkonnakohtus taotluse arvestada hageja seadusliku esindaja arvele laekuvaid peretoetusi. Ainuüksi riiklike peretoetuste maksmise fakt iseenesest ei anna aga alust elatist automaatselt alla miinimummäära vähendada. Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus põhjendatult, et antud asjas selliseid erandlikke asjaolusid elatise alla seadusega kehtestatud miinimumi väljamõistmiseks puuduvad. Kostja kinnitas maakohtu istungil, et tema neto töötasu on 1800 eurot kuus. Ringkonnakohtu hinnangul sellise sissetuleku korral ei halvenda elatise miinimumsummas väljamõistmine kostja enda majanduslikku toimetulekut. Kostjal on üks ülalpeetav, s.o hageja. Kostja väitel maksab ta küll maja pangalaenu 440 eurot kuus ning autoliisingu 300 eurot kuus, kuid need väited on jäänud tõendamata. Ringkonnakohtu hinnangul ei oma need aga ka tähtsust, sest nimetatud maksete kostja sissetulekust maha arvamisel ei ole kostjalt miinimumsummas elatise väljamõistmine talle üleliia koormav ega halvenda oluliselt kostja majandusliku olukorda. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjendatud vähendada praeguses vaidluses elatist alla seadusega kehtestatud miinimumi ka mastaabisäästu tõttu. Mastaabisäästu tõttu elatise vähendamine oleks põhjendatud ning võimalik muude asjaolude koosmõjus (nt vanema halb varanduslik olukord, teise lapse olemasolu jne). Antud juhul selliseid asjaolusid ei esine. Ringkonnakohus jätab kostja väide hageja andmete tuludeklaratsioonile lisamise mitte võimaldamise ning sellest tekkinud kahjunõude kohta tähelepanuta. Nimetatud väited ei mõjuta kostja elatise tasumise kohustust.
15.Vastuseks kostja apellatsioonkaebuse väitele kohtualluvuse kohta märgib ringkonnakohus järgmist. TsMS § 75 lg 4 kohaselt ei kontrolli kõrgema astme kohus ega muuda kohtualluvust muul alusel kui kohtualluvuse kohta tehtud kohtumääruse või avalduse menetlusse võtmisest keeldumise või selle läbi vaatamata jätmise või menetluse lõpetamise määruse peale esitatud määruskaebuse lahendamisel. TsMS § 77 kohaselt kui kohus võttis asja õigesti menetlusse, lahendab kohus asja sisuliselt, isegi kui kohtualluvuse määramise aluseks olevad asjaolud pärast avalduse menetlusse võtmist muutusid. Justiitsministri 27. oktoobri 2005 määrusega nr 46 on reguleeritud maa- ja halduskohtute kohtumajade täpsed asukohad ja teeninduspiirkonnad ning ringkonnakohtute asukohad. Määruse § 2 lg 4 p 5 kohaselt on Tartu Maakohtu Võru kohtumaja teeninduspiirkonnaks Võru maakond ja Põlva maakond. Kuigi Võru kohtumajal on
kaks asukohta, s.o Võrus ja Põlvas, oli asja päev lahendama ka Võru kohtumaja asukohaga Võrus. TsMS § 103 lg 3 esimese lause kohaselt Eesti kohtus lahendatavas põlvnemisasjas esitatakse hagi lapse elukoha järgi. Nimetatu kohaldatakse ka ülalpidamisasjade suhtes (TsMS § 103 lg 4 esimene lause). Hagiavalduses on hageja aadressiks märgitud Võru linn. Ka rahvastikuregistri andmetel oli hageja elukoht hagiavalduse esitamise seisuga Võru maakonnas. Seega oli Võru kohtumaja asukohaga Võrus pädev asja lahendama.
16.Ringkonnakohus leiab, et hageja apellatsioonkaebus on põhjendatud ning see tuleb rahuldada. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd tegemist on elatise asjaga, kus alaealine laps esitas õigustatult nõude elatist maksma kohustatud vanema vastu, siis olnuks ringkonnakohtu hinnangul äärmiselt ebaõiglane jätta hagi osalise rahuldamise tõttu menetluskulud lapse kanda. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et maakohus rahuldas nõude suuremas ulatuses. Lapsel ei ole enamasti ka muud sissetulekut kui tema kasuks väljamõistetud elatis, mistõttu tuleks tal menetluskulud tasuda üldjuhul elatisena väljamõistetud rahast. Selline olukord ei ole kooskõlas elatise maksmise eesmärkide ega mõttega. Hageja taotleb apellatsioonkaebuses enda menetluskulude 90% ulatuses kostja kandma jätmist. Ringkonnakohus ei saa väljuda apellatsioonkaebuse piiridest, seega jätab hageja menetluskulud maakohtus 90% ulatuses kostja kanda ning kostja menetluskulud tema enda kanda (TsMS § 163 lg 1).
17.Kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise ning hageja apellatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb jätta menetluskulud ringkonnakohtus kostja kanda (TsMS § 171 lg 1). Maakohus ei ole menetluskulusid rahaliselt kindlaks määranud. TsMS § 174 lg 4 teise lause kohaselt ei määra kõrgema astme kohus kindlaks menetluskulude rahalist suurust kaebuse lahendamisel maakohtu kohtuotsuse või asja lõpetava määruse peale, millega maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud. Seega määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 174 lg 4, § 177 lg 1 p 2 ja lg 2). Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata, et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata asja materjalide alusel.
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Andra Pärsimägi
Kersti Kerstna-Vaks
Triin Uusen-Nacke
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.