Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

kohaliku omavalitsuse asutuse seisukoha. Samuti võib kohus lihtmenetluse korral kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. 7.3 Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. 7.4 TsMS § 637 lg 21 kohaselt lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse Tartu Ringkonnakohtus menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. 7.5 TsMS § 187 lg 6 kohaselt, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse; kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui see taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUDE KIRJELDUS JA KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

TsMS § 438 lg 1 kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele; kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta ning TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. TsMS § 438 lõiget 1 ja § 436 lõiget 7 tuleb tõlgendada kooskõlas Euroopa Ühenduse Nõukogu direktiivi (edaspidi direktiiv) 93/13/EMÜ artiklis 6. sätestatud eesmärgiga, mis nõuab liikmesriikidelt siseriiklikes õigusnormides sätestamist, et ebaõiglased tingimused ei ole tarbijale siduvad. Direktiivis sätestatu kohaselt ei oleks seda võimalik saavutada, kui tarbija ise oleks kohustatud tõendama selliste tingimuste ebaõiglast olemust. Seetõttu tuleb TsMS § 438 lg 1 ja § 436 lg 7 koosmõjus mõista selliselt, et tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel on kohtul kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas tarbija ise on nõudele vastuväiteid esitanud või mitte. Põhinõudesse puutuvalt märgib kohus, et põhinõue on 265,03 euro ulatuses põhjendatud ja kuulub VÕS § 76 lg 1, VÕS § 100, § 101 lg 1 p-i 1, VÕS § 108 lg 1 ja VÕS § 103 alusel rahuldamisele. Põhinõudena ei saa aga käsitleda kostjale esitatud „võlgnevuse sissenõudmine“ arvet (tl 19-19 pöördel) summas 51,34 eurot, kuivõrd võlgnevuse sissenõudmisega seonduvaid teenuseid hagiavalduse andmetel kostjale ei osutatud, mistõttu tuleb nõue selles ulatuses jätta rahuldamata. Kui hageja tugineb nõude alusena tüüptingimusi sisaldavale lepingule, siis peab kohus tüüptingimuse rakendamiseks esmalt otsustama tüüptingimuse kehtivuse küsimuse. Sellele osundab ka asjakohane Riigikohtu praktika (sh RKTKo 08.12.2008 nr 3-2-1-125-08, p 14; RKTKo 15.01.2014 nr 3-2-1-156-13, p 10), mille kohaselt on kohtul kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. Tüüptingimuse tühisuse tuvastamine on kohtu kohustus, sest see on õiguse kohaldamine TsMS § 438 lg 1 järgi (RKTK 30. oktoober 2013 lahend nr 3-2-1-106-13). Kohtu hinnangul kohtule esitatud tüüplepingu p-s 7.3 (tl 15 pöördel) sisalduva viivisekokkulepe ja p-s 8.2 sisalduva leppetrahvikokkuleppe puhul on tegemist tüüptingimustega VÕS § 35 mõttes – see on hageja poolt eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutatav tingimus, mille sisu ei saanud kostja lepingut sõlmides mõjutada. Seega puudus hagejal võimalus selle tingimuse sisu mõjutada. VÕS §-s 42 lg 1 on sätestatud, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine. Kostja oli lepingut sõlmides tarbija VÕS § 34 mõttes ning kohus leiab, et pooltevahelises lepingus sisalduv viivis määraga 0,15% põhivõlalt päevas ja leppetrahv nõutavas summas on ebamõistlikult kõrge, ebaproportsionaalne ning kostjat kahjustav, mistõttu tuleb lepingutingimusi viivise ja leppetrahvi kohta pidada tühiseks. Hageja väitel on kostja poolt juba sissenõudekulu ning leppetrahv VÕS § 88 lg 8 alusel tasutud. Kohus leiab, et nimetatud summad tuleb arvestada eeltoodud põhjendustest tulenevalt põhivõla katteks. Kohtu hinnangul on hagejal õigus nõuda kostjalt põhinõudelt 265,03 eurolt viivist VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras, s.o alates 18.10.2010 kuni 28.05.2015 sissenõutavaks muutununa summas 99,26 eurot.

Vastavalt TsMS § 438 lg-le 2 kohtuotsuse tegemisel otsustab kohus menetluskulude jaotuse. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohtu hinnangul tuleb menetluskulud jätta hagi rahuldamise ulatust ning muid vaidluse asjaolusid silmas pidades poolte endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt) Aivar Hint kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.