Võlaõigus › Töövõtulepingud

1(7)

tingitud

Edasikaebamise kord ja selgitused Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

Hageja esitas 22.09.2014 maakohtule hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 2905,58 eurot ja viivise 2905,58 eurot.

Hagiavalduse kohaselt jättis kostja tasumata OÜ Empani Ehitus poolt esitatud arved perioodil 16.10.2012 kuni 26.11.2012 osutatud veoteenuse eest. Kostja võttis pika aja jooksul OÜ-lt Empani Ehitus vastu teenust ja tasus saadud teenuse eest. Poolte vahel oli sõlmitud suuline leping. Lepinguliste suhete olemasolu kinnitab ka kirjavahetus. Kostja põhjendas lepingu rikkumist ajutise makseraskusega. Vastavalt lepingule on hagejal õigus nõuda rahalise kohustuse rikkumise korral viivist 0,5% päevas iga tasumisega viivitanud päeva eest. OÜ Empani Ehitus loovutas 04.07.2014 nõude hagejale.

Kostja vastuväited

Kostja tegevuse ja hagejale kohustuse täitmise vahel puudub seos. Hageja ei ole tõendanud nõudeõiguse olemasolu. Kostja ei ole arveid saanud. Kostja ei ole saanud nõude loovutamise kohta teavet esmaselt võlausaldajalt (võlaõigusseaduse (VÕS) § 170).

Esimese astme kohtu otsus ja selle põhjendused

2(7)

Hagiavalduse kohaselt tuleneb hageja poolt omandatud nõudeõigus OÜ Empani Ehitus (senine võlausaldaja) ja kostja vahel suuliselt sõlmitud veoteenuse osutamise lepingust, mille alusel osutas OÜ Empani Ehitus veoteenust kostja tellimuste järgi. Hageja on tõendanud lepingulise suhte olemasolu nõude loovutanud OÜ Empani Ehitus ja kostja vahel. OÜ Empani Ehitus töötaja NF ütluste kohaselt töötas ta kostjaga alates 2012. aasta aprillist, suhtles peamiselt telefoni teel ja võttis vastu kostja tellimusi veoteenuseks, samuti esitas kostjale arveid e-posti teel. Puudub alus kahelda tunnistaja väites, et OÜ-s Empani Ehitus sõlmitakse lepinguid reeglina suuliselt ning et lihtsalt esitati arve, kus oli ka viivis märgitud. Lepinguliste suhete ja koostöö olemasolu OÜ Empani Ehitus ja kostja vahel 2012. aastal on tõendatud ka sellega, et kostja on OÜ-le Empani Ehitus tasunud 28.09.2012 arve nr 111 ja 01.10.2012 arve nr 120, mis on kostjale esitatud OÜ Empani Ehitus poolt osutatud veoteenuse eest. Nimetatud arvete tasumine 05.12.2012 on tõendatud hageja poolt esitatud OÜ Empani Ehitus pangakonto väljavõttega. Arvete nr 111 ja 120 kohaselt on veoteenust osutatud 28.09.2012 sõidukiga nr 154AOR ja 04.10.2012 sõidukiga 954MLF. Samade sõidukitega on 2012. aastal osutatud kostjale veoteenust ka arvete nr 131, 134, 142, 151 ja 147 kohaselt. Samuti on lepinguliste suhete olemasolu tõendatud hageja poolt esitatud 28.02.2013 tasaarvestusaktiga nr 001 ja 30.06.2013 tasaarvestusaktiga nr 002. Nimetatud tasaarvestusaktidest tuleneb, et ka kostjal oli OÜ Empani Ehitus vastu nõuded, mida oli võimalik tasaarvestada. Veoteenuse osutamiseks sõlmitud lepingule ei ole seaduses kohustuslikku vormi kehtestatud. OÜ Empani Ehitus ja kostja vahelised lepingulised suhted on tõendatud ka hageja poolt 30.10.2014 esitatud 20.08.2012 e-kirjaga, milles OÜ Empani Ehitus ja kostja nimel DV arutlevad kostja tellimuse täitmise korraldamise üle, ja 23.08.2013 e-kirjaga, milles OÜ Empani Ehitus ja kostja nimel DV arutlevad kostja rahaliste kohustuste täitmise üle.

Kostja käitumine, s.o DV poolt kostja nimel esitatud tellimused, DV vahendusel arvete vastuvõtmine ja eriti kostja poolt nende arvete tasumine, on otseselt mõjutanud OÜ-d Empani Ehitus mõistlikult uskuma, et teenuste tellijaks on kostja ning teda esindab DV.

Kuivõrd esialgse võlausaldaja OÜ Empani Ehitus ja kostja vahel suuliselt sõlmitud kokkuleppe olemasolu on tõendatud, on võimalik VÕS § 164 lg 1 ja § 168 lg 1 tulenevalt loovutada ka nimetatud kokkuleppe alusel tekkinud rahaline nõue summas 2905,58 eurot. Nimetatud nõue põhineb kostja poolt tasumata jäetud järgmistel arvetel: 22.10.2012 arve nr 131 summas 1327,50 eurot (maksetähtaeg 08.11.2012), 31.10.2012 arve nr 134 summas 487,50 eurot (maksetähtaeg 14.11.2012), 05.11.2012 arve nr 142 summas 180 eurot (maksetähtaeg 19.11.2012), 16.11.2012 arve nr 147 summas 1450,50 eurot (maksetähtaeg 30.11.2012) ja 28.11.2012 arve nr 151 summas 502,50 eurot (maksetähtaeg 12.12.2012), kokku summas 3948 eurot, mille osas on OÜ Empani Ehitus teinud tasaarvestuse kostja nõudega kokku summas 1042,42 eurot.

Isegi kui kostja ei ole hageja poolt saadetud nõude loovutamise teadet kätte saanud, siis on kostja juhatuse liige saanud koos hagiavaldusega saadetud nõude loovutamise lepingu ja vastava teate kätte e-toimiku kaudu 26.09.2014 ja kostja lepinguline esindaja hiljemalt 3(7)

08.10.2014, mil kostja esitas hagile vastuse. Seega on võlausaldaja andnud VÕS § 170 kohaselt nõude loovutamise kohta välja dokumendi ja uus võlausaldaja, s.o hageja, on esitanud dokumendi kostjale. Nõude loovutamine on kehtiv.

Ei ole tõendatud, et OÜ Empani Ehitus ja kostja on omavahel kokku leppinud viivise määras 0,5% päevas. Kuigi lepinguliste suhete ja koostöö olemasolu OÜ Empani Ehitus ja kostja vahel 2012. aastal on tõendatud küll ka sellega, et kostja on OÜ-le Empani Ehitus tasunud 28.09.2012 arve nr 111 ja 01.10.2012 arve nr 120, mis on kostjale esitatud OÜ Empani Ehitus poolt osutatud veoteenuse eest, siis nimetatud arved on pangakonto väljavõtte kohaselt tasutud pärast arvel märgitud tähtaega, kuid ilma viiviseta. VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt §-s 162 sätestatule. Kostja on viivisenõudele tervikuna vastu vaielnud.

Viivis tuleb välja mõista VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud suuruses, alates nõude sissenõutavaks muutumisest kuni hagi esitamiseni (21.09.2014) kokku summas 454,12 eurot.

Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused

Maakohus ei selgitanud pooltele, missuguseid asjaolusid nad peavad tõendama nende seatud materiaalõiguslike eesmärkide saavutamiseks. Maakohus on oluliselt rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 392 lg 1 punkte 3 ja 4, § 436 lõikeid 1, 2 ja 3, § 436 lg-t 4 ja § 442 lg-t 8.

Maakohus kohustas hagejat esitama kostja ja esmase võlausaldaja vahel sõlmitud lepingu originaaldokumendi, kuid hageja ei esitanud seda. OÜ Empani Ehitus ja kostja vahel ei olnud sõlmitud lepingut vaidlusaluste teenuste ja arvete esitamise kohta. Jääb ebaselgeks, kuidas on võimalik loovutada väidetavalt suuliselt sõlmitud lepingust tulenevad nõuded. Hageja ei ole tõendanud, et OÜ Empani Ehitus ja kostja vahel on seos ning just kosja on kohustatud arveid tasuma. Hageja esitatud kirjavahetusest ei tulene selgesõnaliselt, et kostja oleks kinnitanud võlga hagiavalduse aluseks olevate arvete osas. Maakohus ei ole kostja väidet analüüsinud. Kuni kohtumenetluse alguseni ei saanud kostja OÜ-lt Empani Ehitus vaidlusaluseid arveid. Puuduvad tõendid arvete kättesaamise kohta kostja poolt. Seega oli võimatu, et kostja oleks saanud neid vaidlustada. Tasu nõue ei muutunud sissenõutavaks. Maakohus on jätnud tuvastamata keskse tähendusega asjaolud.

Vastuapellatsioonkaebus ja selle põhjendused

4(7)

Hageja esitas vastuapellatsiookaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas ja teha uue otsuse, millega jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.

Maakohus on mõistnud kostjalt välja 57,81% nõudest. Maakohus on rikkunud TsMS § 163 lg-t 1. Maakohtu otsustatud menetluskulude jaotus on äärmiselt ebaõiglane hageja suhtes, kuna kohtusse pöördumine oli tingitud kostja käitumisest. Hageja on kandnud menetluskulusid 1577 eurot. Menetluskulud tuleb jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.

Seisukohad kaebuste kohta

Kostja vaidleb hageja vastuapellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu seisukoht

Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada menetluskulude jaotuse osas ning teha selles osas uus otsus, millega jätta menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega 42% ulatuses hageja kanda ja 58% ulatuses kostja kanda. Muus osas on maakohtu otsus vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud ning kostja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Hageja vastuapellatsioonkaebuse kolleegium rahuldab, kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

Kolleegiumi hinnangul on maakohus jätnud menetluskulud juhtumi asjaolusid arvestades põhjendamatult poolte endi kanda. Hagi osalise rahuldamise korral tuleneb kohtule TsMS § 163 lg-st 1 iseenesest suur kaalutlusruum menetluskulude jaotamisel, mh võib kohus jätta menetluskulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Samas peavad lahendist nähtuma kohtu kaalutlused kulude vastaval jaotamisel. Praegusel juhul puuduvad maakohtu otsuses asjakohased ja piisavad põhjendused menetluskulude poolte endi kanda jätmise kohta. Kohus on viidanud üksnes hagi osalisele rahuldamisele. Sellise jaotuse puhul jääksid ka maksekäsu kiirmenetluselt ja hagiavalduselt tasutud riigilõivu summad täies ulatuses hageja kanda. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et taoline lahendus ei oleks juhtumi asjaolusid arvestades mõistlik.

5(7)

Kolleegiumi hinnangul tuleb menetluskulude jaotamisel praegusel juhul arvestada, et hageja on esitanud põhinõude summas 2905,58 eurot ja viivisenõude samas summas. Maakohus luges põhinõude põhjendatuks ning rahuldas selle täies ulatuses. Viivisenõude rahuldas maakohus osaliselt (454,12 euro ulatuses), kuid siiski on hagi rahuldatud 50 protsendist oluliselt suuremas ulatuses – ligikaudu 58% ulatuses. Ülalmärgitud kaalutlustest lähtuvalt leiab kolleegium, et maakohtu menetluses kantud menetluskulud tuleb jaotada TsMS § 163 lg 1 alusel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega ning jätta need 42% ulatuses hageja kanda ning 58% ulatuses kostja kanda.

Muus osas järgib ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid üle korrata.

Vastuseks kostja apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium esmalt, et kostja on kaebuses peamiselt korranud oma varasemas menetluses antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Kuivõrd maakohus on vaidlustatud otsuse põhjendustes piisava põhjalikkusega käsitletud ka enamust apellatsioonkaebuses esitatud väidetest, ei pea kolleegium vajalikuks neile väidetele veelkord vastata. Kolleegium ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid teisiti, kui seda tegi maakohus. Samuti ei tuvastanud kolleegium maakohtu menetluses muid menetlusnormide rikkumisi, mis võiksid anda aluse otsuse tühistamiseks. Kostja mittenõustumine maakohtu järeldustega ei saa olla iseenesest aluseks vaidlustatud otsuse tühistamiseks.

Kostja on heitnud maakohtule ette selgitamiskohustuse rikkumist. Kostja leiab, et maakohus ei selgitanud pooltele, missuguseid asjaolusid nad peavad tõendama nende seatud materiaalõiguslike eesmärkide saavutamiseks. Samas ei selgu apellatsioonkaebusest, millised asjaolud jäid kostjal kohtu väidetava selgitamiskohustuse rikkumise tõttu välja toomata või tõendamata. Apellatsioonkaebuses ei ole kostja ka esitanud uusi asjaolusid ega taotlusi tõendite vastuvõtmiseks või kogumiseks.

Hagis märgitud teenuse osutamise lepingu osas ei ole seaduses sätestatud tehingu kohustuslikku vormi. Seega võis leping veoteenuse osutamiseks olla kostja ja OÜ Empani Ehitus vahel vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 77 lg-le 1 kehtivalt sõlmitud mistahes vormis, sh suuliselt. Oluline on, et vastastikuste tahteavalduste vahetamise põhjal oleks piisavalt selge kokkuleppe saavutamine lepingupoolte vahel (VÕS § 9 lg 1). Seadusest ei tulene ka keeldu või piirangut selliselt sõlmitud lepingust tulenevate nõuete loovutamiseks. Nõude omandaja (uus võlausaldaja) peab vaidluse korral võlgnikuga küll suutma tõendada nõude olemasolu ja sissenõutavust.

Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et nõude loovutamise lepingu näol on endine võlausaldaja OÜ Empani Ehitus andnud VÕS § 170 kohaselt nõude loovutamise kohta välja dokumendi ja hageja on kohtumenetluses esitanud dokumendi kostjale. Nimetatud dokument on endise võlausaldaja poolt allkirjastatud (tl 41-43). Maakohus on tõendeid ammendavalt hinnanud ja jälgitavalt põhjendanud seisukohta, 6(7)

mille kohaselt on tõendatud endise võlausaldaja ja kostja vaheline lepinguline suhe, millest nõue tuleneb. Kohus on õigesti järeldanud, et DV avalduste ja käitumise põhjal võis OÜ Empani Ehitus (seega ka hageja) mõistlikult uskuda, et DV-le on antud kostja poolt volitus veoteenuste tellimiseks ja sellega seonduvate kokkulepete sõlmimiseks, ning kostja on DV tegutsemist enda nimel talunud (TsÜS § 118 lg 2).

Kostja väitel ei ole välistatud, et DV on tunnistanud e-kirjavahetuses OÜ-ga Empani Ehitus mõne teise ettevõtja võlgnevust. Seda kinnitavat kostja arvates ka NF poolt kohtule antud ütlused. Kolleegium leiab, et kostja taoline väide on oletuslik. Kostja ei ole oma vastuväidetes ka välja toonud, millise teise konkreetse võlgnevuse olemasolu võis DV mainitud kirjavahetuses tunnistada. Eelmärgitut arvestades ei pidanud maakohus otsuses kostja kõnealusele väitele eraldi vastama. Samuti ei saanud maakohus hagimenetluse võistlevust arvestades asuda tuletama kostja võimalikke vastuväiteid kogutud tõenditest, NF ütlustest.

Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus menetlusnorme rikkunud, lugedes hageja poolt esitatud e-kirjavahetusega tõendatuks vaidlusaluste arvete (õigeaegse) kättesaamise kostja poolt. Arvete edastamist OÜ Empani Ehitus poolt kostjale kinnitavad lisaks ka tunnistaja NF ütlused nende saatmise kohta e-posti teel (tl 121-122). Asjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid kostja väidet, mille kohaselt ei olnud kostja enne kohtumenetlust vaidlusaluseid arveid saanud. See vastuväide on kolleegiumi arvates ka väheveenev, kuna arvete eelnevat saamist on kostja selgesõnaliselt vaidlustanud alles maakohtu 06.11.2014 istungil (tl 118). Sellele eelnenud mitmetes kirjalikes vastustes kostja arvete mittesaamisele tuginenud ei ole. Eeltoodut arvestades on maakohus lugenud nõuded õigesti sissenõutavaks vastavalt arvetes märgitud maksetähtpäevadele.

Apellatsioonkaebuse ja vastuapellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud tuleb TsMS § 171 lg 1 alusel jätta täies ulatuses kostja kanda.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab käesolevas asjas kindlaks maakohus pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14, p 22).

/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest

/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm

/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.