Apellant (kostja): R.K. (isikukood XXXXXXXXXXX ) Vastustaja (hageja): XX (isikukood XXXXXXXXXX ), seaduslik esindaja J.P.
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 20. detsembri 2018 otsus muutmata.
2.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus R.K. kanda.
3.Määrata, et XX l hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.XX (hageja) esitas 21. septembril 2018 Tartu Maakohtule hagi R.K. (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja elatise perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg-s 1 sätestatud määras. Hagiavalduse kohaselt on kostja hageja isa. Kostja ei aita lapse kasvatamisel kaasa ega toeta last. Kohtuistungil selgitas hageja ema, et ta tutvus kostjaga, kui oli neljandat kuud rase. Mõlemad teadsid, et kostja ei ole hageja isa. Hageja ema hetkel tööl ei käi. Gümnaasiumiharidust tal ei ole, jättis õppimise pooleli ja läks tööle. Hageja ema sissetulekuks on töötutoetus 150 eurot ja peretoetus 55 eurot.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kuigi kostja võttis isaduse omaks, ei ole ta hageja bioloogiline isa. Kostja soovis esitada vastuhagi isaduse vaidlustamiseks. Kostja on abielus ning tal on kaks last (3-aastane X ja hageja). Kostja kasvatab ka abikaasa kahte last. Kostja teenib veidi üle
euro (neto). Abikaasa on kodune, sissetulekut ei ole, saab peretoetust.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 20. detsembri 2018 otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja elatise 250 eurot kuus alates 21. septembrist 2018 kuni hageja täisealiseks saamiseni, s.o kuni
22.märtsini 2031. Elatis tuleb tasuda iga kalendrikuu eest ette, s.o hiljemalt iga kuu esimeseks kuupäevaks hageja ema kontole. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda ja rahaliselt kindlaks määramata. Maakohtu põhjenduste kohaselt selgitas maakohus kostjale isaduse vaidlustamise korda. Ei ole vaidlust selles, et hageja oli eostatud juba enne seda, kui hageja ema ja kostja tutvusid ning kostja teadis isaduse omaksvõtu ajal, et hageja ei ole tema bioloogiline laps. Seega sai kostja isaduse vaidlustada maksimaalselt ühe aasta jooksul alates isaduse omaksvõtust. Maakohtu hinnangul ei ole kostja toonud menetluses esile asjaolusid, mis annaksid alust vähendada elatist alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimumsumma. Arvestades kostja netotöötasu suurust, mis on kostja sõnul veidi üle 1000 euro, ei ole esitatud asjaolude põhjal alust asuda seisukohale, et kostja teine laps osutuks miinimumsummas elatise väljamõistmisel varaliselt vähem kindlustatuks kui hageja. Kostja ja tema abikaasa ühise lapse ülalpidamise kohustus on ka lapse emal. Kostja abikaasa laste ülalpidamise kohustus on nende vanematel. Mõjuvaks põhjuseks PKS § 102 lg 2 tähenduses ei ole asjaolu, et kostja ei ole hageja bioloogiline vanem. Eeltoodut arvestades mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja elatise 250 eurot kuus alates hagi esitamisest (21. septembrist 2018) kuni hageja täisealiseks saamiseni.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt soovib kostja, et elatisnõue tühistatakse, kuna tal puudub alates 2019. aastast töökoht. Kostja pere elab hetkel abikaasa peretoetusest (548 eurot). Kui sellest peaks maksma hagejale elatist, siis kostja pere ei tule toime. Kui kostja lasi kirjutada hageja enda nimele, oli ta noor ega mõelnud tagajärgedele. Selline olukord on kostja pere suhtes ebaõiglane. Lisaks on kostjal kohtutäiturite nõudeid üle 5000 euro. Kuna kostjal ei ole võimalik elatist maksta, on ta nõus võtma hageja mingiks ajaks enda juurde. Samas pole kostja hageja elus osalenud rohkem kui kolm-neli kuud, mistõttu osutuks see hageja jaoks raskeks.
5.Hageja ei ole apellatsioonkaebusele vastanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.
7.Hageja esitas hagi kostja vastu elatise väljamõistmiseks PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummääras (2018. aastal 250 eurot kuus). Vaidlustatud otsusega rahuldas maakohus hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja elatise 250 eurot kuus alates hagi esitamisest (21. septembrist 2018) kuni hageja täisealiseks saamiseni (22. märtsini 2031). Apellatsioonkaebuses leiab kostja, et elatisnõue tuleb tühistada. Ringkonnakohus palus
4.veebruari 2019 määruses kostjal nõuet täpsustada, kuid kostja seda ei teinud. Ringkonnakohus lähtub eeldusest, et kostja palub tühistada maakohtu otsuse ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata.
8.Esmalt käsitleb ringkonnakohus kostja väidet selle kohta, et ta ei ole hageja bioloogiline osa. Siinkohal tuleb nõustuda maakohtuga selles, et kostja sai isaduse vaidlustada maksimaalselt ühe aasta jooksul alates isaduse omaksvõtust (maakohtu otsuse p 6). Praeguseks ajaks on hageja 6-aastane ning kostjal ei ole võimalik isadust vaidlustada. Kostja väited selle kohta, et ta oli noor ja rumal ning ei osanud isaduse omaksvõtu tagajärgi hinnata, tuleb jätta tähelepanuta.
9.Järgmisena käsitleb ringkonnakohus seda, kas praegusel juhul esinevad alused elatise väljamõistmiseks alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra. PKS § 102 lg 1 sätestab, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. PKS § 102 lg 2 kohaselt ei vabane vanemad sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on PKS § 102 lg-s 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Lapsele elatise väljamõistmiseks alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäär tuleb tuvastada, et selleks on PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi mõjuv põhjus. Mõjuvaks põhjuseks võib PKS § 102 lg 2 neljanda lause järgi olla muuhulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps.
Tegemist on näidisloeteluga, mistõttu saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte (vt nt Riigikohtu 13. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 11; 22. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13).
10.Apellatsioonkaebuses esitatud väite kohaselt ei ole kostjal alates 2019. aastast töökohta ja ema pere elab abikaasa peretoetusest (548 eurot). TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 230 lg 4 kohaselt ülalpidamisasjas võib kohus kohustada poolt esitama andmeid ja dokumente oma sissetuleku ning varalise seisundi kohta, hoiatades teda, et võimalik on teha lg-s 5 nimetatud järelepärimine. TsMS § 230 lg 5 sätestab, et kohus võib lg-s 4 sätestatud juhul nõuda asjakohast teavet: 1) poole tööandjalt, muu hulgas endiselt tööandjalt; 2) Sotsiaalkindlustusametilt ja muult asutuselt või isikult, kes teeb vanadusega või töövõime kaotusega seotud väljamakseid; 3) kindlustusseltsidelt; 4) Maksu- ja Tolliametilt; 5) krediidiasutustelt.
11.Ringkonnakohus kohustas 18. aprilli 2019 kohtunõudes (tl 40) kostjat esitama tõendid töösuhte lõppemise kohta (nt töölepingu lõpetamise dokument) ning oma konto väljavõtted alates
1.septembrist 2018. Samuti palus ringkonnakohus täpsustada, kes on kostja endine tööandja. Nimelt on maakohtu istungi protokolli kohaselt kostja endiseks tööandja on XXXXXX , kuid äriregistrist sellist äriühingut ei nähtu. Kostja ei ole kohtunõudele vastanud.
12.Ringkonnakohus saatis 8. mail 2019 kohtunõude krediidiasutustele (tl 44) ning Maksu- ja Tolliametile (tl 45). Vastustest kohtunõudele selgub, et kostjal on kontod AS-is LHV Pank (tl 58-59), AS-is SEB Pank (tl 62-63), Luminor Bank AS-is (tl 66) ja Swedbank AS-is (tl 72). Alates 1. septembrist 2018 kuni maini 2019 ei ole nendel kontodel tehinguid tehtud, rahalisi vahendeid kontodel ei ole. Maksu- ja Tolliameti vastusest (tl 54) nähtub, et perioodil 1. maist 2018 kuni 30. aprillini 2019 ei ole kostjale väljamakseid tehtud.
13.Ringkonnakohus on seisukohal, et praegusel juhul ei esine aluseid elatise vähendamiseks alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummäära. Kuigi kostja väitis apellatsioonkaebuses, et tal puudub alates 2019. aastast töökoht, ei esitanud ta kohtunõudele vaatamata tõendeid töölepingu lõppemise kohta. Ringkonnakohtul ei ole võimalik teha päringu kostja endisele tööandjale, kuna kohtuistungil protokollis märgitud äriühingut (XXXXXX ) ei ole äriregistris. Kostja ei ole kohtunõudele vaatamata täpsustanud, kes on ta endine tööandja. Asjaolu, et alates 2019. aastast kostja ei tööta, ei ole võimalik tuvastada ka Maksu- ja Tolliametilt saadud andmete alusel. Kui Maksu- ja Tolliametist saadud vastusest nähtuks, et 2018. aastal on kostjale tehtud väljamakseid ja 2019. aastal enam mitte, saaks sellest tuletada, et 2019. aastal kostja enam ei tööta. Praegusel juhul nähtub aga Maksu- ja Tolliameti vastusest, et perioodil 1. maist 2018 kuni 30. aprillini 2019 ei ole kostjale väljamakseid tehtud. Samas väitis kostja veel
10.detsembri 2018 kohtuistungil, et ta töötab ja tema töötasuks on veidi üle 1000 eurot kätte (vt kohtuistungil protokoll, tl 19). Nimetatud asjaolu ei saa tuvastada ka krediidiasutustelt saadud andmete alusel. Kostja kontode väljavõtete kohaselt ei ole kontodel tehinguid tehtud (st ei ole ka 2018. aastal töötasu laekunud).
14.Ringkonnakohus märgib, et olukorras, kus kostja tugineb asjaolule, et alates 2019. aastast puudub tal töökoht (ja sellest tulenevalt ei ole tal võimalik elatist maksta), tuleks seda asjaolu tõendada eelkõige kostjal. Tõendamiskoormist on kostjale selgitatud. Lisaks on ringkonnakohus teinud kohtunõuded krediidiasutustele ning Maksu- ja Tolliametile, kuid saadud vastuste alusel ei saa asuda seisukohale, et kostjal puudub alates 2019. aastast töökoht. Eelneva tõttu on tõendamata, et kostjal puudub alates 2019. aastast töökoht.
15.Ringkonnakohus peab vajalikuks rõhutada järgmist. Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid, olgu siis sissetuleku arvel või piisava sissetuleku puudumise korral ka muu vara arvel (vt nt Riigikohtu 9. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 21.3). Piisava sissetuleku teenimise kohustuse täitmise hindamisel tuleb arvestada vanema vanust, haridust, kvalifikatsiooni, tervislikku seisundit jm sissetulekut mõjutada võivaid asjaolusid. Vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva (vt nt Riigikohtu 24. oktoobri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 14).
16.Asja materjalidest nähtuvalt on kostja 30-aastane ja täielikult töövõimeline mees. Erialalt on kostja keevitaja. Kostja eriala võimaldaks tal eelduslikult teenida miinimumist kõrgemat töötasu. Töötleva tööstuse tegevusalal oli 2018. aastal Eesti keskmiseks brutokuupalgaks 1249 eurot (http://andmebaas.stat.ee/Index.aspx?lang=et&DataSetCode=PA001#). Kostja ei ole apellatsioonkaebuses esile toonud ühtegi põhjust, mis takistab tal töötada (ka erialasel tööl) ning töötasu teenida.
17.Eelneva tõttu jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.
18.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Hageja ei ole menetluskulude nimekirja esitanud. Ka toimikust ei nähtu selliseid menetluskulusid, mida ringkonnakohus saaks kindlaks määrata. Eelneva tõttu tuleb määrata, et hageja hüvitatavad menetluskulud puuduvad.
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.