Eesti Vabariigi (Viru Vangla kaudu) hagi A. T. vastu tahtliku enesevigastamise tõttu osutatud tervishoiuteenuste kulutuste hüvitamise nõudes
Hagihind
1 485, 59 eurot, lihtmenetlus
Kohtuistungi toimumise aeg
kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Hageja :
Eesti Vabariik (Viru Vangla kaudu) (Viru Vangla, Ülesõidu 1, Jõhvi; epost: [email protected])
Hageja lepinguline esindaja:
Agu Rillo
Kostja:
A. T. (IK xxx, xxx)
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi (Viru Vangla kaudu) hagi rahuldada.
2.Välja mõista kostjalt A. T.lt hageja Eesti Vabariigi kasuks 1 485 (üks tuhat nelisada kaheksakümmend viis) eurot 59 senti.
Menetluskulud jätta kostja A. T. kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Kohus ei anna luba edasikaebamiseks.
Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Apellatsioonkaebuse võib esitada Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest. Kohus võib asja arutada kirjalikus menetluse, kui ei esitata taotlust kohtuistungi pidamiseks. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGI ALUSEKS OLEVAD FAKTILISED ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.Kostja A. T. kannab karistust Viru Vanglas. Hagiavalduse kohaselt tekitas kostja 2014.a aprillis endale korduvalt vigastusi, mis nõudsid vanglapoolset tervishoiutöötaja sekkumist ning kostja ravimist väljaspool vanglat sh raviasutusse toimetamist. Hagiavalduses kirjeldatud enevigastamise juhtumid, mille ravimise ja raviasutusse toimetamise kulusid hageja kostjalt nõuab, leidsid aset 02.04.2014.a, 07.04.2014.a, 11.04.2014.a 14.04.2014.a 17.04.2014.a, 23.04.2014.a ja 24.04.2014.a: 02.04.2014. a tekitas kostja endal kell 19.55 ja 23.00 tahtliku enesevigastuse, mille ravimiseks tegi vangla kulutusi kokku 290, 30 eurot; Kostja traumeeris vana lõikehaava. Vangla meditsiinitöötaja osutas kinnipeetavale esmaabi ning kinnipeetav viidi kiirabiga SA Ida-Viru Keskhaigla erakorralise meditsiini osakonda. Samal päeval traumeeris kostja õmmeldud kõikehaava uuesti. Viru Vangla peaspetsialistkorrapidaja 02.04.2014 korraldustega nr 1-4/384, 1-4/385 ja 1-4/392 moodustati saatemeeskond kinnipeetava toimetamiseks tervishoiuteenuse osutaja juurde. Tervishoiuteenuse osutamisega seotud kulud, so saatemeeskonna ja transpordi kulud, olid kokku 290, 30 eurot. Hageja on seisukohal, et tegemist oli kinnipeetava tahtliku ensevigastamise juhtumiga. Vangla koostas 25.06.2014.a kostjale ettepaneku nr 6-16/182-1 tahtliku ensevigatamisega kaasnenud kulutuste hüvitamiseks, kuid kostja keeldus kulude vabatahtlikust hüvitamisest. 07.04.2014.a tekitas kostja endale enesevigatsuse, mille ravimiseks tegi vangla kulutusi kokku 330, 90 eurot. Vigastus seisnes parema käe kubitaalveeni lõikehaava tekitamises, samuti oli veritsus vasaku käe vanast haavast. Kinnipeetav tuli teadvusele ning palus endale kutsuda kiirabi. Vangla töötajad osutasid kinnipeetavale esmaabi ning kiirabi poolt viidi kinnipeetav erakorralise meditsiini osakonda. Vangla peaspetsialist-korrapidaja 07.04.2014.a korraldustega 1-4/406, 14/408 ja 08.04.2014.a nr 1-4/410 moodustati saatemeeskond kinnipeetava saatmiseks tervishoiuteenuse osutaja juurde. Vangla saatemeeskonna ja transpordi kulud olid kokku 330, 90 eurot. Hageja leiab, et kinnipeetav vigastas end tahtlikult. Vangla koostas 25.06.2014
kostjale ettepaneku nr 6-16/189-1 kulutuste vabatahtlikuks hüvitamiseks, kuid A. T. sellest keeldus. 11.04.2014 tekitas kostja endale tahtliku ensevigastuse – avas vana parema käe lõikehaava. Vigatuse ravimiseks tegi vangla kulutusi 3, 13 eurot. Vanglatöötjad osutasid kostjale esmaabi. Ravikulud meditsiinivahenditele olid 3, 13 eurot. Vangla koostas 25.06.2014.a kostjale ettepaneku nr 6-15/181-1 tahtliku enesevigastamisga kaasnenud kulutuste hüvitamiseks. Kinnipeetav keeldus. 14.04.2014.a tekitas kostja endale tahtliku enesevigastuse, mille ravimiseks tegi vangla kulutusi kokku 395, 94 eurot. Vigastus seisnes parema käe kubitaalveeni lõikehaava tekitamises ning hiljem sama vigastuse avamises sidemetest. Vangla töötajad osutasid esmaabi ning kiirabi poolt viidi kinnipeetav erakorralise meditsiini osakonda ja toodi tagasi vanglasse 15.04.2014.a Peaspetsialist-korrapidaja 14.04.2014.a korraldustega nr 1-4/449 ja 1-4/451 ning 15.04.2014 korraldusega nr 1-4/453 moodustati saatemeeskond kinnipeetava toimetamiseks tervishoiuteenuse osutaja poole. Kostja ravikulud olid meditsiinivahenditele 6, 80 eurot ning saatemeeskonnale ja transpordile 389, 14 eurot – kokku 395, 94 eurot. Vangla koostas 30.06.2014 ettepneku 6-16/186-1 tahtliku enesevigstamisega kaasnenud kulude vabatahtlikuks hüvitamiseks, kuid kostja keeldus. 17.04.2014.a endale tahtlikult tekitatud vigastuse ravimiseks tegi vangla kulutusi kokku 382, 98 eurot. Enesevigatus seisnes vasaku käe kubitaalveeni vana lõikehaava avamises. Vangla poolt anti kostjale esmaabi, kostja kaotas teadvuse. Kinnipeetav viidi kiirabi poolt väljaspoole vanglat tervishoiuteenuse eosutaja poole, kust toodi tagasi 18.04.2014.a Peaspetsialist-korrapidaja korraldustega nr 1-4/465, 1-4/466 ja 18.04.2014 korraldusega 14/467 moodustati saatemeeskond kinnipeetava saatmiseks tervishoiuteenuse osutaja poole. Kulud meditsiinivahenditele antud juhtumi puhul olid 6, 80 eurot ning saatemeeskonna ja transpordikulud 376, 18 eurot – kokku 382, 98 eurot. Enesevigstamisega tekitatud kahju vabatahtliku hüvitamise ettepanekust kostja keeldus. 23.04.2014 tekitas kostja endale tahtlikult vigastuse, mille ravimiseks tegi hageja kulutusi kokku 68, 90 eurot. Kinnipeetav tekitas endale vasaku käe lõikehaava. Kostja oli agressiivne ega lasknud endale osutada esmaabi. Vangla töötajad osutasid kinnipeetavale korduvalt esmaabi, kuid kostja eemaldas abivahendid ja takistas tervishoiuteenuse osutamist. Kiirabi poolt viidi kostja väljapoole vanglat tervishoiuteenuse osutaja poole. Kinnipeetava saatmiseks tervishoiteenuse osutaja poole moodustati saatemeeskond peaspetsialist-korrapidaja korralduseganr 21-4/494. Kostja ravikulud meditsiinivahenditele olid 09, 44 eurot ning saatemeeskonna ja transpordi kulud 59, 46 eurot. Vangla koostatud 01.07.2014.a ettepanekust tahtliku enesevigastamisega tekitatud kahju vabatahtlikuks hüvitamiseks kostja keeldus. 24.04.2014 tekitas kostja endale tahtlikult vigastuse, mille ravimiseks kandis vangla kulu 13, 44 eurot (ravikulu meditsiinivahenditele). Kinnipeetav avas vasaku käe kubitaalveeni lõikehaava. Kinnipeetavale osutati esmaabi. Hageja tegi 25.06.2014 kostjale ettepaneku kulutuste hüvitamiseks, kuid kinnipeetav keeldus.
2.Viru Vangla kandis eelloetletud enesevigastamise juhtumite tõttu kulutusi kokku 1 485, 59 eurot ning taotleb nende kulutuste hüvitamist VangS § 53 lg 4 alusel. Hüvitatavad kulud hõlmavad nii vangla otseseid kulusid (ravimid, meditsiinivahendid) kui ka kulutusi, mida vangla tegi sellesks, et osutada kostjale vajalikku tervishoiuteenust väljaspool vanglat (kulud saatemeeskonnale ja transpordile).
Hageja märgib, et kulutused enesevigstuste raviks võivad lisaks otsestele vangla poolt tehtavatele ravikuludele (ravimid, meditsiinilised vahendid) sisaldada ka muid kulusid, mis ravimisega vältimatult kaasnevad. VangS § 53 lg 2 sätestab vanglale imperatiivse kohustuse, kui vanglal puudub võimalus kinnipeetava raviks vangla sees, tuleb kinnipeetav viia vangla poolt tagatud saatemeeskonna järelevalve all eriarstiabi osutaja juurde. Ravi all tuleb mõista TTKS § 2 lg 1 järgi igasugust tegevust, mis on suunatud patesiendi seisundi paranemisele või vaevuste leevendamisele. Kinnipeetava viimine väljaspoole vanglat saab VangS § 109 lg 1 tulenevalt toimuda üksnes relvastatud saatemeeskonnaga. VÕS § 758 lg 1 viimasest lausest tulenevalt hõlmab tervishoiuteenuse osutamine lisaks patsiendi ravimisele muud tervishoiuteenuse osutamisega otseselt seotud tegevust. Kuivõrd relvastatud saatemeeskonna komplekteerimine ning väljaspoole vanglat ravile suunatava kinnipeetava järelevalve tagamine vangla poolt on vangla kohustus, siis tuleb vastavat tegevust käsitleda kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamisega seotud tegevusena ning sellega seonduvaid vangla kulusid kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamise kuludena. Kulude suuruse arvestamise aluseks on Viru Vangla direktori 29.01.2014.a käskkiri nr 1-1/17. Hageja leiab, et VÕS § 108 lg 1 sätestatud rahalise kohustuse täitmise nõude esitamise eeldused on täidetud, kuna kostja on endale tekitanud tahtlikult vigastusi ning vangla on seetõttu kandnud tervishoiuteenuse osutamisel täiendavaid kulusid. Juhindudes VangS § 53 lg 4 ja VÕS § 76 lg 1 palub hageja hagi rahuldada ning A. T.lt välja mõista tahtliku enesevigastamisega tekitatud kulutused 1 485, 59 eurot.
KOSTJA VASTUVÄITED
3.Kostja vaidleb hagile vastu täies ulatuses. Kostja märgib, et hageja on meelevaldselt kohut eksitanud, sest tegelikult ei nõua hageja kostjalt mitte tervishoiuteenuse osutamisega seotud kulusid, vaid saatemeeskonna töökohustuste täitmise eest, mille eest seadus kulude hüvitamist ette ei näe. Kostja on seisukohal, et VangS § 53 lg 4 kohaselt tekib vanglal regressiõigus tervishoiuteenustele (sidumine, ravimid, hava õomblemine, plaastrid/sidumine jne) kulutatud summade tagasinõudmiseks aga mitte konvoeerimise/ valve tagamise eest. Kostja leiab, et kui lähtuda hageja seisukohtadest, tuleks kinnipeetavatelt välja nõuda ka nt saatemeeskonna kulu kinnipeetava transportimise eest ühest vanglast teise, arestimajja või kohtuistungile. Seadus seda ette ei näe. Kostja rõhutab oma vastuses, et hageja ei osutanud kostjale tervishoiuteenust VangS § 49 lg 1 ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 2 lg 2 mõistes, mille eest nõuab väidetavalt kulude hüvitamist, vaid tegelikkuses täitis õigusaktidega talle pandud kohustust- valve tagamine - mille eest õigusaktid kulude hüvitamise nõudeõigust vanglale ei anna. Kostja leiab, et ei ole olnud ega ole hagejale midagi võlgu. Kostja ei ole hagejalt midagi laenanud ega palunud hagejal osutada talle meditsiinilist abi. Lisaks eeltoodule leiab kostja, et hageja on teda kiusanud, ebainimlikult ja alandavalt kohelnud juba aastaid (EIÕK 13.02.2014. otsus 66393/10 T. vs Eesti). Viimased kolm aastat on kostjat hoitud üksikvangistuses, mis on kaasa toonud sügavat vaimset valu ja kannatusi, mistõttu otsustas kostja endalt elu võtta juba 30.03.2014.a, kui kiirabi toimetas kostja intensiivraviosakonda. Hageja on teadlik, et kostja on ka varasemalt püüdnud endalt elu võtta, kuid ei ole kostjale määranud mingit ravi ega pakkunud psühholoogilist nõustamist. Alles pärast hagiavalduses märgitud juhtmeid hakkas vangla uus kliiniline psühhiaater kostjaga tegelema ja määras ravi, mis on ette nähtud suitsiidikalduvustega patsientidele ning viis läbi peaaju uuringud. Ravi saab kostja ka käesoleval ajal. Hageja ise jättis kostja õigeaegselt ravimata ja abi osutamata, mis süvendas kostja rasket psühholooglist seisundit veelgi.
Kuna tervisekahjused ja selle ravimisega kaasnenud kulud, mida hageja hagis kirjeldab, tekitati haiguse mõju all, siis on välistatud nende tekitamine tahtlikult. Puudub alus hagi rahuldada, sest haige inimese üle kohut ei peeta.
4.Kostja leiab, et hagi tuleb jätta läbi vaatamata. Juhul, kui kohus otsustab asja menetleda, palub kostja algatada põhiseaduslikkuse järelevalvemenetlus VangS § 53 lg 4 osas ning tunnistada see põhiseadusega vastuolus olevaks ning jätta asjas kohaldamata. Vangla tervishoid on osa riigis toimivast tervishoiusüsteemist ning kinnipeetava tervishoiukulud (sh transportimine, valve) hüvitatakse riigieelarvest, mistõttu on VangS § 53 lg 4 vastuolus PS § 28 lg 1 ja 2 ning ebaproportsionaalne PS § 11 tähenduses. Lisaks märkis Piinamise ja Ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) oma 09.11.2012.a raportis Eesti valitsusele, et vangidelt enesevigastamisega tekitatud meditsiinikulude sissenõudmine on kohatu. CPT arvamuse kohaselt annab enesevigastamine sageli tunnistust psühholoogilie või psühhiaatrilise iseloomuga probleemidest ja seisundist. Kostja palub hagi jätta läbi vaatamata ja lõpetada menetlus.
KOHTU PÕHJENDUSED
5.Kohus, tutvunud asja materjalidega ja hinnanud asjas kogutud tõendeid kogumis leiab, et hagi on põhjendatud.
6.Tervishoiu korraldamist ja rahastamist vanglas reguleerivad VangS § 49 ja 49 1. Viidatud sätetest tulenevalt korraldatakse tervishoidu vanglas tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) alusel. Tervishoiuteenuseid ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamist rahastatakse riigieelarvest Vabariigi Valitsuse määrusega ("Vangistusseaduse alusel osutatavate tervishoiuteenuste ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamise riigieelarvest rahastamise maht, tingimused ja kord“, vastu võetud 19.12.2003 nr 330, avaldatud RT 2003, 84, 573) kehtestatud mahus, tingimustel ja korras. Määruse Lisas 1 esitatakse riigieelarvest rahastatavate tervishoiuteenuste loetelu. TTKS § 2 lg 1 mõttes on tervishoiuteenus tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse jne ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist.
7.Tervishoiuteenuse osutamist ja kinnipeetava ravimist vanglas reguleerivad VangS § 52 ja
53.Viidatud sätetest tulenevalt on arst kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetava terviseseisundit, ravima vanglas olevate võimaluste piires ning vajadusel suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde (§ 52 lg 2) , samas ei tähenda vangla kohustus kinnipeetavale arstiabi tagada seda, et iga kinnipeetav kes soovi avaldab, peab igal juhul ja viivitamatult pääsema arsti vastuvõtule. Kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust nõuda meditsiinilisi uuringuid vastavalt oma soovile (vt Riigikohtu lahend haldusasjas nr 3-3-1-53-10). Kinnipeetavale tagatakse ööpäevaringse vältimatu abi kättesaadavus ning kinnipeetav, kes vajab ravi, mille andmiseks vanglas võimalus puudub, suunatakse arsti poolt ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. Valve tervishoiuteenuste osutamise ajal tagab vanglateenistus (VangS § 53 lg 1 ja 2). Tervishoiuteenuse osutamine hõlmab võlaõigusseaduse (VÕS) § 758 lg 1 kohaselt lisaks patsiendi ravimisele ka muud tervishoiuteenuse osutamisega otseselt seotud tegevust. Tulenevalt VangS § 109 lg 1 saab kinnipeetava viimine väljaspoole vangla territooriumi toimuda üksnes relvastatud saatemeeskonnaga.
8.Hageja kinnitab, et hagis kirjeldatud tahtliku enesevigastamise juhtumitel on vangla osutanud kostjale tervishoiuteenuseid sh vältimatut meditsiiniabi TTKS § 5 tähenduses, samuti täitnud VangS § 53 lg 2 kohustuse suunates kinnipeetava asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. Hageja märgib, et kulutused enesevigastuse raviks võivad lisaks otsesetele ravikuludele (ravimid, meditsiinilised vahendid) sisaldada ka muid sellega otseselt seotud kulusid sh saatemeeskonna ja transpordi kulud (kooskõlas VÕS § 758 lg 1). Hageja regressinõue kostja vastu tuleneb vangistusseaduse (VangS) § 53 lg 4. Viidatud sätte kohaselt tekib vanglal kinnipeetava suhtes, kes on toime pannud enesevigastuse, regressiõigus tervishoiuteenustele kulutatud summade tagasinõudmiseks. Vangla on kostjale teinud ettepaneku kulutuste vabathtlikuks hüvitamiseks, kuid kostja on sellest keeldunud (tl 7-9, 21-22, 30-31, 35-37, 49-51, 61-63, 71-72). VÕS § 76 lg 1 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Kohustuse täitmata jätmine, samuti täitmisega viivitamine on kohustuse rikkumine VÕS § 100 mõttes, mis annab võlausaldajale õiguse õiguskaitsevahendite rakendamiseks (VÕS § 100) sh nõuda kohustuse täitmist (VÕS § 101 lg p 1) . Kulude suuruse arvestamise aluseks on Viru Vangla direktori 29.01.2014.a käskkiri nr 1-1/17 (tl 76-83, 12,24, 33, 41, 42, 54, 55, 66-67, 75).
9.Kostja vaidleb nõudele vastu ja väidab, et enesevigastuse pani ta toime haigusseisundis (depressioon, kalduvus suitsiidile), mitte tahtlikult nagu väidab hageja. Kostja väitel on hageja teda aastaid piinanud, alandanud ning ebainimlikult kohelnud ning sellega viinud kostja seisundisse, mil viimane soovis endalt elu võtta. Kostja on seisukohal, et hageja nõue tervishoiuteenuse osutamisega kaasnenud kulutuste hüvitamiseks on põhjendamatu ning alusetu. Kinnipeetavatele osutatavaid tervishoiuteenuseid rahastatakse riigieelarvest ning valve tagamise ja saatemeeskonna kulude katmine on riigi, mitte kostja kohustus. Kostja leiab, et VangS § 53 lg 4 on vastuolus põhiseaduse (PS) § 28 lg 1 ja 2 ning ebaproportsionaalne PS § 11 tähenduses. Kostja taotleb kohtult, tunnistada VangS § 53 lg 4 põhiseadusega vastuolus olevaks, jätta kohaldamata ning algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus.
10.Esmalt käsitleb kohus kostja vastuväiteid, mis puudutavad VangS § 53 lg 4 põhiseaduspärasust /-vastasust. PS § 28 lg 1 sätestab igaühe õiguse tervise kaitsele. Põhiseaduse järgi vastutab inimene endale inimväärse elu kindlustamise eest eelkõige ise. PS § 28 lg 1 tuleneb riigile kohustus kaitsta ennetavate meetmee toel inimeste vaimset ja füüsilist tervist. Lisaks sellele tuleb riigil luua ja hoida toimivana tervishoiusüsteem, mille kaudu oleks abivajajale ebamõistliku viivituseta või pingutuseta kättesaadavad tasemel tervishoiuteenused. Riigil lasub kohustus luua tervishoiusüsteem, mis tagab tervishoiuteenuse kättesaadavuse enamikule elanikkonnast, sh vähekindlustatutele ja kinnipeetavatele. Tulenevalt VangS § 49 lg 1 on tervishoid vanglas riigi tervishoiusüsteemi osa. Riik on isikult vabadust võttes kohustatud tagama tema tervise kaitse kui olulise väärtuse, milleta ei ole võimalik paljude teiste põhiõiguste kasutamine (vt Riigikohtu lahend haldusasjas nr 3-3-1-17-14 p 11). VangS § 53 lg 1 ja 2 tuleneb üheselt kohustus tagada kinnipeetavale nii vältimatu arstiabi kui eriarstiabi (vajadusel väljaspool vangla territooriumi).
Kohus on seisukohal, et VangS § 53 lg 4 ei riiva mingil viisil kinnipeetava õigust tervise kaitsele (PS § 28 lg 1). VangS § 53 lg 4 tuleneb vanglale õigus nõuda tahtliku enesevigastamisega tekitatud kulude hüvitamist, kusjuures kulu ei nõuta kinnipeetavalt teenuse osutamiseks ette, ehk teenuse kättesaadavus ei ole tingimuslikult seotud kulu hüvitamisega/hüvitamata jätmisega. Ka hagiavalduses kirjeldatud juhtumitel osutati kostjale nii vältimatut meditsiinilist abi kui eriarstiabi väljaspool vanglat. Kohus on seisukohal, et taotlus põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse algatamiseks on põhjendamatu. Ka kostja taotlus hagi läbivaatamata jätmiseks on põhjendamatu ja alusetu. TsMS § 423 sätestatud hagi läbivaatamata jätmise alused kohtu hinnangul käesoleval juhul puuduvad.
11.Kostja väidab, et soovis endalt võtta elu, kuna hagejapoolne aastaid kestev alandav ja ebainimlik kohtlemine on ta sellisesse seisundisse viinud (tl 20). Kostja väited selles, et soovis hagis kirjeldatud juhtudel endalt elu võtta ja oli seda üritanud ka varem, ei ole usutavad. Kostja enda väited ja tegevus on vastuolulised. Kohus juhib tähelepanu Viru Vangla II üksuse vanemvalvuri ettekandele, millest tulenevalt helistas kinnipeetav A. T. 11.04.2014 kell 16.34, et tekitas endale enesevigastuse (tl 34). Eeltoodu viitab ilmselgelt sellele, et kostja ei soovinud endalt elu võtta, vaid pigem manipulatsioonile (vt ka tl 130 kliinilise psühholoogi viide A. T. manipulatiivsele ja omakasupüüdlikule käitumisele).
12.Kostja vaidleb nõudele vastu väites, et ei tekitanud endale vigastusi tahtlikult, vaid haiguse mõju all (depressioon). Kohtul puuduvad tõendid selle kohta, et A. T. oli hagiavalduses kirjeldatud enesevigastamise juhtumite toimepanemise hetkel (so aprillis 2014.a) seisundis, mis ei võimaldanud tal oma tegude tähendusest aru saada või neid juhtida. Seda ei tõenda ka kostja esitatud 2013.a aset leidnud enesekahjustuse intsidendi käsitlemise materjalid (arvamus, med. tõend, psühholoogi arvamus, vt tl 128-130). Ka kostjal pärast hagiavalduses viidatud juhtumite toimumist diagnoositud mitteorgaanilised unehäired (F51.0), isikuse käitumishäitred (F60.30) ning orgaaniline psüühikahäire (F07.0) (tl 105-108) ei tõenda kostja vaimset seisundit aprillis 2014.a ega välista teadvustatud ja tahtlikku enesevigastamist. Kostja tahtlikku enesevigastamist tõendavad tema enda 12.06.2014 antud selgitus (tl 20) samuti valvuri ettekanne (tl 34). Kostja taotles kohtult ekspertiisi määramist tegemaks kindlaks, kas kostja vigastas ennast tahtlikult või mitte. Kohus jättis taotluse rahuldamata. TsMS § 293 lg 1 kohaselt on kohtul menetlusosalise taotlusel õigus küsida eksperdi arvamust asjas tähtsate ja eriteadmisi nõudvate asjaolude selgitamiseks. Kohus leidis, et ekspertiis ei saa anda 2015.a tagantjärele hinnagut sellele, kas kostja tekitas aprillis 2014 vigastused endale tahtlikult või mitte ehk milline oli tema vaimne seisund 2014.a aprillis. Kostja väidab, et vangla teadis kostja suitsiidikalduvustest, kuid ei teinud selle ärahoidmiseks midagi. Väited selles, kas vangla poolt osutatav tervishoiuteenus oli piisav ning asjakohane ei ole käesoleva vaidluse esemeks. Paljasõnalised on kostja väited ka selles, et vangla on aastaid teda kiusanud, piinanud, ebainimlikult kohelnud. Kostja jätab etteheidete kõrval tähelepanuta iseenda käitumise karistuse kandmise ajal, samuti asjaolu, et vangla ei ole kostjat värvanud, vaid kostja kannab eluaegset vangistust iseenda toimepandud õigusrikkumiste eest.
13.VangS § 53 lg 4 tulenev regressinõue on põhjendatud.
Kohus nõustub, et eelviidatud sättes tervishoiuteenusele kulutatud summade all tuleb mõista nii otseseid ravikulusid kui tervishoiuteenuse osutamisega seotud otseisid kulusid sh saatemeeskonna ja transpordikulu. VangS § 53 lg 2 sätestab vanglale kohustuse toimetada kinnipeetav eriarsti juurde väljaspoole vanglat kui vastava ravi võimalus vanglas puudub. PS § 28 lg 1 tuleneb igaühe õigus tervise kaitsele ning VangS § 52 vangla kohustus tagada kinnipeetava tervise kaitse (tervishoiuteenuse kättesaadavus), kuid ükski õigusakt ei sätesta riigile kohustust kanda kinnipeetava poolt enesevigastamisega tekitatud kulu. Kohus leiab, et kuivõrd relvastatud saatemeeskonna komplekteerimine ning väljaspoole vanglat ravile suunatava kinnipeetava järelevalve tagamine vangla poolt on vangla kohustus, siis tuleb vastavat tegevust käsitleda kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamisega seotud tegevusena ning sellega seonduvaid vangla kulusid kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamise kuludena. Eeltoodud põhjendustel rahuldab kohus hagi.
14.Kohus lahendas asja hagi hinda arvestades lihtmenetluses (TsMS § 405). Kohus ei anna luba kohtuotsuse edasikaebamiseks. Menetluskulude jaotus
15.Vastavalt TsMS § 173 lg 1 ja 4 märgib asja menetlenud kohus kohtuotsuses kindlaks menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ning menetluskulude jaotuses ette näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vastavalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kohus rahuldab hagi, järelikult kannab menetluskulud täies ulatuses kostja.
/allkirjastatud digitaalselt/ Piret Raik Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.