2-14-51000/33 - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

2605.2014 määrusega jättis Pärnu Maakohus AV (avaldaja) kaebuse kohtutäitur Rannar Liitmaa (puudutatud isik) otsusele täiteasjades nr 175/2014/02 peale täiteasjades nr 175/2010/370 ja nr 175/2009/777 rahuldamata, leides, et kohtutäituri tegevuses puuduvad puudused. 26.08.2014 määrusega tühistas Tallinna Ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 26.05.2014 määruse ja jättis menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus puudutatud isiku kanda. Määrus jõustus edasikaebamata 12.09.2014. 29.09.2014 esitas avaldaja Pärnu Maakohtule avalduse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks, mille kohaselt on avaldaja menetluskuludeks riigilõivud summas 35 eurot ja õigusabikulud 1400 eurot (ilma käibemaksuta). Avaldaja esindaja on seoses menetlusega osutanud avaldajale õigusabi kokku 14 tunni ulatuses tunnitasuga 100 eurot. Avaldusele oli lisatud OÜ Õigus ja Kord 09.05.2014 arve nr 140020 ja 09.06.2014 arve nr 140021. Avaldaja kinnitas, et kõik menetluskulud on kantud seoses käesoleva tsiviilasja menetlemisega. Kohus edastas 06.10.2014 määrusega avaldaja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse puudutatud isikule ja andis puudutatud isikule tähtaja avaldusele vastuväidete esitamiseks. Puudutatud isiku vastuväited 17.10.2014 esitas puudutatud isik vastuväited avaldaja menetluskulude osas. Puudutatud isik kinnitas, et riigilõivu osas tal vastuväited puuduvad. Puudutatud isik palus nõuda avaldajalt välja dokumentaalsed tõendid väidetavate menetluskulude kandmise kontrollimiseks. Puudutatud isik oli muu hulgas seisukohal, et kuna avaldaja ei ole esitanud asjas ühtki tõendit selle kohta, et tema poolt avalduses väidetavad kulud on faktiliselt kantud, ei saa lugeda avaldaja sellist väidet põhistatuks. Samuti leidis puudutatud isik, et üksnes õigusbüroo arvet või arveid, mille tasumist ei tõenda kliendi maksekorraldus(ed) ja pangapoolne laekumisteade või teated, ei saa lugeda poole menetluskuluks TsMS § 174 lg 5 mõttes, s.o kuluks, mille tegemine oleks tõendatud dokumentaalselt. Esimese astme kohtu määrus 11.06.2015 määrusega rahuldas Harju Maakohus avaldaja avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt ja määras kindlaks ning mõistis puudutatud isikult avaldaja kasuks välja menetluskulud summas 1135 eurot. Maakohus tugines TsMS § 175 lõikele 1 ja märkis, et menetluskulude kindlaksmääramisel peab kohus analüüsima, kas tegemist on menetluskuludega, kas menetluskulud vastavad asja keerukusele ning on sellest lähtudes põhjendatud ja vajalikud. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peetakse asja keerukuse hindamise kriteeriumiteks eelkõige asja mahtu ja õigusliku vaidluse olemasolu, asja lahendamisel peetud istungite ja läbitud kohtuastmete arvu. Kohus, tutvunud avaldaja menetluskulude kindlaksmääramise avaldusega, asjast puudutatud isiku vastuväidetega, avaldaja seisukohaga vastuväidete osas ja vaadanud läbi asja materjalid, võtnud arvesse asjas avaldaja poolt tehtud menetlustoimingud ja avaldaja poolt kohtule esitatud menetlusdokumentide sisu ning mahtu, tsiviilasja üldist mahtu ja keerukust lahendi saamisel, asus seisukohale, et avaldaja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus kuulub rahuldamisele osaliselt. Riigilõivu osas vaidlust ei ole. Pärnu kohtutäitur Rannar Liitmaalt tuleb AV kasuks välja mõista kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 10 eurot kui vältimatu ja vajalik kulutus kaebuse esitamisel ning määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 25 eurot, kui vältimatu ja vajalik kulutus määruskaebuse esitamisel.

Selgituseks asjast puudutatud isiku Pärnu kohtutäitur Rannar Liitmaa poolt esitatud vastuväitele, et tõendada tuleb ka menetluskulude kohta esitatud arvete tasumist, märkis kohus järgmist: seadusel ei põhine kohtutäituri väide, et menetluskulude kindlaksmääramise avalduse esitamisel tulnuks esitada ka tasumist tõendavad dokumendid. Avalduse esitamise ajal kehtinud TsMS § 174 lg 5 teise lause kohaselt ei pea pool kohtu nõudmiseta esitama isegi menetluskulusid tõendavaid dokumente. Ka nimetatud sättes ei räägita tasumist tõendavatest dokumentidest, vaid menetluskulusid tõendavatest dokumentidest. Õigusabi tasu väljamõistmiseks piisab, kui poolel on tekkinud õigusabi eest tasumise kohustus. Ei ole oluline, kas arved on tasutud või kes need tasus (TsMS § 174 lg 4). Samale seisukohale on asunud ka Riigikohtu tsiviilkolleegium tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13 punktides 16 ja 18. Avaldaja on andnud kinnituse, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega ning on vastavalt TsMS § 174 lõikele 5 esitanud kohtule õigusabi osutamise kohta arved. Kohus märkis, et esitatud menetluskulude nimekirja ja arvete põhjal on avaldaja menetluskulud kohtule piisavalt selged ja arusaadavad, välja on toodud tunnitasu ja tehtud toimingutele kulunud aeg ning kohus peab võimalikuks nende alusel menetluskulude kindlaksmääramise ja väljamõistmise põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Eeltoodu alusel ei rahuldanud kohus kohtutäitur Rannar Liitmaa taotlust kohustada avaldajat esitama menetluskulude maksmist reaalselt tõendavad dokumendid. Kohtutäituril oli vastuväide ka arvete usaldusväärsuse kohta – arved esitati kliendile ca kaks kuud hiljem ja arvete numbrid on järjestikused. Kohus nõustus siinkohal avaldaja selgitustega, mille kohaselt pikaajalisele kliendile võib arveid esitada kuupõhiselt ja ühele ja samale kliendile esitatud arved on järjestikuste arvenumbritega, kui selliselt identifitseerib raamatupidamisprogramm klienti. Kohtutäitur Rannar Liitmaa on oma vastuväites märkinud, et avaldaja esindaja tunnitasu 100 eurot ilma käibemaksuta on ebamõistlikult ja põhjendamatult suur. Kohus märkis, et Riigikohus on pidanud põhjendatud ja vajalikuks tunnitasu suuruseks ka 120 eurot ilma käibemaksuta (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-93-13). Käesolevas menetluses on avaldaja esindaja tunnitasu suuruseks 100 eurot ilma käibemaksuta ja mida ka ei lisandu. Kohus selgitas, et õigusabi vajaja on vaba endale valima õigusabi teenust osutavat esindajat, kes osutab õigusabi oma büroos kehtestatud hinnakirja alusel, õigusabi kulude kandmise risk jääb õigusabi kasutajale. Kohus ei nõustunud kohtutäituri vastuväites esitatud seisukohaga, et põhjendatud ja vajalik ajakulu avaldaja esindamisele on kokku ühe tunni ulatuses. Menetluskulude kindlaksmääramise avalduse kohaselt on avaldaja esindaja ajakulu seoses 13.03.2014 koostanud 6-leheküljelise kaebuse kohtutäituri otsuste ja tegevuse peale täiteasjades nr 175/2010/370 ja 175/2009/777 olnud 4 tundi. Kohtutäitur väidab, et nimetatud toiming ei ole kohtumenetluse raames tehtud kulu. Kohus kohtutäituri seisukohaga ei nõustunud. TsMS § 144 p-d 1 ja 4 sätestavad, et kohtuvälised kulud on menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud ning seaduses sätestatud kohtueelse menetluse kulud, välja arvatud juhul, kui hagi on esitatud hiljem kui kuus kuud pärast kohtueelse menetluse lõppu. Täitemenetluse seadustiku § 218 lõike 1 teisest lausest tuleneb, et kohtutäituri otsuse või tegevuse peale ilma eelnevalt kohtutäiturile kaebust esitamata kohtule kaevata ei saa. Seega näeb täitemenetluse seadustik ette seadusest tuleneva kohtueelse menetluse kohtutäituri tegevusega seonduvate kaebuste läbivaatamisel, mistõttu on tegemist menetluskuludega TsMS § 144 p 4 mõttes ning vastav kulu kuulub kohustatud menetlusosaliselt väljamõistmisele. Ajakulu kahe täiteasja materjalidega tutvumisele ja kohtutäituri otsuse peale kaebuse koostamisele on põhjendatud 4 tunni ulatuses. Kohus märkis, et menetluse algetapp hõlmab materjalidega tutvumist, tõendite kogumist ja analüüsimist ning kliendiga koostöös menetlustaktika kujundamist, olles kõige aja- ja töömahukam osa menetluses ning seega arvel märgitud ajakulu 4 tundi on igati põhjendatud ja vajalik ajakulu kahe täiteasja materjalidega tutvumisele ja kaebuse koostamisele.

Kohus vähendas arvel nr 140020 näidatud ajakulu 11.04.2014 11-leheküljelise kaebuse koostamisele 4-lt tunnilt 2,5-le tunnile, kuivõrd avaldaja esindaja oli juba asjaoludega tuttav ja oli 13.03.2014 koostanud kohtutäiturile samades täiteasjades otsuse peale kaebuse, kaebuse aluseks olevad faktilised asjaolud ja materiaalõiguslik alus kohtule esitatud kaebuses ei olnud sedavõrd erinev, et ajakulu 4 tundi kaebuse koostamisele põhjendatud oleks. Kohtutäitur oma vastuväites teatab, et temale ei ole üldse teada, et avaldaja 09.05.2014 seisukoht kohtutäituri 30.04.2014 vastuse kohta koostatud on, sest temani ei ole jõudnud sellist avaldaja seisukohta. Seega on kohtutäituri hinnangul tõendamata antud õigusabi tekkimise alus ning summa 200 eurot ei kuulu kohtutäiturilt väljamõistmisele. Kohus kohtutäituriga ei nõustunud. Kohtuasja toimikus (tlk 101-106) on olemas kaebaja seisukoht, mis on kohtu poolt 09.05.2014 e-kirjaga edastatud kohtutäiturile (tlk 108). Seega on ajakulu 2 tundi avaldaja 5leheküljelise seisukoha koostamisele põhjendatud ja vajalik. Kohtutäitur ei nõustu avaldaja ajakuluga 4 tundi määruskaebuse koostamisele, leides, et see on sisuliselt koopia avaldaja eelnevalt kohtusse esitatud kaebustest, seega põhjendatud oleks ajakulu 0,5 tunni ulatuses. Kohus ei nõustunud kohtutäituri seisukohaga. Määruskaebus ei ole koopia avaldaja poolt kohtusse eelnevalt esitatud kaebustest, see käsitleb lisaks materiaalõiguslike aluste ja õiguslike põhistuste esitamisele ka kohtupoolsete menetlus- ja materiaalõiguste rikkumiste väljatoomist. Kohus leidis, et 8-leheküljelise sisulise osaga määruskaebuse koostamisele on avaldaja ajakulu põhjendatud 2,5 tunni ulatuses. Kokku määras kohus avaldaja kulud õigusabile kindlaks summas 1100 eurot (11 töötunni eest, tunnihinnaga 100 eurot ilma käibemaksuta), mis on kohtu hinnangul põhjendatud ja vajalikud, arvesse võttes vaidluse sisu, tõendite mahtu ning asja menetlemist kahes kohtuastmes. Määruskaebus 30.06.2015 esitatud määruskaebuses vaidleb puudutatud isik kaebusele vastu ja leiab, et avaldaja esindaja poolt tehtud menetluskulusid ei saa lugeda põhjendatuks ega vajalikuks ning need ei kuulu puudutatud isiku poolt hüvitamisele. Puudutatud isik avaldab, et määruskaebuse koostamise raames on kohtutäiturile saanud teatavaks, et avaldaja esindaja KK ei omanud õigust olla kohtumenetluses esindajaks TsMS § 217 ja § 218 mõttes. Nimelt puudub senini esindajal TsMS § 218 lg 1 p-s 2 sätestatud haridusnõue s.o. riiklikult tunnustatud magistrikraad. Antud asjaolu sai kohtutäiturile teatavaks 18.06.2015 õigusbüroo Õigus ja Kord kodulehega tutvumisel (http://oiguskord.ee/katrin/). Kuna KK-l puudus üldse õigus olla kohtumenetluses avaldaja esindajaks, puudub õiguspärane alus ning oleks põhjendamatu mõista kohtutäiturilt välja õigusabikulusid, mis on tekkinud KK poolt antud õigusabiga. Põhjendatud on jätta puudutatud isiku kanda üksnes avaldaja poolt tasutud riigilõivud summas 35 eurot. Puudutatud isik märgib, et KK on koostatud menetlusdokumentides nimetanud ennast nõustajaks, kuid sisuliselt on olnud esindajaks, kuna maakohtule kui ka ringkonnakohtule esitatud menetlusdokumendid on tema poolt allkirjastatud ainuisikuliselt (puuduvad esindatava allkirjad). Kui alternatiivselt käsitleda KK nõustajana, on toimunud tema poolt TsMS §-s 228 sätestatud tingimuste rikkumine, sh esitanud õigusvastaselt menetlusdokumente ja teostanud menetlustoiminguid. TsMS § 175 lg 2 teise lause alusel ei kuulu hüvitamisele nõustaja kulutused. Pärnu Maakohtu 27.11.2014 määrusega nr 2-14-59715 on tõendatud, et esindaja KK poolt osutatud õigusabi oli ebakompetentne ning asjakohatu, mis tulenes esindajale määratud kvalifikatsiooni puudumisest. Maakohus on ekslikult jätnud tähelepanuta, et esindajal puudus

üldse õigus olla esindajaks kohtumenetluses, millest tulenevalt ei saa olla ka põhjendatud menetluskulude väljamõistmine puudutatud isikult. Puudutatud isikule ei saa panna riisikot, mida kannab avaldaja. Valides ebapädeva esindaja, võttis avaldaja endale riisiko põhjendamatute ja mittevajalike kulutuste tekkimiseks ja kandmiseks. Tuginedes asjaolule, et KK-l puudus õigus kohtumenetluses esindajaks olla ning tema tegevusest (osutatud õigusabist) ei tulenenud kohtuvaidluse positiivne tulem vähimalgi määral avaldaja kasuks (otsustatavaks sai ringkonnakohtu seisukoht, mitte esindaja), ei saa lugeda põhjendatuks ega vajalikuks tema poolt tehtud menetluskulusid ning need ei kuulu kohtutäituri poolt hüvitamisele. Puudutatud isik ei nõustu maakohtu seisukohaga, et arve nr 140020 esimesel real sätestatud kohtuvälised menetluskulud summas 400 eurot selgitusega „Materjalidega tutvumine, kaebuse koostamine 13.03.14” kuulub hüvitamisele TsMS § 144 p-i 4 alusel. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Menetluskuludeks TsMS-i mõttes on need menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud, mis on seotud konkreetse tsiviilasjaga, st hagiavalduse koostamise ja edasise menetlemise kulud. Kohtueelses menetluses kantud õigusabikulude hüvitamist ei saa nõuda TsMS-i menetluskulude hüvitamise regulatsiooni alusel (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-10, p 12). Arvestades esindajale määratud haridusnõude puudumist, on olnud ebamõistlikult ja põhjendamatult suur tunnitasu suurus s.o. 100 ja 102,50 eurot ilma käibemaksuta. Avaldaja viited Riigikohtu lahenditele nr 32-1-115-13; 3-2-1-92-13 ja 3-2-1-93-13 on käesoleval juhul asjakohatud, kuna need käsitlevad tunnihinda TsMS § 218 lg 2 sätestatud esindajate puhul, mis ei laiene nõustajatele. Vastus määruskaebusele Avaldaja palub jätta määruskaebuse rahuldamata, maakohtu määruse muutmata ja menetluskulud puudutatud isiku kanda. Edasine menetluse käik Pärnu Maakohus jättis kaebuse rahuldamata ja saatis selle läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et Pärnu Maakohtu 11.06.2015 määrus tuleb kooskõlas TsMS § 667 lg-ga 2 tühistada ja määruskaebus rahuldada. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 ja § 659 kohaselt maakohtu määrust üksnes osas, mille peale on kaevatud. Kaebuse põhjendustest nähtuvalt vaidlustab puudutatud isik maakohtu määruse üksnes osas, milles maakohus määras kindlaks ja mõistis puudutatud isikult avaldaja kasuks välja õigusabikulud summas 1100 eurot. Avaldaja poolt tasutud riigilõivude osas summas 35 eurot ei ole puudutatud isik maakohtu määrust vaidlustanud. Ringkonnakohus jagab puudutatud isiku seisukohta, et kuna avaldaja nimel kohtule menetlusdokumente esitanud ja end nõustajana esitlenud KK-l puudub TsMS § 218 lg 1 p-i 2 kohane magistrikraad ja sellest tulenevalt õigus olla avaldaja lepinguliseks esindajaks kohtumenetluses, ei ole põhjendatud ka vastavate kulude kui avaldaja lepingulise esindaja kulude hüvitamine TsMS § 175 lg 1 järgi. TsMS § 175 lg 1 kolmanda lause kohaselt on lepinguliseks esindajaks, kelle kulud kuuluvad hüvitamisele, menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja TsMS §-s 218 sätestatu kohaselt. Vastavalt TsMS § 218 lg 1 p-le 2 võib menetlusosalise lepinguliseks esindajaks kohtus olla muu isik, kes on omandanud õiguse õppesuunal vähemalt riiklikult tunnustatud magistrikraadi, sellele vastava kvalifikatsiooni Eesti Vabariigi haridusseaduse § 28 lõike 22 tähenduses või sellele vastava