AS LHV Finance hagi JI vastu võla väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 10.02.2015 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS LHV Finance apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
139,58 eurot
Menetlusosalised ja nende Hageja: AS LHV Finance (registrikood 12417231) esindajad Kostja: JI (isikukood XXXXXXXXXXX) Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon
1.Tühistada Harju Maakohtu 10.02.2015 tagaseljaotsus ja saata asi täies ulatuses läbivaatamiseks samale maakohtule.
2.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või
riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.AS LHV Finance (hageja) esitas 09.10.2014 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse JI-ilt (kostja) võla väljamõistmiseks. 19.11.2014 määrusega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus, kuna makseettepanekut ei õnnestunud võlgnikule mõistliku aja jooksul kätte toimetada ning nõue anti üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.04.12.2014 esitatud hagiavalduses palus hageja kostjalt välja mõista võlgnevuse summas 674,99 eurot, sealhulgas põhivõla 583,60 eurot, intressi 46,42 eurot, lepingu lõpetamiseni kogunenud viivise 1,68 eurot (periood 15.06.2014 - 08.10.2014), viivise hagi esitamise seisuga 23,29 eurot ja võlamenetlustasu 20 eurot. Samuti palus hageja kostjalt välja mõista viivise määraga 25,90% aastas ehk 0,07% päevas alates 05.12.2014 kuni põhiosa täieliku tasumiseni ning jätta menetluskulud kostja kanda.
3.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AS Antista (müüja), hageja (faktoor) ja kostja (ostja) järelmaksuga müügilepingu nr 255237, millega kostja sai enda kasutusse televiisori väärtusega 689 eurot ja müüja loovutas hagejale kõik lepingust tulenevad nõuded kostja vastu. Hageja andis kostjale kauba ostmiseks 619 eurot laenu (krediidisumma). Kostja kohustus kõik lepingujärgsed maksed tegema hagejale vastavalt lepingus toodud maksegraafikule. Kostja lepingus toodud kohustusi ei täitnud ning jättis arved tasumata juba alates esimesest maksest. Seoses lepingust tulenevate võlgnevustega ütles hageja lepingu üles alates 09.10.2014.
4.Kostja hagiavaldusele ei vastanud. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
5.Harju Maakohus rahuldas 10.02.2015 tagaseljaotsusega hagi osaliselt. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 637,32 eurot, millest on põhivõlg 583,60 eurot, intress 46,42 eurot ja viivis 7,30 eurot (perioodi 10.10.2014-04.12.2014 eest), samuti viivise seadusjärgses määras alates 05.12.2014 kuni põhinõude tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 576,30 eurot. Lisaks mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 164,58 eurot.
6.Maakohtu otsuse kohaselt on kostja rikkunud laenulepingust tulenevaid kohustusi ning seega tuleb kostjalt hagejale välja mõista põhivõlg 583,60 eurot. Samuti kuulub rahuldamisele hageja intressinõue 46,42 eurot.
7.Maakohus leidis, et hageja nõue kostjalt võla sissenõudmiskulu väljanõudmiseks tuleb jätta rahuldamata. Hageja taotleb võla menetlustasuna 20 euro väljamõistmist lepingu üldtingimuste p 4.8 ja hageja hinnakirja alusel. Võla sissenõudmiskulude hüvitamist reguleerib VÕS § 1131, mille järgi, kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. VÕS § 1131 lg 4 kohaselt ei kohaldata käesolevat paragrahvi tarbijast võlgnikule. Kõnealused lepingud sõlmis kostja tarbijana, mistõttu kostjalt võla sissenõudmiskulude nõudmine on tulenevalt VÕS § 1131 lg 4 keelatud.
8.Viivisenõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. VÕS § 415 lg 1 esimese lause kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist. Võlausaldaja õigused oma lepingujärgse viivisenõude sissenõudmisel ei ole piiramatud. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise juhuks kokku lepitud viivise põhieesmärgiks on rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine. Reeglina ei saa viivisekokkuleppega tagada võlausaldaja muud huvi. Kohus on seisukohal, et 25,90% suurune viivise määr aastas (0,07% päevas) on kostjat ebamõistlikult kahjustav ning seetõttu tühine, mistõttu tuleb kohaldada VÕS § 113 lg 1 teises lauses toodud viivise seadusjärgset määra. Arvestades, et hageja ütles kostjaga sõlmitud lepingu üles 09.10.2014, tuleb sissenõutavaks muutunud viivist arvestada alates 10.10.2014 – 04.12.2014. Sel perioodil oli seadusjärgne viivisemäär 8,15% aastas. Viivist tuleb arvestada tagastamata laenusummalt. Seega võlgneb kostja hagejale perioodi 10.10.2014-04.12.2014 eest viivisena kokku 7,30 eurot.
9.Hageja nõuab kostjalt viivist ka TsMS § 367 alusel alates 05.12.2014. Üldise kohtupraktika, Riigikohtu seisukohtade ja hea usu põhimõtte kohaselt ei mõisteta võlaõiguslike lepingute alusel viiviseid välja suuremas ulatuses kui põhinõue. Seega mõistis kohus kostjalt alates 05.12.2014 välja viivise põhinõudelt VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras kuni põhinõude 583,60 euro tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 576,30 eurot.
10.Tulenevalt TsMS § 163 lg-st 1 jättis maakohus hagi osalise rahuldamise tõttu menetluskulud 78% ulatuses kostja ja 22% ulatuses hageja kanda. Hageja menetluskuludeks on hagilt tasutud riigilõiv 175 eurot ja kohtutäituri tasu 36 eurot, kokku 211 eurot. Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb kostjal hagejale hüvitada menetluskuludest 78%, mis teeb 164,58 eurot. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
11.11.03.2015 esitas hageja Harju Maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, millega palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti kostjalt välja mõistmata hinnakirjajärgne võlamenetlustasu ja viivised lepingujärgses määras ning teha uus otsus. Ühtlasi palus hageja jätta kostja kanda kõik menetluskulud.
12.Apellatsioonkaebuse kohaselt on kohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ning rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Arusaamatu on kohtu poolt võla sissenõudmiskulu osas VÕS § 1131 lg 4 kohaldamine. Kostja on tarbijast võlgnik ja hageja ei tuginenud nõuet esitades VÕS §-le 1131. Kohus oleks pidanud kohaldama selle nõude osas VÕS § 113 lg-t 5. Hageja on kehtestanud hinnakirja ning võlamenetlustasu kohaldamise õigus tuleneb järelmaksuga müügilepingu tingimuste punktist 4.8 ning võlamenetlustasu määr hageja hinnakirjast. Hageja hinnakiri on kehtiv ning samuti on kehtiv selles toodud võlamenetlustasu määr ning selle kohaldamine tarbijast kliendile. Hageja on kohaldanud kostja suhtes hinnakirjast tulenevat võlamenetlustasusid vastavalt lepingule olukorras, kus kostja ei ole täitnud lepingust tulenevaid kohustusi ning hageja on saatnud mitmel korral sellekohaseid võlateatisi. Seega on VÕS § 113 lg 5 ja hageja hinnakirja kohaselt tegemist igati lubatud toiminguga ning puuduvad alused selleks, et kostja nimetatud kohustuste täitmisest vabastada.
13.Hageja hinnangul jättis maakohus ebaõigesti viivisenõude osaliselt rahuldamata. VÕS § 113 lg 1 esimene lause sätestab võlausaldajale õiguse nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel nõuda viivist. Nimetatud säte kehtib ka tarbija suhtes. VÕS § 113 lg 1 viimase lause kohaselt, kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne
viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja ja kostja on kokku leppinud, et viivise määraks on lepingujärgne intressimäär (st 25,90% aastas ehk 0,07% päevas). VÕS § 415 lg 1 kohaselt, juhul, kui tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimäär on suurem, kui § 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 7% aastas, saavad lepingupooled leppida kokku ka intressimääraga sama suure viivise, mida hageja ja kostja on ka antud juhul teinud. Hageja palus kohtul välja mõista ka viivise vastavalt TsMS §-le
367.Hageja nõustub sellega, et kogu viivis ei saa kujuneda põhivõlgnevusest suuremaks, ent selline täiendus ei too kaasa hagiavalduse osalist rahuldamist. Eeltoodust tulenevalt puudus alus hagi osaliseks rahuldamiseks ning kõik menetluskulud tuleb jätta kostja kanda. Vastus apellatsioonkaebusele
14.Kostja apellatsioonkaebusele ei vastanud. Ringkonnakohtu seisukoht
15.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjaliga leiab, et tagaseljaotsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 ja lg 2 alusel tühistada ja asi saata uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule.
16.Käesoleval juhul on hageja vaidlustanud tagaseljaotsuse osas, millega kohus jättis kostjalt hageja kasuks välja mõistmata võlamenetlustasu 20 eurot ja osaliselt viivise. TsMS § 407 lg 1 kohaselt võib hagi tagaseljaotsusega rahuldada üksnes hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses ning see säte paneb kohtule hagi õigusliku põhjendatuse kontrollimise kohustuse. Hagi õigusliku põhjendatuse hindamisel saab lähtuda üksnes hagiavalduses toodud faktilistest asjaoludest, mis loetakse TsMS § 407 lg 1 teise lause kohaselt kostja poolt omaks võetuks.
17.Ringkonnakohtu hinnangul jättis maakohus võlamenetlustasu osas hagi lõppjärelduses õigesti rahuldamata, kuigi ebaõigete põhjendustega. Kostja on tarbijast võlgnik ja maakohus märkis õigesti, et VÕS § 1131 ei kuulu kohaldamisele (VÕS § 1131 lg 4). Samas jättis maakohus tähelepanuta, et VÕS § 113 lg 5 teise lause kohaselt võib võlausaldaja sõltumata viivise maksmisest nõuda võlgnikult viivitusest põhjustatud mõistlike sissenõudmiskulude hüvitamist. See säte kohaldub ka tarbijast võlgnikule. Hageja nõue võlamenetlustasu saamiseks ei kuulu aga rahuldamisele seetõttu, et hageja ei ole toonud hagiavalduses esile faktilisi asjaolusid selle kohta, et ta oleks teinud võla sissenõudmiseks mingeid toiminguid, millega oleks kaasnenud kulud. Hagiavalduses tugines hageja üksnes oma õigusele nõuda võlamenetlustasu järelmaksuga müügilepingu tingimuste p 4.8 ja hinnakirja alusel, millest TsMS § 407 lg 1 järgi VÕS § 113 lg 5 alusel hagi rahuldamiseks ei piisa. VÕS § 113 lg 5 rakendamine eeldab sissenõudmiskulu tekkimist, kuid selliseid väiteid ei ole hagiavalduses esitatud. Eeltoodust tulenevalt ei ole hagi nimetatud osas hagiavalduses märgitud asjaoludega õiguslikult põhjendatud.
18.Apellatsioonkaebus on põhjendatud osas, milles hageja vaidlustas viivisenõude osalise rahuldamata jätmise. VÕS § 415 lg 1 esimese lause kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab VÕS § 113 lg-le 1 tervikuna, st ka kolmandale lausele, mis sätestab, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär (vt ka nt Riigikohtu otsust nr 3-2-1-120-08 p 12). Praegusel juhul oli järelmaksuga müügilepingus kokku lepitud intressimäär 25,90% aastas (0,07% päevas) ja hagejal on õigus nõuda viivist sama määra alusel, mida hageja on ka teinud. Kokkulepitud intressi- ja seega ka viivisemäär
ei ole kostjat ebamõistlikult kahjustav, nagu leidis maakohus. Viivisenõude osalise rahuldamata jätmise tõttu tuleb maakohtu otsus tühistada.
19.Ringkonnakohus ei saa ise uut otsust teha, nagu hageja taotleb. TsMS § 657 lg 2 kohaselt kui ringkonnakohus tühistab tagaseljaotsuse, saadab ta asja täies ulatuses läbivaatamiseks esimese astme kohtule.
20.Menetluskulude jaotus otsustatakse asja uuel läbivaatamisel (TsMS § 173 lg 3).
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
/allkirjastatud digitaalselt/ Ülle Jänes
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.