Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke
Otsuse tegemise koht ja aeg
Tartu, 20. veebruar 2018. a
Tsiviilasja number
2-16-16427
Tsiviilasi
A.K. hagi T.K. vastu ühisvara jagamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
3500 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 18. augusti 2017. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
T.K. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (kostja): T.K. (isikukood: XXX), esindaja Karin Varikmäe Vastustaja (hageja): A.K. (isikukood: XXX), esindaja Ivo Kaurit
RESOLUTSIOON
1.T.K. apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
2.Tühistada Tartu Maakohtu 18. augusti 2017 otsus osaliselt A.K. nõude rahuldamise ulatuse osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada A.K. nõue T.K. vastu hüvitise saamiseks osaliselt ja mõista T.K. lt A.K. kasuks välja 3500 eurot.
3.Jätta maakohtu otsus muus osas muutmata, ringkonnakohus muudab osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.
„4.1. Rahuldada A.K. hagi T.K. vastu ühisvara jagamise nõudes osaliselt.
4.2.Jagada A.K. ja T.K. ühisvara alljärgnevalt: Jätta sõiduauto VOLVO v70 registreerimisnumbriga XXX, väärtusega 7000 eurot, T.K. ainuomandisse. Välja mõista T.K. lt A.K. kasuks hüvitis enamsaadud ühisvara arvelt 3500 eurot.
4.3.Poolte menetluskulud jätta poolte endi kanda.“
5.Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.A.K. (hageja) esitas 1. novembril 2016 Tartu Maakohtule hagi T.K. (kostja) vastu ühisvara jagamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmiti poolte abielu 23. augustil 2008 ja lahutati Tartu Maakohtu
7.detsembri 2016 otsusega. Kostja ostis 4. detsembril 2006 kinnistu XXX alevik Ülenurme vald Tartumaa, millest hiljem sai poolte ühine eluase. Kinnistu ostmiseks sõlmis kostja Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaaliga (pank) laenulepingu nr 01320144681, mille kohaselt andis pank kostjale laenu summas 85 705 eurot (1 341 000 krooni). Kostja ja pank sõlmisid 12. veebruaril 2008 laenulepingu nr 01320144681 refinantseerimiseks uue laenulepingu nr 09320144681. Hageja ja pank sõlmisid 12. veebruaril 2008 kogu laenukohustuse tagamiseks käenduslepingu. Peale abielu sõlmimist hakati ühisest majapidamisest (ühisvarast) tegema makseid laenu tagasimaksmiseks. Kokku maksti laenu koos intressidega 8 abielus oldud aasta jooksul tagasi 29 868 eurot 1 senti. Sealhulgas vähenes laenu põhiosa 84 177 eurolt 87 sendilt 65 213 euro 63 sendini ehk 18 964 euro 24 sendi võrra. Kuna hageja sissetulek oli suurem kui
kostjal, siis maksti hageja sissetuleku arvelt suurem osa laenumakseid vastavalt laenulepingule kostja arveldusarvelt. Kostja nimel olnud Volvo S60 registreerimisnumbriga XXX (Volvo S60) omandati kapitalirendilepinguga enne abielu sõlmimist. Auto müüdi 2013 alguses ja müügihinnast tasuti ostuhinnajääk summas 3000 eurot liisinguandjale ning ülejäänud 2000 eurot jäi pere kasutusse. Volvo v70 registrinumbriga XXX (Volvo v70) omandati suvel 2014 kostja nimele. Sõiduauto sissemaksu 5000 eurot tasus hageja. Ülejäänud ostuhind 1800 eurot tasuti järelmaksuga. Seega on poolte ühisvaraks ka sõiduauto VOLVO v70, mis on kostja kasutuses. Hageja hinnangul on sõiduauto turuväärtuseks 7000 eurot. Kuna kostja kasutas ühisvaraks olevaid vahendeid, s.o abikaasade sissetulekud, enda lahusvaraks oleva kohustuse katmiseks, on kostjal kohustus hüvitada kasutatud ühisvara väärtus summas 29 868 eurot 1 senti. Sellele lisandub sõiduauto väärtus summas 7000 eurot, mille tulemusena on jagatavaks ühisvaraks 36 868 eurot 1 senti (29 868,01+7000). Hageja soovib, et sõiduauto jääks kostja omandisse ja kostja kohustub hüvitama hagejale omandi kaotamise eest 3500 eurot. Lisaks tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista laenumaksete hüvitis summas 14 934 eurot 1 senti.
2.Kostja hagiavaldusega ei nõustunud ja palus jätta see rahuldamata. Kostja vastuse kohaselt ei ole vaidlust selles, et kinnistu aadressil XXX Ülenurme vald Tartumaa on kostja lahusvara ning et kostja on laenulepingut täitnud korrektselt. Kostja sõlmis laenulepingud enne abiellumist. Abielueelselt sõlmitud laenulepingutest tulenev kohustus ei ole käsitatav ühisvarana. Tõendamata on asjaolu, et laenu tagasimakseid tehti hageja töötasu arvelt. Kinnistu osteti kinnisvarabuumi ajal, seega ei ole kostja lahusvaraks oleva kinnistu väärtus tõusnud, vaid on langenud. Peale kinnistu soetamist ei ole kinnistul olevas elamus tehtud ühtegi kinnistu väärtust tõstvat parendust. Hageja arvelduskonto väljavõtted ei tõenda, kui suur oli hageja sissetulek, ega seda, et kostjale kantud summasid oleks kasutatud pere hüvanguks. Kostja on teinud laenumakseid oma sissetulekute, s.o elatisraha ja lastetoetuste arvelt. Kostja on 30. juuni 2017 menetlusdokumendis seisukohal, et hageja poolt alustatud sauna remondi eest tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista 5919 eurot 96 senti vastavalt sauna taastamise hinnapakkumisele, sest sauna remont on lõpetamata ja saun on kasutuskõlbmatu. Sõiduauto VOLVO v70 on soetatud abielu ajal. Sõiduauto ostmiseks müüs kostja oma lahusvaraks oleva sõiduauto VOLVO S60, mille eest sai 5200 eurot. Kostja ostis 6800 euro eest sõiduauto VOLVO v70, mille hind on käesolevaks ajaks avarii tõttu vähenenud 5000 euroni. Kuna sõiduauto on ostetud kostja lahusvara müügist saadud raha eest, ei kuulu sõiduauto ühisvarasse.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 18. augusti 2017 otsusega hageja hagi kostja vastu ühisvara jagamiseks ja jättis sõiduauto VOLVO v70, väärtusega 7000 eurot, kostja ainuomandisse ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise enamsaadud ühisvara arvelt summas 18 434 eurot 1 senti. Maakohus jättis poolte menetluskulud nende endi kanda. Maakohus asus seisukohale, et poolte vahel puudub vaidlus, et kostja lahusvaraks on kinnistu aadressil XXX Tartumaa ja kostja sõlmis elamu ostmiseks pangaga laenulepingu nr 01320144681 ja 12. veebruaril 2008 laenulepingust nr 01320144681 tuleneva laenu refinantseerimiseks uue laenulepingu nr 09320144681. Vaidlust ei ole, et kõik laenumaksed on tasutud kostja poolt vastavalt laenulepingule kostja arveldusarvelt.
Maakohus leidis, et poolte ühisvaraks, mille jagamist hageja kohtult taotleb, on ühisvara arvelt lahusvara huvides tehtud pangalaenu tagasimaksed väärtusega 29 868 eurot 1 senti ja sõiduauto Volvo V70, väärtusega 7000 eurot. Poolte vahel on vaidlus, kas kostja on teinud laenu tagasimakseid oma lahusvara arvelt või poolte ühisvara arvelt lahusvara huvides. Samuti vaidlevad pooled selles, kas abielu ajal ostetud sõiduauto on ostetud kostja lahusvara arvelt või poolte ühisvara arvelt. Maakohus asus seisukohale, et pangalaenu tagasimakseid on teostatud ühisvara arvelt. Abielu kestel omandatud vara (s.h töötasu, pension, kontol olev raha) kuulub ühisvarasse ja tähtsust ei oma kumb abikaasa selle teenis, kumma abikaasa pangakontol see asus ja milliste kohustuste katteks seda kasutati. Abielu sõlmimise hetkest, s.o 23. augustist 2008 kuulub abielu kestel omandatud vara eelduslikult abikaasade ühisomandisse. Hageja arvelduskonto väljavõttest (I kd, tlk 98-200, II kd, tl 1-80) nähtub, et hageja on teinud perioodil juuni 2010 - juuni 2016 kostja arvelduskontole rahalisi ülekandeid kokku summas 52 120 eurot. Kostja ei ole nimetatud asjaolu vaidlustanud. Kostja ei ole tõendanud oma väiteid, et hageja poolt ülekantud raha ei kasutatud laenumaksete tagastamiseks ja arvelduskontol olev raha tuli välja võtta sularahas ning anda kas hagejale või viimase poolt nimetatud isikutele. Maakohus leidis, et kuna kinnistu aadressil XXX Tartumaa on kostja lahusvara, siis ei oma tähtsust, kas kinnisasja väärtus on vähenenud või suurenenud, sest nimetatud kinnistu ühisvarana jagamisele ei kuulu. Maakohtu hinnangul on kostja kasutanud ühisvara (sissetulekud) oma lahusvara huvides, mistõttu peab kostja kasutatud vara väärtuse hüvitama. Pangalaenu katteks tehtud maksete suuruseks on 29 868 eurot 1 senti, mida kostja ei ole vaidlustanud, mistõttu tuleb hüvitis summas 29 868 eurot 1 senti arvata ühisvara hulka. Maakohus asus seisukohale, et sõiduauto VOLVO v70, väärtusega 7000 eurot, kuulub ühisvarasse. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid, et sõiduauto VOLVO v70 on omandatud 2014 suvel. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks, et kostja on ühisvarasse ostetud sõiduauto VOLVO v70 sissemakse tasunud lahusvara arvelt. Kostja ei ole tõendanud, et sõiduki väärtus on vähenenud 5000 euroni. Maakohus jättis kostja ainuomandisse sõiduauto väärtusega 7000 eurot ning kohustas kostjat hüvitama hagejale 3500 eurot (7000÷2). Maakohus arvas ühisvara hulka hüvitise summas 29 868 eurot 1 senti ning kohustas kostjat hüvitama hagejale 14 934 eurot 1 senti (29 868,01÷2) ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise enamsaadud ühisvara arvelt 18 434 eurot 1 senti.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus ja teha uus otsus, milles võtta arvesse eluruumis oleva sauna taastamise kulu 5919 eurot 96 senti ja arvestada kostja lahusvara panustamist ühisvarasse summas 5200 eurot ning laenumaksete osalist kustutamist seoses elamu turuväärtuse langusega. Alternatiivselt tegi kostja ettepaneku anda laenuleping üle ainuisikuliselt hagejale, misjärel kuuluvad kõiki edasised kohustused seoses elamuga hagejale ning hageja tasub kostjale summad, mis on välja toodud maakohtu otsuses hageja kasuks. Kui kohus leiab, et kostja apellatsioonkaebus ei kuulu osaliselt või täielikult rahuldamisele, siis taotleb kostja maksegraafiku koostamist igakuiselt summas 150 eurot kuni nõude täieliku tasumiseni.
Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole maakohus arvestanud kostja põhjendustega elamu laenumaksete tasumiste kohta kostja poolt, elamu väärtuse vähenemisega ja hageja mittepanustamisega ning kahju tekitamisega kostja lahusvarale. Maakohus jättis tähelepanuta elamus oleva saunaruumi hinnapakkumise saunaruumi taastamiseks. Hageja ei ole hinnapakkumist vaidlustanud. Saunaruumi taastamiseks kulub kostjal 5919 eurot 96 senti. Maakohus ei ole arvestanud elamu väärtuse vähenemisega. Elamu väärtus on ära toodud Arco Vara poolt koostatud eksperthinnangus nr ARE-171496-B. Kostja ei saa elamut müües kasu. Elamu eest tasutud laenumakseid saab võrdsustada üürikorteris elamisega, mille eest on tasutud, kuid kasu ei ole saanud kumbki osapool. Maakohus on jätnud tähelepanuta sõiduauto VOLVO v70 reaalse turuväärtuse ning asjaolu, et kostja on panustanud ühisvarasse oma lahusvara arvelt. Sõiduauto ei kuulu ühisvarasse, mistõttu tuleb hageja nõuet vähendada 5200 eurot võrra. Sõiduauto hind on avarii tõttu vähenenud 5000 euroni. Hageja ei ole panustanud abielu ajal kostja lahusvarasse kuuluva kinnistu väärtuse tõstmisele. Abielu ajal tehtud kulutused olid seotud tarbimisega ja perele heaolu pakkumisega. Kinnistu väärtus on aja jooksul langenud, mistõttu ei ole kostja lahusvara arvelt abielu ajal rikastunud.
5.Hageja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kostja ei ole varasemalt nõustunud ühegi hageja poolt pakutud kompromissivariandiga, mistõttu hageja ei näe kompromissi sõlmimise võimalust. Apellatsiooniastme menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hageja on seisukohal, et maakohtu otsus on seaduslik ja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust otsuse muutmiseks. Kostja ei ole välja toonud ühtegi asjaolu, mida oleks maakohus käsitlenud ebaõigesti ega ka ühtegi seadusest tulenevat põhjust, miks pidanuks maakohus tegema erineva otsuse. Maakohus ei ole tuvastanud kahju tekitamist kostja lahusvarale ning kostja ei ole antud asjaolu ka kaebuses põhistanud. Hagejal ei ole kohustust parendada kostja lahusvara. Hageja ei saa aru kostja alternatiivnõuetest. Kostja ei ole tuginenud ühelegi seaduslikule võimalusele, kuidas selliseid alternatiivnõudeid saaks rahuldada. Alternatiivnõuded ei ole põhjendatud ega vastuvõetavad hagejale.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ning maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse vale kohaldamise ja menetlusõiguse rikkumise tõttu tühistada nõude rahuldamise ulatuse osas. Ringkonnakohus teeb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hageja nõude kostja vastu hüvitise saamiseks osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja 3500 eurot. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muus osas muutmata, ringkonnakohus muudab osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jäävad poolte endi kanda.
7.Hageja on esitanud nõude ühisvara jagamiseks ning hüvitise saamiseks. Maakohus rahuldas hageja nõude täielikult. Maakohus jättis sõiduauto VOLVO v70 kostja ainuomandisse ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise enamsaadud ühisvara arvelt. Kostja ei ole vaidlustanud apellatsioonkaebuses sõiduauto VOLVO v70 registreerimisnumbriga XXX kostja ainuomandisse jätmist. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on
edasi kaevatud. Maakohtu otsus on jõustunud osas, milles maakohus jättis sõiduauto hageja ainuomandisse.
8.Hageja ja kostja abiellusid 23. augustil 2008, abielu lahutati 7. detsembri 2016 maakohtu otsusega. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja lahusvaraks on kinnistu XXX Tartumaa. Kostja sõlmis elamu ostmiseks pangaga 4. detsembril 2006 laenulepingu nr 01320144681 ja
12.veebruaril 2008 laenulepingust nr 01320144681 tuleneva laenu refinantseerimiseks uue laenulepingu nr 09320144681. Kõik laenumaksed on tasutud kostja poolt vastavalt laenulepingule kostja arveldusarvelt. Apellatsioonkaebuses ei ole vaidlustatud maakohtu poolt tuvastatut, et abielu kestel on kostja teinud laenulepingujärgseid makseid (nii põhikohustuse kui intressi katteks kokku) 29 868 eurot 1 senti. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid hageja seisukohale, et hageja kontolt on kantud kostja pangakontole 6 abieluaasta jooksul 52120 eurot (I kd, tl 91).
9.Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on ekslikult rahuldanud hageja nõude abielu kestel kostja poolt tehtud laenulepingu järgsete maksete hüvitamiseks. Nimetatu ei vasta perekonnaelu õiguslikule tähendusele ja asjas kogutud tõenditele. Perekonnaseaduse (PKS) § 24 lg 2 järgi kohaldatakse juhul, kui abiellujad ei vali varasuhet abiellumisavaldusega või ei sõlmi abieluvaralepingut, nende varalistele suhetele abielu sõlmimisest alates varaühisuse kohta sätestatut. Maakohus on iseenesest õigesti järeldanud, et PKS § 25 järgi kuulub põhimõtteliselt kogu abielu kestel omandatud vara (sh töötasu, pension, kontol olev raha) eelduslikult abikaasade ühisomandisse. Seega kuulusid hageja ja kostja ühisomandisse abielu kestel saadud hageja töötasu, hageja poolt kostjale tehtud maksed, kostja saadud toetused ja töötasu. Kostja lahusvarasse kuulus PKS § 27 lg 2 p 2 alusel kinnistu XXX alevik Ülenurme vald Tartumaa. PKS § 15 lg 1 järgi on abikaasad kohustatud vastastikuseks toetuseks ja ühise majapidamise korraldamiseks. Abielu kestel jagavad abikaasad eelduslikult kodu, ressursse ja vastutust üksteise suhtes. Perekonna ülalpidamine hõlmab PKS § 16 lg 2 järgi tegevust ja varalisi panuseid, mis on perekonna elutingimuste kohaselt vajalikud ühise majapidamise kulude katteks ning kummagi abikaasa ja nende ülalpeetavate laste tavapäraste ning erivajaduste rahuldamiseks (perekonna huvides tehtud kulutused). Hageja väitel töötas ta ametlikult Norras ja Soomes suurema osa ajast, mil pooled olid abielus ning hageja igakuised sissetulekud olid märksa suuremad kui kostja Eestis kuus teenis. Kostja oli lapsehoolduspuhkusel pärast lapse sündi 2009. a lõpust kuni 2012. a lõpuni (I kd, tl 53). Kostja väitel oli tal ka ajal, kui ta viibis lapsega kodus sissetulek, kuna ta sai eelmisest kooselust põlvnevate laste tõttu elatist ning emapalka. Hageja ei ole esitanud vastuväiteid kostja selgitustele hageja poolt ülekantud raha kasutamise kohta: „Hageja eesmärk oli koheselt raha laekumisel oma pangakontolt raha ära kanda ja seda eeldatavasti seetõttu, et kohtutäiturite eest laekumisi varajata.....kostja võttis Eestis raha välja, andis selle hagejale, kes andis raha edasi varuosade müüjale või kolmandatele isikutele.“ (II kd, tl 155). Majandustegevuseks hageja poolt ülekantud raha kasutamisele viitab ka hageja väide, mille kohaselt tegeles ta autode edasimüügiga (I kd, tl 94). Praegusel juhul ei vaidle hageja ja kostja selle üle, et neil oli kooselu kestel ühine majapidamine. Kostjale kuuluv kinnistu oli abielu kestel poolte ühiseks elukohaks (II kd, tl 147; II kd, tl 82). Hageja on kandnud abielu kestel kostja arveldusarvele üle raha ebareeglipäraselt ning erinevates summades (I kd, tl 101 jj). Kulutused kooselu kestel kanti erinevalt. Hageja ei ole viidanud ühelegi ülekandele, mis oleks konkreetselt tehtud kostja laenukohustuse tätimiseks või eraldi kokkuleppele ühise majapidamisega seotud kulude kandmise korraldamise suhtes. TsMS § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Maakohus on ekslikult
leidnud, et ühisvara perekonna ühistes huvides kasutamise kohustuse tõendamiskoormis lasub kostjal. PKS § 17 reguleerib kulutusi perekonnale: juhul, kui üks perekonnaliige teeb perekonnale igapäevaelus suuremaid rahalisi kulutusi, kui teine pereliige, ei ole tal eelduslikult õigust nõuda teiselt rohkem panustatud vahendite hüvitamist. Ringkonnakohus leiab, et hageja poolt tehtud ülekandeid saab asjas esitatud tõendite pidada tehtuks perekonna tavapärase elukorralduse huvides.
10.PKS § 34 lg 1 järgi peab juhul, kui ühisvara valitsema õigustatud abikaasa kasutab ühisvara oma lahusvara huvides, ta kasutatud vara väärtuse hüvitama. Hüvitis arvatakse ühisvara hulka. Praeguses asjas puudub vaidlus selle üle, et kostja omandisse kuuluva kinnisasjaga seotud laenumakseid tegi kostja, mitte hageja. Hageja ja kostja abielu kestel saadud sissetulek oli ühisvara, seega on maakohus õigesti tuvastanud, et kostja tegi laenumakseid ühisvara arvel. Kostja poolt tehtud laenumaksed on ringkonnakohtu hinnangul tehtud perekonna tavapäraste vajaduste rahuldamiseks ning on igapäevaelu korraldamiseks mõeldud jooksvad kulutused PKS § 16 lg 2 järgi (vt otsuse p 9). Kostjale kuuluv kinnisasi oli perekonna ühine eluase, hageja ei ole tõendanud, et kostja tehtud laenumaksed ületaksid abikaasade elutingimuste kohast mõistlikku määra: neid kulutusi, mida tulnuks perekonnal eluasemele teha ka juhul, kui tegemist oleks olnud nt üürisuhte alusel kasutava elukohaga. Ühise perekonnaelu põhimõttega ei ole kooskõlas see, kui pool nõuab kooselu lõppedes perekonna eluasemele tehtud tavapäraste kulutuste hüvitamist. Seega on hageja poolt kostjale ülekantud raha perekonna vajaduste katteks jooksvalt ära tarbitud. Kostja laenukohustus on küll abielu lõppedes vähenenud, kuid hageja ei ole tõendanud, et vähenemine oleks toimunud ulatuses, mis ületab tavapäraseid kulutusi eluasemele.
11.Ringkonnakohus leiab, et kostja ei pea hüvitist ühisvarasse maksma ka PKS § 33 lg 4 järgi. Hageja ei ole menetluses esile toonud asjaolusid, mis viitaksid kostja süülisele käitumisele ühisvara vähenemisel. Hagejal ei ole kostja vastu nõudeid ka perekonnaseadusevälisel alusel, mh lepingulisel alusel või lepinguvälisest võlasuhtest (käsundita asjaajamine, alusetu rikastumine) tulenevalt. Hageja ei ole tuginenud sellele, et ta oleks oma lahusvara arvel teinud kulutusi kostja abikaasa lahusvarale.
12.Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on õigesti leidnud, et sõiduauto VOLVO v70 registreerimisnumbriga XXX kuulus poolte ühisvara hulka. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu põhjendustega ega korda neid TsMS § 654 lg 6 järgi. Vastuseks apellatsioonkaebusele leiab ringkonnakohus, et kostja ei ole tõendanud, et sõiduki ostmiseks oleks ta kasutanud oma lahusvara. Kostja ei ole viidanud ühelegi tõendile sõiduki teistsuguse väärtuse kohta varasuhte lõpetamise ajal. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks kasutanud oma lahusvara sõiduki omandamiseks. 5. oktoobril 2012 sõlmitud müügileping ( II kd, tl 136) ei tõenda, et sellest saadud tulu kasutati ligikaudu kaks aastat hiljem uue sõiduki ostmiseks. Hageja väitel oli poolte nimel abielu kestel palju autosid, hageja tegeles autode edasimüügiga. Hageja on oma väidete tõendamiseks esitanud maanteeameti vastuse (I kd, tl 94), mille kohaselt oli kostja nimele registreeritud ajavahemikul 23. august 2008 kuni 7. detsember 2016 14 sõidukit. Maakohus on põhjendatult kohustanud kostjat hüvitama hagejale 3500 eurot (7000÷2).
13.Kostja väitel apellatsioonkaebuses esitatu kohaselt tuleb hagejale makstavast hüvitisest arvata maha kahju, mida hageja on tekitanud kostja varale. Kostja mainis muude väidete hulgas hageja poolt tekitatud kahju kostja lahusvarale 26. mai 2017 menetlusdokumendis (II kd, tl 154), kahju suurust kostja ei nimetanud. Kostja on palunud
kohtul alles 30. juuni 2017 menetlusdokumendis koos menetluskulude nimekirjaga hagejalt kostja kasuks välja mõista sauna taastamiseks kuuluv summa 5919 eurot 96 senti. Kostja ei ole menetluses selgitanud, kas tegemist on eraldi nõudega VÕS § 1043; 1045 lg 1 p 5 järgi, kuna väidetavalt on hageja kostja vara õigusvastaselt kahjustanud. Apellatsioonkaebuse kohaselt tuleks kostja nõue arvestada maha hagejale tasumisele kuuluvast summast. Kostja ei ole aga tasaarvestuse vastuväidet maakohtu menetluses esitanud, selge hüvitise saamise nõue hageja vastu on esitatud vahetult enne kohtuotsuse tegemist. Kostjal on TsMS § 373 lg 3 järgi õigus esitada hageja vastu oma protsessuaalne nõue ühiseks läbivaatamiseks põhihagiga (vastuhagi) kuni eelmenetluse lõppemiseni või kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja möödumiseni. Seega on kostja nõue esitatud hilinenult.
14.Vastuseks kostja apellatsioonkaebuses esitatud alternatiivsetele võimalustele (laenulepingu üleandmine hagejale) märgib ringkonnakohus, et kostja ei ole maakohtus sellist nõuet esitanud. Pooled ei ole menetluses väitnud, et hageja laenukohustus oleks ühine kohustus. Kui nõue peaks siiski kuuluma ühisvarasse, saab selle nõude poolte vahel ka jagada nagu muu ühisvara, kuid selleks peab üks pooltest seda taotlema (vt Riigikohtu 27. septembri 2017. otsus tsiviilasjas nr 2-15-9288, p 22).
15.Maakohus on õigesti jätnud TsMS § 164 lg 1 alusel poolte menetluskulud poolte endi kanda. Ringkonnakohus leiab, et menetluskulud ringkonnakohtus on samuti põhjendatud jätta poolte endi kanda. Praegusel juhul ei ole pooled menetluses tuginenud asjaoludele, mis annaks alust asuda seisukohale, et menetluskulude poolte enda kanda jätmine kahjustaks ülemääraselt ühe abikaasa vajadusi (TsMS § 164 lg 2). /allkirjastatud digitaalselt/ Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.