Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Kai Kullerkupp
Otsuse tegemise aeg ja koht
08. juuli 2015.a, Tartu
Tsiviilasja number
2-14-22330
Tsiviilasi
Advokaadibüroo Lentsius & Casus OÜ hagi Artur Sinilille vastu võla nõudes
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
663 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 25. november 2014.a kohtuotsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Advokaadibüroo Lentsius & Casus OÜ apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (hageja): Advokaadibüroo Lentsius & Casus OÜ (registrikood 11399991), esindaja juhatuse liige Margus Lentsius; Vastustaja (kostja): Artur Sinilill (isikukood XXXXX), lepinguline esindaja advokaat Valli Murde.
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Advokaadibüroo Lentsius & Casus OÜ apellatsioonkaebus osaliselt.
2.Tühistada Tartu Maakohtu 25. novembri 2014.a otsus osaliselt osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Artur Sinilillelt välja Advokaadibüroo Lentsius & Casus OÜ kasuks täiendavalt välja 195 eurot.
3.2.Välja mõista Artur Sinilillelt (Sinilill) Advokaadibüroo Lentsius & CASUS OÜ kasuks 363 eurot ja perioodi eest 15.10.2013 kuni 07.07.2015 sissenõutavaks
muutunud viivis 51 eurot, kokku 414 (nelisada neliteist) eurot hagi õigeksvõtu alusel.
3.3.Välja mõista Artur Sinilillelt Advokaadibüroo Lentsius & CASUS OÜ kasuks alates 08.07.2015 kuni põhivõla täieliku tasumiseni viivis põhivõla 363 eurot jäägilt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuid viivist kokku mitte üle põhivõla summa.
3.4.Tunnistada kohtuotsus punktide 2 ja 3 ulatuses täidetavaks.
tagatiseta viivitamata
3.5.Välja mõista Artur Sinilillelt (Sinilill) Advokaadibüroo Lentsius & CASUS OÜ kasuks 300 eurot ja perioodi eest 15.10.2013 kuni 07.07.2015 sissenõutavaks muutunud viivis 42,40 eurot, kokku 342,40 eurot (kolmsada nelikümmend kaks eurot ja nelikümmend senti).
3.6.Välja mõista Artur Sinilillelt Advokaadibüroo Lentsius & CASUS OÜ kasuks alates 08.07.2015 kuni põhivõla täieliku tasumiseni viivis põhivõla 300 eurot jäägilt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuid viivist kokku mitte üle põhivõla summa.
3.7.Jätta rahuldamata Advokaadibüroo Lentsius & CASUS OÜ hagi Artur Sinilill vastu 468 euro ulatuses.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
Jätta maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud kummagi menetlusosalise enda kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Advokaadibüroo Lentsius & Casus OÜ esitas 15. juunil 2014.a Artur Sinilille vastu maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Kuna võlgnik esitas nõudele vastuväite, lõpetas Pärnu Maakohus 05. augustil 2014.a määrusega maksekäsu kiirmenetluse ja andis Advokaadibüroo Lentsius & Casus OÜ nõude A. Sinilille vastu 1196,38 euro saamiseks üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Maakohtule 13. augustil 2014.a esitatud hagiavalduses palus Advokaadibüroo Lentsius & Casus kostjalt välja mõista õigusteenuse osutamise lepingust nr XXX tuleneva võlgnevuse 1131 eurot, viivise 62,82 eurot ja lisanduva viivise.
Hagiavalduse kohaselt sõlmis AB Lentsius & CASUS OÜ Artur Sinilillega 18. jaanuaril 2013.a õigusteenuse osutamise lepingu nr XXX. Lepingu sisuks oli õigusteenuse osutamine kostja ja CC esindamisel tsiviilasjas nr 2-11-31956 määruskaebuse menetlemisel Tartu Maakohtus ja Tartu Ringkonnakohtus. Hageja osutas kostjale õigusteenust järgmiselt: 1) materjalide läbitöötamine, nõupidamine kliendiga 17. jaanuaril 2013.a; 2) 17. ja 18. jaanuaril 2013.a vastuse koostamine maakohtule tsiviilasjas nr 2-11-31956 avaldaja määruskaebusele ja määruskaebuse esitamine kohtule; 3) 16. septembril 2013.a Tartu Ringkonnakohtu 16. septembri 2013.a määruse läbitöötamine ja suhtlus kliendiga; 4) 24. oktoobril 2013.a avaldaja juurdepääsu tähtaja pikendamise taotlusega tutvumine; 5) 04. novembril 2013.a Tartu Maakohtule vastuse koostamine avaldaja taotlusele Tartu Maakohtu 22. novembri 2012.a määruse muutmiseks ja vastuse esitamine kohtule; 6) 28. novembril 2013.a vastuse koostamine avaldaja 18. novembri 2013.a seisukohtadele. Punktides 1 kuni 3 nimetatud teenuse eest esitas hageja kostjale 07. oktoobril 2013.a arve nr XXXX summas 663 eurot tasumise tähtajaga 14. oktoober 2013.a. Kostja ei ole arvet tasunud. Punktides 4 kuni 6 nimetatud teenuste eest väljastas hageja kostjale 12. veebruaril 2014.a arve nr XXXX summas 468 eurot tasumise tähtajaga 19. veebruaril 2014.a. Kostja ei ole arvet tasunud. Menetluskulude kindlaksmääramine tsiviilasjas 2-11-31956 ei vabasta kostjat kohustusest tasuda osutatud õigusteenuse eest. Kliendilepingu p 7.1. kohaselt tasub klient osutatud õigusabi eest temale esitatud arvete alusel. Vandeadvokaat R. Talts ei ole kostjaga sõlminud kokkulepet tasu maksmiseks pärast menetluskulude suuruse kindlaksmääramist. Kostja ei ole arvetele vastuväiteid esitanud 7 päeva jooksul arve väljastamisest. Hageja loeb arved kostja poolt aktsepteerituteks. Kostja ei andnud juhist lõpetada õigusteenuse osutamine tsiviilasjas nr 2-1131956. Hagejal ei olnud lepingu järgi kohustust hoiatada kostjat teise arve esitamisest. Hageja palub kostjalt välja mõista kliendilepingu ja VÕS §-de 619, 100, 101 lg 1 p 1, 108 ja 113 alusel võlgnevuse 1 131 eurot, 25. novembriks 2014 sissenõutavaks muutunud viivise summas 89,99 eurot ning viivise seaduses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni, kuid kokku mitte rohkem kui põhivõlgnevus.
2.Kostja hagi ei tunnistanud, palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja vastuse kohaselt ei ole vaidlust selle üle, et pooled sõlmisid 18. jaanuaril 2013.a kliendilepingu. Lepingu täitmise raames koostas ja esitas hageja vastuse M.K. 21. detsembri 2012.a määruskaebusele tsiviilasjas 2-11-31956. Tartu Ringkonnakohtu 16. septembri 2013.a määrusega jäeti M.K. määruskaebus rahuldamata ning menetluskulud apellatsiooniastmes M.K. kanda. Vastuse koostamise eest esitas hageja kostjale arve summas 663 eurot. Samas summas arve esitati ka teisele kliendile Ü.A.le. Advokaadibüroo nõudis tasu 17. jaanuaril, 18. jaanuaril ja 16. septembril tehtud töö eest summas 1 326 eurot, mis vastas töömahule 8 tundi ja 30 minutit tunnihinnaga 130 eurot. Kostja arvet ei tasunud, sest pidas seda ülemäära suureks ning leppis vandeadvokaat R. Taltsiga kokku, et oodatakse ära menetluskulu suuruse kindlaksmääramise määrus ja siis tasub kostja arve. Tartu Maakohtu 10. märtsi 2014.a määruse kohaselt rahuldati kostja ja Ü.A. menetluskulude kindlaksmääramise avaldus osaliselt. Kohus luges osutatud õigusabi mahu põhjendatud suuruseks 5,5 tundi ja sellest tulenevalt kummagi esindatava põhjendatud õigusabi kuluks 363 eurot ning mõistis selle summa nii kostja ja kui ka Ü.A. kasuks M.K.lt välja. Kostja on nõus nimetatud summa hagejale tasuma. Kostja ei tunnista hageja arvel nr XXXX märgitud õigusteenuste osutamise kokkuleppe sõlmimist. Kostja jaoks oli kohtuvaidlus lõppenud siis, kui jõustus Tartu Ringkonnakohtu
16.septembri 2013.a määrus. Arve teisel lehel oleva spetsifikatsiooni kohaselt on töö teostajaks
märgitud vandeadvokaat Margus Lentsius. Kostja ei ole M. Lentsiusega antud asjas suhelnud ning M. Lentsius ei ole kostjale õigusabi osutanud. Kostja vastuväidete kohaselt on menetluskulude rahalise kindlaksmääramise menetlus eraldiseisev menetlus, mille tõttu tuli kliendi ja advokaadi vahel tasukokkulepe sõlmida. Seda antud juhul ei tehtud. Kliendileping hõlmas ainult esindamist määruskaebuse menetlemisel maaja ringkonnakohtus. Kohtusse pöördumisega oma kliendi vastu on vandeadvokaat M. Lentsius tegutsenud vastuolus eetikakoodeksiga. See ei näe ette võimalust esitada kliendi vastu hagi ning sellist käitumist tuleb taunida.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 25. novembri 2014.a otsusega Advokaadibüroo Lentsius & Casus OÜ hagi Artur Sinilill vastu võlgnevuse nõudes osaliselt, mõistes Artur Sinilillelt Advokaadibüroo Lentsius & Casus OÜ kasuks hagi õigeksvõtu alusel välja võlgnevuse 363 eurot ja ajavahemiku 15. oktoober 2013.a kuni 24. november 2014.a eest sissenõutavaks muutunud viivise 33 eurot, kokku 396 eurot. Maakohus kohustas Artur Sinilille tasuma AB Lentsius & Casus OÜ kasuks alates 25. novembrist 2014.a kuni põhivõla täieliku tasumiseni viivist põhivõlgnevuse 363 euro jäägilt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui põhivõlgnevus. Maakohus mõistis välja Artur Sinilillelt AB Lentsius & Casus OÜ kasuks võlgnevuse 105 eurot ja ajavahemiku 15. oktoober 2013.a kuni 24. november 2014.a eest sissenõutavaks muutunud viivise 9,99 eurot. Alates 25. novembrist 2014.a tuleb põhivõlgnevuse 105 euro jäägilt tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui põhivõlgnevus. Maakohus leidis, et kostja on kõikides kohtule esitatud dokumentides tunnistanud kohustust hageja ees maksta 363 eurot. Samas ei ole kostja esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et ta on oma õigeksvõetud kohustuse täitnud. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks hagi õigeksvõtu alusel välja mõista kliendilepingust nr XXX, 18. jaanuar 2013.a tulenev võlg 363 eurot ning viivis rahalise kohustuse täitmata jätmise eest alates arve nr XXXX tasumise tähtaja möödumisest, so
15.oktoobrist 2014.a VÕS §-des 94 ja 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja sõlmis hagejaga kliendilepingu (tl 23-25). Lepingu p 3.1. kohaselt oli lepingu esemeks „Esindamine tsiviilasjas nr 2-11-31956 määruskaebuse menetlemisel Tartu Maakohtus ja Tartu Ringkonnakohtus (edaspidi Ülesanne).“. Maakohtu hinnangul on kostja ekslikul seisukohal, kui seob enda ja advokaadibüroo vahelise lepingu täitmise kohustuse tsiviilkohtumenetluses vastaspoolelt väljamõistetava menetluskulu suurusega. Sellisel alusel tasu suuruse kindlaksmääramist ei ole kokku lepitud poolte vahel sõlmitud kliendilepingus ning see ei tulene ka seadusest. Kostja on kokku leppinud õigusteenuse saamise hinnaga 130 eurot tunni eest, lisandub käibemaks (lepingu p 7.2.). Tartu Maakohtu
10.märtsi 2014.a määruses menetluskulude suuruse kindlaksmääramiseks on kohus vähendanud tunnihinda leides, et mõistlik ja põhjendatud tunnitasu on 110 eurot (määruse lk 6, tl 58). Kohtu nimetatud järeldus ei vabasta kliendilepingu poolt kohustusest tasuda temale osutatud õigusteenuse eest kokkulepitud hinnaga, so 130 eurot tunnis. Menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel hindab kohus vastaspoolelt väljamõistetavate menetluskulude suurust, st milline on eeldatav tunnitasu õigusteenuse osutamisel, millega vastaspool peab igal juhul arvestama. Millise tasu suuruse lepivad omavahel kokku teenuse tellija ja teenuse osutaja, see on nende läbirääkimise tulemus ja kohtu hinnangul klient sellisel juhul kohtu kaitset ei vaja, kui teenus on osutatud vastavalt lepingule. Isegi kui advokaadibüroo teenuse tunnihind on läbirääkimata tüüptingimus, on kliendil õigus otsustada, kas ta selle hinnaga sõlmib lepingu või mitte. VÕS § 42 lg 2 teise lause kohaselt ei vaadelda tüüptingimust ebamõistlikult kahjustavana,
kui see puudutab lepingu põhilist eset või hinna ja üleantu väärtust. Seega, kui tellija ei ole rahul kokkulepitud hinnaga, peab ta taotlema hinna alandamist või kahju hüvitamist põhjendusega, et teenuse osutaja on rikkunud kohustust (VÕS § 101 lg 1 p 5 või 5). Maakohus asus seisukohale, et teenuse osutamise mahtu on teatud reservatsiooniga võimalik kindlaks teha, lähtudes vastaspoolelt menetluskulude väljamõistmisel tehtud arvestusest. Vastaspool ei saa ette näha ajakulu, mis läheb kliendi ja esindaja vahelisele nõupidamisele, kliendi küsimustele vastamisele ja tema nõustamisele seoses kliendi kohtuasjaga. Sellest tulenevalt peab kohus andma hinnangu kõigile arve nr XXXX spetsifikatsioonis toodud toimingutele, ka nendele, mida menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel ei peetud mõistlikuks vastaspoolelt välja mõista: materjalide läbitöötamine, nõupidamine kliendiga
17.jaanuaril 2013.a; 17. ja 18. jaanuaril 2013.a vastuse koostamine maakohtule tsiviilasjas nr 211-31956 avaldaja määruskaebusele ja määruskaebuse esitamine kohtule; 16. septembril 2013.a Tartu Ringkonnakohtu 16. septembri 2013.a määruse läbitöötamine ja suhtlus kliendiga; ajakulu kostja osas (1/2) on 4 tundi 15 minutit. Kliendiga nõupidamisele kulunud aeg, samuti ringkonnakohtu määruse sisu ja edasise menetluse selgitamine tuleb kliendil (kostjal) hüvitada, olenemata selle kulu väljamõistmisest vastaspoolelt. Samas tuleb arvesse võtta, et advokaadibüroo esitas samas mahus ja summas arve ka teisele kliendile (Ü.A.), millest tulenevalt oli kogu väidetav töömaht 8,5 tundi. Kui lugeda eluliselt usutavaks kokku 1 tunni pikkune vähemalt kahel korral suhtlemine klientidega antud tsiviilasjas, 1 tunni pikkune aeg materjalide läbitöötamiseks ja 4 tunni pikkune aeg kahe esindatava ühise kirjaliku 5leheküljelise vastuse koostamiseks (kokku 6 tundi), siis on kohtu hinnangul põhjendatud hageja nõue kostjale esitatud arve nr XXXX tasumiseks 468 (6÷2×130×1,2) euro ulatuses. Maakohus mõistis kostjalt kliendilepingu ja VÕS § 619 alusel välja lisaks õigeks võetud 363 eurole (468363) 105 eurot, millele lisandub viivis kuni kohtuotsuse tegemiseni ja edasi kuni kohustuse kohase täitmiseni. Kohtuotsuse tegemise päevani, s.o 24. novembrini 2014.a kogunenud seadusega sätestatud viivise 9,99 eurot (105 eurot × 77 päeva × 0,023 % + 105 eurot × 180 päeva × 0,0226 % + 105 eurot × 148 päeva × 0,022 %) arve nr 201310010 tasumisega viivitamise eest mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja. Maakohus on seisukohal, et hageja ei ole tõendanud eraldi lepingu, lepingu lisa või kirjalikus vormis kokkuleppe olemasolu kostja esindamiseks seoses M.K. 30. septembri 2013.a taotlusega Tartu Maakohtu 22. novembri 2012.a kohtumääruse muutmiseks. Eelkõige on tegemist isiku esindamisega kohtus, milleks kliendilepingu p 4.2. nägi sõnaselgelt ette uue lepingu või lepingu lisa sõlmimist. Taotlust kohtumääruse muutmiseks ei saa käsitleda kliendilepingu punktis p 3.1.: „Esindamine tsiviilasjas nr 2-11-31956 määruskaebuse menetlemisel Tartu Maakohtus ja Tartu Ringkonnakohtus (edaspidi Ülesanne)“ hagejale antud ülesande osana. Eeltoodust nähtuvalt ei ole hagejal kostjalt 468 euro nõudmiseks (kliendi)lepingust tulenevat alust. Tl 41 oleva arve nr XXXX spetsifikatsioonist ei nähtu esindaja nõupidamist/kohtumist kostjaga enne M.K. 30. septembri 2013.a taotlusele vastuse koostamisele asumist. Samuti ei ole kohtule esitatud hageja ja kostja muud võimalikku infovahetust e-kirjade või muu kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis tõenditega. 04. novembril 2013.a koostatud vastuse p 1.4 kohaselt „Tartu Maakohus edastas puudutatud isikutele 14. oktoobril 2013.a. avaldaja taotluse ning andis 20-päevase tähtaja omapoolse seisukoha esitamiseks.“ Hageja ei ole põhjendanud, miks ta enne käsundita asjaajamisele asumist ei teatanud sellest kavatsusest kostjale ning ei oodanud ära kostja otsust. A. Sinilill võis otsustada ise vastata taotlusele või otsustada jätta ka vastus esitamata. Seega hageja ei teinud midagi kostja kasuks, mis võimaldaks tuvastada käsundita asjaajamise ja millest tulenevalt oleks hagejal seadusest tulenev alus mõistliku tasu saamiseks.
Hageja poolt kohtule vastuse esitamisega ei hoidnud A. Sinilill kokku oma rahalisi vahendeid, et võiks arutleda kostja alusetu rikastumise võimaluse üle, sest kohtule ei ole tõendatud, et A. Sinilill üldse soovis kasutada õigusteenust taotlusele vastamisel.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Advokaadibüroo Lentsius & Casus OÜ esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 25. novembri 2014.a otsuse tühistamist osaliselt ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada kogu nõude ulatuses. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on maakohtu poolne materiaal- ja menetlusõiguse normide rikkumine toonud kaasa ebaõige kohtuotsuse. Maakohus on otsuse tegemisel oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme, hinnates tõendeid vastuolus TsMS § 232 lg-ga 1, mistõttu ei ole kohtuotsus seaduslik ega põhjendatud TsMS § 436 lg 1 tähenduses; 2) on maakohus asunud käsunduslepingu täitmise vaidluses alusetult hindama kostjale osutatud teenuse põhjendatust ja asunud olemuslikult läbi viima tsiviilasja nr 2-11-31956 menetluskulude kindlaksmääramise menetlust olukorras, kus tasu suurus oli kindlaks määratud; 3) on maakohus vääralt leidnud, et arvel nr XXX kajastatud õigusteenuse osas ei olnud poolte vahel kliendi- ehk käsunduslepingut sõlmitud; 4) eksis maakohus hageja nõuet lahendades oluliselt VÕS §-de 619 ja 627 kohaldamisel, samuti jäeti kohaldamata VÕS § 628; 5) on ebaõige kohtuotsusest tuletatav käsitlus, mille kohaselt ei ole tasu suurust kindlaks määratud. Pooltevahelise lepinguga ei seatud A. Sinilille poolt apellandile makstava tasu suurust sõltuvusse ei tsiviilasjas nr 2-11-31956 tehtavatest lahenditest; 6) on kliendil lepingu punkti 7.4 kohaselt kohustus maksta tasu advokaadibüroo poolt esitatud arvete alusel kõigi kuni lepingu lõppemiseni või ülesütlemiseni teostatud tööde eest. Kostja ei esitanud kliendilepingu punkti 7.3 kohast pretensiooni, mistõttu on arve nr 201310010 vastu võetud ja tööd aktsepteeritud; 7) on maakohus jätnud kohtuotsuses käsitletama apellandi väited poolte kokkuleppe osas ega ole väidetega arvestamata jätmist põhjendanud, rikkudes oluliselt TsMS § 442 lg-st 8 tulenevat kohustust mittenõustumist põhjendada; 8) ei ole kostja vaidlustanud temale osutatud õigusteenuse mahtu 4 tundi ja 15 minutit, mille eest apellant esitas arve nr XXXX. Arvel kajastatud tööd on kostja poolt vastu võetud pretensioonideta, mistõttu on kostjal kohustus arve tasuda; 9) leppisid pooled kliendilepingus kokku tasu arvestamise ja maksmise, samuti pretensioonide esitamise korras, seega oleks maakohus pidanud jõudma järeldusele, et VÕS § 619 ning kliendilepingu punktide 7.1 kuni 7.4 alusel on hagejal kostja vastu arve nr XXX tasumise nõue summas 663 eurot, mistõttu oleks maakohus pidanud hageja nõude rahuldama täies ulatuses; 10) asus maakohus väärale seisukohale, et õigusteenuse osutamiseks, millise eest hageja nõuab tasumist arve nr XXXX alusel, ei ole poolte vahel sõlmitud lepingut, mistõttu pole hagejal õigust lepingu alusel tasu nõuda; 11) on maakohus vääralt tõlgendanud kliendilepingut ning eksinud VÕS § 29 kohaldamisel. Sama tsiviilasja raames täiendavate menetlustoimingute tegemine ei ole uus ülesanne, mille vastuvõtmine nõuaks eraldi lepingu sõlmimist;
12) jättis maakohus tähelepanuta lepingu punkt 4.1, mille kohaselt oli hagejal õigus esindada kostjat kõikide toimingute tegemisel, mis on seotud lepingus nimetatud ülesande täitmisega. Kliendileping sõlmiti olukorras, kus M.K. oli esitanud kostja ja Ü.A. vastu avalduse kinnisasjale juurdepääsu määramiseks, Tartu Maakohus määras juurdepääsu tähtajalisena ning M.K. soovis määruskaebusega tähtajatut juurdepääsu. Vastuses määruskaebusele asusid kostja ja Ü.A. seisukohale, et Tartu Maakohus oli juurdepääsu õigesti määranud tähtajalisena. Teisisõnu oli tsiviilasja nr 2-11-31956 määruskaebemenetlus suunatud sellele, et Tartu Maakohtu 22. novembri 2012.a määrus, millega määrati juurdepääs kostjat ja Ü.A. rahuldavatel tingimustel, jääks kehtima; 13) oli vastuse koostamine M.K. taotlusele tähtaja pikendamiseks hõlmatud kliendilepingu punktiga 4.1, kujutades endast vajalikku toimingut, milline on suunatud kliendilepingus nimetatud ülesande täitmisele; 14) on maakohtu viited käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätetele üllatavad, kuivõrd maakohus ei arutanud pooltega (ega teatanud kirjalikult pooltele) eelnevalt võimalust sisustada hageja tegevust kas käsundita asjaajamisena või aluseta rikastumisena. Liiati, olukorras, kus hageja ja kostja on sõlminud käsunduslepingu, välistab VÕS § 1044 selgesõnaliselt muul alusel nõuete esitamise; 15) on maakohus valesti määranud kindlaks menetluskulud. Kuivõrd kostja poolt esitatud menetlusdokumente oli mingis ulatuses koostanud vandeadvokaat R. Talts, ei ole kostja tõendanud advokaat V. Murde poolt osutatud õigusabi mahtu ega tema osalemist viidatud menetlusdokumentide koostamisel.
5.Artur Sinilill vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud apellandi kanda. Vastuväidete kohaselt: 1) on maakohtu 25. novembri 2014.a otsuses põhjalikult ja arusaadavalt hinnatud hageja ja kostja väiteid ning tõendeid ja tehtud sellest tulenevalt õige ja tasakaalustatud otsus; 2) ei nõustu vastustaja apellandi seisukohaga, et kliendil ei ole õigust vaidlustada õigusteenuse arveid kui need on põhjendamatult suured. Vastustaja on seda teinud leides, et temalt soovitakse liiga suurt tasu ja maakohus on õigesti hinnanud tehtud töö mahtu ja ajalist põhjendatust; 3) ei ole vastustaja nõus apellandi väidetega hageja ja kostja vahel sõlmitud kliendilepingu punkti 4.2. tõlgendamise osas; 4) jääb vastustaja arve nr XXX osas varasemates menetlusdokumentides toodud seisukohtade juurde.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise ja menetlusnormi rikkumise tõttu osaliselt tühistada osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohus peab võimalikuks teha TsMS 657 lg 1 p 2 alusel tühistatud osas uus otsus asja maakohtule uueks arutamiseks saatmata. Ringkonnakohus leiab, et Advokaadibüroo Lentsius & Casus OÜ apellatsioonkaebus on põhjendatud osaliselt. Lisaks maakohtu otsuses märgitule kuulub kostjalt hageja kasuks täiendavalt väljamõistmisele 195 eurot. Arve nr XXX tuleb kostjal tasuda täies ulatuses (summas 663 eurot), kuid arve nr XXX osas (summas 468 eurot) jättis maakohus põhjendatult hagi rahuldamata.
Ringkonnakohus jätab muutmata kohtuotsuse resolutsiooni p-d 2-4, mille kohaselt mõisteti kostjalt välja võlgnevus 363 eurot õigeksvõtu alusel ja sellelt summalt arvestatud seadusjärgne viivis, kuid arvestab sissenõutavaks muutunud viivise välja ringkonnakohtu otsuse tegemise aja seisuga.
7.Käesoleval juhul on pooled sõlminud 18. jaanuaril 2013.a õigusteenuse osutamise lepingu nr XXX, mille kohaselt oli õigusteenuseks vastustaja ja Ü.A. esindamine tsiviilasjas nr 2-1131956 määruskaebuse menetlemisel Tartu Maakohtus ja Tartu Ringkonnakohtus tunnihinnaga 130 eurot, millele lisandub käibemaks (kliendilepingu p-d 3.1 ja 7.2). Nimetatud lepingu sõlmimise üle vaidlus poolte vahel puudub. Apellant väljastas 07. oktoobril 2013.a vastustajale arve nr XXX summas 663 eurot maksetähtajaga 14. oktoober 2013.a ja 12. veebruaril 2014.a väljastas apellant vastustajale arve nr XXX summas 468 eurot maksetähtajaga 19. veebruar 2014.a. Vastustaja on kinnitanud, et on väljastatud arved kätte saanud, kuid ei ole arveid tasunud. Vastustaja on tunnistanud võlgnevust 363 euro ulatuses.
8.Seonduvalt arvega nr XXX nõustub ringkonnakohus apellandiga, et maakohus on asunud käsunduslepingu täitmise vaidluses alusetult hindama vastustajale osutatud teenuse põhjendatust ja asunud olemuslikult läbi viima tsiviilasja nr 2-11-31956 menetluskulude kindlaksmääramise menetlust olukorras, kus tasu suurus tulenes pooltevahelisest lepingust.
8.1.Poolte vahel puudub vaidlus, et apellandil oli vastavalt sõlmitud kliendilepingule õigus esitada 07. oktoobril 2013.a arve nr XXX osutatud õigusteenuse eest määruskaebemenetluses tsiviilasjas nr 2-11-31956. Vastustaja on väitnud, et keeldus arve tasumisest, sest pidas tasu suurust ülemääraseks ja leppis vandeadvokaat Raul Taltsiga kokku, et oodatakse ära menetluskulu rahalise kindlaksmääramise määrus ja siis tasub vastustaja arve. Apellant eitab nimetatud kokkuleppe sõlmimist. TsMS § 230 lg 1 kohaselt tuleb menetlusosalisel tõendada neid asjaolusid, millele tuginevad esitatud nõuded ja vastuväited. TsMS § 230 lg 2 sätestab, et tõendeid esitavad menetlusosalised. Käesoleval juhul ei ole vastustaja esitanud tõendeid, millest nähtuks kokkuleppe sõlmimine ega ka esitatud arve vaidlustamine. Vastavalt poolte vahel sõlmitud kliendilepingu punktile 7.3 oli vastustajal õigus vaidlustada arve kolme tööpäeva jooksul alates arve saamisest kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Vastustaja ei ole esitanud kohtule tõendeid arve kirjalikult taasesitatavas vormis vaidlustamise kohta.
8.2.Vastustaja väited, et tsiviilasjas nr 2-11-31956 on maakohus vähendanud vastustaja põhjendatud ja vajalikke menetluskulusid, ei ole käesolevas vaidluses asjakohased. Tsiviilasjas nr 2-11-31956 menetluskulude kindlaksmääramisel ei olnud kohus seotud poolte vahel sõlmitud kliendilepingus sisalduvate kokkulepetega. Apellandi ja vastustaja vahel on sõlmitud kliendileping, mille alusel osutati vastustajale õigusteenust tunnihinnaga 130 eurot, millele lisandub käibemaks. Vastustaja võttis kliendilepingu sõlmimisel kohustuse tasuda osutatud teenuse eest vastavalt väljastatud arvele. Arvega mittenõustumisel oli vastustajal võimalus arve vaidlustada, vastustaja seda ettenähtud aja jooksul ei teinud. Seega lähtudes kliendilepingu punkti 7.3 viimasest lausest, kui klient ettenähtud aja jooksul (3 tööpäeva) arvet ei vaidlusta, loetakse, et klient on arvega nõustunud ja ülesande täitmine on kliendi poolt vastu võetud. Asja materjalidest ei nähtu, et poolte vahel oleks olnud täiendav kokkulepe, et õigusabi teenuse eest tasumine toimub kohtu poolt menetluskulu rahalise kindlaksmääramise määruse alusel või et lepingu järgi advokaadi poolt osutatava teenuse maksumus sõltuks sellest, missuguses ulatuses loeb kohus õigusabile tehtud kulutused vajalikuks ja põhjendatuks. Apellant ei ole erinevalt vastustaja poolt väidetust asunud seisukohale, nagu puudunuks vastustajal (kliendil) õigus vaidlustada esitatud arveid. Arvete vaidlustamise võimalus oli vastustajale tagatud kliendilepingu alusel (p 7.3). Samuti tuleneb advokatuuriseaduse §-st 64, et juhul kui klient leiab, et advokaaditasu või õigusteenuskulu nõue ei ole põhjendatud, võib ta
selle vaidlustada advokatuuri aukohtus. Vastustaja seda võimalust ei kasutanud ning vaidlustamistähtaja möödudes tekkis apellandil õigustatud ootus, et tema poolt osutatud teenuse maht ja arve on vastustaja poolt heaks kiidetud ning väljastatud arve kuulub vastustaja poolt tasumisele.
8.3.Vastustaja ei ole esitanud pretensioone temale arve nr XXX alusel osutatud teenuse mahu ja kvaliteedi osas. Teenuse tunnihinnas 130 eurot, millele lisandub käibemaks, on pooled kokku leppinud kliendilepingu sõlmimisel. VÕS § 619 kohaselt, kui käsunduslepinguga kohustub üks isik (käsundisaaja/advokaat) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja/klient) teenuseid (täitma käsundi), tuleb käsundiandjal maksta selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. Käesoleval juhul puudub vaidlus, et vastustajale on apellant teenust osutanud, vastustaja ei ole teenuse osutamist ja arvet nr XXX ettenähtud aja jooksul vaidlustanud ja tasu maksmises on pooled kliendilepingus kokku leppinud, seega on vastustaja kohustatud tasuma arve nr XXX kogu ulatuses, s.o summas 663 eurot koos käibemaksuga. Ringkonnakohus märgib, et menetluskulude rahalise kindlaksmääramise menetluses hindab kohus küll menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust, kuid seda kontekstis, missuguses ulatuses tuleb vastaspoolel menetluskulud hüvitada.
9.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et apellandi poolt esitatud arve nr XXX ei ole esitatud seoses kliendilepinguga määratud ülesande täitmisega. Kõnealust arvet puudutavas osas ei ole hagi põhjendatud ja maakohus jättis selle vastavas osas õigesti rahuldamata.
9.1.Kliendilepingu p 3.1 kohaselt tuli apellandil vastustajat esindada tsiviilasja nr 2-11-31956 määruskaebuse menetlemisel Tartu Maakohtus ja Tartu Ringkonnakohtus. Asja materjalidest nähtuvalt sõlmiti kliendileping 18. jaanuaril 2013.a, s.o pärast seda, kui maakohus oli teinud oma 22.11.2012.a määruse, mille peale avaldaja esitas määruskaebuse. Kliendilepingu raames tegi advokaat arve nr XXX spetsifikatsioonis märgitud toimingud (tl 39), s.o pidas kliendiga nõu ja töötas läbi tsiviilasja materjalid ja koostas vastuse avaldaja (M.K.) 21.12.2013.a määruskaebusele ning seejärel tutvus Tartu Ringkonnakohtu 16.09.2013.a määrusega ning selgitas selle sisu kliendile.
9.2.Ringkonnakohus leiab, et arvestades kliendilepingu p-s 3.1 märgitut, mille kohaselt on lepingu ülesanne määratletud kindlapiiriliselt (s.o määruskaebuse menetlemine maakohtus ja ringkonnakohtus), sai kliendil pärast ringkonnakohtu 16.09.2013.a määruse tegemist tekkida õigustatud arusaam, et vaidlus on kohtu poolt lahendatud ning täiendavaid kulusid õigusabile tal selle asjaga seoses eelduslikult teha ei tule. Vaidlust ei ole selles, et kliendileping ei oleks automaatselt laienenud määruskaebemenetlusele Riigikohtus (juhul, kui avaldaja oleks esitanud ringkonnakohtu 16.09.2013.a määruse peale määruskaebuse Riigikohtule). Ehkki arve nr XXX spetsifikatsiooni kohaselt suhtles advokaat kliendiga muuhulgas menetluse edasise kulgemise osas, puuduvad andmed selle kohta, kas advokaat selgitas kliendile ka hagita menetluse eripära, mille kohaselt on avaldajal võimalik taotleda asjas tehtud määruse muutmist isegi pärast selle jõustumist (TsMS § 480 lg 1 teine lause, TsMS § 6185). Seega võis asjaolu, et hagita menetlus jätkus pärast kohtulahendit, osutuda kliendile üllatuslikuks.
10.Tõlgendades kliendilepingut (eelkõige selle p 3.1) vastavalt VÕS §-le 29 leiab ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga, et pooltel puudus kokkulepe selle kohta, et leping laieneb ka võimalikele avaldustele, mida võidakse esitada asjas tehtud kohtulahendi (-määruse) muutmiseks.
10.1.Ringkonnakohtu arvates tuleb kliendilepingu sisu tõlgendamisel arvestada advokaadibüroo kui professionaalse õigusteenuse pakkuja ning kliendi kui tarbija (VÕS § 34) vahelise suhte eripära. Pooltevahelise lepingu p 3.2 kohaselt hõlmab õigusabi osutamine endas ka
advokaadibüroo poolt kliendi teavitamist ülesande täitmisega seotud tegevustest. Samuti peab VÕS § 624 lg 1 kohaselt käsundisaaja teatama käsundiandjale kõigist käsundi täitmisega seotud olulistest asjaoludest, eelkõige nendest, mis võivad ajendada käsundiandjat juhist muutma, samuti andma käsundiandja nõudmisel talle teavet käsundi täitmise kohta.
10.2.Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus kliendil võis tekkida põhjendatud ootus, et ülesanne on täidetud ning tal ei teki tsiviilasjaga nr 2-11-31956 seoses täiendavaid õigusabikulusid ilma tema sellekohase tahteavalduseta (juhiseta), lasub ülesande sisu täpsustamisega seonduv riisiko advokaadibürool. Seega tulnuks advokaadil enne täiendavate, arve nr XXX spetsifikatsioonil märgitud õigusabitoimingute tegemist pöörduda kliendi poole täpsustamaks, kas klient soovib kliendisuhte jätkumist.
10.3.Iseenesest on õige apellandi seisukoht, et jätkuv õigusteenuse osutamine, s.o M.K. poolt esitatud juurdepääsu tähtaja pikendamise taotlusele vastamine, oli puutumuses tsiviilasja nr 211-31956 menetlemisega ning advokaadi poolt tehtud õigusabitoimingud vastasid kliendi huvidele. Ringkonnakohtu arvates ei tulene sellest siiski automaatselt, et pooled olid kokku leppinud õigusteenuse osutamises ka pärast asja lahendamist ringkonnakohtu 16.09.2013.a määrusega. Ringkonnakohus jääb eelpool väljendatud seisukohale, et kliendilepingu p-s 3.1 oli osutatava õigusteenuse maht kokku lepitud kindlapiirilisena ning täiendavate toimingute tegemine tulnuks advokaadil kliendiga eelnevalt kooskõlastada. Seda tegemata väljus apellant arvel nr XXX näidatud toiminguid tehes vastustajaga sõlmitud kliendilepingu piiridest.
10.4.Kuna arvel nr 201402021 näidatud toimingute osas puudus pooltel kokkulepe, siis ei ole apellandil alust nõuda vastustajalt nimetatud arve tasumist ning selles osas jättis maakohus põhjendatult hagi rahuldamata. Arve nr XXX tasumine ei muutunud kostjale (vastustajale) kohustuslikuks ainuüksi seetõttu, et ta ei vaidlustanud arvet kliendilepingu p-s 7.2 sätestatud tähtaja (3 tööpäeva) jooksul ja korras (kirjalikult taasesitatavas vormis). Ringkonnakohtu arvates ei ole alusetult esitatud arve vaidlustamata jätmine käsitatav vastustaja poolse aktseptina, millega vastustaja kaudselt (TsÜS § 68 lg 3) avaldas nõustumust kliendilepingu punktis 3.1 sätestatud ülesande laiendamisega.
11.Ringkonnakohtu arvates ei ole pooltevahelises suhtes asjakohased käsundita asjaajamise ega alusetu rikastumise sätted. Advokaadi ja kliendi vaheline õigussuhe on oma olemuselt lepinguline suhe ning ka advokatuuriseaduse kohaselt toimub õigusteenuse osutamine kliendilepingu alusel (AdvS § 55). Käesoleval juhul puudub vaidlus selles, et pooled sõlmisid
18.jaanuaril 2013.a kirjaliku kliendilepingu nr 08-2013/RT. Asjaolu, et tekkis hagita menetluse eripärast tingitud ebaselgus kokkulepitud ülesande mahu osas, ei anna alust lugeda väljaspool kliendilepingut tehtud õigusabitoimingute puhul tekkinuks poolte vahel lepinguväline võlasuhe ega mõista kliendilt välja tasu käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätete alusel. Kuna advokaadibürool oli nii lepingu p 3.2 kui ka VÕS § 624 alusel kohustus teavitada klienti ülesande täitmisega seotud tegevustest ja olulistest asjaoludest, siis lasub advokaadibürool endal riisiko täpsustamaks lepingu sisu.
12.Hagiavalduses on taotletud tasumata arvetelt viivise väljamõistmist VÕS § 113 lg 1 ja § 94 sätestatud korras. Arve nr XXX maksetähtaeg saabus 14. oktoobril 2013.a. Kliendilepingus ega arvel ei ole märgitud viivise määra. Riigikohus on tsiviilasja nr 3-2-1-7009 p-s 14 asunud seisukohale, et VÕS § 113 järgi ei sõltu viivisenõude maksmapanek sellest, kas viivisenõudest enne teavitatakse või mitte. Seega on apellandil õigus nõuda viivist VÕS § 113 lg 1 ja § 94 alusel ja sätestatud määras. Perioodi eest 15.10.2013.a kuni 07.07.2015.a on võlgnevuselt 363 eurot kogunenud sissenõutavaks muutunud viivist kokku summas 51 eurot, sh maakohtu otsuse tegemise aja seisuga 33 eurot ning alates 25.11.2014.a kuni 07.07.2015.a 18 eurot.
Ülejäänud võlgnevuselt summas 300 eurot kuulub perioodi eest 15.10.2013 kuni 07.07.2015.a välja mõistmisele sissenõutavaks muutunud seadusjärgne viivis summas 42,40 eurot järgneva arvestuse alusel: 1) 15.10.2013 kuni 31.12.2013 viivisemäär aastas 8,50%, s.o 0,023 % päevas × 300 × 78 = 5,4 eurot; 2) 01.01.2014 kuni 30.06.2014 viivisemäär aastas 8,25%, s.o 0,023 % päevas× 300 ×181 = 12,5 eurot; 3) 01.07.2014 kuni 31.12.2014 viivisemäär aastas 8,15%, s.o 0,022 % päevas × 300 × 184 = 12,14 eurot; 4) 01.01.2015 kuni 30.06.2015 viivisemäär aastas 8,05%, s.o 0,022 % päevas × 300 × 181 = 11,9 eurot; 5) 01.07.2015 kuni 07.07.2015 viivisemäär aastas 8,05%, s.o 0,022 % päevas × 300 × 7 = 0,46 eurot. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamiseks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist mitte kindla summana, vaid protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja taotlus viivise väljamõistmiseks kuni kohustuse kohase täitmiseni on seaduslik ja põhjendatud ning kuulub rahuldamisele.
13.Maakohus rahuldas hagi osaliselt (41,4 % ulatuses) ning jaotas sellele vastavalt ka menetluskulud ning määras ühtlasi TsMS § 405 lg 1 p 3 alusel kindlaks ka menetluskulude rahalise suuruse. Ringkonnakohtu otsusega rahuldatakse hageja 1131 euro suurune põhivõla nõue 58,6 % ulatuses ning sellest lähtudes tuleb TsMS § 173 lg 3 alusel muuta menetluskulude jaotust. Ringkonnakohus leiab, et arvestades vaidluse olemust ja hagi rahuldamise ulatust maa- ning ringkonnakohtus, tuleb asjas kantud menetluskulud jätta TsMS § 163 lg 1 alusel kummagi poole enda kanda. Kuna vastaspoole menetluskulud ei kuulu teiselt poolelt väljamõistmisele, ei pea ringkonnakohus vajalikuks analüüsida apellatsioonkaebuses esitatud väiteid seoses vastustaja poolt maakohtus kantud õigusabikulude põhjendamatusega.
Andra Pärsimägi
Kersti Kerstna-Vaks
Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.