Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

KIRJELDAV OSA

TsMS § 444 lg 3 alusel jätab kohus käesolevast otsusest välja kirjeldava osa.

KOHTU PÕHJENDUSED

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 näeb ette, et kui kostja ei ole hagile vastanud, võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Kuivõrd kohtule ei ole teada kostja tegeliku elukoha ja toimivate sidevahendite andmeid on hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõue kostjale avalikult kätte toimetatud Tartu Maakohtu 25. mai 2015. a määruse väljavõtte avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded

Kohus leiab, et hageja intressi nõue ei ole õiguslikult põhjendatud. Intress võib olla nii tasu raha kasutamise eest, so kasutusintress, kui ka rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral rakendatav õiguskaitsevahend, so viivis. Kasutusintressi on võimalik nõuda aja eest, mil isik on lepingu järgi õigustatud raha kasutama. Viivist saab VÕS § 113 lg 1 järgi nõuda aga alates raha tagasimaksmise kohustuse rikkumisest. Seega ei saa mõlemat nõuda sama ajavahemiku eest. Hagiavaldusest nähtub, et hageja on intressi summas 74,68 eurot arvestanud alates põhivõla tasumise kohustuse rikkumisele järgnevast päevast 11. maist 2012 kuni 13. maini 2013 (369,94 * 367 * 0,055 / 100). Hageja on arvutanud viivist summas 210,51 eurot samuti alates 11. maist 2012 kuni 16. märtsini 2015 (369,94 * 1039 * 0,055 / 100). Hageja on seega arvestanud nii intressi kui ka viivist alates põhivõla tagasimaksmise kohustuse rikkumisele järgnenud päevast, so alates 11. maist 2012, kogu põhivõla summalt. Ajavahemik, millelt hageja on arvestanud kasutusintressi, kattub täielikult ajavahemikuga, millelt hageja on arvestanud viivist. Selline nõue ei saa olla õiguslikult põhjendatud. Nagu eespool toodud jääb hagist ebaselgeks, kas kogu põhivõlg muutus sissenõutavaks 11. mail 2012 või muutus hageja põhivõla nõue sissenõutavaks järk järgult osamaksete sissenõutavaks muutumisega ning lõplikult lepingu ülesütlemisega 14. oktoobril 2013. Esimesel juhul oleks tervikuna õiguslikult põhjendamatu hageja kasutusintressi nõue, kuivõrd selle nõudmiseks pärast maksetähtpäeva saabumist ei ole õiguslikku alust. Teisel juhul on osaliselt õiguslikult põhjendamatud nii viivitusintressi kui ka kasutusintressi nõue. Kuivõrd viivist ei saa nõuda põhivõla osalt, mis ei olnud veel sissenõutavaks muutunud ning kasutusintressi põhivõla osalt, mis oli sissenõutavaks muutunud. Kuivõrd hageja ei ole hagis osamaksete suurusi välja toonud, ei ole võimalik kindlalt öelda, millises summas on põhjendamatu viivitusintress ja millises kasutusintress. Samas kuivõrd viivise ja kasutusintressi määr kattuvad, kattub põhjendamatu nõude suurus kasutusintressi nõude suurusega 74,68 eurot. Seega ei ole hageja intressinõue selle summa ulatuses põhjendatud. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine Menetluskulud tuleb TsMS § 163 lg 1 järgi jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagi rahuldatakse ligikaudu 90% ulatuses. Hagi kohaselt palub hageja mõista kostjalt välja hageja menetluskulud summas 413 eurot, sh riigilõiv 125 eurot ja esindajatasu 288 eurot. Hageja esindajakulu 288 eurot sisaldab käibemaksu. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus TsMS § 175 lg 1 esimese lause alusel kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Juhindudes TsMS § 174 lg-st 10 ning võttes arvesse asjaolu, et hageja ei ole kinnitanud, et hageja ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada, leiab kohus, et hageja poolt kantud õigusabikulu ei ole põhjendatud käibemaksu sisaldavas osas, so 48 euro ulatuses. Kuivõrd tegemist on lihtsa tüüphagiga, milliseid hageja on esitanud sadu, siis kohtu hinnangul on arvestades tsiviilasja keerukust ning hagiavalduse ja hagi aluseks olevate materjalide mahtu hageja nõutud esindajatasu suurus ebamõistlikult suur. Arvestades sarnastes asjades (nt Tartu Maakohtu 17. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-56822) esitatud esindajakulu nõudeid on kohtu hinnangul põhjendatud kulu 95 eurot. Hageja menetluskulud koosnevad seega hagilt tasutud riigilõivust summas 125 eurot ja esindajatasust summas 95 eurot, kokku 220 eurot. Kohus jätab hageja menetluskuludest 90% kostja kanda ja 10% hageja enda kanda. Seega tuleb kostjalt välja mõista hageja menetluskulu 198 eurot. Kostja menetluskulud jätab kohus kostja kanda. Arvestades asjaolu, et kostja ei ole menetluses osalenud ega hagile vastanud, ei saa tal menetluskulusid tekkinud olla. Lähtudes hageja vastavast taotlusest ning TsMS § 177 lõikest 4, leiab kohus, et kostjal tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda käesoleva lahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

/allkirjastatud digitaalselt/ Vahur-Peeter Liin Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.