2-14-53935/60 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja - lahend.ee

tulenevat võlgnevust vähendati tagatiste müügist saadud vahenditest ning M. O.i poolt pärast laenulepingu ülesütlemist tasutud summa ulatuses. Kostjad on jätnud laenulepingust tulenevad kohustused täitmata, seega rikkunud kohustust VÕS § 100 mõttes. 1.5 Laenulepingu üldtingimuste § 11 lg 2 tulenevalt on hagejal õigus makseviivituse tõttu laenuleping üles öelda ja nõuda laenu ennetähtaegset tagastamist kui kostjad on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolmel viimasel tagasimakse tähtpäeval tasumisele kuulunud summade tasumisega. Kostjatele saadeti teade laenulepingu ülesütlemise kohta, andes kostjatele aega kaks nädalat võlgnevuse tasumiseks. Vastavalt üldtingimuste § 13 lg 2 loetakse hageja poolt kostjatele saadetud teade üleantuks seistmendal päeval pärast postitamist kostjate viimati teavitatud aadressil. Kostjad tasusid laenulepingu kehtivuse ajal hagejale kokku põhiosa katteks 1 279, 10 eurot ning pärast laenulepingu ülesütlemist 1 499, 65 eurot. 1.6 Laenuleping on lõppenud erakorraliselt ning VÕS § 82 lg 7 kohaselt on kohustus summas 29 415, 59 eurot (põhinõue) muutunud sissenõutavaks. Vastavalt üldtingimuste § 4 lg 2, kuulus iga kuu laenu tagasimaksmise tähtpäeval tasumisele laenuintress, mida arvestatakse § 4 lg 1 alusel 360 –päevase aasta baasil ja laenulepingu p 5.15.3 toodud määras (marginaal 2% + baasintressimäär). Intressi arvestati laenulepingu kehtivuse ajal 5 642, 62 eurot, kostjad tasusid sellest 4 008, 25 eurot. Enne laenulepingu ülesütlemist oli kostjate intressivõlg hageja ees 1 634, 37 eurot. Laenumaksete tagasimaksega viivitamisel tuli kostjatel tasuda viivist üldtingimuste § 3 lg 6 ja hinnakirjas toodud määras. Laenulepingu kehtivuse ajal kogunes kostjatel viivis 14, 44 eurot (kuni lepingu lõppemiseni). Laenulepingu ülesütlemisega muutus sissenõutavaks kogu laenusumma ning alates lepingu lõppemisele järgnevast päevast kuni kohase täitmiseni on hagejal õigus nõuda viivist, mis kuni hagi esitamiseni on 19 285, 17 eurot (võttes arvesse VÕS § 94 lg 1 toodud intressimäära). Hageja palub välja mõista kostjatelt solidaarselt 50 332, 13 eurot (millest 29 415, 59 eurot on põhinõue ja 20 916, 59 eurot kõrvalnõuded (viivis 19 285, 17 eurot ja intress 1 634, 37 eurot) ja menetluskulud jätta kostjate kanda solidaarselt. 1.7 Hageja ei nõustu kostja vastuväidetega ja viitab VÕS § 8 lg 2, mille kohaselt on leping pooltele täitmiseks kohustuslik. Tulenevalt VÕS § 396 lg 1, on laenusaaja põhikohustus laenu tagstamise samas summas, mis on laenuna saadud. Rahalise kohustuse täitmata jätmine ei ole vabandatav ning ka tagatise väärtuse vähenemine ei vabasta laenuvõtjat laenu tagastamise kohustusest. Ei saa pidada ettenägematuks, et tagatise väärtus võib muutuda kuna üldteadaolevalt kinnisvara väärtus on muutuv. Kostja majanduslik olukord kuulub tema enda mõjusfääri ning kostjal oli võimalus leida endale tasuvam sisstulekuallikas. Makseraskusi ei saa pidada vabandatavateks. Tehingud ei tehtud kostjatele ebasoodsatel tingimustel. Täidetud ei ole heade kommete vastasust tingivad objektiivsed asjaolud. Poolte vastastikuste kohustuste väärtus ei ole heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Vara müügihinna osas märgib hageja, et vara müüdi täitemenetluses, mille eesmärk on võimalikult kiiresti ning võimalikult suures ulatuses saada sissenõudja nõue rahuldatud. Müügi hetkeks oli täitemenetlus kestnud 4-5 aastat, mistõttu ei saa väita, et müük toimus turuhinnast madalama kiirmüügiga. Teatavasti võimaldab TMS vara ka võlgnikul endal müüa. Hagejale ei ole teada asjaolusid, et kostjal oleks mingil viisil olnud takistatud leida varale ostja, kes oleks tasunud vara eest kõrgemat hinda. Samuti ei ole hagejale teada, et kostja oleks vaidlustanud kohtutäituri tegevust või otsuseid täitemenetluse läbiviimisel. Laenulepingu sõlmimise hetkel ei olnud hagejal kahtlusi kostjate maksevõimelisuses.

2.Kostja M. O. (kostja 1) hagi ei tunnista ja vaidleb sellele vastu. Kostja palub jätta hagi täies ulatuses rahuldamata või alternatiivina kui kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt, vähendada viiviseid 0 (nullini). 2.1 Kostjate võetud eluasemelaenu sihtotstarve oli osta ja renoveerida kinnistu aadressil Võidu 18, Avinurme. Laenulepingus märgitud sihtotstarbel kostjad saadud laenu ka kasutasid. Laenusummaga osteti kinnistu kostjate ühisomandisse. Paraku purunes kostjate abielu. Kostja A. O. (kostja 2) otsustas asuda elama Soome Vabariiki. Kostja 2 ei täitnud ühtegi laenulepingust tulenevat kohustust. Kostjal 1 oli alates laenulepingu sõlmimisest soov ja initsiatiiv välja ehitada ja arendada toimiv ja töötav kõrts. Kostja 1 renoveeris üksi kinnistu, investeeris vajalikku sisustusse ja tehnikasse, samuti tasus ainuisikuliselt kogu laenulepingu ajaperioodil laenumakseid. Kostja 1 ülalpidamisel oli kolm alaealist last, kellele kostja 2 ülalpidamist anda ei suvatsenud. 2008. aastal sattus nii kostja 1 ise makseraskustesse ning ei olenud enam suuteline ainuisikluliselt kostjate solidaarkohustust hageja ees täitma. 2.2 Hagejapoolsest laenulepingust ülesütlemisest sai kostja 1 teada alles täitemenetluses (kohtutäituri täitmisteatest võlgnikule). Kostja võttis kohe ühendust hagejaga soovides jõuda pooli rahuldava kompromissini, kuid seda ei õnnestunud saavutada. Kostja 1 oli sunnitud leppima olukorraga, kus kaotas nii majandustegevusena aktiivse kõrtsi kui oma eluaseme, sest mõlemad kinnistud olid koormatud ühishüpoteegiga. 2.3 Avinurmes, Võidu 18 asuv kinnistu müüdi täitemenetluses 04.04.2012.a enampakkumisel hinnaga 13 000 eurot. Kohtutäitur Raigo Pärs samas tellis Uus Maa Kinnisvarabüroolt ekspertarvamuse nr 0075/019 VK, mille kohaselt on kinnistu turuväärtus 2009. aastal olnud 650 000 EEK ehk 41 542, 57 eurot. Kuna viidatud kinnistu realiseerimisest saadud vahendid ei katnud panga nõuet, siis realiseeriti 02.09.2013.a ka kinnistu xxx, mida kostja 1 kasutas enda ja laste eluasemena. Rakvere 18 kinnistu müüdi kohtutäitur Raigo Pärsi poolt enampakkumisel hinnaga 5 000 eurot. Kohtutäitur on eelnevalt tellinud ka nimetatud kinnistu turuväärtuse määramiseks ekspertarvamuse ning Uus Maa Kinnnisvarabüroo ekspertarvamuse nr 0076/019 VK kohaselt oli kinnistu turuväärtus 2009. aastal 350 000 eurot ehk 22 369, 07 eurot. 2.4 Kostja märgib vastuses, et 2009. a, mil telliti ekspertarvamused, valitses Eestis tugev majanduslangus, kuid aastatel 2012. ja 2013, mil realiseeriti tagatiseks olevad kinnistud, oli kinnisvaraturg oluliselt paranenud (viited Eesti Statistika Kvartalikirjale nr 4/2012).

Kostja 1 leiab Eesti Statistikaameti poolt väljaantud kinnisvaraturu olemuse analüüsidest tulenevalt, et kuna pärast 2009. aastat kallines kinnisvaraturg oluliselt, mis tähendab, et mõlemad kinnistud müüdi enampakkumisel vähemalt enam kui viiekordselt odavama hinnaga ehk alla nende turuväärtuse. 2.5 Kostja juhib tähelepanu asjaolule, et hageja andis kostjale laenu 47 933, 73 eurot, millele lisandus intress laenu kasutamise eest summas 5 642, 62 eurot. Laenulepingu lõppemise hetkeks oli kostja 1 suutnud hagejale tasuda põhiosana 2 730, 74 eueot ja intresside katteks 4 008, 25 eurot. Seega muutus laenulepingu ülesütlemisega hageja poolt sissenõutavaks tagastamata laenujääk summas 46 837, 36 eurot. Kohustuse täitmiseks realiseeriti mõlemad tagatiseks olevad kinnistud. Hagis seevastu nõuab hageja kostjatelt kokku summat, mis ületab laenulepingu alusel saadud laenusumma 2 398, 50 euro võrra. 2.6 Hageja ei ole tõendanud, milline oli kostjate analüüsitud laenuvõimelisus ja vastavus nõuetele laenulepingut üldse täita, sh krediidivõimekuse analüüsi. Samuti pole hageja tõendanud neid asjaolusid, millistel kaalutlustel otsustati kostjatele laenu anda ning kuidas või mille alusel hindas hageja kostjate tagasimaksevõimelisust üleüldiseslt. Kostja leiab, et hageja rikkus vastustundliku laenamise põhimõtet nii laenu andmisel kui nõude sissenõutavaks muutumisel, mistõttu on nõue vastuolus heade kommetega vastavalt TsÜS § 86 ja tühine TsÜS § 87 alusel; 2.7 Kostja leiab, et nõue on vastuolus heade kommetega TsÜS § 86 järgi, kuivõrd kostjad ei osanud ette näha stsenaariumi, mis tänaseks on kujunenud ning mida hageja on nõude esitamisega asunud teostama. Kostja leiab tuginedes TsÜS § 86 lg 2, et laenu andmine, selle eesmärk ja seatud tagatised ning esitatud hagi oma kogumis on kostja jaoks tasakaalust väljas sest kostja 1 on kaotanud kõik, mis tal oli ja hageja esitab ikkagi kostja vastu nõude. Kostja leiab, et eelkirjeldatud olukord on lubamatu, vastuolus heade kommetega ning kohus ei peaks sellele õiguskaitset andma. 2.8 Kostja juhib tähelepanu 29.01.2007 sõlmitud ühishüpoteegi seadmise lepingu p 7 , mille kohaselt on ühishüpoteegiga tagatud nõue ning sellele nõudele kolme aasta jooksul enne kinnistute müümist sundenampakkumisel välja maksmata intressid, kõrvalnõuded. Seega saab hageja nõuda hüpoteegiga tagatud nõudele lisaks maksmata kõrvalnõuded ent seda kinnistu sundenampakkumisel müümisele eelnenud kolme aasta eest. 2.9 Hagiavalduse kohaselt on põhinõue 29 415, 59 eurot ning kõrvalnõuded 20 916, 59 eurot, mis on 71,1% põhinõudest. VÕS § 113 lg 6 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS § 162 sätestatule. Arvestades asjaolu, et kostja 1 on täitemenetluses kaotanud kogu oma vara, teenib miinimumilähedast töötasu ning tema ülalpidamisel on alaealine laps, on viivisenõue kostja 1 suhtes ilmselgelt põhjendamatult koormav. Kostja 1 leiab, et kuna tema on teinud kõik endast oleneva lepingujärgsete kohustuste täitmiseks, kaotanud kogu oma vara, siis arvestades asjaolusid kogumis ning mõistlikkuse põhimõtet on kostja arvates mõistlik viivise suurus 0 määr. 2.10 Kostja tugineb oma vastuses muuhulgas ka VÕS § 97 sätestatud kohustatud lepingupoole võimelusele nõuda lepingu muutmist tagasiulatuvalt (kohustuste vahekorra muutumisest) Kostja 1 ei saanud lepingu sõlmimisel ette näha, et kostja 2 omapoolseid kohustusi ei täida, mistõttu kahjustub oluliselt kostja 1 olukord ning muutub oluliselt lepingulitse kohustuste vahekord. Kostja 1 ei oleks ainuisikuliselt sõlminud laenulepingut sellistel tingimustel ja määras nagu see sai koos kostjaga 2 tehtud ja nagu nüüdseks on kostja 1 kandnud.

Viivisenõudel on kompensatsiooniline funktsioon ning viivisenõude esitamine lepingut rikkunud poole suhtes kompenseerib võlausaldajale võlgniku poolsest lepingurikkumisest tuleneva kahju. VÕS §113 lg 8 sätestab sätestab, et viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva §-s 162 sätestatule. VÕS §162 lg 1 ütleb, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Arvestades TsMS § 230 lg 1 esimeses lauses sätestatud poolte kohustust tõendada neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited peab viivise vähendamist taotlev pool tõendama, et: - viivise suurus on ebamõistlikult suur - kohustuse täitmise ulatus on piisav viivise vähendamiseks ja - viivise suurus ei vasta õigustatud isiku õigustatud huvile ja - kohustatud isiku majanduslik seisund on viivise suurusega sellises seoses, et nõutud suuruses viivise väljamõistmine on kohustatud isiku suhtes oluliselt ebaõiglane ehk eelkõige kui see raskendaks oluliselt tema eluliste vajaduste rahuldamist põhjustaks muu suure kahju. Hea usu põhimõttega kooskõlas olevaks saab pidada ka viivise vähendamist olukorras, kus kõigi fikseeritud viivise vähendamise aluste esinemine ei ole tõendatud. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-43-13 p-s 14 on märgitud, et hea usu põhimõtte kohaldamine on õiguse kohaldamine, mida kõigi astmete kohtud saavad teha TsMS § 436 lg 7, § 652 lg 8 ja § 688 lg 2 kohaselt sõltumata poolte õiguslikest väidetest. Selle poolest erineb see viivise vähendamisest VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 järgi, mida saab teha üksnes kohustatud lepingupoole nõudmisel. Hea usu põhimõtte funktsiooniks on lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamise piiramine. Õiguste teostamise piiramine tähendab, et kohus ei kohalda halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat. Hea usu üldpõhimõte tuleneb VÕS § 6 lg-st 1, milles on sätestatud võlausaldaja ja võlgniku kohustus käituda teineteise suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt. VÕS § 6 lg 2 täiendab lõiget 1 õigusega jätta võlasuhtele kohaldamata seadusest, tavast või tehingust tulenev, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu6. VÕS-i kõrval sätestab hea usu põhimõtte ka TsÜS § 138, mille lg 1 kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus mitte ainult võlaõiguslikes suhetes, vaid ka teistes eraõiguse valdkondades. Õiguse teostamine ei ole lubatud seadusevastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Kohus võib hea usu põhimõtte järgimise eesmärgil piirata ka õiguskaitsevahendite kasutamist. Kohus nõustub kostja esindaja seisukohaga, et laenulepingu tagatiseks olevad kinnistud müüdi täitemenetluses eelduslikult oluliselt alla oma väärtuse ja sellega kahjustati ennekõike kostjate huve. Arvestades, et kinnistud hinnati täitemenetluses 2009. aastal ning mitme aasta vältel neid müüa ei õnnestunud, siis võlgniku(e) seisukohast olnuks õiglane 2008-2013.a aastatel kinnisvarahindade üldteada olnud muutumise tingimustes enne eeldatavat müüki need uuesti hinnata, selgitamaks välja kinnistute eeldatav väärtus müügihetkel.

Kohus nõustub iseenesest ka kostja esindaja viitega Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-56-08 väljendatud seisukohaga liisinguandja hüvitusnõude arvestamise osas, et lubatud on lähtuda liisingueseme tegelikust müügihinnast juhul, kui see ei erine oluliselt esme turuhinnast ning tühine on kokkulepe, mis paneb tagastamise hinnariski üksnes liisinguvõtjale. Käesoleval juhul oli hüpoteegipidaja täitmisnõude realiseerija kohtutäitur, mitte hüpoteegipidaja ise. Kohtu arvates ei ole põhjendatud arvata, et müügiprotsessi sai täitemenetluses juhtida ja ohjata üksnes sissenõudja ning võlgnikul puudus igasugune võimalus mingilgi viisil müügiprotsessi mõjutada. Samas ei saa märkimata jätta, et kostjad ei ole vaidlustanud ühtegi toimingut täitemenetluses ega esitanud hagi oma õiguste kaitseks (nt sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, enampakkumise kehtetuks tunnistamist). Olukorras, kus hageja (pank) ei ole võlasuhtes ning selle ülesütlemise tulemusena kandnud kahju ulatuses, milles esitab nõude (viivise nõude) hagiavalduses ning kus kostjad (kostja 2 vastutustundetu käitumise tõttu ennekõike kostja 1) on nii subjektiivsetel kui objektiivsetel asjaoludel jäänud ilma kõigest: nii sellest, mida lepingust õigustatult oodati, lepinguobjektist kui eluasemest, on viivisenõue hagis toodud ulatuses ilmselgelt ebaproportsionaalne ega kanna enam kompensatsioonilist, vaid kahju tekitavat iseloomu. Kohus peab vajalikus rõhutada, et lubamatu, mõistliku inimese õiglustunnet riivav ning hea usu põhimõtte vastane on kõiki eelkirjeldatud asjaolusid arvesse võttes hageja nõue koos viivistega, mille suurus ületab laenulepingu alusel saadu. Arvestades võlasuhte pooli: ühelt poolt krediidiasutus, teiselt poolt varast ilmajäänud tarbija, on kohtu hinnangul üheselt järeldatav, et hageja ei ole saanud kahju ulatuses, mille hüvitamist viivisenõude kaudu soovib. Kostjate jaoks on aga viivisenõue ebamõistlikult koormav ning eelkirjaeldatud asjaolusid arvesse võttes hea usu põhimõtte vastane.