Võlaõigus › Kommunaalteenuste osutamise lepingud (sh soojusenergia, elektrienergia ja veevarustuse lepingud)

XXXOÜ-lt välja OÜ XXX kasuks menetluskulud kogusummas 2500 eurot (s.o õigusabikulud 1500 eurot km-ta ja riigilõiv 1000 eurot).

06.06.2012 esitas XXX kostjale taotluse 630A peakaitsme jagamiseks selliselt, et loodaks kaks võrguühendust, üks 400A ja teine 200A. Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 26.06.2003. a määruse nr 184 „Võrgueeskiri“ (edaspidi Võrgueeskiri) § 32 lõike 1 punktist 4 puudus XXXel õiguslik alus taotleda Kinnistu 630A peakaitsme jagamist. 01.02.2002 volitusega anti XXXjuhatuse liikmele XXXõigus sõlmida elektrienergia ostu-müügileping XXXnimele, kuid 01.02.2002 volitus ei andnud õigust jagada Kinnistu peakaitset, esitada vastavasisulist taotlust ja sõlmida vastavasisulist lepingut. Kinnistu omanike poolt ei ole sellist volitust XXXele antud ka hiljem. Kostja 23.04.2014 kirjast nähtub, et 22.02.2013 sõlmiti XXX võrguleping nr 4710710125, tarbimiskoha aadress XXX, peakaitse 400A ja 23.02.2013 sõlmiti XXX võrguleping nr 4710710166, tarbimiskoha aadress XXX, peakaitse 200A. 16.10.2013 omandas Kinnistu hageja. 14.05.2014 ütles kostja üles XXX sõlmitud võrgulepingu nr 4710710125, millega oli kokku lepitud võrguühenduse läbilaskevõime 400A, ja sõlmis võrgulepingu hagejaga. Seega on hagejal olemas võrguühendus 400A ulatuses, kuid võrguühendust ülejäänud 230A ulatuses hagejale tagatud ei ole. Hageja ei ole kostjat peakaitsme jagamiseks volitanud. Seega kuna Kinnistu juurde kuulub võrguühendus, läbilaskevõimega 630A, siis tulenevalt ELTS § 65 lõike 1 punktidest 3 ja 4 ning § 83 lõikest 1 on kostjal kohustus sõlmida hagejaga võrguleping kogu 630A ulatuses. Hageja palub tuvastada, et kostjal on kohustus tagada hagejale XXXasuval kinnistul 630 amprine võrguühenduse läbilaskevõimsus ja tuvastada, et kostjal on kohustus tahteavalduse tegemiseks hagejale 630 amprise läbilaskevõimsusega võrgulepingu sõlmimiseks XXXasuval kinnistul. Hageja palub välja mõista kostjalt hageja kasuks menetluskulud. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnista, vaidleb sellele vastu ja leiab, et hagi on põhjendamata ning see tuleb jätta rahuldamata. Kostja vastuse kohaselt XXXOÜ (kinnistu omanik 06.03.2012 kuni 16.10.2013) ja XXXOÜ vahel sõlmitud isikliku kasutusõiguse seadmise lepingutest võib järeldada, et XXXkinnistu omanikuna oli tarbimistingimuste muutmisega nõus. Hageja esitatud tõendid ei tõenda, et tal on õigus nõuda võrgulepingu sõlmimist 630A võrguühenduse läbilaskevõimega. „Auto“ alajaama toitel on käesoleval hetkel kolm tarbimiskohta: (i) 400A XXX, võrguleping OÜ-ga XXX; (ii) 200A XXX, võrguleping OÜ-ga XXX; (iii) 16A XXX, võrguleping OÜ-ga XXX(kanalisatsiooni pumpla). Alajaam „Auto“ on projekteeritud ja välja ehitatud eelmise riigikorra ajal vaid nimetatud tarbimistingimusi summaarselt silmas pidades. Kinnistu esimese omanikuga AS-ga XXXsõlmitud elektrivarustuse kokkulepetes olid tarbimiskohtade nimedeks fiider 1 ja XXX, aadressiks XXX. Kinnistu nimede või täpsemate aadresside kohta lepingutes andmed puudusid. Liitumispunktid paiknesid algselt XXXkinnistul asuval „Auto“ alajaamas. Millisesse tarbimiskohta (hoonesse) sealt kliendi kaablid suundusid, pole võrguettevõtjale täpsemalt teada. Tarbijate olemasolevad kaablid suundusid alajaamast nii tänase XXX kui ka XXXkinnistule. Asendiplaanilt paistab, et kinnistutel asuvad hooned on omavahel ühendatud, mis kinnitab, et võrguühendus oli algselt tagatud mõlemale hoonele. Kuna ei ole säilinud lepinguid üheksakümnendate aastate algusest või veel varasemaid, on tegelikult võimatu öelda, millisele hoonele kui suur võrguühenduse läbilaskevõime oli lubatud. 06.06.2012 esitas OÜ XXX taotluse peakaitsme jagamiseks, samaaegselt oli kinnistu XXX omanikuks XXXOÜ. Tarbimistingimused olid muudetud 22.02.2013. 23.02.2013 sõlmiti võrguleping nr 4710710166 OÜ-ga XXX, tarbimiskoha aadressiks XXX, peakaitse 200A. 22.02.2013 sõlmiti võrguleping nr 4710710125 OÜ-ga XXX, tarbimiskoha aadress XXX,

peakaitse 400A. 27.05.2014.a ütles XXX ELTS § 91 lg 41 alusel XXX eelnimetatud võrgulepingu üles ja sõlmis võrgulepingu hagejaga. XXXOÜ ja XXX sõlmisid 04.09.2012 tarbimistingimuste muutmise tõttu isiklikukasutusõiguse seadmise ja asjaõiguslepingu, mille punktis 2.3. lepiti kokku koormata kinnistu XXX tähtajatu isikliku asutusõigusega elektrivõrgu kaitsevööndi ulatuses elektrivõrgu majandamiseks Kasutaja kasuks. Kasutusõiguse esemeks on lepingu esemele rajatavad ning lepingu lisaks oleval plaanil vastavalt tähistatud komplektalajaam ja liitumiskilp oma kaitsetsoonidega, mida Kasutajal on õigus kasutada Elektrivõrgu majandamiseks, ning Elektrivõrgu Kaitsevööndiga seotud õigused ja kohustused. Isikliku kasutusõiguse alaks on lepingu lisaks nr 1 oleval plaanil kollase viirutusega tähistatud ala (elektrivõrgu kaitsevöönd, edaspidi nimetatud ka kasutusõiguse ala). XXXOÜ ja XXX sõlmisid 04.09.2012 sõlmitud isikliku kasutusõiguse seadmise ja asjaõiguslepingule 18.10.2012 lisa, millega muudeti lepingu punkti 2.3. järgmiselt: „2.3. Omanik ja Kasutaja lepivad kokku koormata lepingu punktis 1.1. nimetatud kinnistu tähtajatu isikliku kasutusõigusega elektrivõrgu kaitsevööndi ulatuses elektrivõrgu majandamiseks Kasutaja kasuks. Kasutusõiguse esemeks on lepingu esemele rajatavad ning käesoleva lepingu lisaks oleval plaanil vastavalt tähistatud komplektalajaam, liitumiskilp ja elektrimaakaabelliin oma kaitsetsoonidega (edaspidi Elektrivõrgu Kaitsevöönd ja ka kasutusõiguse ese), mida Kasutajal on õigus kasutada Elektrivõrgu Majandamiseks, ning Elektrivõrgu Kaitsevööndiga seotud õigused ja kohustused. Isikliku kasutusõiguse alaks on lepingu lisaks nr 1 oleval plaanil kollase viirutusega tähistatud ala (elektrivõrgu kaitsevöönd, edaspidi nimetatud ka kasutusõiguse ala).“ 18.10.2012 sõlmisid isikliku kasutusõiguse seadmise ja asjaõiguslepingu ka XXX ja XXX. Kui XXXOÜ ja XXX OÜ olid samal päeval (18.10.2012) notari juures, siis pidi neil olema ka üksmeel tarbimistingimuste muutmise osas. Kostja leiab, et kinnistu XXX tarbimistingimuste muutmine leidis aset ajal, kui hageja ei olnud kinnistu omanik. XXXOÜ oli kinnistu omanik 06.03.2012 kuni 16.10.2013.a. OÜ XXX esitas 06.06.2012 taotluse peakaitsme jagamiseks ja tarbimistingimused olid muudetud 22.02.2013. Hageja ei ole tõendanud, et XXXja XXXe vahel ei jõutud kokkuleppele tarbimistingimuste muutmises. Hageja leiab alusetult, et tal on õigus nõuda kostjalt võrguühenduse läbilaskevõimet 630 ampri ulatuses, mida ta aastaid tagasi sai kasutada ning mida muudeti siis, kui ta ei olnud kinnistu omanik. Kostjal ei ole põhjust kahelda, et XXXOÜ on olnud tarbimistingimuste muutmisega nõus. XXXOÜ on pöördunud tarbimistingimuste muutmise ajal kostja poole 28.11.2012 võrgulepingu sõlmimise sooviga. Kui XXXOÜ ei oleks tarbimistingimuste muutmisega nõus olnud, poleks tal olnud põhjust küsida lepingu sõlmimise kohta. Kinnistu omanik XXXOÜ on nõustunud tarbimistingimuste muutmisest tuleneva isikliku kasutusõiguse seadmisega kinnistule XXX, kuna tarbimistingimuste muutmise käigus paigaldati uus liitumiskilp ja ehitati XXXkinnistut läbiv maakaabel alajaamast liitumiskilpi. Kasutusõiguse esemeks oli kinnistule rajatavad komplektalajaam, liitumiskilp ja elektrimaakaabelliin oma kaitsetsoonidega. Kui XXXOÜ ei oleks olnud nõus võrguühenduse läbilaskevõime jagamisega, ei oleks ta isikliku kasutusõiguse lepingut pidanud sõlmima ning võrguettevõtjal ei oleks olnud võimalik XXX OÜ-ga sõlmitud liitumislepingut täita ja tarbimistingimusi muuta. Kostja on sõlminud hagejaga võrgulepingu võrguühenduse läbilaskevõimega 400A. Varasem võrguühenduse läbilaskevõime 630A on jagatud kinnistu omaniku XXXOÜ teadmisel kinnistute XXX(400 A) ja XXX(200A) vahel, mistõttu hagejal ei ole alust nõuda kostjalt täiendavat võrguühenduse läbilaskevõimet 230A ulatuses ning võrgulepingu sõlmimist sellistel tingimustel. Kui hagejale on vajalik suurem võrguühenduse läbilaskevõime kui 400A, saab ta esitada võrguettevõtjale asjakohase liitumistaotluse. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja jätta hageja menetluskulud tema enda kanda ning mõista kostja menetluskulud välja hagejalt. Kohtuotsuse põhjendused

Kohus, tutvunud tsiviilasja kõigi materjalidega, hinnanud tsiviilasjas esitatud tõendeid kogumis leiab, et hagi tuleb rahuldada. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Poolte vahel puudub vaidlus järgmistes õiguslikke tähendust omavates asjaoludes: 1) Hagejale kuulub XXX, XXXasuv kinnistu (registriosa nr XXX) (tlk 12). 2) Kinnistu XXXregistriosa avati kinnistusraamatus 24.08.1999 ja kuni 09.11.1999 kuulus kinnistu AS-le XXX(tlk 12). 3) 10.04.1995 on AS XXXja AS XXXvahel sõlmitud elektrivarustuse leping nr 8243 koos nelja lisaga, mille kohaselt AS-l XXXoli võrguühenduse läbilaskevõime 630A (tlk 1625). 4) XXX, Paikuse vallas, XXXa asuva kinnistu omanikuks oli 06.03.2012 kuni 16.10.2013 XXXOÜ (tlk 12). 5) XXX, XXXasuval kinnistul oli 06.05.2012 seisuga võrguühenduse läbilaskevõime 630A. 6) 06.05.2012 esitas OÜ XXX taotluse peakaitsme jagamiseks, samaaegselt oli kinnistu XXXomanikuks XXXOÜ (tlk 26-28). 7) 22.02.2013 sõlmiti kostja ja OÜ XXX vahel võrguleping nr 471071066, tarbimiskoha aadressiks XXX, peakaitse 200A (tlk 26-28). 8) 22.02.2013 sõlmiti kostja ja OÜ XXX vahel võrguleping nr 4710710125, tarbimiskoha aadress XXX, peakaitse 400A. 27.05.2014 ütles kostja ELTS § 91 lg 41 alusel OÜ-ga XXX eelnimetatud võrgulepingu üles ja sõlmis võrgulepingu hagejaga (tlk 26-28). Kuna kumbki pool ei ole selles osas teise poole väiteid vaidlustanud, loeb kohus nimetatud faktilised asjaolud tõendatuks TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel ning esitatud dokumentaalsete tõenditega. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejale kuuluva XXX, XXXasuva kinnistu juurde kuulub võrguühendus läbilaskevõimega 630A. Sellest tulenevalt pooled vaidlevad selle üle, kas OÜ-l XXX oli õigus esitada oma nimel kostjale taotlus XXXkinnistu omaniku nimel elektripaigaldise peakaitsme jagamiseks ja tarbimistingimuste muutmiseks. Hageja on seisukohal, et tulenevalt Võrgueeskirja § 32 p-st 4 on XXXkinnistu võrguühenduse läbilaskevõimsuse jagamise õigus on üksnes kinnistu omanikul, sest kinnistul asuv elektripaigaldis kuulub kinnistu olulise osana kinnistu omanikule ning kinnistu omanik ei ole elektripaigaldist OÜ-le XXX või tema õiguseellasele võõrandanud, samuti pole toimunud liitumislepingu loovutamist. Hageja leiab, et kuna OÜ-l XXX ei olnud õigust taotleda kinnistu peakaitsme jagamist, on hagejal kinnistu omanikuna õigus nõuda kostjalt 630A võrguühenduse läbilaskevõimega võrgulepingu sõlmimist. Kostja leiab, et kinnistu XXXtarbimistingimuste muutmine leidis aset ajal kui kinnistu omanik oli XXXOÜ. OÜ XXX esitas 06.06.2012 taotluse peakaitsme jagamiseks ja tarbimistingimused olid muudetud 22.02.2013. Kostja leiab, et tal ei ole põhjust kahelda, et XXXOÜ oli tarbimistingimuste muutmisega nõus. Kinnistu omanik XXXOÜ on nõustunud tarbimistingimuste muutmisest tuleneva isikliku kasutusõiguse seadmisega kinnistule XXX, kuna tarbimistingimuste muutmise käigus paigaldati uus liitumiskilp ja ehitati XXXkinnistut läbiv maakaabel alajaamast liitumiskilpi. Kostja leiab, et kui XXXOÜ ei oleks olnud nõus võrguühenduse läbilaskevõime jagamisega, ei oleks ta isikliku kasutusõiguse lepingut pidanud sõlmima ning võrguettevõtjal ei oleks olnud võimalik XXX OÜ-ga sõlmitud liitumislepingut täita ja tarbimistingimusi muuta. Kostja on sõlminud hagejaga võrgulepingu võrguühenduse läbilaskevõimega 400A. Varasem võrguühenduse läbilaskevõime 630A on jagatud kinnistu omaniku XXXteadmisel kinnistute XXX(400A) ja XXX(200A) vahel, mistõttu hagejal ei ole

alust nõuda kostjalt täiendavat võrguühenduse läbilaskevõimet 230A ulatuses ja võrgulepingu sõlmimist sellistel tingimuste. Eeltoodust tulenevalt tuleb kohtul käesoleva vaidluse lahendamiseks välja selgitada kas OÜ-l XXX oli õigust taotleda XXXa kinnistu peakaitsme jagamist selliselt, et loodaks kaks võrguühendust, üks 400A ja teine 200A ja tarbimistingimuste muutmiseks. Elektrituruseaduse § 83 lõike 1 kohaselt sõlmitakse võrguga ühendamiseks ja tarbimis- või tootmistingimuste muutmiseks liitumisleping, muude võrguteenuste osutamiseks võrguleping ja elektrienergia müügiks elektrileping. Vabariigi Valitsuse 26.06.2013 määrusega nr 184 kehtestatud Võrgueeskirja (edaspidi Võrgueeskiri) 5. peatükk reguleerib võrguga ühendamist ja tarbimis- või tootmistingimuste muutmist. Tulenevalt Võrgueeskirja § 2 lõikest 18 on tarbimistingimused määruses tähenduses pingesüsteem, võrguühenduse läbilaskevõime amprites või lubatud võimsus kilovattides, elektrivarustuse lubatud katkestusaeg või elektrivarustuse taastamise aeg, liitumispunki asukoht ja mõõtepunki või- punktide asukoht. Kuna tarbimistingimusteks on ka võrguühenduse läbilaksevõime amprites, siis on peakaitsme jagamine tarbimistingimuste muutmine ja peakaitsme jagamisele tuleb kohaldada Võrgueeskirja

nõusoleku andmine tarbimistingimuste muutmiseks ega võrguühendustest loobumiseks. Kostja on põhjendanud XXXOÜ nõusoleku olemasolu tarbimistingimuste muutmise osas väitega, et OÜ XXX ja kostja vahel on notari juures samal päeva, so. 18.10.2012 sõlmitud isikliku kasutusõiguse seadmise leping ja asjaõigusleping. Selle kasutusõiguse seadmise lepingu p 2.3 kohaselt oli kasutusõiguse esemeks Paikuse alev XXXkinnistule rajatav 0,4KV elektrimaakaabelliin ja liitumiskilp oma kaitsetsoonidega, mida kostjal on õigus kasutada elektrivõrgu majandamiseks, ning elektrivõrgu kaitsetsooniga seotud õigused ja kohustused. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt nimetud lepingu sisuks ei olnud XXXOÜ-le kuuluva kinnistu XXXtarbimistingimuste muutmine, vaid kostja kasuks seati AÕS § 158 ja 1581 järgne isiklik kasutusõigus OÜ-le XXX kuuluvale XXXkinnistule elektrivõrgu ehitamiseks, remontimiseks ja muul viisil ekspluateerimiseks (lepingu p 6) ( tlk 71-72). Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et 28.11.2012 XXXOÜ pöördumine kostja poole võrgulepingu sõlmimise sooviga viitab nõuoleku andmisele tarbimistingimuste muutmiseks. Elektrituruseaduse § 83 lg-st 1 tulenevalt ei ole võrgulepingu sisuks mitte tarbimistingimuse muutmine, vaid tegemist on elektrienergia tarbimiseks sõlmitava võrguteenuste lepinguga. Seega ei tõenda XXXOÜ pöördumine kostja poole päringuga nõusoleku andmist tarbimistingimuste muutmiseks. Vaidlust pole selle üle, et kostja on sõlminud hagejaga võrgulepingu võrguühenduse läbilaskevõimega 400A. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et OÜ-l XXX kui XXXkinnistu valdajal ei olnud volitust või muud õiguslikku alust XXXkinnistu juurde kuuluva võrguühenduse läbilaskevõime jagamiseks. Seega XXXkinnistu juurde kuulub võrguühendus läbilaskevõimega 630A. ELTS § 65 lõikes 1 on toodud loetelu, missuguseid võrguteenuseid peab võrguettevõtja tarbijale osutama ja nendest keeldumine on lubatud üksnes sama paragrahvi lõikes 3 toodud alustel. ELTS § 65 lõike 1 punktide 3 ja 4 kohaselt peab võrguettevõtja võimaldama kasutada võrguühendust liitumispunktis ja võrguettevõtja peab edastama oma võrgu energiat liitumispunkti. Kostja on sõlminud hagejaga võrgulepingu ühenduse läbilaskevõimega 400A, kuid XXXkinnistu juurde kuulub võrguühendus, läbilaskevõimega 630A. Kuna XXXkinnistu juurde kuulub võrguühendus läbilaskevõimega 630A, siis tulenevalt ELTS § 65 lõike 1 punktidest 3 ja 4 ning § 83 lõikest 1 on kostjal kohustus sõlmida hagejaga võrguleping kogu 630A ulatuses. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et hagi kuulub rahuldamisele. Kohus tuvastab, et AS-l XXXon kohustus tagada Osaühingule XXX XXXasuval kinnistul 630 amprine võrguühenduse läbilaskevõimsus. TsÜS § 68 lg 5 sätestab, et kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma. Kohus tuvastab, et AS-l XXXon kohustus tahteavalduse tegemiseks Osaühingule XXX 630 amprise läbilaskevõimsusega võrgulepingu sõlmimiseks XXXasuval kinnistul. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 122 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on tsiviilasja hind hagihind ja TsMS § 126 lg 2 sätestatust, mille kohaselt määratakse õiguse üle peetavas vaidluses hagihind õiguse väärtusega. Hageja on välja toonud, et peakaitsme suurendamisel maksab 1 amper vastavalt kostja hinnakirjale 111,85 eurot (ilma km-ta). Seega on 230 ampri väärtuseks 230x111,85= 25 725,50 eurot. Eeltoodust tulenevalt on hagi hind 25 725,50 eurot. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses

näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluses menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Lähtudes TsMS § 162 lg-st 1 jätab kohus menetluskulud kostja kanda. Menetluskulude kindlaksmääramise menetlusele kohaldatakse TsMS § 174 lg 8 kohaselt hagita menetluse sätteid. Vaidluse puhul, mis lahendatakse hagita menetluses, ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 176 lg 1 kohaselt juhul, kui asja vaadatakse läbi kohtuistungil, esitatakse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks enne kohtuvaidlusi kohtule menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. OÜ XXX esitas 19.05.2015 kohtuistungil menetluskulude nimekirja ja taotluse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks ning kostjalt väljamõistmiseks. 19.05.2015 kohtuistungil osalemisega seonduvate menetluskulude nimekirja esitas hageja kohtule 22.05.2015. Hageja palub kostjalt välja mõista menetluskulu kokku summas 5506,58 eurot (riigilõiv 1000 eurot + 4506,58 eurot õigusabikulud eurot km-ta (s.h 19.05.2015 toimunud kohtuistung). TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuväliseks kuluks on TsMS § 144 p 1 järgi menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 143 p 2 kohaselt on asja läbivaatamise kulu dokumentaalse tõendi ja asitõendi saamise kulu. Hagiavalduselt tasutud riigilõiv on TsMS § 138 lg 2 kohaselt kohtukulu. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja hagiavalduse esitamisel tasunud riigilõivu 1000 eurot, mis oli kooskõlas kehtinud riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 1 lisa tabelis 1 sätestatud riigilõivu täismääraga (hagihinna 25 725,50 euro puhul oli riigilõivu määr 1000 eurot). TsMS § 175 lg 1 kohaselt juhul, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-64-13 asunud seisukohale, et menetluskulude hüvitamise kriteeriumiks on TsMS § 175 lg 1 järgi esindajakulude põhjendatus ja vajalikkus. Eelkõige võib lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks kuluks, mille hüvitamist saab nõuda teiselt menetlusosaliselt, olla õigusteenuse osutamise tasu. Esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel peab kohus hindama m.h esindaja tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust (Riigikohus asjas 3-2-1-115-13 p 25). Riigikohtu praktika kohaselt on vandeadvokaadi põhjendatud tunnitasuks üldjuhul mitte rohkem kui 120 eurot (Riigikohtu 1.10.2013. määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13). Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja lepingulise esindaja tunnitasu suuruseks 179 eurot (km-ta). Kohus, juhindudes eelnimetatud Riigikohtu lahenditest ning arvestades vandeadvokaat Indrek Leppik ́u kvalifikatsiooni ja praktilist kogemust asub seisukohale, et antud tsiviilasjas on põhjendatud lugeda mõistlikuks esindajatasu suuruseks tunnihinda 120 eurot km-ta. Kohus peab hageja menetluskulude nimekirjast nähtuvaid õigusabitoiminguid põhjendatuks ja vajalikeks järgmises ulatuses:

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.