Eesistuja Villu Kõve, liikmed Jaak Luik, Tambet Tampuu
Kohtuasi
Danske Bank A/S-i hagi AS-i Tõnisson Kinnisvarakonsultant vastu 120 754 euro ja 94 sendi ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 27. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-37263
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Danske Bank A/S-i kassatsioonkaebus AS-i Tõnisson Kinnisvarakonsultant vastukassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
Kassatsioonkaebuse hind 126 371 eurot 86 senti Vastukassatsioonkaebuse hind 30 180 eurot 76 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja DANSKE BANK A/S Eesti filiaal (registrikood 11488826) esindaja vandeadvokaat Leon Glikman Kostja AS Tõnisson Kinnisvarakonsultant (registrikood 10638376) esindaja vandeadvokaat Tanel Pürn
Asja läbivaatamise kuupäev
18. mai 2015. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 27. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-37263 osas, millega ringkonnakohus jättis jõusse Tartu Maakohtu 26. mai 2014. a otsuse samas tsiviilasjas osas, milles maakohus oli hagi osaliselt rahuldanud. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 27. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-37263 ka menetluskulude jaotuse osas.
3.Jätta muus osas Tartu Ringkonnakohtu 27. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-37263 muutmata.
4.Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja rahuldada vastukassatsioonkaebus.
5.Tagastada vastukassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon kostjale AS-ile Tõnisson
Kinnisvarakonsultant.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Danske Bank A/S (hageja) esitas 9. augustil 2013. a Tartu Maakohtule hagi AS-i Tõnisson Kinnisvarakonsultant (kostja) kui asjatundja vastu kahju 120 754 euro ja 94 sendi, sissenõutavaks muutunud viivise 26 137 euro ja 29 sendi ja lisanduva viivise väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja Anton Andrejev ning Lia Vorontsova (edaspidi laenusaajad)
19.veebruaril 2009. a laenulepingu nr EEL-190209AA (I kd, tl 10–21), mille alusel andis hageja laenusaajatele laenu 134 214 eurot ja 46 senti eesmärgiga osaliselt tasuda kinnistu (registriosa nr 9756402, asukoht Kuslapuu tee 5, Randvere küla, Viimsi vald, Harjumaa) (edaspidi kinnistu) ostuhind. Laenu saamiseks esitasid laenusaajad hagejale 30. detsembril 2008. a koostatud eksperdihinnangu nr TLL-004-08 (edaspidi hindmisakt I). Eksperdihinnangu koostas kostja ning allkirjastasid hindaja assistent Larissa Kušnikova (edaspidi ekspert), atesteeritud hindaja Anu Piirsalu ja kostja juhatuse liige Sulev Puusaar. Hinnangu kohaselt on ekspert objekti üle vaadanud ja leidnud, et hinnatava kinnistu turuväärtus on 3 540 000 krooni (226 247 eurot 24 senti). 6. juulil 2009. a andis hageja laenusaajatele laenu veel 24 733 eurot ja 81 senti kinnistul ehitustööde finantseerimiseks. Laenusaajate esitatud kostja 29. aprillil 2009. a koostatud eksperdihinnangu nr TLL-004-09 (edaspidi hindamisakt II) kohaselt oli kinnistu turuväärtus 3 535 000 krooni. Laenusaajad jätsid laenulepingust tulenevad kohustused täitmata. Hageja ütles laenulepingu üles ning esitas 10. novembril 2010. a kohtutäiturile täitmisavalduse. Täitemenetluse käigus selgus, et kinnistul puudus hoone, mis seal hindamisaktide kohaselt olema pidi. AS-i Pindi Kinnisvara eksperdihinnangu kohaselt oli hoonestamata kinnistu turuväärtuseks 590 000 krooni. Kinnistu võõrandamisel täitemenetluses laekus hagejale 36 693 eurot ja 42 senti. Hagejale on tekkinud kahju, sest hageja väljastas laenu, arvestades kostja kui asjatundja arvamust, mis osutus ebaõigeks. Väljastatud laenusummast on hagejale tagastamata 119 660 eurot ja 73 senti. Lisaks on hageja kandnud lisakulutusi kokku 1094 eurot ja 21 senti, s.o 134 eurot ja 21 senti kinnistu hindamiskulu ning 960 eurot kinnistu müügiks vajalik kulu (müügivahendustasu; I kd tl 95). Hageja nõuab hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivist 26 137 eurot ja 29 senti ning jooksvat viivist seadusjärgses määras. Vaidluse all olevad hinnangud ei ole antud pooltevahelise koostöö raames ning 20. novembril 2003. a sõlmitud koostöölepingu (edaspidi koostööleping) alusel. Leppetrahvi kokkulepet kajastav koostöölepingu punkt 5.2 ei piira kostja vastutust kahju tekitamise eest ega kujuta endast kahju hüvitamist välistavat kokkulepet. Hageja sai kinnistul elamu puudumisest teada vara võõrandamisel täitemenetluses. Täitemenetluse alustamise avaldus esitati 10. novembril 2010. a. Sügisel 2010 toimusid poolte vahel läbirääkimised, mille ajal oli TsÜS § 167 kohaselt nõude aegumistähtaja kulgemine peatunud. Hagi esitati 9. augustil 2013. a, seega ei ole nõue aegunud.
2.Kostja vaidles hagile vastu, väites, et tõendamata on kostja tegevus, mis tõi kaasa kahju tekkimise,
ning põhjuslik seos kostja tegevuse ja kahju vahel, samuti on ebaselge kahju suurus. Koostöölepingu p 5.2 kohaselt on kostja vastutus eksperdihinnangus sisalduvate valeandmete või ebaõige turuväärtuse hindamise eest elukondlike objektide puhul piiratud 40 000 krooni ehk 2556 euro ja 47 sendiga. Hageja ei ole põhistanud oma väidet, et eksperdihinnangu on koostanud kostja ning selle on allkirjastanud ka kostja juhatuse liige. Larissa Kušnikova ei ole atesteeritud hindaja, vaid hindaja assistent, kes ei olnud kostja töötaja. Ei ole teada, kuidas hindamisakt I panka jõudis. Hindamisakt I on käsitatav vaid mustandina. Ei saa välistada, et tegemist on võltsitud dokumendiga. Isegi juhul, kui kostja töötajad on arvamuse allkirjastanud, kuid on olnud seotud kuriteo toimepanemisega, on küsitav kostja vastutus sellise tegevuse eest. Kuigi hindamisaktil II on olemas atesteeritud hindaja allkiri, on tõendamata, millal ning mil viisil edastati see hagejale. Kostja ei vastuta panga ülesannete ja krediidiasutuste seaduse § 83 lg-s 3 sätestatud hoolsuskohustuste täitmise eest. Juhul, kui laenu on väljastanud hageja töötajad töökohustuste rikkumise tagajärjel, puudub põhjuslik seos kostja tegevuse ja kahju tekkimise vahel. Kahju suurus ei ole tõendatud. Hagejal puudus vajadus tellida eksperdihinnang ning kasutada müügivahenduse teenust, kui täitur oli juba täitemenetlust alustanud. Kui kohus leiab, et kahju hüvitamine ei ole välistatud, tuleb seda VÕS §-de 139 ja 140 alusel vähendada. Hagist ei nähtu, mida on tehtud raha saamiseks laenusaajatelt ja käendajalt. Hageja ei ole esitanud laenu ülesütlemist puudutavaid dokumente ega selgitanud, millal ta sai teada, et kinnistul ei ole hoonet, seega võib hagi olla aegunud.
3.Tartu Maakohus rahuldas 26. mai 2014. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 25 828 eurot ja 2 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 5469 eurot 35 senti ning VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivise põhivõlalt alates 10. augustist 2013. a kuni põhivõla täieliku tasumiseni. Menetluskulud jäid poolte endi kanda. Maakohtu hinnangul vaidlevad pooled selle üle, kas hindamisaktid on nõuetekohaselt vormistatud ja seetõttu aktsepteeritavad. VÕS § 1048 ei sisalda asjatundja arvamusele vorminõudeid, mistõttu tuleb analüüsida pooltevahelist koostöölepingut. Koostöölepingu p 4.3 kohaselt on eksperdihinnang kehtiv, kui sellele on büroo nimel alla kirjutanud atesteeritud hindaja, kelle atestaati tõendava dokumendi koopia ja allkirjanäidis on enne pangale edastatud. 4. juunil 2007. a sõlmitud kokkuleppe (kokkulepe) p 2.1 kohaselt edastab büroo pangale elektroonilise hinnangu juhul, kui klient on edastanud büroole vastavasisulise soovi. Kokkuleppe punkt 2.2 sätestab, et elektrooniline eksperdihinnang on elektrooniline dokument, mis on valmistatud programmi Adobe AcrobatReader versioonis trükifailina (*.pdf). Hinnangu signeerib p 2.3. kohaselt büroo esindaja Eesti Vabariigi isikutunnistuse ja DigiDoc programmi abil ning see tuleb saata pangale e-posti aadressile [email protected]. Kokkuleppe p-s 5.6 loetleti isikud, kes on büroo nimel volitatud eksperdihinnanguid elektrooniliselt edastama. Eeltoodule tuginedes jõudis maakohus järeldusele, et pooled olid läbi rääkinud selle, mil viisil tuleb hinnanguid hagejale esitada ning kellel on õigus neid esitada. Maakohus asus seisukohale, et hageja ei ole tõendanud asjaolu, et hindamisakt I oli nõuetekohaselt
allkirjastatud. Tunnistaja Kersti Kuke ütluste kohaselt oli panga materjalide hulgas allkirjastatud akt olemas, kuid maakohus ei pidanud tunnistaja ütlusi piisavaks. Õige on ka kostja viide, et akti on edastanud pdf-kujul tundmatu saatja, s.t e-kirjast ei nähtu saatja seosed AS-iga Tõnisson Kinnisvarakonsultant, kuna hindamisakti on edastanud Dmitri-nimeline isik aadressilt [email protected]. Ka ei ole maakohtu hinnangul tõendatud, et kostja juhatuse liikmed või Anu Piirsalu (otsuses ekslikult märgitud Puusaar), oleksid olnud teadlikud varem koostatud hindamisakti mustandist, ning oleks saanud selle heaks kiita. Kuivõrd on tõendamata, et kostja andis VÕS §-s 1048 nimetatud asjatundja arvamuse, ei vastuta kostja hindamisakti I alusel laenu väljastamise järel tekkinud kahju eest. Maakohus leidis, et lisalaenu andmisel tugines hageja õigustatult kostja nimel koostatud hindamisaktile II kui asjatundja arvamusele, mida hageja sai tulenevalt kostja positsioonist usaldada. Ilma kostja tegevuseta (tõele mittevastava hindamisakti esitamine) hagejale ebaõige ettekujutuse loomisel tagatisvara väärtusest ei oleks hageja laenusaajatele rohkem laenu andnud. Kui kostja töötaja on kostja nimel kolmandale isikule (hagejale kui kostja lepingupartnerile) kahju tekitanud, vastutab kostja oma töötaja põhjustatud kahju eest kolmanda isiku ees VÕS § 1054 lg 1 alusel. Kuivõrd kostja ei ole vastutusest vabanemiseks tõendanud süü puudumist ning on 25. veebruaril 2014. a toimunud kohtuistungil kinnitanud, et ta ei vaidle hindamisaktile II ega hageja nõutavatele summadele vastu, tuleb hageja nõue kahju hüvitamiseks hindamisakti II alusel rahuldada ning mõista kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitisena 24 733 eurot ja 81 senti, s.o summa, mille hageja väljastas laenusaajatele kostja kui asjatundja esitatud ebaõigele arvamusele tuginedes. Väär on kostja seisukoht, et kostja vastutus piirdub koostöölepingu p-s 5.2 fikseeritud rahasummaga. VÕS § 161 järgi ei võta leppetrahvi kokkulepe ära õigust nõuda lisaks leppetrahvile seda ületava kahju hüvitamist. Maakohus nõustus hagejaga, et tagatisvaraks olnud kinnistu tegeliku turuväärtuse väljaselgitamiseks oli hagejal õigus tellida eksperdihinnang. Samuti oli põhjendatud maakleriteenuse kasutamine, kuivõrd hageja ei ole igapäevaselt kinnisvaratehingutega tegelev äriühing. Sellest tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hindamiskulu 134 eurot ja 21 senti ning maakleriteenuse kulu 960 eurot. Maakohus jättis kostja väited vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise osas laenulepingu ja selle laenulepingu lisakokkuleppe sõlmimisel tähelepanuta, kuivõrd laenulepingu ja selle võimalike lisakokkulepete sõlmimise asjaolud ei puutu praegusel juhul asjasse. Maakohus asus seisukohale, et hageja sai tegelikust kahjust teada 11. novembril 2010. a, mil ekspert andis kinnistu turuväärtuse kohta hinnangu. Hagi on kohtule esitatud 9. augustil 2013. a, s.o enne TsÜS § 150 lg-s 1 sätestatud tähtaja möödumist ning hageja nõue ei ole aegunud.
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsus osas, millega jäeti hagi osaliselt rahuldamata. Apellant palus teha asjas uus otsus, millega rahuldada hagi ka maakohtus rahuldamata jäetud kahju 94 926 euro ja 92 sendi ulatuses, rahuldamata jäetud sissenõutavaks muutunud viivise 20 667 euro ja 94 sendi ulatuses ja kahjusummalt 94 926 eurot ja
92 senti arvestatava jooksva viivise ulatuses, jättes menetluskulud kostja kanda. Hageja hinnangul on maakohus valesti kohaldanud korraga nii lepingulisi kui ka lepinguväliseid õigussuhteid reguleerivaid sätteid ning vääralt sidunud kostja vastutuse hindamisakti I vormi ja edastamise viisiga. Ekslik on maakohtu seisukoht, et kostja ei ole hindamisaktiga II heaks kiitnud varasemat hindamisakti. Hagejal on võimatu tõendada, et kostja esindajad olid hindamisaktist I teadlikud. Samas ei ole maakohus pööranud tähelepanu kostja vastutusele oma töötajate tegevuse eest.
5.Kostja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsus osas, millega hagi osaliselt rahuldati, ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi täielikult rahuldamata. Kostja palus kõik menetluskulud jätta hageja kanda. Kostja leidis, et arvamuse andmine VÕS § 1048 mõttes seisneb lisaks allkirjastamisele ka selle edastamises teisele isikule. Hageja aga ei ole tõendanud hindamisakti II edastamise viisi, mis oli pooltevahelise koostöölepinguga ja kokkuleppega reguleeritud. Kostja ei nõustu ka VÕS §-des 139 ja 140 ning koostöölepingu p-s 5.2 sätestatud kahju piiramise kokkuleppe kohaldamata jätmisega maakohtus. Hindamise tasu ja maakleriteenuse tasu väljamõistmine täitemenetluses ei ole õigustatud. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis oma 27. novembri 2014. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja rahuldas vastuapellatsioonkaebuse osaliselt. Kohus tühistas maakohtu otsuse osaliselt, ning tegi uue otsuse, millega vähendas kostjalt hageja kasuks kahjuna välja mõistetud summa suurust 24 868 euro ja 2 sendini, jättes hageja kahjunõude maakleriteenuse maksumuse osas 960 eurot ja sellelt summalt viivise nõudes rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et poolte vastutusele ei saanud kohaldada lepingut, vaid üksnes deliktiõiguse sätteid (VÕS § 1043 ja VÕS § 1048). Hagi on esitatud deliktiõiguse alusel. VÕS § 1048 kohaselt loetakse teisele isikule varalises küsimuses ebaõiget teavet või ebaõige arvamuse andnud või teabe või arvamuse, vaatamata uutele teadmistele, parandamata jätnud asjatundja käitumine õigusvastaseks, kui kahju tekitajale kuulub tema kutsealase tegevuse tõttu eriline usaldusseisund ja teabe või arvamuse saaja võis sellele usaldusele tugineda. Määravaks ei ole seejuures, et arvamuse andja ja arvamusele tugineja oleksid vahetult kokku puutunud, kuid objektiivselt peab olema ette näha, et keegi kolmas isik teeb arvamusele tuginedes varalisi otsuseid. Piisab, kui arvamuse andnud isik on teada andnud või tema käitumisest järeldub, et ta soovib vastutada oma avalduse õigsuse eest ja teine isik on seda usaldades kahju kannatanud. Ringkonnakohus nõustus apellandiga, et hindamisaktides I ja II antud arvamused on antud väljaspool poolte koostöösuhet. Hindamisaktid I ja II ei olnud adresseeritud hagejale kui koostööpartnerile, vaid igale laenu väljastamist kaaluvale pangale. Kuna hindamisaktidest I ja II ei nähtu, et hinnangu andja oli teadlik asjaolust, et eksperdiarvamuse tellijaks oli koostöölepingu tähenduses panga (hageja) klient, siis ei saanud kostja hindamisakte koostades pidada silmas koostöölepingu eesmärki anda objekti turuväärtuse hinnang just panga (hageja) kliendile (koostöölepingu p 3.1). Maakohtu otsusest tuleb seega jätta välja põhjendused, milles maakohus leiab, et hindamisaktide allkirjastamise õigus ja
edastamise viis pidid olema kooskõlas pooltevahelise koostöölepinguga. Seetõttu ei ole põhjendatud ka vastuapellandi viited neile koostöölepingu sätetele, mis näevad ette kostja kui asjatundja vastutuse piirangu. Ringkonnakohus nõustus maakohtu lõppjäreldusega selles, et kostja ei vastuta hindamisakti I alusel laenu väljastamise tõttu tekkinud kahju eest, kuna on tõendamata, et arvamuse, millele hageja on tuginenud, andis kostja (kostja õigusvastane käitumine). Hindamisakti I ei olnud kostja allkirjastanud ning selle edastas hagejale pdf-faili kujul tundmatu isik. Ringkonnakohus leidis, et vajaliku erilise usaldusseisundi saavutamiseks peab VÕS §-s 1048 sätestatud vastutuse kaasa toov asjatundja arvamus olema esitatud kokkulepitud vormis ning sellele peab olema antud ligipääs kolmandatele isikutele. Arvamuse andmine VÕS § 1048 mõttes seisneb lisaks allkirjastamisele ka selle andmises ehk edastamises teisele isikule, mistõttu on arvamuse hagejani jõudmise viis oluline. Mida kõrgem on arvamusele tugineja enda objektiivne usaldusseisund ühiskonnas, seda kõrgemad on ka vorminõuded asjatundja arvamusele, millele kõrge usaldusseisundiga isik (kelleks on krediidiasutus) oma varaliste otsustuste tegemisel tugineb. Samuti peab sel juhul olema kontrollitav ka arvamuse kasutajani jõudmise viis. Teiste sõnadega, asjatundja usaldusseisundist tuleb eristada küsimust, kas mõistlik kolmas isik võis sellisele usaldusseisundile mõistlikult tugineda ja eeldada, et asjatundja arvamus on objektiivne vaatamata sellele, et see on antud kolmanda isiku tellimusel ja väljaspool poolte koostöölepingut. Tuvastatav peaks olema mingigi asjatundja tegevus või tahteavaldus, mille tulemusena arvamus jõudis potentsiaalse adressaadini. Hindamisakti I puhul ei ole võimalik sellist asjatundja tegevust või tahet tuvastada. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kohtule esitatud hindamisakti I kostja (kostja juhatuse liige või atesteeritud hindaja) allkirjastanud. Ringkonnakohus nõustus maakohtu hinnanguga, et tunnistaja K. Kuke ütlused on vastuolulised. Ka tunnistaja L. Kušnikova ütlustest ei nähtu allkirjastamise fakti, tunnistaja väidab vastupidi, et kostja hindamisakti I tema teada ei allkirjastanud. Ringkonnakohus leidis, et olukorras, kus asja materjalide kohaselt saabus panka aadressilt [email protected] laenusaajatega seotud isiku saadetud allkirjastamata hindamisakt I, mis on dokumendi teksti kohaselt koostatud kostja nimel, ei saanud hageja krediidiasutusena ja mõistliku isikuna hoolsuskohustust rikkumata käsitada sellist dokumenti erilist usaldusseisundit omava asjatundja arvamusena ning sellisele dokumendile oma varalistes otsustes tugineda. Hindamisakti I alusel laenu väljastamine ei too seega kaasa kostja kui asjatundja vastutust VÕS § 1048 alusel, kuna teabe saaja ja selle esitaja vahel ei tekkinud usaldusseisundit ning kostja ei ole õigusvastaselt käitunud. Ringkonnakohus nõustus maakohtu hinnanguga, et hindamisakt II vastas kõigile nõuetele, selle oli allkirjastanud atesteeritud hindaja A. Piirsalu, mistõttu võis hageja sellele kui asjatundja arvamusele tagatisvara väärtust hinnates tugineda. Hindamisaktis II on eksperdihinnangu saajana märgitud „laenu väljastav pank", seega pidi kostja ette nägema, et sellele hinnangule tuginedes võib mõni pank teha oma laenuotsuse. Lisaks on maakohus põhjendatult leidnud, et kostja ei ole hindamisaktiga II kiitnud heaks ka hindamisaktis I antud arvamust. Hindamisakti II on allkirjastanud atesteeritud hindaja A. Piirsalu
ning selles puudub vähimgi viide, et kostja oleks sama objekti juba varem hinnanud. Asjas puuduvad tõendid, et A. Piirsalu teadis või pidi teadma hindamisakti I koostamisest ja hagejale edastamisest. Selle sisuga ütlusi ei ole andnud ka tunnistaja L. Kušnikova, kelle ütluste kohaselt ei ole kostja juhatus ega kutselised hindajad hindamisaktiga I tutvunud, kuna ta edastas hindamisakti I kohtule esitatud teksti mustandina selle tellijale Tina KVB OÜ-le. Hageja väide, et kuna kostja allkirjaõiguslikud isikud jätsid L. Kušnikova töö hindamisakti II allkirjastamisel täielikult kontrollimata, oleks sama tehtud ka hindamisakti I allkirjastamisel, on oletuslik ja ringkonnakohus ei saa sellega arvestada. Kostja seisukoht, et hindamisaktist II tulenev kahju hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata VÕS 127 lg 2 alusel, ei ole põhjendatud. Asjatundja arvamus oli ebaõige nii kinnistu ja selle oluliste osade kirjelduse kui ka turuväärtuse osas, seega on kostja pannud toime õigusvastase teo. Ringkonnakohus leidis, et kui kostja ei oleks andnud ebaõiget arvamust, siis ei oleks hageja sellele tuginedes väljastanud laenusaajatele veel 24 733 eurot, st hageja vara ei oleks nimetatud rahasumma võrra vähenenud. Seega oli õigusvastase teo tegemise (ebaõige arvamuse andmise) keelu eesmärk hoida ära kahjulikke tagajärgi kannatanul laenu andmisel ja tagatislepingu sõlmimisel ning kogu hagejale tekitatud kahju tuleb välja mõista. Samuti ei tule kahjuhüvitist vähendada VÕS § 139 või § 140 alusel. Maakohus on õigesti märkinud, et asjaolud, kas ja kuidas hageja täitis laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtteid, ei ole aluseks kahjuhüvise välja mõistmata jätmisele või selle vähendamisele. Hagejale ei ole tekkinud kahju mitte laenulepingu mittekohase täitmise tõttu, vaid asjaolust, et hageja tugines laenu andmisel kostja kui asjatundja ebaõigeks osutunud arvamusele tagatise väärtuse kohta, mistõttu hageja ei saanud oma nõuet rahuldada talle laenusaajate antud tagatise arvel. Ringkonnakohus leidis, et kinnistu hindamiskulu 134 euro ja 21 sendi väljamõistmine kostjalt kahjuna oli asja materjalidele tuginedes VÕS § 128 lg 3 alusel põhjendatud. Hageja kulutus uuele hindamisele on põhjuslikus seoses kostja antud ebaõige arvamusega, kuna täitemenetluses toimus kinnistu sundmüük ja vajalik oli teada sundmüüki pandud kinnistu tegelikku turuväärtust. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse kostjalt maakleriteenuse kulu 960 euro väljamõistmise osas, leides, et kuna täitemenetluse seadustiku (TMS) § 3 kohaselt korraldab täitedokumendi täitmist, sh vara müüki, täitemenetluses kohtutäitur, ei saa seda hageja kulutust pidada mõistlikuks. Vastavalt tuleb muuta ka kostjalt välja mõistetava viivise suurust. Seejuures leidis ringkonnakohus, et maakohus on viivise arvestamisel põhjendatult lähtunud hageja nõudest ning mõistnud kostjalt viivise välja alates 10. detsembrist 2010. a. Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldusega, et hagi ei ole aegunud. Ringkonnakohus pidas põhjendatuks maakohtu menetluskulude jaotust. Arvestades ka asjaolu, et apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning vastuapellatsioonkaebus tuleb rahuldada väheses ulatuses, tuleb TsMS § 163 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel jätta poolte menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus nende endi kanda.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub selle tühistada osas, milles hagi jäeti rahuldamata, ja saata asi tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Hageja palub kõik menetluskulud jätta kostja kanda. Hageja leiab, et kohtud on valesti kohaldanud materiaalõiguse normi (VÕS § 1048). Kohtud on segamini ajanud kannatanu usalduse juriidilisest isikust hindaja suhtes ja usalduse hindamisakti vormi ja kättetoimetamise viisi suhtes. Kahju kandnud isiku usaldusseisundil ühiskonnas ei ole VÕS § 1048 kohaldamisel mingit õiguslikku tähtsust. Kohtud, tuvastades, et kassaatori ja vastustaja vahel oli usaldussuhe sama objekti suhtes tehtud sisuliselt identse hindamisakti II osas, ei saanud tuvastada usaldussuhte puudumist hindamisakti I puhul ainuüksi tulenevalt allkirjastamata jätmisest ja kättetoimetamise viisist. VÕS §-s 1048 sätestatud vastutus ei sõltu asjatundja arvamuse vormist. Kohtuotsustest jääb arusaamatuks, millisel viisil oleks kassaatorile kahju tekkimine olnud välistatud allkirjastatud hinnanguga. Kohtud pole tuvastanud, et vastustaja oleks soovinud midagi enne allakirjutamist muuta, ja see pole ka eluliselt võimalik, kuna hindamisakt II oli sisuliselt identne hindamisaktiga I ning väljus vastustaja valdusest tema tahte kohaselt ja jõudis kassaatorini. VÕS §-s 1048 vastutus ei sõltu arvamuse kahju kandnud isikuni jõudmise viisist. Kohtud on tuvastanud, et arvamus edastati panka mitte anonüümsel viisil, vaid see saabus määratletud isikult, kelleks oli laenusaaja koostööpartner. Kohtud pole tuvastanud, et hindamisakt I oleks vormistatud mustandina või et seal oleks klausleid, mis keelaksid laenusaajal seda pangale esitada enne, kui selle on keegi veel üle vaadanud ja allkirjastanud. VÕS § 1048 järgi on tähtis arvamuse kujundamine ja selle mistahes viisil kättesaadavaks tegemine. Kohtute tuvastatud asjaoludel on need tingimused täidetud. Ringkonnakohtul oli küll diskretsiooniõigus hinnata tunnistaja K. Kuke ütlusi, kuid tal puudus õigus mitte arvestada tõenditega. Ringkonnakohus ei ole selgitanud, milles seisnes tunnistaja ütluste väidetav vastuolulisus. Kohtud on jätnud lahendamata kassaatori viited kahju hüvitamise kohustuse kohta TsÜS § 132 lgte 1 ja 2 ning VÕS § 1054 alusel. Tööandja ei vabane vastutusest hüvitada töötaja tekitatud kahju, sh VÕS §-s 1048 sätestatud kahju sõltumata sellest, kas allkirjaõiguslikud isikud kontrollisid või jätsid kontrollimata töötaja töö. Kohtud oleksid pidanud kohaldama VÕS § 1054 ka hindamisakt I osas. Kohtud, tuvastades hageja kui kahju kandnud isiku hoolsuskohustuse rikkumise, oleks pidanud VÕS § 139 järgi välja tooma motiivid, mis ulatuses aitas kahju kandnud isik kahju tekkimisele kaasa, kuid neil polnud õigust vähendada kahjuhüvitist nullini. Kohtud on ekslikult käsitlenud arvamuse parandamata jätmist ning on jätnud tähelepanuta, et hindamisaktiga II kiideti konkludentselt heaks hindamisakt I. Hindamisakt I ei sisalda ühtegi viidet selle kohta, et tegemist oleks mustandiga või dokumendiga, mida oleks keegi veel pidanud heaks kiitma. Kohtud pole põhistanud, milleks oli sel juhul vajalik hindamispädevusteta Kušnikova allkiri hindamisaktil II. Maakleritasu oli vajalik kulu. Maakleri kasutamine aitab tekitada rohkem müügivõimalusi ja
suuremat ostuhuvi.
8.Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale vastukassatsioonkaebuse, milles palub see tühistada ning jätta uue otsusega hagi rahuldamata või vähendada kahjuhüvitise suurust või alternatiivselt saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kostja leiab, et ringkonnakohus on vääralt kohaldanud materiaalõigust. Kohtud ei ole tuvastanud, et hindamisakti II oleks hagejale edastanud kostjaga seotud isik. Samas on ringkonnakohus pidanud arvamuse andmise osaks ka arvamuse edastamist. Seetõttu on tuvastamata kahju tekitanud teo olemus ja selle põhjuslik seos kahjuga. Ringkonnakohus ei ole olnud järjekindel ka õigusvastasuse tuvastamisel, sest on märkinud, et arvamuse andmisel on oluline ka selle adressaadile edastamine, kuid hindamisakti II osas ei ole seda oluliseks peetud. Kahju tekitanud teoks ei saa lugeda ainult arvamuse andmist, sest VÕS § 1048 ei sätesta eraldi delikti koosseisu ning arvamuse andmisest üksinda ei saa kahju tekkida. Kostja on seisukohal, et kui hageja oleks olnud hoolas ning laenusaajad poleks lepingut rikkunud, ei oleks hindamisakti sisust hoolimata hagejal kahju tekkinud. Seega puudub vahetu põhjuslik seos hindamisakti allkirjastamise ja hagejale kahju tekkimise vahel. Kui sellist vahendatud seost siiski piisavaks lugeda, tuleb kostja esile toodud asjaolusid käsitleda kahju vähendamise asjaolude esinemise kontrollimisel, eelkõige VÕS § 127 lg 2, VÕS §-de 139 ja 140 ning koostöölepingust tuleneva kokkuleppe alusel. VÕS § 127 lg 2 kontekstis ei saa arvamuse andjale olla ettenähtav, et arvamuse ebaõigsuse korral tuleb asuda kõiki laenuvõtja kohustusi täitma. Kostja hinnangul on täidetud ka VÕS § 139 lg-s 1 ja VÕS §-s 140 toodud eeldused kahjuhüvitise vähendamiseks. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine on hagejast tulenev asjaolu ning laenulepingu täitmata jätmise risk on oht, mille eest vastutab hageja. Kohtud on jätnud kostja esile toodud alused kõrvale põhjendusega, et kostja antud ebaõigest arvamusest tekkis kahju, kuid isegi kui see oli nii, on tegemist kahju väljamõistmise eeldusega, mitte kahju vähendamist välistava asjaoluga. Kohtud jätsid koostöölepingu kõrvale põhjusel, et hindamisaktid ei olnud adresseeritud konkreetselt hagejale. Sellise tõlgendusega ei saa nõustuda. Ilmselgelt peab hindamisakt vastama adressaadi nõuetele, sest vastasel korral seda ei aktsepteeritaks. Hageja lähtub kahju suuruse arvutamisel täitemenetluses tegelikult saadud rahast, mitte turuhinnast. Seega ei ole kinnistu hindamise kulu VÕS § 128 lg 3 kohaselt käsitatav mõistliku ega vajaliku kuluna kahju kindlakstegemiseks. Ringkonnakohus leidis, et viivise väljamõistmine alates kostja kompromissettepaneku saatmisele järgnevast päevast on põhjendatud, sest üks päev on käsitatav mõistliku aja möödumisena ja kostja pole vastuväiteid esitanud. Hea usu põhimõtte kohaselt ei olnud alust arvestada viivist ajal, kui kostja arvas, et läbirääkimised asjaolude selgitamiseks ja probleemi lahendamiseks käivad, kuid hageja jättis lihtsalt kostja ettepanekule vastamata. Teisalt, kui viivist arvestatakse tekkinud kahjust lähtudes ja seda loetakse kostja riskiks, peaksid ülemäära taotletava kahju välja mõistmata jätmisega kaasnevad menetluskulud jääma hageja kanda.
9.Vastuses kassatsioonkaebusele leidis kostja, et kassatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata.
10.Vastuses vastukassatsioonkaebusele leiab hageja, et selles esitatud seisukohad on põhjendamatud ning vastuolus VÕS § 1048 aluspõhimõtetega.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega ringkonnakohus jättis jõusse maakohtu otsuse osas, milles maakohus oli hagi osaliselt rahuldanud. Tühistatud osas tuleb asi TsMS § 691 p 2 järgi saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada ka menetluskulude jaotuse osas. Muus osas tuleb ringkonnakohtu otsus jätta TsMS § 691 p 1 järgi muutmata. Kassatsioonkaebus jääb rahuldamata ja vastukassatsioonkaebus rahuldatakse.
12.Hageja nõuab kostjalt kui asjatundjalt kinnistu turuväärtusele ebaõige hinnangu andmisega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 1048 alusel. Hageja tugineb oma nõudes kahele kostja nimel antud hindamisaktile, mida usaldades andis hageja kolmandatele isikutele laenu, kusjuures kostja hinnatud kinnistu oli ka laenu tagatiseks. Asjas ei vaielda selle üle, et kostjat saab pidada kinnisvara hindamise alal asjatundjaks ning hindamisaktides I ja II antud hinnang kinnistu väärtusele ei vastanud hinnangu andmise ajal kinnistu turuväärtusele. Hindamisaktides oli hinnatud hoonestatud kinnistut, tegelikult oli kinnistu hoonestamata.
13.Kolleegium selgitab, et VÕS § 1048 reguleerib olukorda, kus üks isik (teine isik VÕS § 1048 mõttes) tellib arvamuse isikult, kes tegutseb arvamust andes oma kutsealal ja kellele kuulub kutsealasest arvamuste andmisest tulenevalt eriline usaldusseisund. Juhul kui see isik annab tellijale ebaõige arvamuse ja sellele tugineb oma mingis varalises küsimuses otsust tehes kolmas isik (teabe saaja VÕS § 1048 mõttes), kes võis konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades sellele usaldusele tugineda, siis on arvamuse andja pannud toime õigusvastase teo ja peab süü olemasolul hüvitama kolmandale isikule selle teoga põhjustatud kahju. Selle sätte mõttes ei ole iseenesest oluline, mis vormis arvamus on koostatud. Samuti ei pea arvamuse andja olema arvamuse saatnud kolmandale isikule ning ei pea esinema tema tahet arvamust kolmandale isikule avaldada. Viimase kui arvamuse saaja usaldus arvamuse vastu VÕS § 1048 mõttes tekib ka siis, kui arvamuse andja annab arvamuse selle tellijale. Lisaks õigusvastasusele VÕS § 1048 järgi on VÕS §-st 1043 tulenevalt arvamuse avaldanud isiku vastutuse eelduseks selle sätte järgi tema süü. VÕS § 1050 lg 1 järgi eeldatakse õigusvastaselt kahju tekitanud isiku hooletust.
14.Praeguse asja lahendamisel on oluline, kas koostöölepingut ja kokkulepet arvestades sai kostja tegevus olla õigusvastane VÕS § 1048 järgi. Ringkonnakohtu põhjendus, et hindamisaktid anti välja väljaspool poolte koostöösuhet, ei anna kolleegiumi arvates alust järelduseks, et VÕS § 1048 kohaldub. Vastupidi – koostööleping ja kokkulepe võisid mõjutada seda, kas hageja võis VÕS § 1048 mõttes, vaatamata sellele, et kostjale kuulus tema kutsetegevuse tõttu eriline usaldusseisund, tugineda
hindamisaktidele olukorras, kus need ei vastanud koostöölepingu ja kokkuleppe tingimustele. Samas on ringkonnakohus leidnud, et kuna hindamisakti II kirjutas alla kostja atesteeritud hindaja A. Piirsalu, siis võis hageja sellele tugineda VÕS § 1048 mõttes. Kuid ringkonnakohus jättis põhjendamatult tähelepanuta, et kokkuleppe p 5.6 järgi on eksperdihinnangu edastamisel kostja volitatud esindajateks määratud kindlad isikud. Juhul kui pooled olid kokkuleppe p-s 5.6 kokku leppinud, et hageja arvestab ainult kindlas vormis ja kindlatelt isikutelt saadud kostja arvamusi, siis võib see tähendada, et pooled soovisidki reguleerida kokkuleppe selle punktiga seda, mis tingimustel võis hageja lepinguväliselt tugineda hindamisaktidele kui asjatundja arvamusele VÕS § 1048 mõttes. Seega ei pruugi kostja teo õigusvastaseks lugemiseks VÕS § 1048 järgi praegusel juhul piisata sellest, et hindamisakti II kirjutas alla kostja atesteeritud hindaja. Eeltoodu tõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada osas, millega ringkonnakohus oli jätnud jõusse maakohtu otsuse osas, milles maakohus oli hagi osaliselt rahuldanud.
15.Juhul kui ringkonnakohus leiab asja uuel läbivaatamisel, et vaatamata koostöölepingu ja kokkuleppe mittejärgimisele võis hageja hindamisaktile II VÕS § 1048 mõttes siiski tugineda, võib asjaolu, et ta arvestas seda hindamisakti vaatamata sellele, et see ei vastanud koostöölepingu ja kokkuleppe tingimustele, anda aluse kahjuhüvitist vähendada VÕS § 139 lg 1 järgi. Kolleegium nõustub kohtutega, et vastutustundliku laenamise põhimõtetel ei ole selle sätte kohaldamisel praegusel juhul tähtsust. Samas jättis ringkonnakohus põhjendamatult võtmata seisukoha küsimuses, kas koostöölepingu p 5.2 kohaldub. Maakohus leidis, et ei kohaldu. Ringkonnakohus oleks pidanud maakohtuga kas nõustuma või siis leidma teisiti ja oma seisukohta põhjendama. Arvestades koostöölepingus ja kokkuleppes sätestatut, oleks ringkonnakohus pidanud hindama, kas koostöölepingus sätestatud vastutuse piirsumma kohaldub, arvestades, et tegemist võib olla kokkuleppega lepinguvälise kahju nõude piiramise kohta (tingimuslik kokkulepe VÕS § 1048 kohaldamise puhuks). Kolleegium selgitab, et VÕS § 127 lg 2 järgi saab VÕS § 1048 kaitse-eesmärgiks mh olla see, et ära hoida olukord, kus laenuandja ei küsi kinnisvara väärtuse hindamise alal asjatundja arvamust usaldades laenusaajalt piisavat tagatist. Ringkonnakohus leidis, et maakleriteenuse kulu 960 euro hüvitamine kahjuna on põhjendamatu, sest kuna TMS § 3 järgi korraldab täitedokumendi täitmist, sh vara müüki, täitemenetluses kohtutäitur, ei saa seda hageja kulutust pidada mõistlikuks. Kolleegiumi nõustub selle seisukohaga.
16.Kohtud on hindamisakti I puhul jätnud hagi rahuldamata põhjendusega, et ka see hindamisakt anti väljaspool poolte koostöösuhet. Kolleegiumi arvates saab sellest seisukohast järeldada, et kuna kostjal ei olnud keelatud anda tellijatele hindamisakte ka väljaspool koostöösuhet hagejaga, kuid koostöölepingus oli siiski kokku lepitud, missugustel tingimustel pooled omavahelistes suhetes kostja antud hindamisakte arvestavad, siis ei saa hageja väita, et talle on õigusvastaselt tekitatud kahju koostöölepingu ja kokkuleppe väliselt temani jõudnud kostja antud hindamisaktiga. Seega, arvestades, et kohtute tuvastatu järgi ei olnud hindamisakt I vormistatud koostöölepingus ja kokkuleppes nimetatud viisil ja selle esitamine ei vastanud koostöölepingu ja kokkuleppe
tingimustele, leidsid kohtud kokkuvõttes õigesti, et hageja ei võinud hindamisaktile I VÕS § 1048 mõttes tugineda. Seetõttu jätab kolleegium ringkonnakohtu otsuse muutmata osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, millega maakohus oli jätnud hagi rahuldamata hindamisaktiga I väidetavalt tekitatud kahju eest 94 926 euro ja 92 sendi suuruse kahjuhüvitise ning sellelt summalt viivise saamiseks.
17.Ringkonnakohtu otsus tühistatakse seega hindamisaktiga II väidetavalt tekitatud kahju eest hüvitise ja viivise väljamõistmise osas. Asja uuel läbivaataamisel peab ringkonnakohus vajadusel hindama ka kostja vastuväiteid viivise arvestuse kohta.
18.Menetluskulude jaotus määratakse TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi kindlaks asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemusest.
19.Vastukassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb vastukassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kostjale tagastada. Villu Kõve, Jaak Luik, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.