S.N avaldus ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja ainuhooldusõiguse saamiseks, alternatiivselt otsustusõiguse saamiseks lapse igakordse viibimiskoha määramiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 02.11.2016 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse S.N määruskaebus liik Menetlusosalised ja nende Avaldaja (määruskaebuse esitaja): S.N (isikukood XXX, esindajad elukoht XXX), lepinguline esindaja Vassili Kosteitšuk (epost: XXX) Puudutatud isik (lapse isa): P.E (isikukood XXX, viibimiskoht XXX) Puudutatud isik (laps): P.B (isikukood XXX, elukoht XXX), esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Leino Biin (e-post: XXX) Eestkosteasutused: Tallinna linn Haabersti Linnaosa Valitsuse kaudu (registrikood 75014244, asukoht Ehitajate tee 109a, Tallinn), esindaja Aasa Rohtla (e-post:XXX) ja Tallinna linn Põhja-Tallinna Valitsuse kaudu (registrikood 75017745, asukoht Niine 2, Tallinn), esindaja Anna Jelinevitš (e-post: XXX) Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.S.N määruskaebus rahuldada osaliselt.
2.Harju Maakohtu 02.11.2016 määrus tühistada osas, milles maakohus jättis S.Ni avalduse rahuldamata, so nõudes lõpetada S.N-i ja P.E ühine hooldusõigus lapse P.B suhtes ja anda hooldusõigus täielikult üle S.N-ile ning alternatiivses
Tsiviilasi nr 2-16-5756 nõudes anda S.N-ile ainuotsustusõigus P.B elu- ja viibimiskoha määramise osas ja saata avaldus selles osas uueks läbivaatamiseks samale esimese astme kohtule.
3.Harju Maakohtu 02.11.2016 määrus jätta muutmata osas, millega maakohus rahuldas avalduse osaliselt ja andis S.N-ile otsustusõiguse lapse P.B lühiajaliste Venemaal ja Euroopa Liidu piires viibimiste (reiside) osas koos S.N-iga ja kohustas S.N-i sellest eelnevalt teavitama P.E-d kuni P.E kinnipidamisasutuses viibimiseni kirja teel, P.E vabanemisel telefoni teel (resolutsiooni punkt 2).
4.Menetluskulude jaotus jätta maakohtu otsustada.
5.Määruse peale ei saa määruskaebust esitada. Asjaolud
1.12.04.2016 esitas Harju Maakohtule avalduse S.N (avaldaja, lapse ema), kes palus lõpetada avaldaja ja P.E (puudutatud isik, lapse isa) (koos nimetatuna lapse vanemad) ühine hooldusõigus ja anda P.B (laps) hooldusõigus täielikult avaldajale. Alternatiivselt palus avaldaja anda talle ainuotsustusõigus lapse elu- ja viibimiskoha määramise osas.
2.Avalduse kohaselt lõppes lapse vanemate kooselu faktiliselt peale lapse sündi 2015 suvel. Laps elab koos avaldajaga. Lapse isa ei osale lapse kasvatamises ning pole lapsest huvitatud, lapse ülalpidamiseks elatist ei maksa. Lahkumineku põhjuseks oli lapse isa ohtlik eluviis, narkootiliste ainete tarvitamine. Lapse isa on kriminaalkorras karistatud. Lapsele on hädavajalik stabiilne ja stressivaba keskkond, mida lapse isa lapsele pakkuda ei saa. Puudutatud isiku (lapse isa) seisukohad
3.Lapse isa kirjalikult esitatud seisukoha kohaselt sündis laps XX.XX.XXXX kui lapse isa oli jalavõruga kodus ja käis graafiku alusel tööl, väljudes hommikuti kell 05.15 ja jõudes koju tagasi kell 23.15. Lapse isa püüdis perefirmat uuesti jalgadele tõsta. Tööpäevad oli 18-tunnised. Lapsele maksis isa elatist juulist 2016 kuni märtsini 2016 enamus osas sularahas. Märtsis tekkisid lapse isal majanduslikud raskused. Lapse isa on väga uhke oma tütre üle ning armastab tütart üle kõige maailmas. Lapse isa pühendas ehk tõesti liiga vähe aega oma perele, kuna üritas paaniliselt materiaalselt jalgadele tõusta. Pärast lahkuminekut külastas isa last peale tööd igapäevaselt või kuidas lapse emal tuju parasjagu oli. Iga kuu lapse sünnipäeval, kus laps sai ühe kuu vanemaks, üritas lapse isa vähemalt 215 eurot + kingituse või kingituse raha lauanurgale jätta. Kui oli momendil vähem raha, tõi lapse isa puuduva osa ja rohkemgi järgmisel külastuskorral. Lapse isa eitab ohtlikku eluviisi, kuna tal ei olnud töö kõrvalt aega peale töö mitte mingiteks eluviisideks. Narkootiliste ainete tarbimist tuli mõnel korral vanast harjumusest ja väsimusest ette peale 18-tunniseid tööpäevi. Avaldust esitatud kujul ei tuleks rahuldada. Laps on Eesti kodanik, tema ema on Venemaa kodanik. Kui anda lapse emale ainuõigus lapse elamis-ja viibimiskoha määramiseks, siis on võimalik, et lapse isa last enam niipea ei näe. Lapse ema on ähvardanud, et ta kaob lapsega ära, et lapse isa ei leia kunagi neid üles. Äärmisel juhul on lapse isa nõus andma lapse emale ajutise ainuotsustusõiguse lapse elamis- ja viibimiskoha üle. Kui kohus annab ajutise ainuotsustusõiguse, siis palub lapse isa kohustada lapse ema teavitama viibimiskohast linnaosavalitsuse töötajaid. Lapse isa kõnedele lapse ema ei vasta. Lapse 1-aastaseks sünnipäevaks saatis lapse isa kaardi ja volituse üheks aastaks reisimiseks Euroopa Liidu riikides ning Venemaal. Puudutatud isikule (laps) määratud esindaja seisukoht 2(10)
Tsiviilasi nr 2-16-5756
4.Lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kirjaliku arvamuse kohaselt veendus esindaja, et lapse ema on loonud lapsele korraliku kodu, laps oli rõõmsameelne ja hoolitsetud, kodu oli korras. Lapse isa vaidles avaldusele vastu. Lapse isa väitis, et soovib ja suudab peale karistuse kandmist lapse elus osaleda. Lapse elu korraldamise erimeelsusi lapse emaga ta eitas nagu ka vajadust ühist hooldusõigust lõpetada. Lapse isa avaldas kartust, et avalduse rahuldamisel ta enam last ei näe, sest avaldajal ei ole sellisel juhul takistusi lapsega Eestist lahkuda. Lapse esindaja oli seisukohal, et ühise hooldusõiguse lõpetamise üks eeldus, ehk vanemate alaline lahuselu on konkreetsel juhul täidetud (avaldaja kinnitas, et ka tulevikus mingil juhul lapse isaga koos elama ei hakka). Samas ei ole avaldaja esile toonud ühtegi erimeelsust või asjaolu et vanemad ei nüüd ega ka tulevikus ei suuda kokku leppida lapse elu puudutavates küsimustes ehk teostada lapse ühist hooldusõigust ja hoolduskohustust. Kuivõrd puuduvad tõendid selle kohta, et vanemad ei suuda lapse ühist hooldusõigust tulevikus teostada, ei ole lapse esindaja arvates avalduse põhinõude rahuldamine põhjendatud. Kumbki vanem ei toonud esile vaidlust lapse elu- ja viibimiskoha küsimuses. Lapse ema ei avaldanud, et ta sooviks elukohta muuta või et selleks annaks nõusoleku lapse teine vanem. Lapse esindaja eeldas, et lapse huvides võiks olla vajalik emale anda ainuhooldusõigus lapse tervise- ja hariduse küsimustes. Seda aga taotletud ei ole. Eestkosteasutuste seisukohad
5.Haabersti Linnaosa Valitsus ei toetanud avaldust ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja lapse hooldusõiguse täielikult lapse emale üleandmiseks, kuid pidas põhjendatuks rahuldada avaldaja alternatiivne nõue – anda lapse emale otsustusõigus lapse elu -ja viibimiskoha määramise osas. S.N sõnul tutvusid nad tütre isa P.E-ga 2009. P.E-le määrati 2012 detsembris karistuseks vangistus 2 aastat, vastavalt süüdistusele tegeles P.E narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemisega. 2014 viidi P.E karistust kandma avavanglasse. Alates 2014 augustist kuni 2015 veebruarini käis P.E vanglas ööbimas, alates 2015 veebruarist kuni 2015 augustini kohaldati talle elektroonilist valvet. S.N ja P.E kooselust sündis XX.XX.XXXX tütar P.B . S.N sõnul ei tegelenud isa eriti lapsega. Naise sõnul ei julgenud ta ka ise kuigi tihti P.E õlule panna vastutust tütre eest, sest koges näiteks poest koju tulles, et isa magas ning tütar oli järelevalveta. Politsei tuvastas P.E amfetamiini tarbimise 2015 septembris. S.N ja P.E kooselu lõppes mehe narkootikumide tarbimise tõttu 2015 novembris. Ajavahemikul 2015 novembrist kuni 21.04.2016 külastas P.E regulaarselt oma tütart – novembris kord nädalas, hiljem kuni 2016 veebruarini igapäevaselt paari tunni vältel. Märtsis kohtus P.E tütrega ühel korral. 21.04.2016 pöörati täitmisele 09.05.2013 Harju Maakohtu otsusega P.E-le mõistetud ja tingimisi ennetähtaegse vabanemise hetkeks ärakandmata karistus – 1 aasta, 10 kuud, 29 päeva vangistust. Kinnipidamise põhjuseks oli asjaolu, et P.E ei allunud käitumiskontrollile. S.N soovib, et tal puuduks tulevikus vajadus rääkida tütrele narkosõltuvusega isast. Telefonivestluses lastekaitsetöötajaga tunnistab P.E enda sõltuvusprobleemi ja avaldab kahetsust, et peab jääma kinnipidamisasutuses viibimise tõttu mõneks ajaks tütre elust kõrvale. P.E väljendab vestluses oma nõusolekut S.N-ile P.B elu- ja viibimiskoha määramise osas otsustusõiguse andmiseks. P.B on alles 11-kuune. Tema kasvatamisel ei ole eestkosteasutusele teadaolevalt vanematel tekkinud ühtki vaidlust ühise lapse elu korraldamisel. S.N taotlust ühise hooldusõiguse lõpetamiseks lapse suhtes ja ainuhooldusõiguse emale üleandmiseks võib P.E kriminaalset tausta teades mõista, kuid hetkel tundub nimetatud avalduse rahuldamine siiski ennatlik. P.E kinnipidamisasutuses viibimise ajal (pea 2 aasta vältel) ei ole tal niikuinii võimalik
3(10)
Tsiviilasi nr 2-16-5756 osaleda tütre elus tehtavates otsustes. Samas, ühise hooldusõiguse jätkumisel säilib P.E-l võimalus tulevikus, pärast oma eluviisis radikaalsete muutuste tegemist, osaleda P.B elus.
6.Põhja-Tallinna Valitsus toetas avaldust osaliselt ja tegi ettepaneku anda lapse emale üle otsustusõigus lapse viibimiskoha, hariduse ja terviseküsimustes, samuti varahooldusõigus. Nimetatud õiguste üleandmine ei kahjusta Põhja-Tallinna Valitsuse hinnangul lapse huve. S.N sõnul lõppes kooselu P.E narkootikumide tarvitamise tõttu novembris 2015. P.B jäi elama koos emaga aadressil XXX, Tallinn, asuvasse korterisse. Ajavahemikus jaanuar-veebruar 2016 käis P.E last külastamas iga päev (2 tundi päevas, hoidis last, vaatas kuidas teda pestakse, jne). S.N sõnul jäi P.E mitmel korral last hoidma kui S.N käis väljas, kuid tagasi tulles leidis ta P.E magamas ning see tekitas usaldamatust last isa hoolde jättis. Sellise hoolimatusega seadis isa ohtu oma lapse elu ja tervise. S.N sõnul püüdis ta lubada isale lapsega kohtumisi ainult siis, kui P.E oli kaine. S.N sõnade koheselt käitus P.E enne lapse sündi kahel korral tema vastu vägivaldselt. Naine politseisse ei pöördunud. S.N sõnade koheselt korraldab lapse igapäevaelu tema ainuisikuliselt. Telefonivestlusest P.E-ga selgus, et kooselu jooksul ning peale kooselu lõppemist tegeles lapse eest hoolitsemisega igapäevaselt ema. P.E ei tea, kes on lapse perearst. P.E sõnul saab ta peale vabanemist lapse elus regulaarselt osaleda. Praegune vanglasse sattumine on teda ehmatanud ning motiveeritud ennast ravima, et edaspidi jätkata karsket eluviisi. P.E sõnul otsis ta märtsis ja aprillis 2016 narkootikumide tarvitamisest loobumiseks abi narkoloogilt, Paldiski mnt-l asuvas narkosõltlaste päevakeskuses. P.E sõnul ta tarvitas GHB-d. P.E sõnul teadis S.N enne lapse sündi, et P.E-l on narkoprobleemid. Isa on peale lapse sündi jätkanud narkootiliste ainete tarvitamist. Seega ei ole alust eeldada, et isa oma eluviise vabanemise järel sel määral muudab, et suudab täielikult hoiduda uute seaduserikkumiste toimepanemisest, muutub seaduskuulekaks kodanikuks ning hakkab teostama hooldusõigust, pidades silmas lapse igakülgset heaolu sh turvalisust. Arvestades asjaolu, et laps on alles 11 kuune, on mõistlik korraldada lapse elu selliselt, et last põhiliselt kasvatav vanem S.N , saab last puudutavates küsimustes otsustusõiguse lapse igapäevaelu olulistes küsimustes. P.E saab vabanedes näidata, kas ta on võimeline selliselt oma eluviise muuta, et lapse elus suuremal määral osaleda. Vajadusel on tal võimalik taotleda regulaarset suhtluskorda ja suuremat osalust lapse igapäevaelu oluliste otsuste vastuvõtmisel. Vaatamata kohtu poolt tehtavale hooldusõigust puudutavale lahendile, jääb P.E-l õigus ja kohustus lapsega isiklikult suhelda. Arvestades isa varasemat käitumist (narkootikumide tarvitamist), peab suhtlus lapse ja isa vahel toimuma viisil, mis ei kahjusta lapse kehalist, vaimset või hingelist heaolu. Menetluse edasine käik
7.Harju Maakohtus 12.10.2016 aset leidnud ärakuulamisel jäi avaldaja oma avalduse juurde, lapse isa oma seisukoha juurde. Esimese astme kohtu määrus
8.Harju Maakohus rahuldas 02.11.2016 määrusega avaldaja avalduse osaliselt ning andis S.N-ile otsustusõiguse lapse P.B lühiajaliste Venemaal ja Euroopa Liidu piires viibimiste (reiside) osas koos S.N-iga ja kohustas S.N-i sellest eelnevalt teavitama P.E-d kuni P.E kinnipidamisasutuses viibimiseni kirja teel, P.E vabanemisel telefoni teel. Menetluskulud jättis maakohus neid kandnud isikute kanda, va lapsele riigi
4(10)
Tsiviilasi nr 2-16-5756 õigusabi korras määratud esindaja kulud, mis jäid Eesti Vabariigi kanda.
9.Määruse põhjenduste kohaselt leidis maakohus, et avaldus on põhjendatud osaliselt ja kuulub seetõttu ka rahuldamisele osaliselt.
10.PKS § 123 lg 1 tulenevalt lahendab kohus lapsesse puutuva vaidluse esmajoones lähtuvalt lapse huvidest. LKS § 5 lg 3 kohaselt on lastekaitse põhimõtteks, alati ja igal pool, seada esikohale lapse huvid. PKS § 137 lõike 1 kohaselt, kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus taotleda kohtult hagita menetluses, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. Sama paragrahvi lõike 3 järgi lähtub kohus ühise hooldusõiguse lõpetamise korral hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi. PKS § 116 lõike 2 alusel on lapse vanemal kohustus hoolitseda oma alaealise lapse eest. PKS § 124 lõike 1 kohaselt hõlmab isikuhooldus kohustust last kasvatada, tema järele valvata ning lapse igakülgse heaolu eest muul viisil hoolitseda. PKS §-ide 96 ja 97 kohaselt on vanemal kohustus anda ülalpidamist oma alaealisele lapsele.
11.Avaldaja on esmalt taotlenud PKS § 137 lg 1 alusel lapse vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamist ja avaldajale lapse ainuhooldusõiguse andmist. Ühise hooldusõiguse osalise või täieliku lõpetamise ja lõpetatud osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise avalduse eesmärk on üldjuhul ulatuslikumate muudatuste tegemine vanemate hooldusõiguses, mille tulemusena saab üks vanem otsustada üksi tulevikus tekkida võivate last puudutavate oluliste küsimuste üle ning teine vanem kaotab selles osas hooldusõiguse.
12.Kohus peab ühise hooldusõiguse lõpetamise ja hooldusõiguse üleandmise avalduse lahendamisel hoolikalt hindama esitatud asjaolusid ja kogutud tõendeid ning otsustama hooldusõiguse küsimuse võimalikult sellisel viisil ja ulatuses, et see oleks kooskõlas lapse huvidega ning arvestaks samal ajal ka teiste asjaomaste isikute õigustatud huve. Eelduslikult on lapse huvides, et tema elu korraldaksid ka vanemate lahuselu korral mõlemad vanemad koos. Seega peab PKS § 137 lg 1 rakendamiseks leidma tuvastamist, et vanemad ei suuda lapse suhtes hooldusõigust ühiselt teostada ja et neil puudub tahe teha teise vanemaga koostööd lapse elu puudutavate küsimuste otsustamisel. Kohus peaks vaidlustes hooldusõiguse üle sekkuma ja tegema ühise hooldusõiguse lõpetava lahendi üksnes siis, kui on täiesti selge, et vanemad ei suuda teostada ühist hooldusõigust kokkuleppel. Tõendamist ei ole leidnud, et lapse isa oleks keeldunud lapsesse puutuvate küsimuste ühisest otsustamisest. Seetõttu avaldaja nõue ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja avaldajale lapse ainuhooldusõiguse andmiseks ei kuulu rahuldamisele.
13.Avaldaja on palunud alternatiivselt anda talle otsustusõigus lapse viibimiskoha osas (PKS § 119 alusel). Lapse viibimiskoha määramine hõlmab lisaks võimalusele määrata, kus laps peamiselt elab, ka seda kellega, kus ja millal laps viibib. Siia juurde kuulub ka õigus saada teavet lapse viibimiskoha kohta. Otsustusõiguse saamiseks (PKS § 119) saab vanem esitada avalduse eelkõige siis, kui vanemad vaidlevad last puudutava olulise küsimuse lahendamise üle ja soovivad konkreetse küsimuse või olukorra lahendada ega soovi ühist hooldusõigust nimetatud küsimuses lõpetada. Käesolevas asjas ei ole lapse vanematel vaidlust osas, mis puudutab seda, kus laps peamiselt elab. Lapse ema soovib otsustusõiguse saamist, et reisida lapsega Euroopa Liidu piires ja Venemaal ilma lapse isa nõusolekuta, kuna vahel ei ole lapse isa kättesaadav ja vanglas olles on lapse isalt raske vastust saada.
5(10)
Tsiviilasi nr 2-16-5756
14.Kohus leiab, et on põhjendatud anda lapse emale otsustusõigus lapse viibimiskoha määramiseks osas, mis puudutab lapse koos emaga lühiajalist viibimist (reisimist) Venemaale või Euroopa Liidu piires, kuna volikirja saamine lapse isalt võib olla takistatud. Andes lapse emale nimetatud osas otsustusõiguse, kohustab kohus lapse ema eelnevalt teavitama reisimisest lapse isa. Määruskaebus
15.Avaldaja esitas maakohtu määrusele määruskaebuse vaidlustamiseks osas, milles jäeti rahuldamata avaldaja põhi- ja alternatiivnõuded ning palub maakohtu määruse vaidlustatud osas tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale kohtule, või teha uus määrus, millega lõpetada vanemate ühine hooldusõiguse ja anda avaldajale ainuhooldusõiguse või alternatiivselt anda avaldajale otsustusõigus lapse viibimiskoha määramisel (sh. lapsega reisimine), tervisega seotud küsimustes, lapse haridustega seotud küsimustes ning lõpetada vanemate ühine varahooldusõigus ja anda avaldajale ainuvarahooldusõigus.
16.Määruskaebuse kohaselt on maakohtu otsuse tegemisel ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse norme, rikutud menetlusõiguse norme ning ebaõigesti hinnatud tõendeid. Kaebuse esitaja on seisukohal, et vaidlustatav kohtumäärus ei ole põhjendatud. Kohtu seisukohad ja järeldused ei ole selged. Kohtumäärusest ei ole võimalik aru saada, millistest faktilistest asjaoludest kohus lähtub, millised asjaolud loetakse asjas tõendatuks ja millised mitte.
17.12.10.2016 ärakuulamisel avaldaja poolt suuliselt esitatud ja kohtu poolt protokollitud nõude täiendus ei ole kohtumääruses lahendatud. Samas ei ole kohus avaldaja nõude täiendamise taotlust rahuldamata jätnud. Seetõttu pidi kohus täiendatud nõudeid kohtumääruses lahendama. Rikutud on TsMS § 376 lg 4 p 2, mille järgi hagi muutmiseks ei peeta hageja põhinõude või kõrvalnõuete suurendamist, vähendamist, laiendamist või kitsendamist. Samuti TsMS § 376 lg 6, mille kohaselt käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud taotluse või täienduse võib hageja esitada ka hagiavaldusele vastavas vormis avaldust esitamata, muu hulgas suuliselt kohtuistungil.
18.Kohtumäärusest ei ole võimalik aru saada, kas avaldaja väited lapse isa narkootikumidest sõltuvuse osas, kriminaal- ja väärteokorras korduva karistatuse osas, vägivaldse käitumise osas loetakse tõendatuks või mitte. Kohtu selgitamiskohustus on rikutud. Juhul, kui avaldaja tõendamiskoormus oleks täitmata jäetud, oleks kohus pidanud sellele avaldaja tähelepanu juhtima. Juhul, kui need faktilised asjaolud, millele avaldaja tugines loetakse tõendatuks või puudutatud isiku poolt õigeksvõetuks, oleks kohus pidanud neid määruses arvestama. Lapse huve puudutavas vaidluses kogub üldjuhul tõendeid kohus omal algatusel. Seda ei ole tehtud.
19.Avaldaja põhinõude rahuldamata jätmist ei ole kohtumääruses põhjendatud. Kaebaja on seisukohal, et ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ei pea ilmtingimata tõendama seda, et lapsesse puutuvate küsimuste ühine otsustamine oleks võimatu. Seega ühise hooldusõiguse lõpetamise eelduseks on vanemate lahuselu ja/või hooldusõigust ühise teostamise soovi puudumine. Antud juhul elavad vanemad lahus ning avaldaja ei soovi hooldusõiguse ühist teostamist. Kaebajale ei ole selge, mis on antud juhul andnud alust eeldada, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ei vasta lapse huvidele. Maakohus ei ole faktilisi asjaolusid, lapse vanemate isikuid, nende hingelist seotust, senist pühendumist ega valmisolekut last kasvatada, hinnanud.
20.Nii PKS § 119 alusel otsustusõiguse lahendamisel, kui ka PKS § 137 alusel hooldusõiguse lõpetamisel peab kohus mh kaaluma, kas vanem suudab ja soovib vaidlusaluse küsimuse lapse huvidest lähtudes otsustada (vt. Riigikohtu 3-2-1-96-14
6(10)
Tsiviilasi nr 2-16-5756 otsuse p 20). Kaebaja on seisukohal, et arvestades lapse isa varasemat käitumist ja eluviisi ning tema majanduslikku olukorda (töötust ja vara puudumist), tuleb tõdeda, et tema ei suuda last kasvatada ega lapse huvidest lähtudes küsimusi otsustada.
21.Kui küsimuste ühise otsustamise võime omab otsustavat tähendust, siis selge ei ole, miks võeti arvesse ainult isa seisukohta, et tema ei keeldu küsimuste ühisest otsustamisest. Antud juhul keeldub lapse ema lapsesse puutuvate küsimuste lapse isaga arutamisest. Lapse isa käitumine on ettearvamatu ja teistele isikutele ohtlik. Mitmel korral on lapse isa olnud avaldaja suhtes vägivaldne. Avaldaja kardab teda. Avaldaja ei soovi lapse isaga üldse suhelda ega lapsesse puutuvaid küsimusi arutada. See ei välista isa õigust lapsega suhelda aga seda ainult kohtu poolt määratud korras.
22.Kohus ei ole hinnanud seda et, lapse isa ei vaidlustanud fakti, et temal on olnud probleeme narkootikumidega. Maakohus on jätnud tähelepanuta lastekaitse spetsialisti arvamuses toodud põhjendused ja selgitused. Selge ei ole, mis põhjendustel jättis maakohus alternatiivse nõude rahuldamata. Lastekaitse spetsialist on toetanud avaldajat ja tegi ettepaneku anda lapse emale üle otsustusõigus lapse viibimiskoha, hariduse ja terviseküsimustes ning lapse varahooldusõigus. Menetluse edasine käik
23.Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja edastas menetlusosalistele arvamuse saamiseks.
24.Puudutatud isikule (laps) riigi õigusabi korras määratud esindaja oli seisukohal, et on kaevatav määrus vastab lapse huvidele ning määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus. Avaldaja ega lapse isa ei toonud esile avalduses ega ärakuulamise kohtuistungil vanemate erimeelsusi lapse hooldusõiguse teostamise küsimustes. Ainus probleem, mille lapse vanemad avaldasid, ehk ema otsustusõiguse teostamine lapsega reisimiseks, lahendati kaevatava kohtumäärusega. Seega alust ühise otsustusõiguse osaliseks või täielikuks lõpetamiseks PKS 137 alusel ja lõpetatud osas teisele vanemale üleandmiseks ei ole tuvastatud. PKS § 119 sätestatud alust otsustusõiguse ühele vanemale andmiseks, ehk vanemate lapse hooldusõiguse küsimustes kokkuleppele mittejõudmist, vanemad esile ei toonud.
25.Puudutatud isiku (lapse isa) arvamuse kohaselt tuleb jätta määruskaebus rahuldamata. Väide lapse isa vägivaldsusest oma vale. Lapse isa palub mitte eeldada, kuidas ta vanglast vabanedes edaspidi elab. Plaanis on pühendada oma elu tütre kasvatamisele, vaba aja koos veetmisele ja tema materiaalsele kindlustamisele. Ka vanglas olles on lapsele tagatud elatise tasumine. Avalduse esitamine on kättemaks luhtunud kooselu pärast.
26.Eestkosteasutus (Haabersti LOV) ei toetanud määruskaebust. Lapse kasvatamisel ei ole tema vanematel tekkinud ühtki vaidlust ühise lapse elu korraldamisel. Väide sai kinnitust ka 12.10.2016 toimunud istungil. P.E kinnipidamisasutuses viibimise perioodil (pea 2 aasta vältel) ei saa lapse vanemate vahel tekkida vaidlust ei lapse viibimiskoha, tervise ega ka hariduse küsimustes. Samas, ühise hooldusõiguse jätkumisel säilib P.E-le võimalus tulevikus, pärast oma eluviisis radikaalsete muutuste tegemist, osaleda tütre elus. 12.10.2016 toimunud istungil selgus, et P.E kinnipidamisasutuses viibimise perioodil võib tõepoolest tekkida viivitusi isalt vastavasisulise volikirja saamisel ja kohus lahendas võimaliku probleemi.
27.Eestkosteasutus (Põhja-Tallinna Valitsus) leidis vastuses määruskaebusele, et kuna P.E viibib jätkuvalt kinnipidamisasutuses, tegeleb lapse eest hoolitsemisega jätkuvalt ema. Lapse elamiskoha osas vanematel vaidlust ei ole. Lapse emale otsustusõiguse andmine lapse elu- ja viibimiskoha osas Eesti Vabariigi piires ning ka lapse tervise 7(10)
Tsiviilasi nr 2-16-5756 osas ei kahjusta lapse huve. Samuti ei kahjusta lapse huve varahooldusõiguse üleandmine emale. Haridusküsimuste otsustusõiguse üleandmist emale toetab kuni P.B kooliealiseks saamiseni.
28.Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja saatis vastavalt TsMS § 663 lgle 5 lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu põhjendused
29.Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab tuginedes TsMS § 657 lg 1 p 3, § 659, § 667 lg 2, et vaidlustatud Harju Maakohtu kohtumäärus tuleb tühistada osas, milles maakohus jättis rahuldamata avaldaja põhi- ja alternatiivnõuded, so nõudes lõpetada lapse vanemate ühine hooldusõigus ja anda hooldusõigus täielikult üle avaldajale ning alternatiivses nõudes anda avaldajale ainuotsustusõigus lapse eluja viibimiskoha määramise osas. Selles osas tuleb avaldus saata uueks läbivaatamiseks samale esimese astme kohtule, kuna rikkumist ei ole võimalik apellatsiooniastmes kõrvaldada ning ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada. Maakohtu määrus jääb muutmata osas, milles see on jõustunud (so osas, millega maakohus avalduse osaliselt rahuldas ja andis avaldajale otsustusõiguse lapse lühiajaliste viibimiste (reiside) osas Venemaale ja Euroopa Liitu, kohustusega sellest eelnevalt teavitada lapse isa kuni tema viibimiseni kinnipidamisasutuses kirja teel, vabanemisel telefoni teel). Kuna määruskaebus rahuldatakse osaliselt, ei käsitle ringkonnakohus määruskaebuses esitatud alternatiivnõuet.
30.Ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-159-15, p 28).
31.Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse esitajaga selles, et maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme ja vääralt kohaldanud materiaalõigust. Vaidlustatud maakohtu määrus on olulises osas põhjendamata ning kohtu järelduste kujunemine ei ole jälgitav, kohus ei ole asjas tõendeid hinnanud ega põhjendanud, miks ta ei nõustu menetlusosaliste faktiliste väidetega. Sellega on maakohus rikkunud TsMS § 463 lg 2, § 436 lg 1, § 438, § 442 lg 8 sätestatud kohustusi. Lisaks on maakohus puudulikult täitnud TsMS § 477 lg 7 sätestatud uurimispõhimõtet ja TsMS § 392 lg 1 p 1 sätestatud selgitamiskohustust, jättes avaldaja nõuded välja selgitamata.
32.Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on avaldaja maakohtus 12.10.2016 toimunud ärakuulamisel avaldust täiendanud ja soovinud, et talle antakse lisaks lapse elu- ja viibimiskoha määramise ainuotsustusõigusele üle ka otsustusõigus lapse tervise, hariduse, varahoolduse ja lapsega reisimise osas (tlk 95, 95 pöördel). Kuigi maakohtu poolset selget otsustust täiendavate nõuete menetlusse võtmise kohta ärakuulamise protokollis kajastatud ei ole, nähtub sellest, et kohus on uurinud lapse isa seisukohta lapse lasteaeda ja kooli paneku osas ning seoses reisidega Venemaa ja Euroopa Liidu piires (tlk 95-97). Muude täiendavalt esitatud alternatiivsete nõuete osas protokoll võimalikku arutelu ei kajasta ning nende osas puudub kohtu otsustus ka vaidlustatud määruses.
33.Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et TsMS § 477 lg 1 kohaselt vaatab kohus hagita asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. TsMS § 376 lg 4 p 2 ja lg 4 kohaselt ei peeta hagi muutmiseks hageja põhinõude või kõrvalnõuete suurendamist, vähendamist, laiendamist või kitsendamist ning sellise taotluse või täienduse võib esitada mh suuliselt kohtuistungil. Alternatiivse nõude kohta, mis esitatakse pärast esialgse hagi menetlusse võtmist, tuleb kohtul teha 8(10)
Tsiviilasi nr 2-16-5756 TsMS §-s 372 sätestatud menetlusse võtmise määrus ja anda kostjale võimalus esitada alternatiivse nõude kohta oma seisukoht. See on vajalik eelkõige selleks, et nii pooltele kui ka kohtule oleks selge vaidluse ese ja kostja teaks, millised hageja esitatud nõuetest on kohtu menetluses ning millele ta sellest tulenevalt peab esitama oma vastuväited (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-99-14, p 21). Avalduse uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul võtta seisukoht avaldaja poolt esitatud täiendavate alternatiivnõuete osas, anda võimalus nende kirjalikult esitamiseks ja neile vastamiseks ning nõuded lahendada.
34.Avaldaja poolt esitatud põhinõude lahendamisel on maakohus määruses iseenesest õigesti märkinud, et ühise hooldusõiguse lõpetamise ja üleandmise avalduse lahendamisel peab kohus hoolikalt hindama esitatud asjaolusid ja kogutud tõendeid ning et PKS § 137 lg 1 rakendamisel peab leidma tuvastamist, et vanemad ei suuda lapse suhtes hooldusõigust ühiselt teostada ja neil puudub tahe teise vanemaga koostöö tegemiseks lapse elu puudutavate küsimuste otsustamisel.
35.Maakohus jättis avaldaja nõude ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja üleandmiseks rahuldamata põhjusel, et tõendamist ei ole leidnud lapse isa keeldumine lapsesse puutuvate küsimuste otsustamisel. Samas ei nähtu vaidlustatud määrusest, millisel põhjusel on maakohus arvestamata jätnud lapse ema ja eestkosteasutuste poolt esile toodud asjaolud. Nii näiteks nähtub avaldusest ja ärakuulamise protokollist, et lapse ema kahtleb lapse isa hooldusvõimekuses tema eluviiside tõttu ning ei välista nendega seonduvat ohtu lisaks endale ka ühisele lapsele. Lapse ema on selgelt väljendanud, et ei saa ühist hooldusõigust teostada, kuna lapse isa kui kuritegeliku ja sõltuvuses oleva isiku eluviis ohustab lapse elu (tlk 94 pöördel). Haabersti LOV on avaldanud, et lapse isa on sõltuvusprobleemi olemasolu tunnistanud ning arvestades tema kriminaalset tausta leiab kohalik omavalitsus, et pärast oma eluviiside radikaalset muutmist võiks lapse isal olla võimalus osaleda lapse elus (tlk 26). Põhja-Tallinna Valitsuse arvates ei ole alust eeldada, et lapse isa oma eluviise vabanemise järel sel määral muudab, et suudab täielikult seaduserikkumiste toimepanekust hoiduda ning hakkab lapse igakülgset heaolu silmas pidades hooldusõigust teostama, kuid lapse isal on vabanedes võimalus näidata, kas ta on võimeline oma eluviise selliselt muutma, et lapse elus suuremal määral osaleda (tlk 33). Põhja-Tallinna Valitsus on välja toonud, et lapse isa otsis narkosõltuvuse raviks abi narkoloogilt (tlk 32). Lapse isa ise on välja toonud, et narkootikumide tarbimist tuli ette mõnel korral vanast harjumusest (tlk 55) ja et tal oli narkootikumidega probleeme (tlk 94 pöördel). Tsiviilasja materjalidest ei selgu, milline on olnud tulemus seoses lapse isa narkosõltuvuse võimaliku raviga. Märkimisväärne on, et Põhja-Tallinna Valitsus on otsustusõiguse üleandmist lapse emale lapse elu- ja viibimiskoha osas Eesti Vabariigi piires, lapse tervise, varahooldusõiguse ja haridusküsimuste osas kuni kooliealiseks saamiseni, endiselt toetanud ka määruskaebusmenetluses (tlk 158-159).
36.Seoses materiaalõiguse kohaldamisega juhib ringkonnakohus tähelepanu, et avaldaja põhinõude lahendamisel tuleb maakohtul arvestada, et PKS § 137 kohaselt on ühise hooldusõiguse lõpetamise eeldustena sätestatud vanemate alaline lahuselamine või muul põhjusel soovimatus hooldusõigust ühiselt teostada. Sealjuures avaldaja alternatiivnõuete lahendamisel on PKS § 119 mõtte kohaselt ainuotsustusõiguse üle andmise eelduseks lapsele olulises asjas kokkuleppele mittejõudmine (vaidlus). Seega on ühise hooldusõiguse lõpetamise, sh osalise lõpetamse alused laiemad ning ei eelda ainult vanemate vahelise vaidluse olemasolu.
37.Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-159-15 selgitanud, et otsustusõiguse saamiseks saab vanem esitada avalduse eelkõige siis, kui vanemad vaidlevad last puudutava olulise küsimuse lahendamise üle ja soovivad konkreetse küsimuse või olukorra lahendada
9(10)
Tsiviilasi nr 2-16-5756 ega soovi ühist hooldusõigust nimetatud küsimuses edaspidi tekkida võivate küsimuste lahendamiseks lõpetada. Seevastu ühise hooldusõiguse osalise või täieliku lõpetamise ja lõpetatud osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise avalduse eesmärgiks on üldjuhul ulatuslikumate muudatuste tegemine vanemate hooldusõiguses, mille tulemusena saab üks vanem õiguse otsustada üksi tulevikus tekkida võivate last puudutavate oluliste küsimuste üle ning teine vanem kaotab selles osas hooldusõiguse. Sellest tulenevalt saab ka kohus sõltuvalt avaldusega taotletavast eesmärgist lahendada avalduse kas PKS § 119 või § 137 alusel. Seejuures ei ole kohus seotud avalduses märgitud õigusliku kvalifikatsiooniga ning kohaldab ise õigust, kuid peab menetlusosalistega õiguslikku kvalifikatsiooni arutama ja andma menetlusosalistele võimaluse avaldada selle kohta arvamust (p 25).
38.Praegusel juhul nähtub asja materjalidest, et lapse ema võib täiendavate alternatiivnõuete esitamisel olla eeskuju saanud eestkosteasutustelt ja lapse esindajalt, kes kõik toetasid mingis osas ainuotsustusõiguse üleandmist lapse emale ning näivad tuginevat peamiselt lapse isaga seotud erilistele asjaoludele nagu korduvalt karistatus, kinnipidamisasutuses viibimine ja teadaolev varasem sõltuvus narkootikumidest. Samas ei ole üheselt selge, kas sellistes valdkondades ainuotsustusõiguse soovimisel on lapse ema hoopis silmas pidanud hooldusõiguse osalist üleandmist PKS § 137 lg 1 mõttes. Maakohtul tuleb see välja selgitada.
39.Avalduse uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul lähtuda eeskätt lapse huvidest (PKS § 123) ja pärast avaldaja nõuete osas selgituskohustuse täitmist esmalt lahendada avaldaja põhinõue ning välja selgitada, kas lapse huvidega on kooskõlas ühise hooldusõiguse jätkamine. Selleks tuleb uurida, kas avalduses toodud kahtlused lapse isa hooldusvõimekuse osas vastavad tõele, sh millest tulenevalt väljendasid eestkosteasutused eelpooltoodud seisukohtasid ja kas ka nende arvates on alust kahelda lapse isa hooldusvõimekuses. Juhul kui maakohtu arvates on lapse ema väited lapse isa ebapiisava hooldusvõimekuse osas tõendamata, tuleb anda avaldajale võimalus täiendavate tõendite ja seisukohtade esitamiseks. Vajadusel saab maakohus asjas tõendeid koguda ka omal algatusel (TsMS § 477 lg 7). Põhinõude lahendamisel tuleb kindlaks teha, kas lapse isa on arvestades avaldatud asjaolusid last võimeline vaimselt ja majanduslikult kasvatama, milline on tema hingeline seotus lapsega ja senine pühendumine lapse eest hoolitsemisele ning lapsele pakutavad (tulevased) elamistingimused (PKS § 137 lg 3).
40.Alles siis, kui maakohus on veendunud, et avaldaja põhinõude rahuldamine ei ole võimalik, saab kohus lahendada avaldaja alternatiivnõuded ning teha otsustuse, kas on alust mõne seni lahendamata alternatiivnõude rahuldamiseks.
41.Kuivõrd määrus vaidlustatud osas tühistatakse, jätab ringkonnakohus TsMS § 173 lg 3 II lause kohaselt menetluskulude jaotuse maakohtu otsustada.
42.Käesolev määrus edasikaevatav tulenevalt TsMS § 696 lg 3, kuna ringkonnakohus ei tee menetlust lõpetavat lahendit (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-46-14 p 11). /allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu kohtunik
/allkirjastatud digitaalselt/ Iko Nõmm kohtunik
/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav kohtunik
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.