Kohtulahend

Eesti Vabariigi nimel

Kohus Kohtukoosseis

Tallinna Ringkonnakohus Tiit Kollom (eesistuja), Reet Allikvere ja Ulvi Loonurm

Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi

05.06.2015 Tallinnas 2-13-31053 Hello Trading OÜ hagi KS vastu kahju hüvitamiseks

Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses

5886,74 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 27.06.2014 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Hello Trading OÜ apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende esindajad

Hageja Hello Trading OÜ (registrikood 11835179), lepinguline esindaja vandeadvokaat Maire Arm Kostja KS (IK xxxxxxxxxxx), lepinguline esindaja advokaat Andi Tubin

Kohtuistung

12.05.2015

RESOLUTSIOON:

Harju Maakohtu 27.06.2014 otsus tsiviilasjas nr. 2-13-31053 tühistada 2000 euro väljamõistmata jätmise osas ja teha selles osas uus otsus hagi rahuldamiseks. Välja mõista KS-lt 2000 eurot kahju hüvitamiseks Hello Trading OÜ kasuks. Harju Maakohtu 27.06.2014 otsus tühistada osas, millega lõpetati menetlus hageja nõudes töövaidluskomisjonis kantud õigusabikulude kahjuna väljamõistmise osas, ja teha selles osas uus otsus, jättes selle nõude läbi vaatamata. Hageja apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Poolte menetluskulud esimese astme kohtu menetluses jätta nende endi kanda ja poolte apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud jätta KS kanda.

Edasikaebamise kord Otsuse peale võivad menetlusosalised vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Vastavalt Riigikohtu lahendile nr. 3-2-1-147-14 tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 01.01.2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud rahaliselt kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse jõustumist, andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Asjaolud Hello Trading OÜ esitas 22.04.2013 Tööinspektsiooni Põhja Inspektsiooni Töövaidluskomisjonile avalduse KS-lt töölepingu rikkumisega tekitatud kahju 4734,74 euro ja õigusabikulude 1200 euro väljamõistmiseks. Töövaidluskomisjon rahuldas 23.05.2013 otsusega avalduse osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks kahju hüvitamiseks välja 4734,74 eurot ja jättis rahuldamata avalduse õigusabikulude väljamõistmiseks. Kostja ei nõustunud töövaidluskomisjoni otsusega temalt 4734,74 euro kahju väljamõistmiseks ja esitas maakohtule avalduse töövaidluse läbivaatamiseks hagimenetluse korras. Harju Maakohtule 21.06.2013 esitatud hagi kohaselt sõlmisid pooled 29.04.2012 töölepingu nr

pannes uksele kella, millal tullakse tagasi. Juhul kui keegi tahab kauplusest viia kaupa välja ilma maksmata, tuleb helistada G4S turvameestele. Täiendavalt nõudis hageja kahjuhüvitisena töövaidluskomisjonis kantud menetluskulude 1152 euro hüvitamist VÕS § 128 lg 3 alusel. EK, hageja endised töötajad KP ja ML on kostja sõbrad ehk lähedased isikud. Hageja ei ole kunagi koostanud täiendavat suulist ametijuhendit. Kahju õigusvastane tekitaja ei saa oma käitumist vabandada tavaga. Hageja ei andnud ühtegi suulist korraldust, mis oleks olnud vastuolus kirjaliku ametijuhendiga. Kaup toodi ja viidi ainult juhataja juuresolekul ning seda paar korda kuus, mitte igapäevaselt. Selline tava oli ka teiste äripartneritega ning ainult hageja juhataja juuresolekul toimus kaupade üleandmine ja vastuvõtmine. Kostja ei saanud hageja ja EK vahelisi suhteid pidada sedavõrd usaldusväärseteks, mis õigustaks hageja vara järelevalveta jätmist. Inventuuri tehti iga paari kuu järgselt, kuna väikeses poes tihedam inventuurivajadus puudus. Kostja ise osales inventuuris ning ta oli teadlik kaupade kogusest ja sortimendist laos. Väide, et hageja juhatuse liige muutis sularaha liikumist ning et inventuuriakt on allkirjastatud kostja poolt hageja juhatuse liikme surve all, on väär ja tõendamata. Kahju hüvitamise nõue ei pea muude kahju hüvitamise eelduste tuvastamisel jääma rahuldamata ainuüksi põhjusel, et kahju täpset suurust ei ole kahju kandnud isikul võimalik tõendada. Otsese kahju suuruse, mis ei ole nõude esitamisel ajal selge, saab kohus hinnata lähtuvalt otsese kahju tõenäolisest suurusest. Kostja kohustuste rikkumine on selgelt põhjuslikus seoses hagejale tekkinud kahjuga. Kui kostja oma lepingust tulenevaid kohustusi ei oleks rikkunud ning oleks lepingut täitnud, s.t kutsunud turvamehed, mitte jätnud kauplust järelevalveta, olnud hageja suhtes lojaalne ja hageja vara suhtes hoolas, ei oleks hagejale kahju tekkinud. Alused kahju hüvitise vähendamiseks puuduvad. Õigusabikulude nõue on põhjendatud, kuivõrd need olid vajalikud ning põhjendatud kostja kahju hüvitamisest keeldumise tõttu. Kostja vastus Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja ei ole rikkunud hagejaga sõlmitud töölepingust tulenevaid kohustusi. EK oli hageja pikaajaline koostööpartner, kes praktiliselt igapäevaselt käis kaupluses seoses talle kuuluvate kaupade komisjonimüügiga. Hageja juhatuse liige KR selgitas kostjale enne tööle asumist, et poest võib lahkuda kahel juhul – siis kui paned ukse lukku ja kella uksele või siis, kui poes on EK. Seega järgis kostja hageja poolt suuliselt antud täiendavat ametijuhendit ning ei ole seda 22.12.2012 rikkunud. Hageja suulisi juhendeid kinnitavad ka hageja endised töötajad ML ja KP. Kostjal polnud põhjust arvata, et EK tahab kauplusest kaupa maksmata välja viia. Kostja ei vastuta väidetava kahju tekitamise eest, kuna tema tegevuses puudub süü kui vastutuse alus. Kostja tundis EK-t ning tal puudus vähimgi põhjus EK-t mitte usaldada, arvestades asjaolu, et kaupluses oli müügis EK-le kuuluv kaup ning koostöö vältel oli välja kujunenud tava, mille kohaselt EK tõi kauplusesse uut kaupa ning viis kauplusest välja müügiks mittevajalikku. Kostja, arvestades EK staatust ning kinnitust, et kõik toimub kokkuleppeliselt poe juhatajaga, ei saanud ette näha asjaolu, et EK võiks kaupluses viibides mingil moel oma tegevusega kauplusele kahju tekitada. Samuti ei saa kostja käitumises tuvastada käibes vajaliku hoole rikkumist, sest kostja on oma tegevuses juhindunud hageja juhatuse liikme poolt antud juhistest. Hageja ei ole tõendanud talle tekitatud kahju ning selle suurust. Hageja juures töötamise ajal pole kordagi läbi viidud inventuuri ning hageja juhatuse liige ei omanud ülevaadet kauba laoseisust. Samuti ei ole kostja 23.12.2012 läbi viidud väidetavas inventuuris osalenud. Kostja

järgmine tööpäev pärast 22.12.2012 tööpäeva oli 30.12.2012. Nii seletuskirja kirjutamine 22.12.2012 juhtunu kohta kui ka inventuuriakti ning kassa puudujäägi lehe allkirjastamine toimus hageja juhatuse liikme surve all. Turvakaamera lindistuste põhjal ei ole võimalik tuvastada, milliseid kaupu ja millistes kogustes kauplusest on välja viidud, kuna kaup viiakse välja pakendatult. Hageja ei tõendanud, et rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos. Hageja juhatuse liige ei omanud ülevaadet, millist kaupa ja millistes kogustes tal kaupluses on, tihti muutis ta sularaha liikumist, aruandeid ja kaotas paljud tehingud enda sularaha müükide kohta, inventuure poes ei tehtud. Seega ei ole välistatud, et väidetavalt 23.12.2012 läbi viidud inventuuri käigus avaldunud kahju põhineb hageja juhatuse liikme, mitte kostja tegevusel. Kui kohus leiab, et kõik kahju hüvitamise üldised eeldused on täidetud, palub kostja juhindudes TLS § 74 lg-st 2 määrata kohtul mõistlik hüvitise summa. Kostja peab hageja poolt kahjuhüvitisena nõutavat summat ebamõistlikuks ning palub arvesse võtta tema madalat töötasu hageja juures töötamise vältel, tööandja poolt töötajale antud juhiseid ning süü astet. Kostja ei pea põhjendatuks hageja menetluskulusid 1152 eurot, mis on kantud töövaidluskomisjonis. Maakohtu põhjendused Harju Maakohus jättis 27.06.2014 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Pooled vaidlesid selle üle, kas kostja tekitas hagejale kahju ja kas kahju tekitamine on põhjuslikus seoses kohustuste rikkumisega, millele hageja tugineb. Kohus leidis, et asjas puuduvad tõendid selle kohta, et kostja oleks käitunud süüliselt. Töölepingu p 2.3. kohaselt oli kostja tööülesanneteks kaupade müük ja ostjate nõustamine ostude sooritamisel lastekaupade poes ning tööülesannete üksikasjalik kirjeldus oli esitatud töötaja ametijuhendis lisa nr 2. Lisaks on töölepingus märgitud, et töötaja täidab ka muid tööfunktsioone tulenevalt töö iseloomust ja tööandja korraldustest. Hageja seadusliku esindaja antud suulisi korraldusi kinnitasid lisaks kostjale ka hageja endised töötajad ML ja KP. Samuti tuli kostja väidetest ja tunnistajate ütlustest välja hageja ja EK vaheline üürisuhe. Tunnistaja ML ütluste kohaselt oli töötajatel õigus kauplusest lahkuda (käia tualetis või poes) kui sinna jäi EK. Tunnistaja ML arvas, et tööandaja esindajateks olid nii EK kui ka KR. Ta ei teadnud, et tegemist on erinevate firmadega, kuna EK-le kuuluv kaup oli samuti hageja kaupluses ning ka EK jagas korraldusi, nt küsis, kas on mingit kaupa veel vaja. Teisi äripartnereid, kes oma kaupa tõid hageja kauplusesse, tunnistaja sõnade kohaselt ei olnud. Ka tunnistaja KP sõnade järgi võisid töötajad poest ära käia, kui saalis viibis EK. Tunnistaja KP ütluste kohaselt oli EK hageja rendipinnal kaasüüriline, hageja kaupluses müüdi lisaks hageja enda kaubale EK kaupu. Tunnistaja KP kinnitusel lahendasid EK ja KR omavahel asjad ise ära. Samuti kinnitasid mõlemad tunnistajad, et kauba- ja rahaarvestus käis erinevalt – hagejal arvutiprogrammi ja vihiku kaudu ning EK-l oli tšekiraamat. Kohus leidis, et tunnistajate ütluste õigsuses alust kahelda ei ole. Tunnistajad kinnitasid, et nad ei ole EK-ga sõbrad ning et EK oli nende Facebooki lisatud tööülesannete täitmisega seonduvalt. Asjaolu, et kostja asus pärast hagejaga töölepingu lõppemist tööle EK juurde, ei näita kostja võimalikku tahtlikku käitumist. Pooled ei vaielnud selle üle, et 22.12.2012 sisenes kauplusesse EK koos abikaasa ja pojaga, kostja sellest hagejat ei teavitanud ning lasi EK-le kuuluvad kaubad ära viia. Samuti lahkus

kostja kaupade äraviimisel umbes 10 minutiks kaupluse territooriumilt, jättes sinna EK, et osta kassalinti. Nimetatud situatsioon on fikseeritud ka kostja 30.12.2012 seletuskirjaga toimunu kohta. Kostja seletuskirja kohaselt hakkasid 22.12.2012 EK koos mehe ja lapsega oma tõukeratta asju ära viima. EK oli kostjale öelnud, et KR teadis, et sellel päeval on asjade ära viimine ning kostja uskus teda. Kostja läks terminali linti ostma, kuna see sai otsa ning EK lubas olla kaupluses ja valvata, et pole vaja ust kinni panna. Sellel hetkel enam EK asju kaupluses ei olnud, EK pidi kostja lihtsalt ära ootama. Kostja oli ära umbes 10 minutit, tagasi tulles oli EK üksi kaupluses, siis tuli poeg ja nad läksid koos ära, võttes kaasa kasti, kus paistis roosa jope. Selle kohta oli EK öelnud, et neil on KR-ga kokkulepe. Kuna seda on ennegi olnud, ei osanud kostja midagi kahtlustada. Kohtumenetluses väitis kostja, et tema teada viidi ära ainult tõukerattad, s.t EK-le kuuluvad kaubad ning inventuuriaktis loetletud kaupade äraviimist ta ei näinud. Väidetavalt käskis KR kirjutada kostjal seletuskirja, et kastist oli näha roosa jope, sest see oli näha videolt. Kohus leidis, et tuvastatud asjaolud ei anna alust väita, et kostja ei oleks järginud töökohustuste täitmisel TLS § 16 lg-s 2 sätestatud hoolsuse määra. Kostja toimis vastavalt tööandja juhistele ning oma parimate teadmiste kohaselt. Kauplusest lahkumisel ust sulgemata, ajal kui seal viibis EK, käitus kostja vastavalt enne tööle asumist hageja juhatuse liikme KR poolt antud juhistele. Samal põhjusel polnud kostjal vaja helistada ka turvateenistusele. Samuti ei pidanud kostja vajalikuks teatada hagejale, kuna EK ja hageja suhtlesid omavahel. Seega ei leidnud süüline töölepingu ega -seaduse rikkumine asjas tuvastamist. Inventuuri akti kauplusest väidetavalt maksmata väljaviidud kaupade kohta, mille on allkirjastanud ka kostja, ei saa selle sisust lähtuvalt käsitleda kostja võlatunnistusena. Aktis on fikseeritud üksnes kaupade loetelu ning kahju summa koos transpordikulu ja käibemaksuga. Vastavast aktist ei nähtu kostja tahet võtta endale elulistest asjaoludest sõltumatult kehtiv vastutus või soov pöörata tõendamiskoormis kostja kahjuks ümber. Kostja ei viibinud ka 23.12.2012 inventuuri tegemise juures, seda kinnitavad asjaolud, et kostja järgmine tööpäev pärast vaidlusalust sündmust oli 30.12.2012 ning siis kirjutas ta ka hagejale seletuskirja juhtunu kohta. Samuti ei ole seletuskiri ja inventuuri akt omavahel kooskõlas. Nimelt tuleb kostja seletuskirjast välja, et kui EK oli endale kuulunud asjad kauplusest ära viinud, võttis ta kaasa kasti, kus paistis roosa jope. Ka töölepingu erakorralise ülesütlemise avaldusest nähtub, et kauplusest lahkudes võeti kaasa kast riidekaubaga. Samas on inventuuri aktis fikseeritud hagejal puuduolevaid kaupasid 215 tk ning kirjas on ainult laste riided, kuid ei ole märgitud tõukerattaid, mille äraviimises ei ole vaidlust. Hageja selgitused selles osas on vastuolulised, alguses selgitas hageja, et kogu kaupluses müüdav kaup kuulus talle, hiljem aga väitis, et inventuuriakt sisaldab ainult talle kuulunud kaupasid. Kohtule ei ole usutav, et aktis märgitud hagejale kuuluvad kaubad mahuksid kõik ühte kasti, mis väidetavalt välja viidi. Kuigi hageja väitis, et nii komisjoni kui ka tavakaupu käsitleti ühtemoodi, ei ole hageja vaidlustanud EK-le kuulunud kaupade väljaviimist ega nõudnud selle eest kahjuhüvitist. Kohus leidis, turvakaamera lindistuste põhjal ei ole võimalik tuvastada, milliseid kaupu ja millistest kogustes hagejale kuuluvast kauplusest on välja viidud. Kassast puuduoleva rahasumma hüvitamise kohta leidis kohus, et töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduses on fikseeritud, et selles osas on kostja andnud hagejale kirjaliku nõusoleku, et raha peetakse kinni kostja lõpparvest. Seega on see juba eelduslikult kostja lõpparvest kinni peetud. Arvestades, et kõik oli eelnevalt toimunud ja EK sõnul toimus ka 22.12.2012 sündmus kokkuleppeliselt hagejaga, ei saa kostja vastutada hageja lepingupartneri käitumise eest. Selles osas on kahju tekkimine tööandja varale hageja äririsk, mida töötaja ei pea kandma.

Taotluse kohtule töövaidluskomisjonis läbi vaadatud avalduse hagimenetluse korras hagina läbivaatamiseks esitas ITVS § 24 lg 4 mõttes teiseks pooleks olev töötaja (kostja), kelle 21.06.2013 avaldusest nähtub, et vaidlustatud on töövaidluskomisjoni otsus vaid osas, millega hageja avaldus rahuldati. Töövaidluskomisjon rahuldas 23.05.2013 otsusega hageja avalduse osaliselt, mõistes kostjalt välja hageja kasuks kahju hüvitamiseks 4732,74 eurot. Kuna taotletud ei ole töövaidluskomisjoni otsuse läbivaatamist osas, millega hageja avaldus kostjalt õigusabikulude väljamõistmiseks jäeti rahuldamata, on antud osas töövaidluskomisjoni otsus jõustunud. Seetõttu lõpetas kohus TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel menetluse kostjalt töövaidluskomisjonis kantud õigusabikulude 1152 euro väljamõistmiseks. Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada, uue otsusega hagi rahuldada või saata tsiviilasi maakohtule uueks läbivaatamiseks ja kõik menetluskulud jätta vastustaja kanda. Apellant leiab, et maakohtu seisukohad on vastuolulised, ebaõiged ega tulene menetlusosaliste poolt esitatud tõenditest ja tuvastatud asjaoludest. Kohtuotsus ei ole kooskõlas seaduslikkuse ja põhjendatuse põhimõtetega. Kohus ei ole põhjendanud, millest tulenevalt on vastustajale lähedaste isikute ütlused ning vastustaja enda selgitused suurema kaaluga kui hageja esitatud dokumentaalsed tõendid 31.12.2012 seletuskiri, 29.04.2012 tööleping nr 6, 29.04.2012 töölepingu lisa 2 – ametijuhend ning apellandi seadusliku esindaja kohtuistungil antud ütlused. Kohus tegi meelevaldse järelduse, leides, et töölepingu kohaselt oli töötajatel õigus kauplusest lahkuda (käia tualetis või poes), kui sinna jäi EK. Samas kinnitavad kõik menetluse jooksul tsiviilasja juurde võetud kirjalikud tõendid ning apellandi seadusliku esindaja antud ütlused, et taolisi erikokkuleppeid sõlmitud ei olnud. Tunnistaja ütlused ning menetlusosalise enda selgitused tuleks lugeda ebausaldusväärseks tingimustes, kui tunnistustes esineb vastuolu muude tõenditega ning seda vastuolu ei õnnestu kõrvaldada. Vastustaja enda kohtuistungil antud ütluste ning kirjalikes menetlusdokumentides sisalduvate selgituste vastuolulisust kinnitab esmalt fakt, et samas töövaidlusasjas 14.05.2013 töövaidluskomisjonile saadetud vastuses ei ole vastustaja mitte ühelgi korral maininud väidetava erikokkuleppe sõlmimist apellandiga, mille kohaselt lubas apellant vastustajal lahkuda tööruumidest ajal, mil tööruumides viibib EK. Oma esialgses 14.05.2013 vastuses tugines vastustaja üksnes asjaolule, et pidas EK-it usaldusväärseks isikuks ning üksnes seetõttu ei pidanud töötaja vajalikuks järgida ametijuhendis sätestatut. Mõeldamatu ning ka eluliselt täielikult ebausutav on, et vastuse koostamisel jäetakse taoline vastustaja seisukohti toetav ning asjakohane argument esitamata. Samas on ebausutav, et üks ettevõtja sõlmiks oma töötajatega erikokkuleppe, mille järgi on töötajatel õigus tema kauplus valveta jätta ajaks, mil tema koostööpartner kaupa revideerib. Puuduvad mistahes tõendid, mis kinnitaksid töösuhtes väljakujunenud tava, mis lubas kostjal pidada EK-t usaldusväärseks isikuks. Kostja poolt sotsiaalvõrgustikus avalikuks tehtud andmete kohaselt on nii kauba äraviija EK, hageja endine töötaja KP kui ka hageja endine töötaja ML kostja sõbrad ehk lähedased isikud. Samuti on oluline, et isegi juhul kui hüpoteetiliselt oleks vastustaja poolt viidatud erikokkulepe (töölepingu muudatus) apellandi ja vastustaja vahel EK osas sõlmitud, on vastustaja tegevuses endiselt süülise käitumise tunnused. Vastustaja poolt viidatud väidetava erikokkuleppe kohaselt võis vastustaja lahkuda poest kahel juhul: 1) kui tööruumide uks lukustatakse 2) kui poes viibib EK. Samas puudus igasugune viide vastustaja õigusele lubada EK-l kaupade äraviimist oma

äranägemise järgi. Kostja väitis 05.06.2014 toimunud kohtuistungil selgesõnaliselt, et oli enne kahju tekitamist teadlik hageja juhatuse liikme KR ja hageja koostööpartneri EK vahel tekkinud konfliktist. Nimetatud asjaolu kinnitab kostja avaldus istungil, mille kohaselt EK oli teda teavitanud KR väidetavast võlgnevusest juba eelnevalt. Samuti väitis kostja, et EK teavitas kostjat juba kauplusesse saabudes oma pretensioonidest hageja vastu, öeldes et temale aitab ning asudes samal ajal kaupa lettidelt ära korjama. Seega oli kostja juba enne kaupade äraviimist teadlik, et hageja koostööpartner asub omavoliliselt kostja tööandja vara kauplusest välja viima. Taolises olukorras oleks iga vähimalgi määral hoolas ja lojaalne töötaja asunud eelkõige kaitsma tööandja vara. Kostja tegevusetus viitab selgele tegutsemisele hoopis hageja koostööpartneri EK huvides. Turvakaamerad tõepoolest ei jäädvustanud kogu kauba väljaviimist, kuivõrd kaamerad salvestasid videot üksnes teatava ajavahemiku järel. Samas on osundatud tõenditega - vastustaja seletuskirja, videosalvestiste ning inventuuriaktiga - piisavalt tõendatud kahju tekitamise fakt. Kohus pidanuks arvestama kahju suuruse kindlaksmääramisel VÕS § 127 lg-s 6 sätestatut. Ka Riigikohus on leidnud, et kahju hüvitamise nõue ei pea muude eelduste olemasolu korral jääma hüvitamata üksnes seetõttu, et kahju täpset suurust ei ole võimalik tõendada (3-2-1-123-05). Käesoleval juhul on kahju suurus ammendavalt tõendatud. Vastustaja tunnistas seejuures oma 30.12.2012 seletuskirjas, et oli teadlik kolmandale isikule kuulunud kaubast ning kauplusesse tagasitulekul nägi EK-t ära viimas ka tema tööandjale kuulunud kaupa. Vastustaja ei ole esitanud mistahes tõendeid, mis tõendaksid kahju väiksemat ulatust. Vastustaja kinnitas oma allkirjaga inventuuri aktil, milline kaup oli apellandil puudu pärast kaupade äraviimist EK poolt. Väär on kohtu järeldus, mille kohaselt ei viibinud vastustaja inventuuriakti koostamise ning inventuuri tegemise juures. Seda kinnitab nii inventuuri akt kui ka apellandi seadusliku esindaja ütlused. Isegi juhul kui kohus asunuks kahju täpse suuruse tõendamise osas teistsugusele seisukohale, pidanuks kohus otsustama hüvitise suuruse oma siseveendumuse kohaselt, kuivõrd kõik muud eeldused kahjunõude esitamiseks olid täidetud . Lisaks on kohtuotsus apellandile üllatuslik. Kogu menetluse vältel ei andnud kohus kordagi apellandile mõista, et vastustaja suuliste selgituste ning vastustaja tunnistajate ütlustega on tõendatud töölepingu muudatusena käsitletava erikokkuleppe sõlmimine vastustaja töötajate ning vastustaja vahel. Juhul kui kohus oleks apellandile selgitanud, et sisuliselt puuduvad tõendid, mis kinnitaksid erikokkuleppe mittesõlmimist, saanuks apellant asjaolude tõendamiseks esitada täiendavalt töötaja kirjalikud selgitused, mis kinnitaksid, et vastustaja poolt viidatud erikokkuleppeid seoses EK-ga mitte kunagi ei sõlmitud. Samuti on väär kohtu järeldus, mille kohaselt tuleb menetlus lõpetada apellandi õigusabi kulude hüvitamiseks. Õigusabikuludega seonduva nõude esitamise õigus on põhjendatud VÕS § 128 lg 3 alusel, mis reguleerib otsese varalise kahju hüvitamist. Ka lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamisega seotud kahju kuulub hüvitamisele. Juhul, kui töövaidlus oleks lahendatud kohtus, oleks hageja saanud esitada lisaks hagi nõudele ka menetluskulude hüvitamise nõude. Tööinspektsiooni Töövaidluskomisjoni 23.05.2013 otsusega töövaidlusasjas nr 4.4-1/977 jäeti apellandi õigusabikulude hüvitamise nõue rahuldamata põhjendusel, et töövaidluskomisjoni tegevuse sätestav individuaalse töövaidluse lahendamise seadus vaidlevatel pooltel seoses töövaidluse lahendamisega seotud kulude vastastikust hüvitamist ette ei näe. Samas, tuginedes kohtupraktikale, on apellandil õigus esitada õigusabi kulude nõue eraldiseisvalt. Asjaolu, et töövaidluskomisjon on õigusabikulude hüvitamise nõude jätnud rahuldamata, ei tähenda, et apellandil oleks nimetatud nõue vastustaja vastu lõppenud. Isegi juhul kui asuda seisukohale, et käesoleva töövaidluse raames apellandi õigusabikulude hüvitamise nõue rahuldamisele ei kuulu, saanuks mainitud nõuet käsitleda eraldiseisva haginõudena, mida võinuks käesoleva tsiviilasjaga liita nõuete õigusliku seotuse tõttu.

Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada ja asjas on võimalik teha uus otsus hagi osaliseks rahuldamiseks. TLS § 72 kohaselt kui töötaja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust, saab tööandja kasutada võlaõigusseaduses ettenähtud õiguskaitsevahendeid juhul, kui töötaja on rikkumises süüdi. VÕS § 115 lg. 1 sätestab, et kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja nõuda võlgnikul kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Hageja nõudis hagis kostjalt töölepingu rikkumisega tekitatud otsese varalise kahju hüvitamist. Hagi põhjenduste kohaselt rikkus hageja töölepingut sellega, et laskis hageja lepingupartneril 22.12.2012 kauplusest ära viia hagejale kuulunud kaupa kokku 4454,74 euro väärtuses, samuti võtta kaasa selle päeva kassajääk 140 eurot. Kostja süü seisnes selles, et ta ei takistanud hageja kauba äraviimist ja kassast sularaha võtmist ega teatanud kaupade äraviimisest koheselt hageja seaduslikule esindajale. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole ta kahju tekkimises süüdi, sest hageja seaduslik esindaja oli talle juba enne tööleasumist selgitanud, et kolmas isik (EK) on tema usaldusväärne lepingupartner, kelle kohalolekul ei pea töötaja kauplusest ajutise lahkumises ajaks kauplust sulgema. Kahju olemasolu ja selle suurus ei ole ka tõendatud, kuivõrd inveneteerimine teostati ilma kostja juuresolekuta, inventeerimisaktile allkirja ja asjakohase seletuskirja kirjutas ta hageja seadusliku esindaja survel ja dikteerimisel alles 30.detsembril. Tõendatud ei ole ka põhjuslik seos kahju ja kostja tegevuse vahel, sest hageja seaduslik esindaja ei omanud ülevaadet, millist kaupa ja kui suures koguses tal kaupluses oli, ja ei ole välistatud, et inventuuri käigus avaldunud väidetav kahju põhineb hageja juhatuse liikme enda tegevusele. Juhuks, kui kõik kahju hüvitamise eeldused on täidetud, palus kostja TLS § 74 lg. 2 alusel määrata kohtul mõistlik hüvitise summa, s.o. vähendada väljamõistatavat kahju. Maakohus jättis hagi rahuldamata põhjendusel, et puuduvad tõendid selle kohta, et kostja oleks käitunud süüliselt. Vaidlus puudub selles, et EK oli hageja lepingupartner, kes müüs hageja kaupluses omale kuuluvaid laste tõukerattaid ning et EK oli kostjale tuttav. Kohus leidis, et „tuvastatud asjaolud“ ei anna alust väita, et kostja ei oleks järginud töökohustuste täimisel TLS §-is 16 lg. 2 sätestatud hoolsuse määra; kostja on toiminud vastavalt tööandja juhistele ning oma parima teadmise kohaselt. Kauplusest lahkumisel kauplust sulgemata ajal, kui seal viibis EK, käitus kostja vastavalt enne tööle asumist hageja juhatuse liikme antud juhisele ja samal põhjusel polnud kostjal vaja helistada turvateenistusele, samuti ei pidanud kostja vajalikuks teatada sellest hagejale, kuna „EK ja hageja suhtlesid omavahel“. Järgnevalt märgib maakohus otsuse punktis 13, et kostja poolt allkirjastatud inventuuriakti ei saa käsitada võlatunnistusena, sest aktist ei nähtu kostja tahet võtta endale vastutus. Kostja ei viibinud ka inventuuriakti tegemise juures, samuti ei ole inventuuriakt ja kostja seletuskiri omavahel kooskõlas. Inventuuriaktis ei ole fikseeritud tõukerattaid, mille äraviimises ei ole kahtlust. Ei ole ustutav, et inventuuriaktis märgitud kaup mahuks ühte kasti, mis väidatavalt kauplusest välja viidi. Hageja ei ole vaidlustanud EK-ile kuulunud kaupade väljaviimist ega nõudnud selle eest kahjuhüvitist. Turvakaamerate lindistuste järgi ei ole võimalik tuvastada, milliseid kaupu ja millises koguses hageja kauplusest on välja viidud. Kassast puuduolnud rahasumma on eeldatavasti kostja palgast kinni peetud.

Otsuse punktis 14 resümeerib maakohus, et arvestades, et kõik oli eelnevalt toimunud ja EK sõnul toimus ka 22.12.2012 sündmus kokkuleppeliselt hagejaga, ei saa kostja vastutada hageja lepingupartneri käitumise eest. Selle osas on kahju tekkimine tööandja varale hageja äririsk, mida töötaja ei pea kandma. Maakohtus on ostus tehes oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme, s.o. TsMS § 442 lg. 8 nõudeid, mille kohaselt otsuse põhjendavas osas märgitakse kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, ning tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused. Kohus peab otsuse põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuse põhjendama. Maakohus on seadnud kahtluse alla hagejale kahju tekkimise, samas ei ole ka seda otsesõnu väitnud, s.o. kahju olemasolu või selle puudumise osas kohtu seiskoht puudub. Kostjal süü puudumist ja tema käitumises hooletuse ilmnemise eitamisel on maakohus tuginenud kostja paljasõnalisele väitele, mille kohaselt ta toimis vastavalt tööandja juhistele ja oma parema äratundmise järgi. Järeldus, et kostja ei pidanud vajalikuks teatada kaupade äraviimisest hageja esindajale seetõttu, et kaupade äraviija ja hageja omavahel suhtlesid, mistõttu töölepingu süülist rikkumist ei esinenud, on meelevaldne ja sisult asjakohatu. Maakohus tsiteerib otsuse punktis 11 tunnistajate ütlusi, kuid ei märgi sõnaselgelt, mis ta nendest ütlustest järeldab ehk millist asjas tähtsust omavat asjaolu nende ütlused tõendavad. Kohus viitab ka EK ütlustele, kes aga menetluses ütlusi ei ole andnud. Seega ei ole maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud ning tuleb tühistada. Ringkonnkohus leiab, et esitatud asjaolude ja tõendite pinnalt tuleb teha uus otsus hagi osaliseks rahuldamiseks. Ringkonnakohus hinnangul on hageja tõendanud, et tal tekkis kahju sellega, et kolmas isik viis takistamatult kostja tööloleku ajal ära kaupu inventuuriaktis näidatud ulatuses ja maksumuses, samuti võttis kassast 140 eurot sularaha. Kahju tekkimine on tõendatud inventuuriaktiga, millel on kolme isiku allkirjad, sealhulgas ka kostja oma. Vaidlust ei ole selles, et kolmas isik asus 22.12.2012 ära viima hageja juurde komisjonimüügiks toodud tõukerattaid. Inventuuriakt tõendab, et ta viis ära seejuures ka hulgaliselt hageja kaupa. Kostja oma seletuskirjas kinnitanud, et nägi kolmanda isiku poolt äraviidava kauba hulgas ka hagejale kuuluvat kaupa („roosat jopet“). Kostja on küll distantseerunud oma seletuskirjas antud kinnitusest, samuti inventuuriaktile antud allkirjast, väites, et kirjutas inventuuriaktile alla tagantjärele ja seletuskirjas mainis hageja kauba nägemist äraviidavate kaupade hulgas hageja survel, kuid hagejapoolne surve on tõendamata. Asjaolu, et kostja järgenev tööpäev oli 30.12.2012, ei kinnita veel seda, et ta ei kutsutud kahju kindlakstegemiseks hageja kauplusesse 23. detsembriks. Hageja kauba äraviimist tõendab kaudselt ka see, et kauba väljaviimine toimus pika ajavahemiku jooksul, s.o. kostja seletustest lähtuvalt vähemalt tunni ja 15 minuti jooksul, inventuuriaktis märgitud turvakaamerate salvestistele viidatu kohaselt kahe tunni jooksul. Asjaolu, et inventuuriaktis ei ole fikseeritud komisjonimüügis olnud kolmanda isiku kauba äraviimine (puudujääk), et oma ringkonnakohtu hinnangul inventuuriakti usaldusväärsuse suhtes tähendust, sest inventeerimise eesmärk oli fikseerida hageja kauba puudujääk (kahju). Tõendeid, mis võiksid seada kahtluse alla inventuuriakti andmed, ei ole kostja esitanud.

Seega loeb ringkonnakohus tõendatuks, et kolmas isik viis kostja tööloleku ajal kauplusest ära kostja kaupa inventuuriaktis märgitus koguses ja maksumuses, samuti võttis kaasa kassast sularaha 140 eurot. Kolleegium leiab, et kostja rikkus oma töölepingujärgseid kohustusi ja näitas üles rasket hooletust, võimaldades kolmandal isikul viia ära kostja kaupa, sealhulgas võtta kassast sularaha. Töölepingu järgi oli kostja müüja-kassapidaja, ja ta töötas vahetuses üksinda. Müüja tööfunktsioonist tulenev kohustus on tagada kaupluses oleva tööandja vara säilimine, mida konkretiseeris ametijuhend, mille kohaselt, kui keegi tahab kauplusest viia kaupa välja ilma maksmata, tuleb helistada turvamehele. Töötajale laienes ka TLS § 15 lg. 1, mille kohaselt töötaja täidab oma kohustusi tööandja vastu lojaalselt, ja lg. 2 p. 7, mille kohaselt peab töötaja viivitamatult teatama tööandjale töötakistusest või selle tekkimise ohust. Kui ka uskuda, et tööandja oli töötajatele selgitanud, et lepingupartneri EK kaupluses viibimise korral ei pea nad kauplusest ajutiselt lahkudes kauplust sulgema, siis siit ei saa kuidagi järeldada, et tööandja korraldustest lähtuvalt võisid või pidid töötajad lubama lepingupartneril kaupluses olnud kaupa omavoliliselt ja omatahtsi ära viia väidetava võlgnevuse katteks. Kolme inimesega kauba väljaviimine kestis pikka aega, seega oli tegemist töötakistusega võrreldava asjaoluga, ja lubatud eemaldumisega kauplusest ja kolmanda isiku usaldamisega ei ole põhjendatav ega vabandatav kaupade äraviimisest tööandjale koheselt teatamata jätmine. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist kahe isiku poolt kahju ühise tekitamisega, mille eest nad vastutavad kannatanu eest erinevatel alustel, s.o. et kostja on hageja ees vastavalt VÕS § 137 lg. 1 sätetele solidaarvõlgnik. Kui kostja oleks täinud oma töökohustusi müüjakassapidajalt oodatava hoolsusega, s.o. takistanuks kauba äraviimist tööandja nõusolekuta või kauba äraviimisest tööandjat koheselt teatanud, ei oleks hagejale kahju vähemalt sellises ulatuses tekkinud. Seega on olemas põhjuslik seos tööandjal tekkinud kahju ja kostja õigusvastase tegevusetuse vahel. Asjaolu, et hageja ei ole esitanud hagi kolmanda isiku vastu kahju hüvitamiseks, ei välista hagi rahuldamist TLS § 72 lg. 1 ja VÕS § 115 lg. 1 järgi kostja kui kahju eest solidaarselt vastutava isiku vastu. Arvestades seda, et kostja tahtlust kaupade äraviimiseks ei ole tuvastatud ja tegemist on süüga hooletuse vormis, siis rahuldab ringkonnakohus hageja nõude kostja vastu TLS § 74 lg. 2 sätteid silmas pidades 2000 euro ulatuses. Maakohus on ebaõigesti lõpetanud menetluse TsMS §-le 428 lg. 1 p. 2 tuginedes hageja nõudes kostja vastu hüvitada töövaidluskomisjoni menetluskulu 1152 eurot kostja tekitatud kahjuna VÕS § 128 lg. 3 järgi. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et hageja ei ole selles osas töövaidluskomisjoni otsust vaidlustanud, mistõttu töövaidluskomisjoni otsus selle nõude rahuldamata jätmiseks on jõustunud. ITLS § 24 lg. 1 ja 2 kohaselt võivad töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel vaidlevad pooled pöörduda sama töövaidluse läbivaatamiseks maakohtusse ühe kuu jooksul, arvates töövaidluskomisjoni otsuse ärakirja saamisele järgnevast päevast. Kohtusse pöördumise vormiks on hagiavaldus. Hageja esitas hagiavalduse kohtule enne ühe kuu möödumist, millises ta nõudis töövaidluskomisjonis kantud õigusabikulu 1152 eurot hüvitamist kostja poolt talle tekitatud

Kommenteeritud [TK1]:

kahjuna. Seega ta vaidlustas tähtaegselt töövaidluskomisjoni otsust selle nõude rahuldamata jätmise osas. Ringkonnakohtu hinnangul on poole töövaidluskomisjoni menetlusega seoses kantud õigusabikulu TsMS § 138 p. 1 ja § 144 lg. 1 ning p. 7 analoogia põhjal poole kohtuväline menetluskulu, ning selle hüvitamist ei saa vastavalt TsMS § 174 lg. 11 (varasema redaktsiooni § 174 lg. 7) sätetele nõuda menetluskulude kindlaksmääramise menetluse väliselt kahju hüvitamise või muul sellesarnase alusel. Ülaltoodust lähtudes tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osas, millega maakohus lõpetas menetluse hageja nõudes 1152 euro õigusabikulu kahjuna hüvitamiseks, ja teeb selle asemel uue otsustuse, jättes selle nõude TsMS § lg. 2 p. 2 alusel läbi vaatamata, sest sellist nõuet ei ole võimalik rahuldada. Selles osas jääb ka apellatsioonkaebus rahuldamata. Kuivõrd hagi rahuldatakse osaliselt, siis jätab ringkonnakohus poolte menetluskulud töövaidluskomisjonis ja esimese astme kohtus nende endi kanda. Kuna ringkonnakohtu otsusega rahuldatakse hagi ulatuses, millist pakkus apellatsioonimenetluses apellant ja millega vastustaja ei nõustunud, siis jäävad apellatsioonimenetluses kantud poolte menetluskulud TsMS 163 lg. 2 kohaselt apellandi kanda.

Reet Allikvere

Tiit Kollom

Ulvi Loonurm

/allkirjastatud digitaalselt/ Osaliselt tühistatud Riigikohtu 25.11.2015 otsusega

RESOLUTSIOON