Kostja: Toomas Treufeldt (isikukood: XXXXXXXXXXX, aadress: XXXX), esindaja advokaat Aare Kaldma, advokaadibüroo Valge & Uiga, Vanemuise 21a, Tartu; e-post: [email protected] Kohtuistungi toimumise aeg
14. mai 2015
Protokollija
kohtuistungisekretär Kaire Kuznetsov
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi osaliselt.
2.Mõista Toomas Treufeldtilt välja Jaana Tihhanovski kasuks: -
põhivõlg 2250 eurot, intress 33 senti ning viivis 68 eurot 80 senti kuni
11.novembrini 2014 ja 101 eurot 54 senti 12. novembri 2014 kuni 3. juuni 2015 eest, kokku 2420 eurot 67 senti;
-
viivis tagastamata põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras alates 4. juunist 2015 kuni põhivõla tasumiseni.
3.Jätta hagi rahuldamata põhivõla ja intressi kokku 3199 eurot 67 senti ja
11.novembri 2014 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 299 eurot 70 senti osas ning alates 12. novembrist 2014 VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud viivisemäära ületava viivise osas.
4.Jaotada menetluskulud järgmiselt: jätta riigilõivust 50% hageja ja 50% kostja kanda ning muud menetluskulud kostja kanda.
5.Välja mõista Toomas Treufeldtilt Jaana Tihhanovski kasuks riigilõivust 225 eurot ja õigusabikulu 750 eurot, kokku menetluskulu 975 eurot. Toomas Treufeldtil tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt Jaana Tihhanovskile lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 II lauses ettenähtud ulatuses.
6.Rahuldada advokaat Aare Kaldma tasutaotlus osaliselt: -
määrata advokaat Aare Kaldma tasuks seoses Toomas Treufeldtile riigi õigusabi osutamisega 552 eurot (sh käibemaks);
-
jätta taotlus rahuldamata 2 pooltunni, s.o 48 euro ulatuses.
7.Välja mõista Toomas Treufeldtilt riigi õigusabi tasust 276 eurot riigi kasuks. Toomas Treufeldtil tasuda riigi õigusabi tasu igakuiste 46 euro suuruste osamaksetena kuue kuu jooksul alates käesolevas tsiviilasjas menetlust lõpetava lahendi jõustumisest. Raha tasumiseks vajalikud andmed on märgitud käesolevale otsusele lisatud makseinfo lehel.
8.Toimetada otsus kätte menetlusosalistele ja Riigi Tugiteenuste Keskusele (p 7) ning saata tasu väljamaksmise korraldamiseks Eesti Advokatuurile (p 6). Edasikaebamise kord ja tähtaeg Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Selgitus menetlusabi taotlejale Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD
1.Jaana Tihhanovski (hageja) esitas 16. septembril 2014 hagi Tooms Treufeldti (kostja) vastu võgenevuse saamiseks. Tartu Maakohtule 11. novembril 2014 esitatud hagiavalduse kohaselt on hageja nõudeks kostja vastu põhivõlg ja intress kokku 5450 eurot, 11. novembri 2014. a seisuga viivis 368 eurot 50 senti ja 3200 euro suuruselt võlgnevuselt viivis alates 12. november 2014 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni 0,1% päevas. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 28. mail 2014 suulise laenulepingu, millega hageja laenas kostjale 900 eurot ning kostja kohustus nimetatud summa koos 900 euro suuruse intressiga tagastama hiljemalt 28. juunil 2014. Sellest laenusuhtest kostjale tulenevate kohustuste kohta andis kostja samal päeval hagejale võlatunnistuse võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 lõike 1 tähenduses. Hageja ja kostja sõlmisid 19. juunil 2014 veel ühe suulise laenulepingu, millega hageja laenas kostjale 2300 eurot ning kostja kohustus nimetatud summa koos 2300 euro suuruse intressiga tagastama hiljemalt 27.
2/9
juunil 2014. Ka sellest laenusuhtest kostjale tulenevate kohustuste kohta andis kostja samal päeval hagejale võlatunnistuse VÕS § 30 lõike 1 tähenduses. Tagamaks osaliselt kostja kohustusi hageja ees, leppisid pooled 19. juunil 2014 kokku kostjale kuulunud kasutatud sõiduauto Mercedes-Benz A 160 omandi üleminekus hagejale ning vormistasid omanikuvahetuse liiklusregistris. Pooled leppisid kokku, et kui kostja kohustusi hageja ees nõuetekohaselt ei täida, on hagejal õigus sõiduauto võõrandada ning müügist saadud summa kostja võlgnetavast summast maha arvata. Kostja jättis kohustused hageja ees täies ulatuses täitmata ning ei ole neid täitnud tänaseni. Pärast mitmeid telefonivestlusi ja kostjale saadetud nõudekirja realiseeris hageja tagatiseks antud sõiduauto. Hageja pani sõiduki müüki hinnaga 1090 eurot, kuid ostuhuviliste puudumise ning sõiduauto seisukorra tõttu oli hageja sunnitud selle müüma 950 euroga. Sõiduauto võimaliku müügihinna väljaselgitamiseks käisid hageja ja kostja ka autoremonditöökojas West Car OÜ, kus arvati, et sõiduauto kiirema realiseerimise korral võiks sõiduauto väärtus olla maksimaalset 700 eurot. Kostja ei olnud laenu võttes sundolukorras, kostja oli see, kes tuli laenusooviga hageja juurde.
2.Kostja ei tunnistanud hagi. Kostja leidis maakohtule 18. detsembril 2014 saadetud vastuses, et hagi on esitatud hageja isikliku viha ja kättemaksu tõttu kostja vastu. Kostja kirjutas alla võlatunnistuse, kuid kostja ei ole raha hagejalt saanud, samuti müüs hageja kostja auto liiga odavalt.
17.veebruari 2015 kohtukõne teesides leidis kostja, et võlatunnistused ei saa olla iseseisvaks kohustuse tekkealuseks. Poolte vahel on tavalised laenulepingud, mis on tühised vastuolu tõttu heade kommetega. Kostja palub jätta hageja nõude kostjalt intressi väljamõistmiseks rahuldamata või kohaldada seadusejärgset intressimäära. Kostja palub jäta hageja nõue viivise ja jätkuva viivise väljamõistmiseks rahuldamata või oluliselt vähendada väljamõistetava viivise suurust. Kostja leiab, et hagejale üleantud sõiduki turuväärtus tuleks arvestada põhivõla katteks ning vastavas summas vähendada kostjalt põhivõlana väljamõistetavat summat ja teha vastavad ümberarvestused viivisenõude osas. Kostja oli menetluses ka seisukohal, et sõiduki üleandmine ei olnud seotud laenulepingutega.
KOHTU SEISUKOHT
3.Kohus leiab, et hageja nõue tuleb rahuldada. Kostjalt tuleb tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 84 lg 1, § 86 lg 4 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 lg 1 alusel välja mõista põhivõlg 2250 eurot, intress 33 senti ning viivis 68 eurot 80 senti kuni
11.novembrini 2014, 101 eurot 54 senti 12. novembri 2014 kuni 3. juuni 2015 eest ning VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras alates 4. juunist 2015 kuni põhivõla tasumiseni. Hagi tuleb jätta rahuldamata põhivõla ja intressi kokku 3199 eurot 67 senti ja 11. novembri 2014 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 299 eurot 70 senti osas ning alates 12. novembrist 2014 VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud viivisemäära ületava viivise osas.
4.Kohus loeb poolte esitatud väidete ja tõenditega tuvastatuks, et kostja on allkirjastanud
28.mail 2014 kokkuleppe (võlatunnistuse), millega kostja tunnistab oma võlga hageja ees summas 900 eurot. Kohus loeb samuti poolte esitatud väidete ja tõenditega tuvastatuks, et kostja on allkirjastanud 18. juunil 2014 kokkuleppe (võlatunnistuse), millega kostja tunnistab oma võlga hageja ees summas 2300 eurot.
3/9
Kostja ei ole menetluse kestel kokkulepete sõlmimist vaidlustanud, 17. veebruaril 2015 toimunud kohtuistungil kinnitas kostja kohtule, et ta on võlatunnistustele alla kirjutanud ning selle sisuga ka tuttav (tlk.125 jj).
5.Kohus käsitleb esmalt hageja ja kostja vahelistes võlatunnistustes sõlmitud kokkulepete kehtivust. Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti (vt Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-157-11 p.-i 40). Riigikohus on aga mitmes oma otsuses leidnud, et kohus saab omal algatusel hinnata ka tehingu heade kommete vastasust (vt Riigikohtu 24. mai 2001. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-76-01), kohus ei saa lahendada asja lepingu alusel, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnusta (8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas 3-2-1-32-06 p. 14). Esimese võlatunnistuse on kostja allkirjastanud 28. mail 2014, võlatunnistuse järgi on ta saanud kätte sularahas samal päeval 900 eurot. Kostja kohustus tasuma selle summa hiljemalt 28. juuniks 2014. Laenusummale lisandus intress 900 eurot. Teise võlatunnistuse on kostja allkirjastanud 18. juunil 2014, võlatunnistuse järgi on kostja saanud 19. juunil 2014 kätte sularahas 2300 eurot. Kostja kohustus tasuma summa hiljemalt 18. juulil 2014. Laenusummale lisandus intress 2300 eurot. Hageja ja kostja on seega nii 18. juuni 2014 kui ka 28. mail 2014 võlatunnistuses kokku leppinud intressimääras 1200 protsenti aastas. Vaidlusalustes võlatunnistustes krediidikulukuse määra fikseeritud ei ole, kuid maakohus on seisukohal, et ainuüksi intressimäär aastas 1200% ületab ilmselgelt Eesti Panga koduleheküljelt nähtuvat 2014. a aprillis-mais (võlatunnistuste andmise ajal viimati avaldatud) eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra, mis oli 2014. a aprillis 33,34% ja 2014. a mais 32,24%. Arvestades, et ainuüksi hageja antud laenu intressimäär ületab eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui 30 korda, ületab seda igal juhul ka hageja antud laenu tegelik krediidi kulukuse määr. TsÜS § 86 lg 1 järgi on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine. TsÜS § 86 lg 2 järgi on tehing heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui: tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Hageja väitel ei ole tegemist heade kommete vastase tehinguga, kuna kostja soovis ise laenulepingut, tuli ise hageja tööruumidesse ning võlatunnistus oli kostja poolt ettevalmistatud (tlk. 65), kostja ei ole sellele vastu vaielnud. Võlatunnistuste tekst on identne. Hageja leiab, et sellega on välistatud ka kostja sundolukord. Maakohus hageja seisukohtadega võlatunnistuste kehtivuse suhtes ei nõustu. Reeglina ei pöördugi laenuandja ise laenusaaja poole sooviga anda laenu. Kostja iseseisvalt, ilma esindajata antud vastused kohtule võlatunnistuse andmise asjaolude suhtes (tlk. 125 jj; 209 jj) on segased, vastuolulised ja arusaamatud. Riigikohus on mitmes oma lahendis leidnud, et kui krediidilepingust tuleneva krediidi ja selle eest makstava tasu vahekord on tasakaalust väljas erakordselt suures ulatuses, õigustab see tehingu heade kommete vastaseks lugemist ka krediidisaaja sundolukorda (TsÜS § 86 lg-d 2 ja 3) hindamata. Sel juhul on võimalik laenulepingu tühisus tuvastada TsÜS § 86 lg 1 alusel (Riigikohtu
5.märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 22). Vähemalt eelduslikult on sellise olukorraga tegemist siis, kui krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud
4/9
tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda (Riigikohtu 12. novembri 2014. a. otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-108-14 p.-i 19). Hageja ei ole esitanud ühtegi asjaolu, mis praegusel juhul tehingu eelduslikku tühisust välistaks. Talle oli ka teada, et kostjal on raha vaja. Tunnistaja S. R. maakohtule antud ütluste järgi käis „kauplemine“ hageja ja kostja vahel laenu üle pikka aega ja hageja ei olnud nõus kohe raha andma (tlk. 126). Maakohus leiab, et võlatunnistuste ülikõrge intressi tõttu on nii 28. mai 2014 võlatunnistus, millega kostja tunnistab oma võlga hageja ees summas 900 eurot kui ka 18. juuni 2014 võlatunnistus, millega kostja tunnistab oma võlga hageja ees 2300 eurot, kui heade kommetega vastuolus olevad tehingud tühised. Maakohus märgib lisaks, et kuna nii 18. juuni 2014 kui ka 28. mai 2014 võlatunnistused on maakohtu seisukoha järgi tühised, ei ole oluline see, kas tegemist on konstitutiivse võlatunnistuse või laenulepinguga. Seega jätab maakohus ka kostja vastuväidetele võlatunnistuse õiguslikule olemuse kohta hinnangu andmata (tlk. 128).
6.TsÜS § 86 lg 1 järgi toob heade kommete vastaselt kõrge intressi kokkulepe kaasa kogu krediidilepingu tühisuse, mis ei välista aga hageja laenulepingu täitmise nõude osalist rahuldamist. TsÜS § 84 lg 1 teise lause järgi tagastatakse tühise tehingu alusel saadu vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Hageja nõuab maakohtult lepingu järgi üleantu tagastamist. Lepingu järgi üleantu tagastamist saab laenuandja nõuda ka siis ja seda põhimõtteliselt ka sama hagi raames alternatiivse õigusliku kvalifikatsiooni alusel (vt Riigikohtu 5. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 23). Maakohtu 14. mai 2015 kohtuistungil (tlk. 191) viitas hageja 10. veebruari 2015 kompromissettepanekule (tlk. 119), mis peab silmas üksnes üleantu tagastamist ning palub kohtul hageja seisukohtadega arvestada menetluskulude kindlaksmääramisel. TsMS § 436 lg 7 järgi on maakohus seisukohal, et praeguse menetluse raames saab lahendada hageja nõuet kostja vastu saadud raha tagastamiseks VÕS § 1028 lg 1 alusel.
7.Kostja vaidleb hageja nõudele vastu leides esmalt, et ta ei ole hagejalt raha saanud. Maakohus leiab, et kostja väited raha mittesaamise suhtes on vastuolulised, kostja ei ole raha mittesaamist ühegi asjaoluga põhjendanud. Maakohus kordab oma 17. veebruari 2015 kohtuistungil väljendatud seisukohta, et ei ole eluliselt usutav, et kostja kirjutab alla kahele võlatunnistusele erinevatel aegadel, kinnitades hagejalt raha saamist, samas ei ole ta väidetavalt juba esimese tehinguga raha saanud. Hageja on kohtule tõendanud, et kostja on hagejalt raha saanud. 28. mai 2014 võlatunnistusel on kostja omakäeliselt kinnitanud, et ta on kätte saanud sularahas 900 eurot. 18. juuni 2014 võlatunnistusel on kostja kinnitanud, et ta on 19. juunil 2014 kätte saanud sularahas 2300 eurot. Tunnistaja S. R. kinnitusel käis kostja hageja töökohas kinnitamas, et kui talle laekub rahasumma, siis ta tasub ka hagejale võlgnevuse. Tunnistaja ütluste kohaselt läks hageja kohe pärast kostjaga kokkuleppele jõudmist pangast raha tooma (tlk. 126), tunnistaja ei suutnud meenutada, kumma võlatunnistuse andmise päeval see võis olla. Hageja on esitanud ka kohtule 19. juuni 2014 konto väljavõtte, mille järgi on hageja võlatunnistusel kostja poolt raha saamise päevaks märgitud päeval võtnud arvelduskontolt sularahas välja 2300 eurot. Ainus, mida kohus kostja selgitustest kohtuistungil üheselt aru sai oli see, et tal oli raha väga vaja (tlk. 125). Hageja esitas maakohtule 18. augusti 2014 meili (tlk. 23), milles hageja palub kirjalikku vastust võlgnevuse tasumise aja kohta. Kostja on meili kättesaamist kinnitanud oma allkirjaga. Asja materjalide hulgas ei ole ühtegi tõendit või viidet selle kohta, et kostja
5/9
oleks enne kohtumenetlust esitanud hagejale nõudeid võlatunnistusejärgse kohustuse täitmise (raha maksmise) kohta või vastuväiteid hageja nõudele raha mittesaamise suhtes.
8.Hageja väitel on hageja ja kostja leppinud 19. juunil 2014 kokku kostja kohustuste osaliseks tagamiseks hageja ees kostjale kuulunud kasutatud sõiduauto Mercedes Benz A 160 omandi üleminekus hagejale ning vormistasid omanikuvahetuse ka liiklusregistris. Kostja ei ole menetluse alguses vastu vaielnud sellele, et tegemist oli kohustuse täitmise tagamiseks üleantuga (tlk. 44 „lisaks veel auto Mercedes-Benz et saada laenu“), kostja vastusest hagile tuleb hoopis järeldada, et kostja andis tagatise sõltumatult raha saamisest. Kostja 17. veebruari 2015 „Kohtukõne teeside“ kohaselt, mida kostja viimase, 14. mail 2015 väljendatud seisukoha järgi saab kohus arvestada kostja seisukohtadena (tlk. 191), oli tegemist kostja ainuosalusega äriühingu OÜ Routing sõidukiga, mille hageja võõrandas liiga odavalt. 14. mai 2015 kohtuistungil väljendas kostja, et kuna sõiduk kuulus äriühingule, kes ei olnud laenulepingu pooleks, ei saa tagatist siduda laenusummaga. Enne nimetatud kohtuistungit sidus kostja sõiduki omandi ülemineku laenulepingutega. Kui kohus juhtis sellele vastuolule kohtuistungil kostja tähelepanu, ei pidanud kostja vajalikuks oma seisukohta täpsustada. Kostja arvates ei kuulu auto müügihind tasaarvestamisele (tlk. 191), kostja arvates ei saa kohus ületada hagi piire. Maakohus nõustub kostjaga, et kohus ei või TsMS § 439 järgi otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Samas jääb kohtule kostja seisukoht arusaamatuks: kui hageja soovib vähendada oma nõuet kostja vastu tagatise arvelt, siis ei ületa kohus kuidagi hagi piire, kui ta hageja nõude rahuldab. Maakohtul ei ole võimalik mõista kostjalt välja rohkem, kui hageja nõude õiguslikult põhjendatud ulatuses. Kui hageja soovib oma nõuet vähendada kostja seisukohalt õiguslikult põhjendamatul alusel, ei saa kohus siiski sundida hagejat kostjalt rohkem raha nõudma.
9.Samas ei saa kohus jätta kostja seisukohta sõiduki omandi üleandmise kohta hagejale täiesti tähelepanuta. Kui kostja leiab, et auto üleandmine ei ole seotud kostja võlatunnistustega, ei ole tähendust ka kostja väidetel auto võõrandamise hinna suhtes. Maakohus märgib siiski, et kostja ei ole tõendanud, et hageja oleks võõrandanud sõiduki Mercedes Benz A 160 alla selle turuväärtust. Kostja väitel on sõiduk ostetud 26. märtsil 2012 hinnaga 2300 eurot (tlk. 129). Hageja võõrandas sõiduki 7. septembril 2014 hinnaga 950 eurot. Hageja väitel oli sõiduk avariiline (tlk. 55), kostja väitel oli ta sõidukil teinud parandustöid (tlk. 44). Kostja ei ole kohtule esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et sõiduki väärtus oleks müügilepingu sõlmimise ajal olnud suurem kui 7. septembri 2014 müügilepingus kokku lepitud.
10.Arvestades kostja seisukohti menetluses sõiduki üleandmise lepingu seose puudumise kohta võlatunnistustega, ei pea maakohus põhjendatuks anda hinnangut tühiste võlatunnistuste tähendusest nende tagatislepingule.
11.Hageja nõuab kostjalt võlatunnistuste alusel üleantud raha tagastamist. Maakohus on seisukohal, et võlatunnistused on tühised. Maakohus loeb hageja poolt tõendatuks, et hageja on kostjale üle andnud 3200 eurot. Hageja väitel on laenusumma osaliselt kostja poolt tagatud sõiduauto Mercedes Benz A 160 müügihinnaga 950 eurot (tlk. 14). VÕS § 1028 lg 1 alusel tuleb kostjal hagejale seega tagastada 2250 eurot.
12.Kui tehing on heade kommete vastase intressi tasumise kohustuse tõttu tühine, on intressi või muud sellesarnast laenu kasutamise ajast sõltuvat tasu maksma kohustatud
6/9
poolel TsÜS § 86 lg 4 järgi õigus tühise tehingu järgi saadu tagastada selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi laenu tervikuna tagasi maksma tühise tehingu järgi, makstes intressi VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud suuruses (vt Riigikohtu 5. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 23). Kostjal tuleb hagejale tasuda ajavahemiku 28. mai 2014 kuni 28. juuni 2014 eest intressi 19 senti (900 eurolt 0,25% aastas 31 päev eest; 900*0,25/100/365*31) ning ajavahemiku
18.juunil 2014 kuni 27. juuni 2014 (kostja poolt võlatunnistusele märgitud võla tagastamise kuupäev) eest 14 senti (2300 eurolt 0,25% aastas 9 päeva eest; 2300*0,25/100/365*9), kokku 33 senti.
13.Hageja on arvestanud viivist 900 eurolt perioodi 28. juuni kuni 11. november 2014 eest ning 2300 eurolt perioodi 27. juuli kuni 11. november 2014 eest määras 0,1% päevas. Põhjendatud on mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras. Sealjuures tuleb arvestada, et 7. septembri 2014 müügilepingu alusel laekus hagejale sõiduki müügist 950 eurot (tlk. 14). Seega tuleb mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis 11. novembri 2014 seisuga 68 eurot 80 senti (900 eurolt 28. kuni 30. juunini 2014 määras 8,25% aastas ja 1. kuni 26. juulini 2014 määras 8,15% aastas; 3200 eurolt 27. juulist 6. septembrini 2014 määras 8,15% aastas; 2250 eurolt 7. septembrist
11.novembrini 2014 määras 8,15% aastas; 900*8,25/100/365*2 + 900*8,15/100/365*26 + 3200*8,15/100/365*42 + 2250*8,15/100/365*66 = 0,41+5,22+30,01+33,16). TsMS § 367 alusel tuleb mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis alates 12. novembrist 2014 kuni otsuse tegemiseni 101 eurot 54 senti (2250 eurolt 12. novembrist 31. detsembrini 2014 määras 8,15% aastas ja 1. jaanuarist 3. juunini 2015 määras 8,05% aastas; (2250*8,15/100/365*50 + 2250*8,05/100/365*154 = 25,12+76,42). Alates 4. juunist 2015 kuni põhivõla tasumiseni tuleb mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras.
14.Hagi tuleb jätta rahuldamata põhivõla ja intressi kokku 3199 eurot 67 senti ja
11.novembri 2014 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 299 eurot 70 senti osas ning alates 12. novembrist 2014 VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud viivisemäära ületava viivise osas. Menetluskulud
15.Hageja palus hagi osalise rahuldamise korral jätta menetluskulud kostja kanda, arvestada kompromissettepanekut, mida kostja vastu ei võtnud (tlk. 121, 192). Kostja palub TsMS § 163 lg-te 2 mitte rakendada (tlk. 218). TsMS §-i 163, hagi rahuldamise ulatust ning hageja pakutud kompromissi arvestades peab kohus mõistlikuks ja õiglaseks jätta hageja riigilõivust 50% hageja ja 50% kostja kanda ning muud menetluskulud kostja kanda.
16.TsMS § 174 lg-te 1, 2, § 177 lg 1 p 1 alusel määrab kohus kohtuotsuses kindlaks ka menetluskulude rahalise suuruse. Menetluskulude nimekirjade (tlk. 138-142, 190) kohaselt on hageja menetluskuluks õigusabikulu 675 eurot (ei sisalda käibemaksu; 9 h * 75 eurot) ja 117 eurot (ei sisalda käibemaksu; 1,5 h * 75 eurot) ning riigilõiv 450 eurot. Kostja palub vähendada hageja menetluskulude suurust nii toimingute ajalise mahu kui tasumäära osas, samuti jätta välja mõistmata õigusabikulu 20. veebruaril 2015 hageja seisukohtade allkirjastamise ja edastamise ning menetluskulude kindlaksmääramise avalduse koostamise ja esitamise eest. Kostja esindaja juhtis tähelepanu arvutusveale 14. mai 2015 arvel (tlk. 216-218).
7/9
Riigilõiv on TsMS § 138 lg-s 2 märgitud menetluskulu. Hagihinda (6986 eurot 50 senti) arvestades tuli hagejal tasuda riigilõivu riigilõivuseaduse lisa 1 alusel 450 eurot, hageja on riigilõivu tasunud. Eeltoodut ja menetluskulude jaotust arvestades tuleb kostjal hüvitada hagejale riigilõivust 50%, s.o 225 eurot.
17.TsMS § 138 lg 1, § 144 p 1 kohaselt on menetluskulu menetlusosalise esindaja kulud. Eelkõige võib lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks kuluks, mille hüvitamist saab nõuda teiselt menetlusosaliselt, olla õigusteenuse osutamise tasu (vt Riigikohtu 12. juuni 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-13, p 13). Hagejat esindas antud asjas TsMS § 218 lg 1 p-ile 2 vastav lepinguline esindaja. Kohus leiab, et hageja esindaja tunnitasu 75 eurot on põhjendatud ja vajalik ning vastab kohtupraktikas aktsepteeritule (vt nt Riigikohtu
1.oktoobri 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13, 2. oktoobri 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13, 14. oktoobri 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-98-13). Arvestades tsiviilasja keskmist keerukust, hageja esindaja koostatud ja esitatud menetlusdokumente ning kostja vastuväiteid, samuti asjaolu, et asjas toimus kolm kohtuistungit (tlk. 65, 125, 191), peab kohus hageja esindaja ajakulu mõistlikuks ja põhjendatuks, v.a ajakulu seoses menetluskulude kindlaksmääramise avaldusega 0,5 h. Menetluskulude kindlaksmääramise avalduse esitamise ja menetluskulude nimekirja koostamise eest kantud menetluskulud ei ole põhjendatud ega vajalikud kulud TsMS § 175 lg 1 mõttes (vt Riigikohtu 11. novembri 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-14, p 12). Eeltoodut arvestades on hageja esindaja põhjendatud ja vajalik kulu 750 eurot (10 h * 75 eurot), mis tuleb menetluskulude jaotust arvestades kostjal hagejale hüvitada. Kokku tuleb mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 975 eurot. Hageja taotlust ja TsMS § 177 lg-t 4 arvestades tuleb kostjal tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt käesoleva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 II lauses ettenähtud ulatuses. Kostja taotlus võimaldada tasuda menetluskulud osade kaupa ühe aasta vältel tuleb jätta rahuldamata (tlk. 218).
18.5. veebruari 2015 määrusega (tlk. 114) andis kohus kostjale riigi õigusabi kohustusega hüvitada osamaksetena osaliselt riigi õigusabi tasu ja kulud (50% igakuiste võrdse suurusega osamaksetena kuue kuu jooksul alates õigusteenuse osutamise lõpetamisest). Määruse täitmise võttis vastu advokaat Aare Kaldma. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 23 lg 1 alusel määrab kohus kindlaks riigi õigusabi tasu ja kulud, arvestades RÕS § 21 ja § 22 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009 otsusega kinnitatud tasude ja kulude korda (redaktsioonid 1. novembrist 2014 kuni
30.aprillini 2015 ja alates 1. maist 2015). Korra p 2 näeb ette, et kui riigi õigusabi osutav advokaat osutab õigusteenust advokaadibüroo kaudu, mille pidaja on käibemaksukohustuslane, lisandub riigi õigusabi tasule ja riigi õigusabi osutamisega seonduvatele kuludele käibemaks. Korra p-ide 36 – 38 kohaselt on isiku esindaja tasu tsiviilasja kohtuvälises menetluses ja kohtus 20 eurot iga poole tunni kohta. Korra p 371 näeb ette, et isiku esindaja tasu tsiviilasja kohtulikuks menetluseks ettevalmistamise eest hagimenetluses on kokku mitte rohkem kui 400 eurot. Arvestades tasumäära ja hüvitamise piirmäära, saaks esindajale maksta kohtlikuks menetluseks ettevalmistamise eest tasu üldjuhul kuni 20 pooltunni (pt) eest. Kohtulikus menetluses osalemisele piirmäära kehtestatud ei ole. Advokaadi taotluse (tlk. 201-204) kohaselt oli tema ajakulu kohtulikuks menetluseks ettevalmistamisel 11 h (22 pt). Sellest on piirmäära arvestades põhjendatud hüvitada 20 pt. Ajakulu seoses kohtulikus menetluses osalemisega, kokku 1,5 h (3 pt), on põhjendatud.
8/9
Seega tuleb Aare Kaldma tasuks kostja esindamise eest määrata kokku 552 eurot ((20 pt + 3 pt) * 20 eurot + käibemaks 20%) riigi arvel. Taotlus tuleb jätta rahuldamata 2 pt, s.o 48 euro ulatuses. Advokaat on edastanud oma tasutaotluse tutvumiseks ka kostjale (tlk. 200, 201).
19.RÕS § 25 lg 1 alusel määrab kohus kindlaks ka riigi õigusabi saaja hüvitamiskohustuse, arvestades RÕS § 25 lg 2 alusel kohtu 5. veebruari 2015 määrust ning RÕS § 27 lg 1 p 1 alusel menetluskulude jaotust. Seega tuleb kostjal hüvitada riigile riigi õigusabi tasust 50%, s.o 276 eurot. Nimetatud summa tuleb kostjalt riigi kasuks välja mõista. Kostjal tuleb raha tasuda igakuiste 46 euro suuruste osamaksetena kuue kuu jooksul alates käesolevas tsiviilasjas menetlust lõpetava lahendi jõustumisest.