2-16-13054/11 - Perekonnaõigus - Nõusoleku andmine lapse või eestkostetava nimel tehingu tegemiseks - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

5.Avaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes see tühistada ja jätta menetluskulud puudutatud isiku kanda. Pärast pärandi vastuvõtmist ei saa sellest enam loobuda. Avaldaja palub kohtult luba alaealise lapse nimel pärandist loobumiseks, seega ta ei ole teinud avaldust alaealise lapse nimel pärandi vastuvõtmise kohta ja vastavalt pärimisseadusele ei ole võimalik ka läbi viia pärandvara inventuuri. 24.09.2016.a möödub kolm kuud tähtajast, millal alaealise lapse seaduslik esindaja sai teada pärandaja surmast ja oma alaealise lapse pärimisõigusest. Antud juhul on vajalik kohtult paluda luba pärandist loobumise tähtaja pikendamiseks, sest vastasel korral läheb pärand üle. Avaldaja on teinud kõik endast oleneva menetlustoimingu tegemiseks. Kui menetlustoiming on õigel ajal jäänud tegemata mõjuval põhjusel, on menetlusosalisel võimalik TsMS § 67 lg 1 kohaselt taotleda tähtaja ennistamist. Maakohus on käsitlenud üksnes varalist külge ja jätnud isiklikud õigused ja huvid tähelepanuta. Kohus ei saa kedagi sundida pärandit vastu võtma. Keegi ei ole kohustatud oma tahteavaldust põhjendama. Avaldaja ei nõustunud maakohtu etteheitega, mille kohaselt avaldaja ei ole esitanud tõendeid päritavate varaliste kohustuste puudumise kohta. Kohus kogub vajadusel ise tõendeid (TsMS § 477 lg 7). Avaldajal saavad sellised tõendid tekkida üksnes pärimismenetluse käigus (notari päringud, pärandvara inventuur). Käesoleval ajal ei ole teada, millisest varast pärand koosneb. Maakohus pidi hindama pärandist loobumise kooskõla lapse eeldatavate huvidega. Sisuliselt on kohus jätnud avaldaja ilma õigusest kohtusse pöörduda samadel alustel, kuna antud juhul on tegemist lühendatud aegumistähtajaga, millele võiksid tugineda puudutatud isikud. Maakohus ei ole kontrollinud enne haginõude tõendatuse üle otsustamist, kas hagi aluseks olevatel asjaoludel oli hageja õiguste rikkumine võimalik. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1149-15 p 10 kohaselt TsMS § 371 lg 2 p 2 järgi võib jätta hagi menetlusse võtmata, kui sellise hagi esitamine on õiguslikult võimatu. Selle sätte kohaldamisel ei saa hinnata tõendeid (RKTKm nr 3-2-1-31-12, p 13; RKTKm nr 3-2-1-95-13, p 12). Juhul kui kohtu hinnangul oli avaldus puudulik, siis oleks kohus pidanud TsMS mõtte kohaselt võimaldama hagejal täiendava tähtaja jooksul puudused kõrvaldada. Kuna kohus ei ole lubanud kohtusse pöörduda ning jätnud kohaldamata PärS sätted, on kohus rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme, mistõttu tuleb maakohtu määrus tühistada. Vaidlustatav kohtulahend on vastuolus õigusemõistmise huvidega ja määruskaebuse esitaja õigustatud huviga.

9.Maakohtu põhjendustest on võimalik eeldada, et maakohus keeldus avalduse menetlusse võtmisest ka § 371 lg 2 p 1 alusel koosmõjus TsMS § 477 lg-ga 1, kuivõrd leidis, et avalduses puuduvad täpsed andmed ja tõendid varade ning kohustuste kohta ning selleks tuleb avaldajal esitada inventuuri akt. Ringkonnakohus leiab, et maakohus keeldus eelnimetatud sätte alusel avalduse menetlusse võtmisest aga ennatlikult. TsMS § 3401 lg 1 kohaselt kui menetlusosalise esitatud avaldus ei vasta vorminõuetele või on esitatud muude puudustega, mida saab kõrvaldada, määrab kohus tähtaja puuduse kõrvaldamiseks ja jätab menetlusdokumendi seniks käiguta. Maakohus küll osundas 06.09.2016.a õigetele puudustele (avalduses puuduvad täpsed andmed ja tõendid varade ning kohustuste kohta ning kohus ei saa ilma nendeta otsustada, kas loobumine on lapse huvides), kuid ei täitnud enda selgituskohustust õigesti ega piisavalt. Maakohus nõudis resolutsioonis, et avaldaja peab esitama pärandvara inventuuri akti, et välistada avalduse menetlusse võtmisest keeldumine. Samas aga on kohus jätnud tähelepanuta pärimisseaduse regulatsiooni, mille kohaselt selleks, et pärandvara inventuur läbi viia, on vajalik pärand vastu võtta (PärS § § 137 lg 1), mille tagajärjel omakorda ei ole enam võimalik pärandist loobuda (PärS § 116 lg 2). Mõjuval põhjusel saab notar küll ka loobumise tähtaja möödalaskmisel määrata uue tähtaja pärandist loobumiseks PärS § 119 lg 2 alusel, kuid ringkonnakohtu hinnangul ei saa see mõjuv põhjus olla pärandvara ebapiisavus pärandvaraga seotud kohustuste täitmiseks. Sellest tulenevalt muutuks pärandi vastuvõtmisel hilisemalt võimatuks pärandist loobumine ning omakorda ebavajalikuks ka kohtu nõusoleku taotlemine selleks. Sellel põhjusel ei saanud kohus jätta inventuuri akti esitamata jätmise tõttu avaldust käiguta ega selle menetlusse võtmisest keelduda. Vastupidisel juhul oleks alaealiste laste nimel pärandist loobumine võimatu. Samas võib pärandi vastuvõtmine kahjustada alaealise huve ebamõistlikult, arvestades et isegi kui kuulutatakse välja pärandvara pankrot või pankrotimenetlus lõpeb raugemise tõttu, jäävad tema kanda ikkagi matuse kulud ja võimalikud pärimismenetluse kulud.

11.Seoses tähtaja pikendamise ja ennistamise avaldusega, märgib ringkonnakohus järgmist. 30.08.2016.a avalduses on avaldaja taotlenud ka pärandist loobumise tähtaja pikendamist. Viimase nõude menetlusse võtmist maakohus aga vaidlustatud määrusest nähtuvalt lahendanud ei ole. Asja uuel menetlusse võtmise otsustamisel tuleb maakohtul lahendada ka nimetatud avalduse menetlusse võtmine. Samas leiab ringkonnakohus, et ka sellel avaldusel on puudused, mis takistavad selle menetlemist. Avalduses pole kohtu ette toodud selliseid asjaolusid, mille alusel saaks kohus lahendada pärandist loobumise tähtaja pikendamist. Ka selles avalduses olevate puuduste kõrvaldamiseks peab kohus andma täiendava tähtaja. 09.11.2016.a avalduses palus avaldaja menetlustähtaeg ennistada ning muuta Harju Maakohtu 06.09.2016.a määrust. Eelnimetatud menetlusdokumendist ei ole aga aru saada, mida avaldaja täpselt taotleb – kas 06.09.2016.a määrusega määratud tähtaja ennistamist TsMS alusel või pärandist loobumise tähtaja ennistamist (uue tähtaja määramist). Juhul kui viimast, siis ei ole aru saada (nii nagu ka 30.08.2016.a tähtaja pikendamise avalduse puhul), mis asjaolude alusel avaldaja kohtule avalduse esitas – kas notar on uue tähtaja määramisest keeldunud ning ta soovib notariaadiseaduse § 41 lg 5 alusel taotleda ametitoimingu tegemise taotluse uuesti läbivaatamist või soovib ta kohtu poolt PärS § 119 lg 2 alusel uue tähtaja määramist pärandist loobumiseks. Arvestades et pärandist loobumise tähtaeg on käesoleval juhul möödunud, on asjakohasem küll uue tähtaja määramise taotlemine, kuid ringkonnakohus rõhutab, et PärS § 119 lg 2 alusel saab esmajärjekorras taotleda nii tähtaja pikendamist kui ka uue tähtaja määramist notarilt. Kohus saab tähtaja pikendamist ja uue tähtaja määramist menetleda üksnes, kui notar on jätnud sellekohase taotluse rahuldamata või on pärima õigustatud isikute vahel vaidlus tähtaja pikendamise või uue määramise osas. Selliseid asjaolusid ei ole aga kohtu ette toodud. Seega tuleb maakohtul luua selles osas selgus ning maakohus peab paluma avaldajal täpsustada, mis oli avaldaja 30.08.2016.a ja 09.11.2016.a avalduste aluseks olevad asjaolud ning milliste avalduste ja taotluste juurde avaldaja jääb. Seega tühistab ringkonnakohus selguse huvides maakohtu määruse ka osas, millega maakohus jättis rahuldamata avaldaja 09.11.2016.a taotlused. Ringkonnakohus märgib, et PKS ei näe ette, et notarilt loobumise tähtaja pikendamise taotlemiseks (või uue tähtaja määramiseks) PärS § 119 lg 2 alusel oleks vaja taotleda kohtu nõusolekut.