Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest
Määruse tegemise aeg ja koht
25.05.2015, Tallinn
Tsiviilasja number
2-14-50404
Tsiviilasi
OÜ Favorte avaldus kinnistule juurdepääsu määramiseks ja tehnorajatiste talumiskohustuse tuvastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 30.01.2015 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Favorte ja OÜ Rosentor määruskaebused
Menetlusosalised ja nende esindajad
Avaldaja OÜ Favorte (registrikood 10040012), esindaja v/adv Toivo Viilup Puudutatud isik I OÜ ROSENTOR (registrikood 10310523), esindaja v/adv Ramil Pärdi Puudutatud isik II Rae vald Rae Vallavalitsuse kaudu, esindaja Maiga Liiv Puudutatud isik III AS PLANTEX (registrikood 10242052), seaduslik esindaja juhatuse liige Tiit Juhani Puudutatud isik IV H T (isikukood XXXXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 30.01.2015 määrus tühistada osaliselt, so juurdepääsu tasu suuruse osas ja teha selles osas uus määrus, millega määrata juurdepääsu tasuks 62 eurot kuus.
2.Määruse tervikresolutsioon kehtib järgmises sõnastuses: 1) Rahuldada avaldus osaliselt. 2) Määrata kinnistult registriosa nr 9405202 (Veldisauna kinnistu, edaspidi „valitsev kinnisasi”) ööpäevaringne juurdepääs avalikult kasutatavale teele
(põhimaantee nr 11, Tallinna ringtee) kinnistu registriosa nr 2024202 (Varivere tee, edaspidi „koormatav kinnisasi”) kaudu vastavalt määruse lisas nr 1 esitatud plaanile järgmistel tingimustel: 2.1) juurdepääs on määratud valitseva kinnisasja igakordse omaniku, tema juhiste või korralduste alusel valitseva kinnisasja kasutajate ja külaliste kasuks; 2.2) juurdepääs on tagatud jalgsi ja igat liiki transpordivahendiga viisil, mis vastab valitseva kinnisasja kasutamisele sihtotstarbele; 2.3) juurdepääs on määratud tähtajatult; 2.4) valitseva kinnisasja igakordne omanik on kohustatud juurdepääsuõiguse eest tasuma koormatava kinnisasja igakordsele omanikule 62 eurot kuus alates juurdepääsu määrava kohtumääruse jõustumisest. Tasu tuleb maksta iga kalendrikuu eest ette. Juurdepääsu määrava kohtumääruse jõustumise kuu eest tuleb tasuda vastavalt ajale, mis jääb määruse jõustumisest kuni kalendrikuu lõpuni, ja vastav makse tuleb teha 15 päeva jooksul alates määruse jõustumisest. 3) Koormata resolutsiooni punktis 1 nimetatud koormatav kinnisasi tähtajatu ja tasuta reaalservituudiga selliselt, et koormatava kinnisasja igakordne omanik on kohustatud taluma samas nimetatud valitseva kinnisasja teenindamiseks vajalikke vee-, kanalisatsiooni-, gaasi- ja sidetrasse ning elektrivõrguga liitumiseks vajalikke tehnorajatisi, mis ehitatakse kohtumääruse lisadeks nr 2 ja 3 olevatel joonistel DP 5 ja DP 6 näidatud asukohta piki koormatava kinnistu piiri. 4) Kohustada Osaühingut ROSENTOR (registrikood 10310523) andma nõusolekud Varivere tee kinnistu kohta avatud kinnistusraamatu registriosa nr 2024202 III jakku järgmiste märgete kandmiseks ja asendada vastavad nõusoleku tahteavaldused käesoleva kohtumäärusega: 4.1) „Kinnistu on koormatud Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Tartu jaoskonna registriossa nr 9405202 (Veldisauna) kantud kinnistu igakordse omaniku kasuks juurdepääsuõigusega vastavalt Harju Maakohtu 30. jaanuari 2015. aasta määruse resolutsiooni punktile 2.”; 4.2) „Kinnistu on koormatud tähtajatu ja tasuta reaalservituudiga selliselt, et koormatava kinnisasja igakordne omanik on kohustatud taluma Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Tartu jaoskonna registriossa nr 9405202 (Veldisauna) kantud kinnistu teenindamiseks vajalikke vee-, kanalisatsiooni-, gaasi- ja sidetrasse ning elektrivõrguga liitumiseks vajalikke tehnorajatisi, mis ehitatakse Harju Maakohtu 30. jaanuari 2015. aasta kohtumääruse lisadeks nr 2 ja 3 olevatel joonistel DP 5 ja DP 6 näidatud asukohta piki koormatava kinnistu piiri.”. 5) Lisada kohtumäärusele selle lahutamatute osadena Rae valla 1. aprilli 2014 menetlusdokumendi lisa nr 1 (kohtumääruse lisa nr 1), avaldaja 4. novembril 2014 esitatud tehnovõrkude kulgemise skeem (joonis nr DP-6, kohtumääruse lisa nr 2) ja tehnovõrkude koondplaan (joonis nr DP-5, kohtumääruse lisa nr 3). 6) Rahuldada menetlusosaliste täiendavad taotlused dokumentaalsete tõendite vastuvõtmiseks ja võtta tsiviilasja toimikusse pärast 5. novembri 2014 ärakuulamist esitatud dokumentaalsed tõendid. 7) Võtta asja materjalide juurde väljavõtte Maa-amet kaardiserverist kahel lehel. 8) Jätta kõik menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. 9) Kohtumäärus kehtib ja kuulub täitmisele alates jõustumisest.
OÜ Favorte määruskaebus rahuldada osaliselt. OÜ Rosentor määruskaebus jätta rahuldamata. Maakohtus kantud menetluskulud jätta iga menetlusosalise enda kanda. Määruskaebuse menetluses puudutatud isiku I poolt kantud menetluskulud jätta tema enda kanda.
7.Määruskaebuse menetluses avaldaja poolt kantud menetluskulud jätta 50% ulatuses tema enda kanda ja 50% ulatuses puudutatud isiku I kanda.
8.Määruskaebuse menetluses puudutatud isikute II-IV poolt kantud menetluskulud jätta 25% ulatuses avaldaja kanda ja 75% ulatuses puudutatud isiku I kanda.
9.Määruse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse ärakirja kassaatorile kättetoimetamisest. Selgitused Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lõikele 6 juhul, kui määruskaebuse esitaja taotleb menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud
1.OÜ Favorte (avaldaja) esitas 17.03.2014 avalduse kinnistule juurdepääsu määramiseks ja tehnorajatiste talumiskohustuse tuvastamiseks. Avaldaja palus jätta menetluskulud puudutatud isiku I kanda.
2.Avaldaja on Veldisauna kinnistu (asukohaga Rae vald Veneküla küla, registriosa nr 9405202, edaspidi „Veldisauna kinnistu”) kaasomanik ja talle kuulub sellest 10168/17582 suurune mõtteline osa. Veldisauna kinnistu teised kaasomanikud on puudutatud isikud III ja IV. Avaldaja soovib tähtajatut juurdepääsu kinnistule avalikult kasutatavalt teelt (põhimaantee nr 11, Tallinna ringtee) puudutatud isikule I kuuluva Varivere tee ja Veldi tee kinnistu (registriosa nr 2024202, edaspidi „teekinnistu”) kaudu ning koormata teekinnistu servituudiga avaldaja kinnistu igakordsete omanike kasuks võimaldamaks rajada läbi Veldi tee vee-, kanalisatsiooni-, gaasi- ja sidetrassid ning elektrivõrguga liitumiseks vajalikud trassid (edaspidi koos „tehnotrassid”). Avaldaja taotles kinnistusraamatusse vastavate kannete tegemiseks vajalike puudutatud I nõusolekute kohtulahendiga asendamist.
3.Rae Vallavolikogu 14.04.2009 otsusega nr 518 algatati Veldisauna kinnistu ja lähiala detailplaneering, mis näeb ette Veldisauna kinnistu jagamise mitmeks iseseisvaks krundiks, millest avaldaja omandisse jääva äri- ja tootmismaa otstarbega krundi juurdepääs on planeeringu kohaselt lahendatud läbi Varivere ja Veldi tee. Avaldajale teadaolevalt on Varivere tee ja Veldi tee välja ehitanud puudutatud isik I kooskõlas 23.03.2005 puudutatud isiku I ja valla vahel sõlmitud lepinguga, mille punktide 2.2.2 ja 2.3.2 kohaselt kohustus puudutatud isik I lepingu alusel väljaehitatavad teed andma üle vallale. Avaldaja andmetel ei ole teid üle antud.
4.Avaldaja kinnistu piirnemisest Tallinna ringteega ei ole võimalik järeldada, et avaldajal oleks avalikult kasutatavalt teelt juurdepääs oma kinnistuni. Juurdepääsu väljaehitamise riigimaanteelt avaldaja kinnistule on Maanteeamet välistanud.
5.Taotletav juurdepääs ei kitsenda olemasoleva olukorraga võrreldes puudutatud isiku I õigusi ega välista teekinnistu sihtotstarbelist kasutamist. Õiglane tasu juurdepääsu eest on 100 eurot kalendriaastas, mida avaldaja on valmis tasuma. Avaldaja lähtub asjaolust, et Veldi teed kasutavad liiklemiseks veel vähemalt neli kinnistuomanikku. Varivere tee kinnistu on osaliselt (Varivere tee osas) arvatud valla avalike teede koosseisu ja seda hooldab vald. Seega puuduvad puudutatud isikul I Varivere tee hooldamise kulud ja selle tee kasutamiseks on õigustatud igaüks tasu maksmata. Faktilise juurdepääsu tagamiseks peab avaldaja täiendavalt välja ehitama Veldi tee ja Veldisauna kinnistu vahelise teelõigu, st tegema kulutusi juurdepääsutee rajamiseks. Seetõttu oleks ebamõistlik siduda juurdepääsu kasutamisõigus tähtajaga.
6.Avaldaja vaidles puudutatud isikule I vastu tee rajamise kulude hüvitamise osas ja leidis, et sellist kohustust avaldajal ei ole. Samuti vaidles avaldaja vastu puudutatud isiku I teehoolduskuludele.
7.Avaldaja hinnangul võib lugeda üldteadaolevaks asjaolu, et äri- ja tootmismaa eesmärgipäraseks kasutamiseks (st krundi hoonestamiseks kasutuskõlbliku hoonega) on vajalik tehnotrasside olemasolu. Seega on tehnotrasside rajamine Veldisauna kinnistu eesmärgipäraseks kasutamiseks vajalik. Lühim ning majanduslikult ja tehniliselt otstarbekaim viis tehnotrasside rajamiseks on üle teekinnistu ning nende rajamine teise asukohta põhjustaks ülemääraseid kulusid.
8.Tehnotrasside asukoha ning võimaliku reaalservituudi tasu osas palus avaldaja arvestada asjaoluga, et trasside rajamine ei koorma puudutatud isikut I täiendavalt ning tehnotrasside rajamisega seoses ei kaasne puudutatud isikule I täiendavaid kulutusi või ebamugavusi. Trassid on võimalik rajada Veldi ja Varivere teega paralleelselt transpordimaa kinnistu piires ilma, et neist tuleneks täiendavaid tehnilisi või õiguslikke piiranguid. Seetõttu ei ole põhjendatud servituudi eest tasu määramine. Servituut tuleb seada tähtajatult, kuna trasside olemasolu on avaldaja kinnistu eesmärgipärase kasutamise eelduseks ning trasside rajamise järgselt ei ole mõeldav nende asukoha muutmine märkimisväärsete lisakulude ja ebamugavusteta.
9.Avaldaja taotles määrata avaldust lahendava kohtumääruse lahutamatuks osaks avaldaja poolt kohtule esitatud Maa-ameti plaan, mille avaldaja esitas avalduse lisana nr 11, ning tehnovõrkude kulgemise skeem (joonis nr DP-6) ja tehnovõrkude koondplaan (joonis nr DP-5) ning määrata, et kohtumäärus kehtib ka isikute suhtes, kes on saanud puudutatud isiku I õigusjärglaseks pärast avaldaja avaldust lahendava kohtumääruse teatavakstegemist. Puudutatud isikute seisukohad
10.Puudutatud isik I on teekinnistu omanik ja vaidles avaldusele vastu. Avaldajal on võimalik juurdepääsuna kasutada Heinamaasauna (ka Puukooli) kinnistut. Tallinna ringtee rekonstrueerimise käigus likvideeritakse Varivere tee ja Tallinna ringtee samatasandiline ristmik ning Tallinna ringteelt likvideeritakse pööre nii Lagedi suunas kui Varivere teele. Olemasoleva ristmiku asemele rajatakse mitmetasandiline ristmik. Samuti likvideeritakse praegune pööre Varivere teelt Veldi teele ning juurdepääs nii
avaldaja kui puudutatud isiku I kinnistule hakkab toimuma uue liiklusskeemi alusel, mistõttu muutuks seatav juurdepääsuõigus sisutuks. Veldisauna kinnistu piirneb avalikult kasutatava teega ja sellel on üle Heinamaasauna kinnistu (registriosa 4173402, edaspidi „naaberkinnistu”, kaasomanikud puudutatud isikud III ja IV) olemas juurdepääs avalikult kasutatavale teele.
11.Detailplaneeringu käigus on plaanis jagada Veldisauna kinnistu mitmeks osaks, millest üks hakkab kuuluma avaldajale. Juurdepääsu tagamine kinnistu jagamise tulemusel tekkivale kinnistule on täielikult avaldaja enda kontrolli all. Avaldaja peab detailplaneeringu menetluse käigus tagama, et tal säiliks juurdepääs ka Veldisauna kinnistu jagamise tulemusel tekkivale iseseisvale kinnistule üle puudutatud isikule IV jääva Veldisauna kinnistu osa. Isegi juhul, kui avaldaja kaasomandis oleva kinnistu ühele osale (mis ei ole eraldiseisev osa) oleks juurdepääs raskendatud, ei tähendaks see õigust nõuda juurdepääsu üle teekinnistu. Tõendamata on avaldaja väide, et tema ainukasutuses olevale Veldisauna kinnistu osale juurdepääsu rajamine üle puudutatud isiku IV ainukasutuses oleva osa eeldab olemasoleva haljastuse ja iluaia likvideerimist.
12.Puudutatud isik I nõudis avaldajalt tee ehituskulude hüvitamist käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätete alusel. Puudutatud isik I rajas Veldi tee oma kuludega oma kinnistutele juurdepääsu huvides. Juurdepääsu võimaldamisel mööda Veldi teed vastaks tee rajamine lisaks avaldaja huvile. Soovides juurdepääsu üle teekinnistu on avaldaja sisuliselt puudutatud isiku I tegevuse tee rajamisel heaks kiitnud. Kui avaldaja kasuks oleks enne Veldi tee ehitamist seatud servituut või määratud juurdepääs kohtu poolt, siis pidanuks avaldaja ise tee välja ehitama ja kulud kandma. Seatav juurdepääsuõigus koormab puudutatud isiku I omandit ja avaldaja ei saa nõuda talle tee rajamist tasuta. Tee rajamise kulude osalise hüvitamise nõue on võimalik ja vajalik lahendada käesolevas menetluses, sest see on esitatud vastuväitena avaldaja taotlusele. Puudutatud isikul I peab olema õigus keelduda juurdepääsuks nõusoleku andmisest kuni talle ei ole hüvitatud tee ehituskulud.
13.Puudutatud isik I on esitanud eksperthinnangu, mille kohaselt on põhjendatud tee rajamise kulude hüvitamine summas 47 600 eurot. Kui kohus ei pea võimalikuks mõista avaldajalt puudutatud isiku I kasuks välja hüvitist eksperthinnangus toodu alusel, on igal juhul põhjendatud tegelikkuses kantud kulude hüvitamine summas 40 856.83 eurot. Puudutatud isik I selgitas, et avaldaja (ning iga teise teeäärse kinnistu, sh puudutatud isiku I) osaks langeva tee hoolduskulu suuruseks on ta arvestanud 1/5. Algselt kohtumenetluses öeldud summa 256 eurot on oluliselt väiksem tegelikest kuludest. Tegelikud kulud on järgmised: traktori maksumus koos kõigi lisaseadmetega ning haakeriistadega, mis on vajalik tee hooldamistööde teostamiseks, traktori hoolduskulud ja töömehe tasu. Puudutatud isiku I poolt kantavate tee hooldamiskulude summa on 361 eurot kuus.
14.Puudutatud isik I esitas Veldi tee 2014.a maamaksu teate, mille kohaselt kinnistu Varivere tee (katastritunnus 65301:011:0162), mille pindala on 10 738 m2 (1,07 ha), maksumäär on 2,5% ja maksustamishind 70 eurot ning maamaksu summaks 1.75 eurot.
15.Puudutatud isik I vaidles servituudi taotlusele vastu, sest avaldaja ei ole põhjendanud tehnorajatiste vajalikkust. Avaldaja kinnistu on 100% sihtotstarbega elamumaa ja
sellel asub elamu ning järelikult on veevarustus ja kanalisatsioon avaldaja kinnistul olemas. Gaasivarustuse, sidekanalisatsiooni ja elektrivarustuse servituudi seadmist ei ole avaldaja põhjendanud. Samas servituudi seadmisel tuleks Veldisauna kinnistu omanikul hüvitada puudutatud isikule I trasside, kanalisatsiooni ja liinide rajamise, hoolduse, remondi jm kuludest 1/5 ning nende muutmine kooskõlastada puudutatud isikuga I.
16.Menetluskulud palus puudutatud isik I jätta avaldaja kanda.
17.Puudutatud isik II (vald) leidis, et taotletav juurdepääsutee ei ole ainus võimalik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt Veldisauna kinnistule pääsemiseks. Alternatiivne juurdepääs on kruuskattega tee kaudu, mis kulgeb üle naaberkinnistu.
18.Rae Vallavolikogu algatas 14.04.2009.a otsusega nr 518 Veneküla küla Veldisauna kinnistu ja lähiala detailplaneeringu, mis näeb ette Veldisauna kinnistu jagamise kaheks krundiks. Detailplaneeringu algatamise eesmärgiks on mh moodustada üks maatulundusmaa, üks elamumaa krunt ning üks äri- ja tootmismaa krunt ja lahendada liikluskorraldus ning varustada krundid juurdepääsude ja tehnovõrkudega. Rae Vallavalitsuse 28.04.2009 korraldusega nr 456 kinnitatud lähtetingimuste punktist 4.4.2 tulenevalt on ette nähtud, et avaldaja krundile planeeritakse juurdepääs läbi praeguse Varivere tee kinnistu. Detailplaneering on alles menetluses ja ei ole garantiid, et selle lahendus menetluse kestel ei muutu. Taotletav juurdepääs saab olla ainult ajutine, sest lähiaastatel alustatakse Tallinna ringtee rekonstrueerimisega.
19.Puudutatud isikud I ja II sõlmisid lepingu, mille kohaselt puudutatud isik I kohustus valmis ehitatud avalikult kasutatavad teed vallale üle andma. Leping on kehtiv, kuid teede ülevõtmise eeltingimused ei ole lõplikult täidetud, mistõttu ei ole vald valmis Varivere tee kinnistul asuvat Veldi teed veel üle võtma. Varivere tee kinnistu on Varivere tee osas arvatud valla avalike teede koosseisu ja seda hooldab vald. Vald ei nõua tee hooldamise kulude hüvitamist.
20.Valla andmetel puuduvad teekinnistul tehnorajatised, mis on ette nähtud Veldisauna kinnistu teenindamiseks. Samuti ei ole Rae Vallavalitsus väljastanud ehituslube ega projekteerimistingimusi Veldisauna kinnistu teenindamiseks vajalike tehnovõrkude ehitamiseks ega projekteerimiseks.
21.Menetluskulud palus vald jätta avaldaja kanda, aga teatas, et tal puuduvad menetluskulud.
22.Puudutatud isik III on naaberkinnistu kaasomanik koos puudutatud isikuga IV ning Veldisauna kinnistu kaasomanik koos avaldaja ja puudutatud isikuga IV. Puudutatud isik III ei esitanud avalduse kohta arvamust.
23.Kohtu määratud tähtajaks ei esitanud puudutatud isik III oma seisukohti menetluskulude osas, sh ka menetluskulude nimekirja.
24.Puudutatud isik IV on naaberkinnistu kaasomanik koos puudutatud isikuga III ning Veldisauna kinnistu kaasomanik koos avaldaja ja puudutatud isikuga III. Veldisauna kinnistu kaasomanikud sõlmisid kinnistu jagamise kokkuleppe ja kasutuskorra. Sellest nähtub, et üle naaberkinnistu kulgev juurdepääsutee võimaldab ligipääsu Veldisauna
kinnistu osale, mis on puudutatud isiku IV ainuvalduses. Kõnealuse tee kasutamise ja valdamise kohta sõlmisid Veldisauna kaasomanikud 16.01.2007 kasutuskorra kokkuleppe. Avaldajal on võimalik pääseda tema kasutuses olevale Veldisauna kinnistu osale ainult Veldi tee kaudu ja alternatiivne juurepääs puudub.
25.Kohtu määratud tähtajaks ei esitanud puudutatud isik IV oma seisukohta menetluskulude osas, sh ei esitanud menetluskulude nimekirja. Esimese astme kohtu määrus
26.Maakohus rahuldas 30.01.2015 määrusega avalduse osaliselt. Kohus määras kinnistult registriosa nr 9405202 (Veldisauna kinnistu, edaspidi „valitsev kinnisasi”) ööpäevaringse juurdepääsu avalikult kasutatavale teele (põhimaantee nr 11, Tallinna ringtee) kinnistu registriosa nr 2024202 (Varivere tee, edaspidi „koormatav kinnisasi”) kaudu vastavalt määruse lisas nr 1 esitatud plaanile järgmistel tingimustel: juurdepääs on määratud valitseva kinnisasja igakordse omaniku, tema juhiste või korralduste alusel valitseva kinnisasja kasutajate ja külaliste kasuks; juurdepääs on tagatud jalgsi ja igat liiki transpordivahendiga viisil, mis vastab valitseva kinnisasja kasutamisele sihtotstarbele; juurdepääs on määratud tähtajatult; valitseva kinnisasja igakordne omanik on kohustatud juurdepääsuõiguse eest tasuma koormatava kinnisasja igakordsele omanikule 121.33 eurot kuus alates juurdepääsu määrava kohtumääruse jõustumisest. Tasu tuleb maksta iga kalendrikuu eest ette. Juurdepääsu määrava kohtumääruse jõustumise kuu eest tuleb tasuda vastavalt ajale, mis jääb määruse jõustumisest kuni kalendrikuu lõpuni, ja vastav makse tuleb teha 15 päeva jooksul alates määruse jõustumisest. Kohus määras koormata resolutsiooni punktis 1 nimetatud koormatav kinnisasi tähtajatu ja tasuta reaalservituudiga selliselt, et koormatava kinnisasja igakordne omanik on kohustatud taluma samas nimetatud valitseva kinnisasja teenindamiseks vajalikke vee-, kanalisatsiooni-, gaasi- ja sidetrasse ning elektrivõrguga liitumiseks vajalikke tehnorajatisi, mis ehitatakse kohtumääruse lisadeks nr 2 ja 3 olevatel joonistel DP 5 ja DP 6 näidatud asukohta piki koormatava kinnistu piiri. Kohus kohustas puudutatud isikut I andma nõusolekud Varivere tee kinnistu kohta avatud kinnistusraamatu registriosa nr 2024202 III jakku järgmiste märgete kandmiseks ja asendada vastavad nõusoleku tahteavaldused käesoleva kohtumäärusega: „Kinnistu on koormatud Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Tartu jaoskonna registriossa nr 9405202 (Veldisauna) kantud kinnistu igakordse omaniku kasuks juurdepääsuõigusega vastavalt Harju Maakohtu 30. jaanuari 2015. aasta määruse resolutsiooni punktile 2.”; „Kinnistu on koormatud tähtajatu ja tasuta reaalservituudiga selliselt, et koormatava kinnisasja igakordne omanik on kohustatud taluma Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Tartu jaoskonna registriossa nr 9405202 (Veldisauna) kantud kinnistu teenindamiseks vajalikke vee-, kanalisatsiooni-, gaasi- ja sidetrasse ning elektrivõrguga liitumiseks vajalikke tehnorajatisi, mis ehitatakse Harju Maakohtu 30. jaanuari 2015. aasta kohtumääruse lisadeks nr 2 ja 3 olevatel joonistel DP 5 ja DP 6 näidatud asukohta piki koormatava kinnistu piiri.”. Kohus lisas määrusele selle lahutamatute osadena Rae valla 01.04.2014 menetlusdokumendi lisa nr 1 (kohtumääruse lisa nr 1), avaldaja 04.11.2014 esitatud tehnovõrkude kulgemise skeemi (joonis nr DP-6, kohtumääruse lisa nr 2) ja tehnovõrkude koondplaani (joonis nr DP-5, kohtumääruse lisa nr 3). I. Juurdepääsu taotlus
27.Avaldaja taotleb mh talle kui kaasomanikule kuuluvale kinnistule (I kd tl 13–14) juurdepääsu avalikult kasutatavalt teelt puudutatud isiku I kinnistu kaudu ja vastava asjaõiguse või märke kandmist kinnistusraamatusse. Sellise avalduse lahendas kohus
TsMS § 475 lõike 1 punkti 131 ja § 6181 lõike 1 järgi hagita menetluses. Menetlusosalistel ei ole vaidlust kinnistute omandiõiguse üle. Asja materjalide kohaselt ei ole avaldaja puudutatud isikuga I kokkuleppele jõudnud tee kasutamise ega selle eest makstava tasu osas (I kd tl 30–35 ja 42; II kd tl 26).
28.Kohus viitas asjaõigusseaduse (AÕS) § 156 lõigetele 1 ja 2. AÕS § 156 lõiget 3 tuleb kohaldada eelkõige juhul, kui kinnisasja omanik on ennast faktilise tahtliku teoga ise juurdepääsust avalikult kasutatavale teele ilma jätnud, nt senise tee üles kündnud, sellele midagi ehitanud vms ja taotleb nüüd juurdepääsu mujalt üle naaberkinnisasja (vt Riigikohtu 17.05.2010 määrus asjas nr 3-2-1-42-10, punkti 29 esimene lõik). Menetlusosalised ei ole toonud esile ja kohus ei ole tuvastanud asjaolusid, mis annaksid alust täiendavalt kohaldada AÕS § 156 lõikeid 2 või 3, seega tuleb avaldus lahendada sama paragrahvi esimeses lõikes viidatud normide põhjal. Ärakuulamise protokolli kohaselt (II kd tl 48) ei ole avaldaja kasutanud juurdepääsuks naaberkinnistul asuvat teed oma kinnistuosale pääsemiseks. Avalikult kasutatavale teele juurdepääsu nõude rahuldamise eeldusteks on juurdepääsu taotleja kinnisasjal avalikule teele juurdepääsu puudumine, taotletava juurdepääsu maakorralduslik võimalikkus ja juurdepääsu taotleja juurdepääsu vastu omatava huvi ülekaalukus, võrreldes kinnisasja, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, omaniku õiguste juurdepääsust tuleneva kitsendusega (vt nt Riigikohtu 21.05.2008 otsus asjas nr 3-2-1-41-08, punkt 20).
29.Kohus tuvastas, et avaldaja kinnistult on võimalik pääseda avalikult kasutatavale teele puudutatud isikule I kuuluva Varivere (ja Veldi) tee kaudu (variant nr 1, I kd tl 82) ning üle naaberkinnistu (variant nr 2, I kd tl 62 ja 83). Naaberkinnistul asuvalt teelt pääseb Veldisauna kinnistu osale, kus asub elamu ja mis on puudutatud isiku IV ainukasutuses (I kd tl 176, 178 ja 179). Puudutatud isik I on toonud välja, et tulevikus kehtestatava detailplaneeringu kohaselt saab avaldaja kasutada oma kinnistule juurdepääsuks ka Lauda teed (variant nr 3, vt I kd tl 17 ja 152).
30.Avaldaja selgitas, et soovib kasutada tema omandis olevat kinnistu osa äri- ja tootmismaa otstarbel. TsMS § 229 lõike 2 lause 2 järgi luges kohus seletuse piisavaks kõnealuse asjaolu tõendamiseks. Detailplaneeringu (I kd tl 36) kohaselt moodustatakse Veldisauna kinnistule kolm krunti: tootmis- ja laohoonetemaa, elamumaa ja maatulundusmaa (I kd tl 15 ja 18). Menetlusosalised on üksmeelsed, et detailplaneeringut ei ole veel kehtestatud. Kuivõrd detailplaneeringu kehtestamine ei ole kindel, siis ei saanud kohus lähtuda eeldusest, et menetluses olev detailplaneering sellisel kujul kehtestatakse. Seetõttu tuleb hinnata ka teisi variante peale detailplaneeringus ette nähtud lahenduse. Detailplaneering ei asenda poolte asja- või võlaõiguslikku kokkulepet eratee kasutamiseks, samuti ei ole detailplaneering seadusjärgne kinnisasja kitsendus (vt Riigikohtu 22.03.2006 otsus asjas nr 3-2-1-5-06, punkt 22).
31.Veldisauna kinnistu kuulub avaldaja ja puudutatud isikute III ja IV kaasomandisse (I kd tl 13). Kaasomanikud sõlmisid 19.07.2006 kinnisasja kasutuskorra (I kd tl 169-179), mis on kantud kinnistusraamatusse (I kd tl 13). Kasutuskorra kokkuleppest nähtub, et üle Puukooli kinnistu kulgev juurdepääs võimaldab ligipääsu ainult Veldisauna kinnistul asuvale puudutatud isiku IV ainuvalduses olevale elamule, mitte aga avaldaja kasutuses olevale kinnistu osale, mida avaldaja soovib kasutada äri- ja tootmismaana. Seega tuleks avaldajal kasutuskorra kokkuleppe alusel enda kasutuses oleva kinnistu osale saamiseks läbida lisaks naaberkinnistule ka Veldisauna kinnistu osa, mis on puudutatud isiku IV kasutuses ja mida puudutatud isik IV kasutab elamumaana. Puudutatud isik IV selgitas
ärakuulamisel (II kd tl 48), et avaldaja ei ole kunagi juurdepääsuks oma kinnistu osale kasutanud Puukooli ega Veldisauna kinnistu seda osa, mis on puudutatud isiku IV ainukasutuses. Kohus tegi vaatlusel kindlaks, et Veldisauna kinnistu on osaliselt betoneeritud ning kinnistu teine osa haljastatud. Haljastatud ala on kasutusel õuealana (protokolli foto nr 2, II kd tl 2). Elamuni viivad kitsad teerajad, mis ei ole mootorsõidukitega läbitavad. Kruusatee kulgeb elamuni ja elamupoolsele osale pargitud autode kõrvalt ei ole võimalik autoga mööduda tee kitsuse tõttu (II kd tl 12 ja protokolli foto nr 4, II kd tl 4).
32.Kohus leidis, et AÕS § 156 lõike 1 eelduse tähenduses võib juurdepääs puududa ka siis, kui juurdepääs puudub ühe kinnisasja osa suhtes. Juurdepääsu taotluse lahendamisel ei tule vaadata kinnisasja kui tervikut, vaid selle osade puhul tuleb hinnata üksikute osade korrakohase majandamise võimalikkust. Juurdepääsu vajadust tuleb eeldada ka olukorras, kus olemasolev tee ei taga kinnisasja kasutuse muutuse tõttu enam kasutusvajadust. AÕS § 156 lõike 1 puhul piisab eeldusena sellest, kui kinnisasja suhtes puudub „vajalik juurdepääs”, st kinnisasjale puudub kinnisasja kohaseks kasutamiseks ja majandamiseks vajalik juurdepääs. Kohus tuvastas eelnenud punktides märgitu põhjal, et kasutuskorraga avaldaja kasutusse määratud Veldisauna kinnistu osale puudub vajalik juurdepääs selle kasutuseesmärgi puhul, mida avaldaja soovib järgida.
33.AÕS § 156 lõike 1 eesmärk on võimaldada kinnisasja omanikule vajalik juurdepääs avalikult teelt üle teise kinnisasja oma kinnisasjale nii, et võimalikult vähe koormata koormatava kinnisasja omaniku huve. Isegi siis, kui avaldaja kinnistuga külgneb avalik tee, tuleb juurdepääsu nõude lahendamisel kaaluda, milliseid kulutusi peab avaldaja tegema oma kinnisasjalt (sh hoonete juurest) avalikule teele pääsemiseks ning kas puudutatud isiku I kinnisasja juurdepääsuõigusega koormamine võiks olla avaldaja jaoks oluliselt odavam ja puudutatud isikut I kui kinnisasja omanikku vähem koormav. Seega tuleb arvestada nii juurdepääsu nõudva kui koormatava kinnisasja omanike kõiki huve ja asjaolusid kinnisasjade kasutamisel. Riigikohus on leidnud, et varasemat tava juurdepääsu kohta tuleb arvestada, aga see ei ole ainumäärav (vt 12.04.2004 otsus asjas nr 3-2-1-45-04, punktid 14 ja 16). Käesolevas asjas ei tuvastanud kohus, et oleks olnud seni tavapärane vähemalt muu, kui jalgsi juurdepääs avaldaja kinnistuosale üle sama kinnistu ülejäänud osa. Pigem saab vaatlusel tuvastatust ja menetlusosaliste esitatud plaanimaterjalidest järeldada, et teekinnistule rajatud tee kulgeb peaaegu avaldaja kasutuses oleva maa-alani ja on ka seni võimaldanud sinna juurdepääsu igat liigi transpordivahenditega.
34.Huvide kaalumisel arvestas kohus lisaks asjaoluga, et juurdepääsu määramisel üle naaberkinnistu ja Veldisauna kinnistu osa, mis on puudutatud isiku IV kasutuses, peab avaldaja läbima Veldisauna kinnistul ala, mida puudutatud isik IV kasutab elamuna. Avaldaja selgituse kohaselt soovib ta oma kinnistuosa kasutada äri- ja tootmismaana. Puudutatud isikule I kuuluv Varivere tee (sh Veldi tee) on 100% transpordimaa (I kd tl 28). Varivere tee lõik on avalikult kasutatav tee (I kd tl 89). Puudutatud isik I ei ole toonud esile ja kohus ei täheldanud asjaolusid, kuidas avaldajale juurdepääsu tagamine üle teekinnistu koormab selle omanikku. Kohus leidis seetõttu, et juurdepääs tuleb määrata üle puudutatud isikule I kuuluva Varivere tee (ja Veldi tee). Selline juurdepääs koormab puudutatud isikut I oluliselt vähem kui koormaks alternatiivne variant nr 2 puudutatud isikut IV. Kuivõrd puudutatud isikule IV kuuluval Veldisauna kinnistu osal olev tee viib ainult kinnistuni, mille aga kuni avaldaja kinnistu osani (II kd tl 1 ja
pöördel), siis on ka avaldaja seisukohast juurdepääsu määramine üle puudutatud isiku I maa vähem kulukam ja koormavam.
35.Puudutatud isik I on toonud välja, et Maanteeameti andmetel toimub lähiajal Tallinna ringtee (riigimaantee nr 11) rekonstrueerimine, mille käigus likvideeritakse Varivere tee, Lagedile suunduv tee ja Tallinna ringtee samatasandiline ristmik. Pööre ringteelt Varivere teele ja Varivere teelt Veldi teele likvideeritakse. Juurdepääs avaldaja ja puudutatud isiku I kinnistule hakkab toimuma uue liiklusskeemi alusel (I kd tl 37, skeem I kd tl 124-155, 159 ja 99–100). Kohus tuvastas, et juurdepääs üle teekinnistu on kõige optimaalsem ja vähekoormavam juurdepääsu variant. Kohus ei pidanud juurdepääsu võimalust mööda Lauda teed põhjendatuks, kuivõrd nimetatud teelõiku ei ole veel rajatud ning see rajatakse tulevikus riigimaantee rekonstrueerimise käigus. Kohus arvestas asjaoluga, et avaldajal oleks võimalik pääseda oma kinnistuni ka enne tee rekonstrueerimise alustamist. Maanteeameti andmetel lähiaastatel Veldi tee ja Varivere tee ristmikul olukord ei muutu (I kd tl 212). Lisaks leidis kohus, et pelgalt ringtee rekonstrueerimine ei välista avalduse rahuldamist. Vastavalt TsMS § 477 lõikele 5 ei ole kohus seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti. Asjaolude muutumise või juurdepääsu vajaduse äralangemise korral ei ole välistatud juurdepääsu lõppemine või siis juurdepääsu mujalt määramine. Asjaolude muutumise korral saavad nii avaldaja kui praegu määratava juurdepääsuga koormatav puudutatud isik I esitada AÕS § 156 lõike 1 alusel uue avalduse (vt Riigikohtu 30.03.2004 otsus asjas nr 3-2-1-33-04, punkt 23).
36.Kuivõrd avaldaja soovib oma kinnistu osa kasutada ärilistel eesmärkidel, siis on kohtu hinnangul põhjendatud määrata juurdepääsu valitseva kinnisasja igakordse omaniku, tema juhiste või korralduste alusel valitseva kinnisasja kasutajate ja külaliste kasuks selleks, et avaldajal oleks võimalus mõistlikult võimalik korraldada oma äritegevust. II. Juurdepääsu tasu
37.Riigikohtu senise praktika järgi on eratee omanikul õigus nõuda teed juurdepääsuna kasutavalt isikult tasu AÕS § 156 lõike 1 järgi. Kõnealuse tasu määramine on kohtu diskretsiooniotsus (vt Riigikohtu 27.09.2005 otsus asjas nr 3-2-1-85-05, punkt 24). Kohtul tuleb tasu määrata eelkõige siis, kui kinnistute omanikud ise tasus kokkuleppele ei jõua. Käesolevas asjas ei ole vastavat kokkulepet kohtule esitatud ja see ei nähtu ka menetlusosaliste avaldustest.
38.Teeomanikul on õigus nõuda juurdepääsutasuna vähemalt teeseaduse (TeeS) § 37 lõike 3 järgses ulatuses tee kasutamisega seotud kulutusi (vt Riigikohtu 07.06.2011 määrus asjas nr 3-2-1-44-11, punkt 28, ja 16.11.2011 otsus asjas nr 3-2-1-111-11, punkti 14 teine lõik). Juurdepääsutasu suuruse määramisel AÕS § 156 lõike 1 ja TeeS § 37 lõike 3 järgi tuleb arvestada eelkõige TeeS-s sätestatud tee omaniku kohustuse täitmiseks vajaminevaid kulutusi. Nt peab teel olema TeeS § 10 lõike 1 järgi võimalik ohutult liigelda ja tee peab vastama tee seisundi nõuetele. Eratee omanik korraldab TeeS § 25 lõike 4 järgi tema omandis oleval teel teehoidu ja on kohustatud looma tingimused ohutuks liiklemiseks tema teel. Teetööde tehnoloogia ja kvaliteet peavad TeeS § 30 lõike 1 järgi vastama liiklusohutus- ja keskkonnakaitse- ning tee seisundi kohta esitatavatele nõuetele. TeeS-st ei tulene, et teeomanik vabaneb nendest kohustustest, kui tal on kohustus taluda kõrvalkinnistu omaniku juurdepääsuõigust ja õigus nõuda selle eest tasu AÕS § 156 lõike 1 alusel. Eratee omaniku tasunõuet juurdepääsu taotlenud tee kasutaja vastu tee kasutamise eest ei välista asjaolu, et tema ja/või mõni muu isik kasutab sama
teed. Sellisel juhul tuleb tee kasutamise tasu arvestamisel võtta arvesse iga isiku osa tee kasutamisel, kusjuures neid osasid tuleb eelduslikult pidada võrdseteks. Juurdepääsu tasu on ennekõike vajalik selleks, et hüvitada kinnisasja omaniku omandiõiguse riive ja katta TeeS § 37 lõikes 1 toodud kohustuste täitmiseks tehtavad mõistlikud kulud (vt Tallinna Ringkonnakohtu 05.02.2014 määrus tsiviilasjas nr 2-12-16850, põhjenduste punkt 5). Seega peab kohus lähtuma kulude väljamõistmisel mõistlikkuse põhimõttest.
39.Valla teate kohaselt hooldab osaliselt Varivere teed (Varivere tee lõik) vald, kes ka kinnitas, et tee hooldamise eest teeomanikelt tasu ei küsi (I kd tl 26 ja II kd tl 10). Kuivõrd tegelikkuses sellel teel hooldust puudutatud isik I ei teosta, siis ei pidanud kohus põhjendatuks Varivere tee lõigu ulatuses teehoolduskulude väljamõistmist avaldajalt.
40.Puudutatud isik I tõi esile, et igakuised teehoolduskulud on 1804.44 eurot, millest 1/5 on 360.89 eurot ning need moodustuvad järgmiselt: traktori maksumus koos kõigi lisaseadmetega ning haakeriistadega, mis on vajalik tee hooldamistööde teostamiseks (traktori maksumus 35 470.96 eurot, millest ühele aastale langeb 7094.19 eurot ehk 591.18 eurot kuus, II kd tl 121), traktori hoolduskulud (911.49 eurot aastas ehk 75.96 eurot kuus, II kd tl 122) ja töömehe tasu (tööandja kulu 1137.30 eurot kuus, II kd tl 123). Menetlusosalistel ei ole vaidlust selles, et Veldi tee ääres paikneb viis kinnistut (I kd tl 39).
41.Puudutatud isik I on esitanud kohtule 2011.a töölepingu (II kd tl 123), mille kohaselt töötaja tööülesannete hulka kuulub Varivere-Veldi tee hooldamine. Kohaliku omavalitsuse andmete kohaselt on Varivere tee arvatud avalike teede hulka ja seda hooldab kohalik omavalitsus (I kd tl 26). Kohtu hinnangul ei ole seetõttu põhjendatud Varivere teelõigu osas nõuda kulude hüvitamist avaldajalt. Kohus mõistis teehoolduskulud välja Veldi teelõigu osas. Kuivõrd Varivere ja Veldi tee on ligikaudu sama pikkusega (II kd tlk 165-166), siis arvestas kohus töötaja palgakulu 1⁄2 ulatuses.
42.Avaldaja leidis, et traktori maksumuse hüvitamisel peaks avaldaja saama ka selle (kaas)omanikuks (II kd tl 156) ja seega ei ole põhjendatud nimetatud kulu väljamõistmine avaldajalt. Ka kohus ei pidanud põhjendatuks teehoolduskulu osaks traktori maksumuse hüvitamist ja nõustus selles osas avaldaja vastuväidetega. Tehnika omandamise kulu ei ole AÕS § 156 mõttes selline teehoolduskulu, mida peaks teeomanikule hüvitama. Samas teehooldusseadmete eest hooldustasu maksmine on põhjendatud. Sarnaselt eelmises punktis märgituga on aga ka see kulu seotud Veldi tee hooldamisega 1⁄2 ulatuses. Seega mõistis kohus avaldajalt puudutatud isiku kasuks teehoolduskulud summas 121.33 eurot kuus ( ≈ 1/5 summast (75.96 + 1137.30) : 2). Kohus ei lähtunud valla andmetest (II kd tl 11), sest puudutatud isik I on esitanud piisavad andmed ja selgitused konkreetse tee hooldamise kulude osas.
43.Riigikohus on märkinud, et eratee omanik, kes peab AÕS § 156 lõike 1 järgi lubama teed kasutada teisel isikul, võib nõuda hüvitist teise isiku teekasutuse tõttu kinnistu turuväärtuse vähenemise eest vaid ulatuses, milles see on suurem TeeS § 37 lõike 3 järgi arvestatavast hüvitisest (vt Riigikohtu 12.10.2011 otsus asjas nr 3-2-1-90-11, punkt 12). Kohus, tutvunud menetlusosaliste seisukohtadega ja esitatud tõenditega tuvastas, et käesoleval juhul ei ole täheldada teekinnistu väärtuse vähenemist viisil ja ulatuses, mis tingiks selle eest eraldi tasu maksmist.
44.Kohus saab juurdepääsu tasu määramisel vajadusel arvestada maamaksu summaga. Maamaksuseaduse § 3 kohaselt maksab maamaksu üldjuhul maa omanik. Riigikohus on toonud välja, et tee omamisega kaasneva kohustusena saab käsitada ka maamaksu tasumise kohustust maa eest, mis vastab juurdepääsutee pindalale (Riigikohtu 16.01.2013 määrus asjas nr 3-2-1-170-12, punkt 12). Eelmise aasta maamaksu teate kohaselt on juurdepääsu tee maamaksu summa 1.75 eurot (II kd tl 124-125). Avaldaja tõi esile, et juurdepääsutee aluse maa-ala suurus on 1662 m2. Kohus luges ka selles osas TsMS § 229 lõike 2 teise lause alusel menetlusosalise selgituse piisavaks, samuti on see kooskõlas kohtu kogutud plaanimaterjaliga (vt eespool). Teekinnistu pindala on 10 738 m2 ja juurdepääsu tee pindala 1662 m2 moodustab sellest 15,48%. Seega on puudutatud isikul I õigus nõuda Veldi tee kasutajatelt teekinnistu maamaksust 15,48%, millest avaldaja kanda jääb 1/5. Kohtule esitatud andmete kohaselt kuuluks 2014.a hüvitamisele 5 senti aastas ( ≈ 1.75 × 15,48% : 5). Arvestades kohtu hinnatud teehoolduskulude summat ei pidanud kohus põhjendatuks määrata täiendavat hüvitist maamaksu katteks.
45.Puudutatud isik I leidis, et juurdepääsu taotluse rahuldamise korral tuleb avaldajal hüvitada puudutatud isikule I tee rajamise kulud (II kd tl 98–120) käsundita asjaajamise või alternatiivselt alusetu rikastumise sätete alusel. Kohus ei nõustunud puudutatud isiku I seisukohtadega, et kulude hüvitamise nõuet on võimalik lahendada käesoleva menetluse raames tulenevalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 110 lõikest 5 (vt ka Riigikohtu 20.06.2011 otsus asjas nr 3-2-1-57-11, punktid 34-39). Seetõttu ei mõistnud kohus avaldajalt puudutatud isiku I kasuks välja täiendavat ühekordset hüvitist. Kohtu hinnangul ei ole võimalik juurdepääsu määramise menetluse raames lahendada teekinnistu omaniku nõuet tee rajamise kulude hüvitamiseks, mh ka mitte vastuväitena. Puudutatud isiku I nõudel puudub otsene seos juurdepääsu nõude lahendamisega. Kohtul tuleb lahendada ja määrata juurdepääs avalikult kasutatavale teele sõltumata sellest, kas ja kui suures ulatuses peab tee kasutaja hüvitama tee rajamise kulusid. AÕS § 156 alusel saab nõuda eelkõige tee hooldamisega seotud kulusid, kinnistu väärtuse vähenemist ja maamaksu hüvitamist (vt eespool). Puudutatud isiku I vastuväide kulude hüvitamiseks on iseseisev nõue, mida tuleb eraldi menetlusse võtta ning millelt tuleb tasuda riigilõivu. Sellist tahet puudutatud isik I käesolevas asjas ei avaldanud. Samas ei ole puudutatud isikul I takistust esitada tee rajamise kulude hüvitamise nõue eraldi menetluses.
46.Tulenevalt eeltoodust tuleb avaldajal tasuda puudutatud isikule I igakuiselt 121.33 eurot. Maamaksu määra või muude asjaolude muutumise korral saavad nii avaldaja kui puudutatud isik I esitada AÕS § 156 lõike 1 alusel avalduse juurdepääsu tasu muutmiseks, kui menetlusosalised ise ei jõua selles osas kokkuleppele (vt Riigikohtu 30.03.2004 otsus asjas nr 3-2-1-33-04, punkt 23).
47.Kohus määras, et tasu tuleb maksta iga kalendrikuu eest ette, sest sel viisil saab koormatava kinnistu omanik seda mõistlikult kasutada teehoiu kulude katmiseks. Nimelt on puudutatud isik I toonud esile hooldus- ja tööjõukulud kuude kaupa ning saab eeldada vastavate kulude tekkimist samuti igas kuus. Juurdepääsu tasu maksmise kohustus on avaldajal alates kohtumääruse jõustumisest. Kohus määras avaldajale tähtaja 15 päeva alates kohtumääruse jõustumisest esimese makse sooritamiseks. III. Juurdepääsu kanne kinnistusraamatus
48.Avaldaja taotleb juurdepääsuõiguse kohta kinnistusraamatusse kande tegemist. Juurdepääsuõigust reguleeriv AÕS § 156 paikneb seaduse kolmanda peatüki („Kinnisomand”) kolmandas jaos pealkirjaga „Kinnisomandi kitsendused”.
Juurdepääsuõiguse siduvaks muutumine kinnistute igakordsetele omanikele saab toimuda AÕS § 63 lõike 1 punkti 4, § 631 lõike 7 ja § 141 lõike 3 alusel kinnistusraamatusse märkuse kandmisega. Kohus viitas kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 15 lõike 1 punktile 1, § 341 lõigetele 1 ja 8 ning tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lõikele 5. Antud juhul kahjustab juurdepääsu kohta koormatava kinnistu registriossa tehtav kanne selle kinnistu omaniku õigusi. Eelneva põhjal tuvastas kohus koormatava kinnistu omaniku kohustuse anda nõusolek kohtu määratud juurdepääsuõiguse kohta kinnistusraamatusse kande tegemiseks. Puudutatud isik I ei ole ka esitanud vastuväited kinnistusraamatusse kannete tegemise kohta. IV. Servituudi taotlus
49.Servituudi määramise taotluse õiguslik alus on AÕS § 158 lõiked 1 ja 2. Kohtu hinnangul ei kuulu antud juhul kohaldamisele asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 152 lõige 1, sest avalduse kohaselt ei ole avaldaja puudutatud isiku I maale veel rajanud tehnorajatisi. AÕS § 158 lõikes 2 sätestatud reaalservituudi nõudeõiguse realiseerimiseks peavad olema täidetud AÕS § 158 lõikes 1 nimetatud tingimused. Seega tuleb lisaks tehnovõrgu või -rajatise seadmise vajadusele ja ehitamise võimatusele ilma kinnisasja kasutamata hinnata ka seda, kas võrgu või rajatise ehitamine teises kohas põhjustab ülemääraseid kulutusi. Viidatud sätte alusel tuleb võrrelda kulusid, mis tekivad tehnovõrgu või -rajatise ehitamisel üle kinnisasja, kuludega, mis kaasnevad nende ehitamisega kinnisasja kasutamata. Kohus peab reaalservituudi seadmise nõude lahendamiseks tegema kindlaks, kas veetorustikku on vaja avaldaja kinnisasja eesmärgipäraseks kasutamiseks või majapidamiseks ja torustiku ehitamine ei ole võimalik teist kinnisasja kasutamata või ehitamine teises kohas põhjustab ülemääraseid kulutusi. Lisaks tuleb kaaluda menetlusosaliste huve (vt Riigikohtu 24.09.2012 otsus asjas nr 3-2-1-105-12, punktid 19–20).
50.Kohus nõustus avaldajaga, et Veldisauna kinnistu kasutamiseks, kas elamumaana või ärija tootmismaana, on vajalik taotletavate trasside olemasolu. Avalduse kohaselt on avaldaja liitunud Rae valla ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga, mille magistraaltrass kulgeb paralleelselt Varivere teega. Samuti on võimalikud liitumispunktid elektrienergia ja sidekanalisatsiooni osas Varivere tee tehnotrasside koridoris (I kd tl 6). Avaldaja on esitanud tehnotrasside kulgemise kohta tehnilised tingimused (I kd tl 157-161, II kd tl 4546) ning tehnovõrkude skeemid ja detailplaneeringu (II kd tl 27-44), millest nähtuvalt on nii tehnovõrkude liitumiseks vajalik välja ehitada tehnovõrgud terve Veldi tee ja osaliselt ka Varivere tee ulatuses.
51.Kohtu hinnangul tekib servituudi nõude lahendamise otstarbekuse küsimus: puudutatud isik I on esitanud väited, et tehnotrasside paigaldamine teise kohta on võimalik. Samas ei näe detailplaneering ette tehnotrasside teistsugust rajamist, kui avaldaja on taotlenud. Nagu kohus juba varasemalt viitas, on detailplaneeringu üks eesmärke tasakaalustada erinevate isikute ja gruppide õigused ning huvid. Samuti ei ole vald teatanud trasside rajamise võimalikkusest teise kohta. Puudutatud isik I ei ole menetluses esile toonud, et avaldaja taotletavate tehnotrasside paigutamine puudutatud isiku I kinnistule ja servituutide seadmine oleks puudutatud isikule I koormav või kuidas servituutide seadmine kahjustaks puudutatud isiku I õigusi. Kohus ise ei tuvasta selliseid asjaolusid. Puudutatud isik I selgitas vaatlusel (II kd tl 1 ja pöördel), et naaberkinnistute olemasolevad trassid kulgevad samuti piki teed, aga need ei ulatu tee lõpuni, vaid lõppevad umbes poole tee pikkuse juures. Puudutatud isikule I kuulub kinnistu on 100% teemaa, millele servituudi seadmine ei välista kinnistu sihtotstarbelist kasutamist, kuivõrd
tee kõrvalt kulgevad ka teised trassid. Liinid rajatakse tee kõrvalt (I kd tl 40–41). Kohus tuvastas vaatlusel, et Veldi tee kõrvalt on jäetud ruum trasside paigaldamiseks. Kohtu hinnangul avaldaja tehnotrasside paigaldamine samasse kohta, kust kulgevad ka naaberkinnistute trassid on antud juhul kõige optimaalsem variant. Arvestades elektrilevi alajaama, kaabelkanalisatsioonitrassi kaevu, gaasitrassiliitumise punkti, ühisveevärgi liitumispunkti ja kanalisatsioonikaevu asukohti, millega avaldajal on võimalik liituda (II kd tl 28, I kd tl 159–163) ja Lauda tee kaugust nendest (I kd tlk 99), on avaldajal nendega liitumine odavam, kui rajada oma trasse läbi Varivere ja Lauda teede. Kohus arvestas seejuures ka asjaoluga, et Lauda teed veel ei ole rajatud ning trasside rajamine oleks avaldajale oluliselt kulukam. V. Servituudi tasu
52.Kohus viitas AÕS § 158 lõikele 3. Kui maakohus tuvastab puudutatud isiku I talumiskohustuse olemasolu, peab kohus puudutatud isikult I küsima, kas ja kui suurt tasu soovib ta reaalservituudi seadmise eest. Kui puudutatud isik I ei esita seisukohta võimaliku hüvitise suuruse kohta, on võimalik kohustada puudutatud isikut I kitsendusi taluma ka hüvitise suurust kindlaks määramata. Sel juhul võib puudutatud isik I nõuda hüvitise kindlaksmääramist hilisemas kohtumenetluses (vt ka Riigikohtu 19.04.2011 otsus asjas nr 3-2-1-12-11, punkt 32).
53.Avaldaja palus määrata reaalservituut tähtajatult ja koormata puudutatud isiku I kinnistu reaalservituudiga tasuta. Puudutatud isik I soovib iga trassi eest saada 1/5 suuruse osa trassi rajamiseks tehtud kulutustest ning kohustada avaldajat hüvitama 1/5 suuruse osa kõigust trassi hoolduseks, remondiks jn tehtud kuludest puudutatud isikule I või muule isikule, kes on neid kulusid kandnud. Kuna menetlusosalised ei ole tähtaja ja tasu osas kokkuleppele jõudnud, määrab need kohus. Kaalumine on kohtu diskretsiooniotsus (vt Riigikohtu 27.09.2005 otsus asjas nr 3-2-1-85-05, punkt 22).
54.Tähtaja piiramise osas ei ole menetlusosalised avaldanud asjaolusid, mille esinemisel oleks servituudi tähtaega vajalik piirata. Kohus ei täheldanud tähtaja piiramist tingivaid asjaolusid ka omal algatusel. Eeltoodud kaalutlustel määras kohus magistraaltrassi talumise reaalservituudi tähtajatult.
55.Kohus viitas AÕS § 179 lõikele 1. Kohtu hinnangul puudub puudutatud isikul I kulude hüvitamise nõue. AÕS § 158 mõtte kohaselt on tehnotrasside omanik kohustatud oma vahendite arvelt rajama ja hooldama trasse. Reaalservituudi eest tasu määratakse AÕS § 158 lõike 3 alusel. Kahju hüvitamist on puudutatud isikul I õigus nõuda AÕS § 158 lõike 4 alusel. Kohus ei lähtu servituuditasu määramisel AÕS § 158 lõikest 4, vaid sama paragrahvi lõikest 3. Seega ei oma selles osas tähtsust puudutatud isiku I esile toodud kulud, kuna kahju hüvitamine ei ole tasu määramise üheks komponendiks. Kahju hüvitamiseks on puudutatud isikul I soovi korral võimalik esitada kohtusse eraldi hagi.
56.Kohus leidis, et puudutatud isiku I kinnistut tuleb koormata avaldaja kasuks tasuta. Trasside rajamine ei koorma puudutatud isikut ning trasside rajamisega seoses ei kaasne puudutatud isikule I täiendavaid kulutusi või ebamugavusi. Trassid on võimalik rajada Veldi ja Varivere teega paralleelselt transpordimaa kinnistu piirides ilma, et trassidest tuleneks täiendavaid tehnilisi või õiguslikke piiranguid.
VI. Servituudi kanne kinnistusraamatus
57.Avaldaja taotles servituudi kohta kinnistusraamatusse kande tegemist. Servituudi seadmist reguleerivad AÕS § 158 lõiked 1 ja 2. Puudutatud isik I ei ole esitanud vastuväiteid kinnistusraamatusse kannete tegemise kohta. Servituut on piiratud asjaõigus, mis kantakse AÕS § 5 lõike 1 ja § 62 alusel kinnistusraamatusse. Tulenevalt KRS § 341 lõigetest 1 ja 8 ning TsÜS § 68 lõikest 5 rahuldas kohus avaldaja avalduse kinnistusraamatusse reaalservituudi kandmiseks vajaliku puudutatud isiku I tahteavalduse kohtulahendiga asendamiseks. VII. Menetluskulude jaotus
58.Kohus jättis menetluskulud TsMS § 172 lõigete 1 ja 8 alusel menetlusosaliste endi kanda. Riigilõivu on tasunud avaldaja ja kuna lahend tehakse avaldaja huvides, siis jäi vastav kohtukulu TsMS § 172 lõike 1 esimese lause alusel avaldaja kanda. Hagita menetluses puudub üldjuhul vajadus kasutada menetluses professionaalset õigusabi ja selle kasutamise korral ei saa menetlusosalisel olla õigustatud ootust, et õigusabikulud piiramatult mõnelt teiselt menetlusosaliselt välja mõistetaks. Vastupidine ei oleks kooskõlas TsMS § 2 järgse tsiviilkohtumenetluse ülesandega, milleks on mh tagada, et kohus lahendaks tsiviilasja võimalikult väikeste kuludega. Kohtule on antud lai otsustusruum õigusabikulude hüvitatavuse kohta, tagamaks igal üksikjuhtumil õiglase lahenduse leidmise (Riigikohtu 31.05.2011 määrus asjas nr 3-2-1-18-11, punkti 19 kolmas lõik). Kohus järeldas TsMS § 172 lõike 8 teise lause sõnastusest ja käesoleva vaidluse asjaoludest, et on põhjendatud jätta kohtuvälised kulud iga menetlusosalise enda kanda. Avaldaja määruskaebus
59.13.02.2015 esitatud määruskaebuses vaidlustab avaldaja maakohtu määruse osaliselt, so juurdepääsu tasu suuruse ja menetluskulude jaotuse osas. Avaldaja palub teha selles osas uue määruse, millega määrata juurdepääsuõiguse tasuks mitte rohkem kui 24.27 eurot kuus ning jätta avaldaja menetluskulud tervikuna puudutatud isiku I kanda.
60.Maakohus on teehooldustööde kulude suuruse tuvastamisel põhjendamatult lähtunud eeldusest, et puudutatud isik I on kasutanud traktorit Avant 630 ning töötajat R K d eksklusiivselt üksnes Veldi tee teehooldustööde teostamiseks. Avaldaja hinnangul ei ole selline eeldus eluliselt usutav ning asjas ei ole kogutud ka tõendeid, mis vastavast eeldusest lähtumist õigustaksid. Puudutatud isikule I kuuluvad ka Veldi teega piirnevad kinnistud, mille hooldustöödeks kasutab puudutatud isik I samuti kõnealust traktorit ja töötajat. Maakohtu määruse lisaks nr 1 olevalt aerofotolt nähtuvalt on Veldi tee 1, Veldi tee 2, Veldi tee 3 ja Veldi tee 4 koosseisus kinnistusiseseid teid ning parkimis- ja haljasalasid oluliselt suuremas mahus kui Veldi tee asfaltkattega osa ja sellega piirnev haljasala. Vastava asjaoluga ei ole kohus kulutuste jagunemise üle otsustamisel arvestanud. Lisaks ei ole kohus põhjendanud, mis asjaoludel saab mõistlikuks ja usutavaks pidada 1662m2 suuruse teelõigu hooldamiseks eraldi töötaja palkamist. Avaldaja hinnangul võib üldteadaolevaks pidada asjaolu, et teehooldustöid ei teostada konkreetse teelõigu osas igapäevaselt, mistõttu ei ole mõeldav, et Veldi tee hooldamine nõuaks ühe täistööajaga töötaja palkamist. Arvestades tõenditest nähtuvaid asjaolusid (sh seda, et faktiliselt kasutatakse sama tehnikat ja töötajat ka kõikide puudutatud isikule I kuuluvate Veldi teega piirnevate kinnistute hooldamiseks) on ilmne, et traktori hoolduskulud ja tööjõukulu on Veldi teega seotud hooldustöödele omistatav maksimaalselt 10% ulatuses, so puudutatud isiku I poolt avaldatud summade suurust tinglikult aktsepteerides mitte rohkem kui 121.33 euro ulatuses kalendrikuus.
61.Puudutatud isiku poolt teehooldustööde kulude osas avaldatud andmed on vastuolulised ning kohus on esitatud tõendeid hinnanud ebaõigesti. Puudutatud isiku I poolt traktori Avant 630 iga-aastaste hoolduskulude suuruse tõendamiseks esitatud AS Sami 19.11.2013 arvest nr 18292 (tl 122, II kd) ei nähtu, et tegemist oleks tehnika korralise hooldamisega seotud iga-aastase kuluga, kuna arvel on kajastatud ka mitmeid tarvikuid (nt vilkur, tolmukaitse), mille soetamine korralise hooldusega mõistlikult seotud olla ei saa. Arvestades, et puudutatud isik I on traktori soetanud väidetavalt 15.06.2009 (tl 121, II kd), siis oli tal võimalik esitada korralise hooldusega seotud arved vähemalt perioodi 2010-2014 osas, mis võimaldanuks hinnata mõistlike keskmiste hoolduskulude suurust. Lisaks on arve-saateleht nr 18292 esitatud väljavõttena ning mitte tervikdokumendina, mistõttu on sellele hinnangu andmine raskendatud.
62.Sarnaselt tehnika hoolduskuludega ei ole kohus analüüsinud puudutatud isiku poolt teehooldustöödega väidetavalt kaasnevate tööjõukulude kohta esitatud tõendeid igakülgselt. Töölepingu nr 71 lisast (tl 123, II kd) nähtuvalt on R K kohustatud üksnes teepeenarde niitmis- ja hooldustööde teostamiseks ning talvisel perioodil lumetõrjega seotud tööde teostamiseks. On ilmselge, et vastavaid töid ei teostata igapäevaselt ning nende teostamiseks põhikohaga töötaja palkamist brutotasuga 850 eurot kalendrikuus ei saa pidada mõistlikuks.
63.Avaldaja kinnitas, et juhul, kui puudutatud isik I käsitleb Veldi tee teehoolduskulude mõistliku igakuise suurusena käesolevas menetluses toodud summasid, on avaldaja valmis TeeS § 37 lõikes 1 sätestatud teehoiuga seotud kohustusi täitma ise tingimusel, et puudutatud isik I tasub avaldajale igakuiselt 4/5 puudutatud isiku I poolt avaldatud kulutuste (1213.26 eurot kalendrikuus) suurusest.
64.Maakohus ei käsitlenud avaldaja 28.01.2015 esitatud vastuväiteid puudutatud isiku I poolt teehooldusega seoses esitatud argumentidele ja tõenditele, samuti ei põhjendanud nendega mittenõustumist. Avaldaja jäi täies ulatuses oma varasemate seisukohtade juurde.
65.Eeltoodud põhjendustel leidis avaldaja, et Veldi tee teelõiguga seotud teehoolduskulude põhjendatud ja mõistlik suurus kalendrikuus kokku on maksimaalselt 121.33 eurot ning kõikide asjas kogutud tõendite (sh Rae valla poolt Varivere tee osas kantavate teehoolduskulude valguses) mitte rohkem kui 100 eurot kalendrikuus. Kuivõrd vastav kulu tuleb võrdsetes osades jagada viie Veldi teega piirneva kinnistu igakordse omaniku vahel, siis kuulub avaldaja poolt igakuiselt juurdepääsu tasuna maksmisele mitte rohkem kui 20–24.27 eurot.
66.Avaldaja ei nõustu ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotusega. Praegusel juhul tingis juurdepääsu küsimuses kohtu poole pöördumise puudutatud isiku I poolt olemasoleva Veldi tee kaudu kulgenud juurdepääsu ühepoolne ja omavoliline sulgemine ning juurdepääsu tagamise sidumine ebamõistlike ja õigusvastaste lisatingimustega (mh nõue juurdepääsutee ehitusmaksumuse hüvitamiseks jms). Avaldaja hinnangul kvalifitseerub selline käitumine ilmselgelt menetluse tahtlikuks põhjustamiseks ning õigustab menetluskulude jätmist täies ulatuses puudutatud isiku I kanda. Lisaks rahuldati avaldus sisuliselt täies ulatuses ning maakohus ei nõustunud üksnes avaldaja poolt juurdepääsu tasu suurusele antud hinnanguga, millises olukorras ei ole põhjendatud menetluskulude jätmine poolte endi kanda.
Puudutatud isiku I määruskaebus
67.16.02.2015 esitatud määruskaebuses palub puudutatud isik I tühistada maakohtu määruse ja teha uus määrus, millega jätta avaldus rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda.
68.Antud juhul on kohus määranud vee- ja kanalisatsioonitrasside jaoks vajaliku servituudiala kulgema liialt olemasoleva gaasitrassi lähedale. Selleni on viinud see, et kohus ei andnud puudutatud isikule I võimalust avaldada oma arvamust, kas planeeritud servituudialad on sobivad või mitte. Nimelt, avaldaja väidetavalt esitas koos 21.01.2015 menetlusdokumendiga lisad (joonised DP-5 ja DP-6), kuid puudutatud isik I neid näinud ei ole, st millised joonised avaldaja tegelikult kohtule esitas, on teadmata. Puudutatud isik I juhtis sellele ka kohtu tähelepanu, kuid kohus ei reageerinud. Selle asemel on kohus võtnud määruse juurde avaldaja poolt 04.11.2014 menetlusdokumendi lisadena esitatud joonised. Paraku ei selgu neilt joonistelt, kustkohast ikkagi kulgevad täpselt servituudialad. Määruse lisa nr 3 (DP-5) hõlmab teenivat kinnisasja üksnes väikeses osas ning suuremas osas on täiesti selgusetu. Teeniv kinnistu on T-kujuline, kuid määruse sõnalisest osast võib järeldada, et servituudialad kulgevad mööda kinnistu piiri. Kui see on nii, siis on täiesti arusaamatu ja põhjendamatu, miks peab servituudiala kulgema kogu T-kujulise kinnistu piire mööda, kui vajalik oleks ilmselt olnud servituudiala kulgemine üksnes mööda T-tähe nö jala piire. Enamgi veel – kohtumääruse resolutiivosa punkti 4.2 kohaselt on puudutatud isik „kohustatud taluma /.../ vee-, kanalisatsiooni-, gaasi- ja sidetrasse ning elektrivõrguga liitumiseks vajalikke tehnorajatisi, mis ehitatakse /.../ joonistel DP 5 ja DP 6 näidatud asukohta piki koormatava kinnistu piiri.“. Samas viidatud joonised ning kohtumääruse resolutsiooni osa ei kattu – jooniselt DP-5 nähtub, et plaanitud vee- ja kanalisatsioonitrassid on kavas rajada mitte teeniva kinnistu piirile (kus on teatud ulatusest alates juba trassid kinnistu piiri äärde veetud), vaid sellest märgatavalt kaugemale selliselt, et nt kanalisatsioonitrass on kavas rajada tee alla, st vaja on hakata lõhkuma juba olemasolevat teed. Selline lahendus on täiesti põhjendamatu. Eeltoodu tõttu ei ole määrus selgel ega muu tekstita täidetav ning jätab liialt palju võimalusi vaidlusteks ja arusaamatusteks (TsMS § 442 lõike 5 rikkumine). Juba ainuüksi seetõttu tuleks määrus tühistada.
69.Maakohus on jätnud tähelepanuta AÕS § 156 lõiked 2 ja 3 ning puudutatud isiku I vastavad põhjendused ja seisukohad. Puudutatud isiku I hinnangul on praegusel juhul tegemist just sellise olukorraga, kus maaomanik ise oma tahtliku tegevuse tagajärjel kaotaks juurdepääsu oma kinnistule. Seega täitmata on eeldused, mis on vajalikud juurdepääsu nõudmiseks. AÕS § 156 lõige 1 võimaldab taotleda juurdepääsu olemasolevale kinnistule või selle eraldiseisvale osale, millele puudub juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt. Vaidlust ei ole selles, et tegemist on ühe kinnistuga, mille koosseisu kuulub üks katastriüksus, ning millel on olemas väljakujunenud juurdepääs avalikult kasutatavale teele (viimase osas puudutatud isik I möönis, et see juurdepääs ei ole reguleeritud asjaõiguslikult, kuid selle olemasolu on möönnud kõik osalised, sh maakohus). Ka on kaasomanikud sõlminud kokkuleppe, mille kohaselt avaldajale peaks kuuluma üks osa valitsevast kinnistust. Selles vaidlust ei ole. Kuid selle kokkuleppega on avaldaja ise ennast ära lõiganud seni olnud juurdepääsu võimalusest. Seetõttu on kohus jätnud ilmselgelt vääralt kohaldamata AÕS § 156 lõiked 2–3. Oluline on rõhutada ka seda, et detailplaneeringut, mille alusel uued kinnistud peaksid moodustatama, ei ole senini kehtestatud. Mitte ükski kehtiv seadus ei näe detailplaneeringu kehtestamise eeldusena ette servituutide või juurdepääsu olemasolu.
70.Arvestades, et juurdepääs on määrusega tagatud mitte ainult avaldajale, vaid veel käimasoleva detailplaneeringu eskiisi kohaselt kolmele muule valitseva kinnistu jagamise tulemusel tekkivale kinnistule, siis on kohtu poolt määratud teehoolduskulude määr hoopis liialt väike. Seetõttu on määratud tingimused äärmiselt ebaõiglased. Arusaamatu on kohtu hinnang ja väide, justkui hooldaks teeniva kinnistu Varivere tee lõiku üksnes Rae vald ning puudutatud isik I ei tee selle osas mitte midagi. Tegelikkuses teostab puudutatud isik I ka Varivere tee lõigus pidevalt teehooldust, kuna Rae valla poolt korraldatav ja tagatav teenus ei taga tee lumest puhastamist koheselt, kui vaja. Vallapoolne hooldus piirdub sellega, et teostatakse lumetõrje millalgi määramatul ajal kooskõlas teehoolde seisunditasemega. Puudutatud isikule I teadaolevalt on enamus Rae valla teid teehooldetasemega 2 (12h jooksul lumesaju algusest tagada lume ja lörtsi koristus teelt). Selles vaidlust ei ole. Samas on puudutatud isikule I hädavajalik, et tee oleks puhas viivitamatult, kuna puudutatud isiku I juures toimub kaupade laadimine autodele pigem öisel ajal. Eelneva tõttu on täiesti põhjendatud puudutatud isiku I poolt sellise valmisoleku tagamiseks vajaliku tehnika (traktor, haakeseadmed, jmt) olemasolu ning selle perioodiline hooldamine. Selline sisuliselt ööpäevaringne valmisolek lumetõrjetööde tegemiseks on põhjendus seda tööd tegevale töötajale. Kui lähtuda kohtu hinnangust, et Varivere tee lõiku hooldabki üksnes vald, siis on kummaline kohtu hinnang jagada puudutatud isiku I teehooldekulud kaheks, kuna Veldi tee osa moodustab kogu (teeniva kinnistu) teemaa kinnistust umbes poole.
71.Puudutatud isik I ei ole mitte kunagi pidanud silmas, et talle peaks hüvitatama traktori ja muude seadmete soetamise kulud. Tegemist on amortisatsioonimääraga, mis on ainus, mille puudutatud isik I sai tuua alusena kulu selgitamisel. Seadmed amortiseeruvad pideva kasutamise tagajärjel ning amortiseerumise järgselt on vaja soetada uus. Kulu traktorile ning seadmetele ei saa käesolevas kontekstis käsitleda mitte kui investeeringut, vaid kui kulu. Lihtsalt selle kulu näitlikustamiseks oli puudutatud isikul I vaja tuua välja traktori maksumus.
72.Menetluskulude jaotuse osas ei ole kohtu põhjendused menetluskulude osaliste endi kanda jätmiseks piisavad. Eriti kummaline on kohtu hinnang, justkui oleks antud juhul tegemist olnud lihtsa hagita asjaga, kus professionaalse õigusabi kaasamine ei ole vajalik. Nagu siiski näha asja materjalidest, on tegemist väga keerulise asjaga, kus isegi kohus ei ole suutnud teha selget ning üheselt arusaadavat ja ilma õiguslike probleemideta rakendatavat kohtumäärust. Puudutatud isik I on korduvalt menetluses varasemalt selgitanud, miks tuleks jätta menetluskulud avaldaja kanda. Puudutatud isik I on sisuliselt olnud algusest peale nõus juurdepääsu võimaldamisega avaldajale üle teeniva kinnistu, kuid ainult juhul, kui avaldaja hüvitab puudutatud isiku I poolt tee väljaehitamiseks tehtud vajalikud kulud proportsionaalses ulatuses. Kokkuvõtvalt on puudutatud isik I endiselt seisukohal, et menetluskulud oleks pidanud jääma avaldaja kanda, kuna hagita menetluses kehtib selgelt põhimõte, mille kohaselt kannab kulud see, kelle kasuks lahend tehakse.
73.Kohus on eksinud, asudes seisukohale, et tee rajamise maksumuse hüvitise küsimust ei saa lahendada selle sama vaidluse raames. Kohus on viidanud seejuures Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-57-11, kuid puudutatud isikule I on täiesti selgusetu, kuidas on kohus saanud Riigikohtu seisukohtadele risti vastukäivale tulemusele jõuda. Lisaks kinnitab nõuete ühes menetluses lahendamise võimalust kaudselt ka kehtiva TsMS § 6181 lõige 2. Vastupidine oleks vastuolus mh menetlusökonoomika põhimõttega,
kuna sisuliselt toimuks uues asjas täpselt sama vaidlus täpselt samade poolte vahel. Kohus ei ole mitte kordagi varasemas menetluses selles osas seisukohta võtnud ega selgitanud puudutatud isikule I, et ta peaks esitama vastuhagi, kuna kohus ei pea võimalikuks selle küsimuse lahendamist vastuväite korras. Juba see on menetlusökonoomikat silmas pidades väga oluline rikkumine ning määrus tuleks tühistada.
74.Kohus on asja lahendamisel ületanud nõude piire. Nö populaarkaebuse esitamise võimalust tsiviilkohtumenetluses ei ole. Samuti ei näe ükski erinorm ette, et avaldaja oleks saanud esitada avalduse juurdepääsu saamiseks teiste kaasomanike eest või nende huvide kaitseks. Antud juhul pöördus juurdepääsu saamise avaldusega kohtusse üksnes avaldaja. Seda ei ole kunagi nõudnud puudutatud isik IV, samuti ei ole seda võimalust arutatud menetluse käigus. Nii mõistis seda puudutatud isik I ehk et algselt oli avaldaja eesmärgiks tagada, et tal oleks juurdepääs vaid olemasoleva kinnistu jagamise tulemusel tekkivale kinnistu osale, mis peaks tulevikus kehtestatava detailplaneeringu alusel jääma tema ainuomandisse. Kaevatava määrusega on kohus aga andnud juurdepääsu ning ka servituutide õigused kõigile valitseva kinnistu kaasomanikele. See ei saanud olla avaldaja eesmärk avalduse esitamisel. Kui avaldaja peaks nüüd väitma, et ta esitas avalduse kohtusse ka teiste kaasomanike eest ja nimel, siis on tegemist kaebusega, mida kohus ei oleks TsMS § 3 lõike 1 kohaselt üldse saanud menetlusse võtta ning juba ainuüksi seetõttu tuleks määrus tühistada. Vastustajate seisukohad
75.Avaldaja vaidles puudutatud isiku I määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
76.Puudutatud isik I vaidles avaldaja määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
77.Puudutatud isik II leidis, et avaldaja määruskaebus on põhjendamatu täies ulatuses ning puudutatud isiku I määruskaebus on põhjendatud üksnes menetluskulude jaotust puudutavas osas. Menetluse edasine käik
78.Maakohus võttis määruskaebused menetlusse, jättis rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lõike 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
79.Ringkonnakohus andis 13.04.2015 määrusega avaldajale ja puudutatud isikule tähtaja täiendavate selgituste ja tõendite esitamiseks seoses juurdepääsu eest määratava tasuga.
80.Avaldaja märkis juurdepääsutee planeeritava kasutustiheduse ja iseloomu kohta, et Veldisauna detailplaneeringuga kavandatakse avaldaja ainukasutuses oleva maa-ala arvelt eraldiseisva krundi/kinnistu moodustamist, mille osas on ette nähtud 47 parkimiskohta. Detailplaneeringu koostajalt Guru Projekt OÜ-lt laekunud info kohaselt loetakse päevaseks liikluskoormuseks 1,5–2x parkimiskohtade arv, millest tulenevalt on detailplaneeringu realiseerimise järgselt (st avaldaja omandisse jääva krundi hoonestamise ja hoonestuse ekspluatatsiooni võtmise järgselt) päevane täiendav liikluskoormus vaidlusaluse juurdepääsutee osas mõlemas suunas hinnanguliselt 71–94 autot. Arvestada tuleb aga asjaoluga, et kuni detailplaneeringu
järgsete kruntide moodustamise ning rajatava hoonestuse ekspluatatsiooni võtmiseni on avaldaja poolt planeeritav juurdepääsutee kasutustihedus olematu või äärmiselt madal, mistõttu on eeldatavast liikluskoormusest lähtuva kasutustasu määramine vajalik siduda detailplaneeringu järgsete kruntide hoonestusele kasutusloa väljastamisega. Avaldaja on konsulteerinud menetluse kestel erinevate teehooldusega tegelevate äriühingutega ning esitab OÜ N&V 13.02.2015 hinnapakkumise, mille kohaselt on perioodil november kuni märts Veldi tee talihoolde maksumus 446.25 eurot kuus ning perioodil aprill kuni oktoober suvise hoolduse maksumus 70.30 eurot. Seega on viidatud hinnapakkumise kohaselt Veldi tee igakuine keskmine hoolduskulu 226.95 eurot. Arvestades, et Veldi tee kaudu toimub ligipääs kokku viiele eraldiseisvale kinnistule, siis oleks avaldaja kohustatud Veldi tee hoolduskuludest kandma 1/5 ehk mitte rohkem kui 45.39 eurot kuus.
81.Puudutatud isik I märkis juurdepääsutee kasutamise tiheduse kohta puudutatud isiku I enda ja tema mõjusfääris olevate isikute poolt, et teekinnistut kasutavad igapäevaselt puudutatud isiku I tehase töötajad (igapäevaselt keskmiselt mõnikümmend autot) ning tehasesse kaupu tarnivad ning valmistoodangut äravedavad veokid keskmiselt kuni paar autot päevas. Ülejäänud Veldi tee äärsed puudutatud isiku I omandis olevad kinnistud ei ole aktiivses kasutuses. Puudutatud isik I esitas kohtule Veldi tee hooldustöid teostava töötaja R K töölepingu ning juurdepääsutee hooldamiseks kasutatava traktori hoolduskulusid ja kindlustust tõendavad dokumendid perioodil 2010–2013.
82.Vastuseks puudutatud isiku I poolt esitatule märkis avaldaja, et Veldi tee 1, 3 ja 4 kinnistutest on praegusel hetkel hoonestamata üksnes Veldi tee 4 kinnistu. Veldi tee 2 kinnistu kuulub loodustoodete tootmistegevusega tegelevale OÜ-le Vipis ning on igapäevases kasutuses, sh kasutavad OÜ Vipis tootmisüksuse töötajad ja koostööpartnerid tootmishoonele ligipääsuks Veldi teed. Avaldaja hinnangul ei ole võimalik juurdepääsutee kasutustiheduse arvestamisel lähtuda menetlusosalise poolt paljasõnaliselt avaldatud liiklustihedusest, vaid arvestada tuleks kruntidele planeeritud normatiivset parkimiskohtade arvu ning neist tulenevat arvestuslikku maksimaalset liikluskoormust. Puudutatud isiku I käsitluse kohaselt avaldaja sisuliselt Veldi teed käesoleval hetkel ei kasuta, kuna tingituna puudutatud isiku I poolt Veldi tee läbikaevamisest avaldajal oma kinnisasjale juurdepääs puudub. Detailplaneeringu kohaselt on Veldi tee 1–4 kruntidele planeeritud kokku 202 parkimiskohta. Lähtudes avaldaja poolt enda krundi liikluskoormuse arvutamiseks kohaldatud metoodikast on seega Veldi tee 1–4 kruntide hinnanguliseks liikluskoormuseks mõlemas suunas 303– 404 autot päevas. Arvestades avaldaja krundi liikluskoormust on Veldi tee arvestuslikust liikluskoormusest avaldajale omistatav tema krundi hoonestamise ning hoonestuse ekspluatatsiooni võtmise järgselt maksimaalselt 18,98%. Seega on ka Veldi tee arvestuslikust liikluskoormusest lähtudes põhjendatud juurdepääsutee hooldustöödega seotud kulude jagamine Veldi tee ääres paikneva viie kinnistu omaniku vahel võrdsetes osades. Puudutatud isiku I poolt esitatud töötaja töölepingust nähtuvalt on viimase näol tegemist abitöölisega, kelle tööülesannete hulka kuulub mh Varivere ja Veldi tee hooldustööde teostamine. Puudutatud isik I on põhjendamatult lugenud selle töötajaga seotud kulud täies ulatuses Veldi tee hooldustöödega seotud kulude koosseisu. Avaldaja hinnangul oleks põhjendatud töötaja palgakulu arvestamine Veldi tee hooldustööde kulude koosseisu maksimaalselt 5–10% ulatuses. Veldi tee hooldustöödeks kasutatava traktori hoolduskulude kohta esitatud dokumentidest nähtuvalt moodustasid perioodil 2009–2015 traktori hooldusega seotud
kulud keskmiselt 367.35 eurot aastas ehk 30.61 eurot kuus. Kokkuvõttes järeldub puudutatud isiku I esitatud andmetest, et Veldi tee hooldustöödega seoses kantavad põhjendatud kulutused ei ületa kuus 150 eurot, millest avaldaja poolt tasumisele kuuluv osa moodustab 1/5 ehk hinnanguliselt mitte rohkem kui 30 eurot kuus. Ringkonnakohtu seisukoht
83.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 30.01.2015 määrus tuleb tühistada osaliselt, so juurdepääsu eest määratava tasu suuruse osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue määruse, määrates menetlusosaliste varasemalt esitatud seisukohtade ja tõendite ning täiendavalt ringkonnakohtule esitatu alusel põhjendatud juurdepääsu eest makstavaks tasuks 62 eurot kuus. Muus osas nõustub kolleegium maakohtu määruse põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lõikest 6 tulenevalt neid käesolevas lahendis ei korda. Avaldaja kaebus kuulub rahuldamisele osaliselt, puudutatud isiku I kaebuse rahuldamiseks alused puuduvad.
84.Maakohtu määruse peale on esitanud määruskaebused nii avaldaja kui puudutatud isik I. Puudutatud isik I vaidlustab maakohtu määruse täies ulatuses, avaldaja üksnes juurdepääsu tasu suuruse ja menetluskulude jaotamise osas.
85.Kolleegium nõustub osaliselt avaldaja kaebusega tee kasutamise eest määratud tasu suuruse osas. Tegemist on küll maakohtu kaalutlusotsusega, millesse saab kõrgema astme kohus sekkuda vaid diskretsioonipiiride ületamise korral, kuid kohtu poolt otsustusele jõudmine peab olema jälgitav ning otsustus peab põhinema eluliselt usutavatel ja TsMS § 235 mõttes põhistatud asjaoludel.
86.Maakohus määras igakuise tasu suuruseks 121.33 eurot, võttes mh arvesse, et: 1) tee hooldamiseks kasutatava traktori hoolduskuluks on 75.96 eurot kuus, võttes aluseks arve-saatelehe nr 19.11.2013 (t II kd lk 122); 2) puudutatud isiku I kui tööandja kuluks traktoriga töötava töötaja kohta kuus on 1137.30 eurot kuus, võttes aluseks töölepingu lisa nr 71 03.03.2011 (t II kd lk 123). Kuna avaldaja vaidlustas nimetatud kulude maakohtu poolt arvestatud suurustes igakuise tasu arvestamisel aluseks võtmise ja seeläbi määratud tasu suurust, kasutas ringkonnakohus talle TsMS § 667 lõike 3 teise lausega ja § 477 lõikega 5 õigust ja andis menetlusosalistele võimaluse esitada täiendavaid tõendeid, põhistamaks elulisi asjaolusid, millised kolleegiumi arvates võiksid eelduslikult olla konkreetsel juhul aluseks mõistliku tasu suuruse määramisel ja seega ka maakohtu määratud tasu osas seisukoha võtmisel. Avaldaja esitas: 1) OÜ N&V hinnapakkumise 13.02.2015, mille kohaselt oleks Veldi tee talihoolduse kulu (november-märts) 446.25 eurot kuus ja suvehoolduse kulu (aprill-oktoober) 35.15 eurot 1 tund, millele lisandub käibemaks ning objektile ja sealt tagasi sõit (t II kd lk 232); 2) selgitused selle kohta, et a) avaldaja ainukasutuses oleva maa-ala arvelt moodustatavale eraldiseisvale kinnistule on arvestuslikult ette nähtud 47 parkimiskohta (t II kd lk 28), mis annab detailplaneeringu realiseerumise järgselt vaidlusalusele juurdepääsuteele täiendava liikluskoormuse päevas mõlemas suumas hinnaguliselt 71-94 autot, seni on liikluskoormus sisuliselt olematu; b) Veldi tee 2 kinnistu kuulub OÜ-le Vipis, on igapäevases ekspluatatsioonis ja vaidlusalust teed kasutavad OÜ Vipis tootmisüksuse töötajad ka koostlööpartnerid (t II kd lk 246pöördel-247); c) detailplaneeringu kohaselt on Veldi tee 1-4 kinistutele planeeritud kokku 202 parkimiskohta (t II kd lk 247pöördel). Puudutatud isik I esitas: 1) töölepingu nr 71 koos lisaga 1 (t II kd lk 235-236), selgitas, et talle kuuluvatest
Veldi tee äärsetest kinnistutest on aktiivses kasutuses vaid üks ja teed kasutavad tehase töötajad ning tehasesse kaupu tarnivad ja valmistoodangut äravedavad veokid, keskmiselt kuni mõnikümmend + paar autot päevas (t II kd lk 233pöördel), arved traktori hoolduse ja kindlustuse kohta 2010-2013 (t II kd lk 237-240).
87.Eeltoodud tõendite kogumiga tuvastamist leidnud asjaolude alusel tuleb kolleegiumil nõustuda avaldajaga, et maakohtu poolt määratud igakuise tasu suurus ei ole tee kasutaja suhtes mõistlik ega õiglane. Puudutatud isiku I töötaja töölepingust nähtub, et tegemist on abitöölisega, kelle tööülesannete hulka kuulub Varivere-Veldi tee hooldamine, tööülesanneteks on suveperioodil teepeenarde niitmine ja hooldus ning talveperioodil lumetõrjetööd, ja töötasuks 850 eurot kuus. Puudutatud isik I tõi esile, et konkreetne töötaja on palgatud ja traktor omandatud ainult vaidlusaluse tee hooldamiseks ning et puudutatud isikule I on vajalik kaupade laadimise kindlustamiseks tagada tee kasutatavus ööpäevaringselt, mistõttu on põhjendatud sisuliselt ööpäevaringne valmisolek lumetõrjetööde tegemiseks ja põhjendatud vastava töötaja palkamine. Kolleegium on seisukohal, et isegi, kui eeldada puudutatud isiku I väidete vastavust tegelikkusele, ei ole alust lugeda selliseid kulusid tavapärasteks tee hooldamise kuludeks ega võtta tasu määramisel aluseks kogu puudutatud isiku I valmisoleku tagamise kulud tee hooldamiseks vajalike kulude hulka. Avaldaja ei ole esile toonud, et vajab sellist valmisolekut tee hooldamiseks ja kui selline valmisolek on vajalik tee omanikule endale, ei ole tee kasutaja kohustatud neid kulusid samas ulatuses omanikuga kandma.
88.Eeltoodust tulenevalt on kolleegium seisukohal, et vaidlusaluse tee kasutamise eest mõistliku tasu määramisel on põhjendatud lähtuda kolmanda isiku OÜ N&V poolt tehtud pakkumisest (t II kd lk 232). Rae valla avaliku info kohaselt (http://www.rae.ee/teehooldus) on tegemist ettevõtjaga, kes on perioodil 01.01.2012 kuni 31.05.2016 vallale kuuluvate teede aastaringseks hooldajaks (t II kd lk 249). Sama asjaolu oli maakohtu menetluses toonud esile ka puudutatud isik II (t II kd lk 11). Seega on tegemist isikuga, kelle töötajad on vastava ala spetsialistid ja kolleegiumil puudub alus kahelda pakkumise vastavuses nimetatud teenuse turuhinnale konkreetses paikkonnas. Puudutatud isik I on küll seisukohal, et ainult ühe pakkumise alusel ei saa vastava teenuse turuhinda tuvastada, kuid muu (kõrgema) turuhinna põhistamiseks omapoolseid alternatiivseid pakkumisi ta ei esitanud. Tasu määramisel arvestab kolleegium Veldi tee pikkusega (u 250m), vajadusega niita suveperioodil teepervi kaks korda kuus, kokku töö kestuseks kuus 4 tundi (sarnast töömahtu on avaldaja maakohtumenetluses ise vajalikuna esile toonud; t II kd lk 156, punkt 3.1.3). Seega on mõistlikuks tasuks, mida avaldaja peab puudutatud isikule I igakuiselt Veldi tee kasutamise eest maksma 62 eurot kuus ((5x446.25) + (7x[6x35.15]) = 3707.55:12= 308.96:5=61.79). OÜ N&V on teinud pakkumise, mille kohaselt oleks talvisel perioodil (5 kuud novembrist märtsini) Veldi tee hoolde maksumuseks 446.25 eurot kuus ja suvisel perioodil (aprillist oktoobrini teepervede niitmine) 35.15 eurot ühe töötunni eest.
89.Kolleegium arvestab ka asjaoluga, et kuni avaldaja kinnistuosa suhtes detailplaneeringu realiseerumiseni (äri- ja tootmismaa kasutusele võtmiseni) on avaldaja sõidukite poolt tekitatav liikluskoormus vaidlusalusel teelõigul oluliselt madalam kui teiste sama teed kasutatavate juriidiliste isikute (puudutatud isik I, AS Vispis) sõidukite liiklustihedus samal teel. Maakohus on vaidlustatud määruse punktis 54 asjakohaselt esile toonud, et kui tulevikus peaksid oluliselt muutuma käesolevast
määrusest nähtuvad tasu määramise alused, on huvitatud isikul õigus pöörduda kohtu poole tasu suuruse muutmiseks.
90.Järgnevalt vastab ringkonnakohus puudutatud isiku I määruskaebuses toodud väidetele.
91.Kolleegium ei nõustu puudutatud isiku I väitega, nagu oleks maakohus määranud veeja kanalisatsioonitrasside servituudiala gaasitrassile liiga lähedale. Sellist vastuväidet maakohtus ei esitatud. Puudutatud isik I on saanud servituudialade sobivuse osas avaldada oma seisukoha. Puudutatud isiku I määruskaebuses viidatud avaldaja esitatud joonised DP-5 ja DP-6 olid esitatud juba avaldaja 04.11.2014 menetlusdokumendi lisadena, mis esitati vahetult mh puudutatud isiku I lepingulisele esindajale ning millisele dokumendile on puudutatud isik I vastanud 19.11.2014. Seega on alusetu väide, et puudutatud isik I ei ole neid jooniseid näinud ega saanud servituudialade sobivuse kohta arvamust esitada. Kolleegiumi hinnangul on kaevatava määruse resolutsioon piisavalt selge ja ühemõtteline. Määruse lisaks olevatelt joonistelt DP-5 ja DP-6 nähtub, et plaanitavad vee- ja kanalisatsioonitrassid kulgevad asjakohases ulatuses piki koormatava kinnistu piiri ning määruse täitmisel võetakse ilmselgelt aluseks määruse lisaks olevad viidatud joonised.
92.Puudutatud isiku I väited, et vaatamata Rae valla kohustusele hooldada vaidlusaluse juurdepääsutee Varivere tee lõiku, hooldab puudutatud isik I ikkagi nimetatud teelõiku ka ise, kuna tema majandustegevuse tõttu on vajalik pidev hooldus, ei ole juurdepääsu tasu määramisel asjakohased. Puudutatud isik I võib soovi korral ise (lisaks vallale) täiendavalt seda tee osa hooldada, kui see on temale vajalik, kuid selliseid kulusid ei ole alust juurdepääsu taotlejalt välja mõista, sest tegemist ei ole avaldaja jaoks mõistliku ega vajaliku teehooldustööde mahuga. TeeS § 4 lõikest 1 tulenevalt on avaldaja õigustatud kasutama Varivere teed tasu maksmata. Puudutatud isiku I väide, et kui lähtuda kohtu hinnangust, et Varivere tee lõiku hooldab üksnes vald, siis on kummaline jagada puudutatud isiku I teehooldekulud kaheks, on asjakohatu. Puudutatud isik I on ise kinnitanud, et töötaja on palgatud ja seadmed muretsetud nii Varivere tee lõigu kui Veldi tee lõigu hooldamiseks. Seega on põhjendatud teehoolduskulude jagamine kaheks, sest nagu eelnevalt märgitud, Varivere tee lõigu hooldamise eest avaldajal puudutatud isikule I seaduse järgi tasuda ei tule.
93.Nõustuda ei saa puudutatud isikuga I ka selles, nagu oleks maakohus jätnud avaldust lahendades puudutatud isiku väited AÕS § 156 lõigete 2 ja 3 kohaldamise osas hindamata. Maakohus leidis asjakohaselt, et kõnealused sätted antud juhul kohaldamisele ei kuulu. Puudutatud isik I ei ole määruskaebuses toonud nimetatud sätete kohaldamise alusena välja uusi asjaolusid, mis annaks kolleegiumile alust jõuda maakohtust erinevale järeldusele.
94.Kolleegium nõustub maakohtuga selles, et puudutatud isiku I poolt vastuväitena esitatud tee rajamise kulude hüvitamise nõuet ei saa lahendada juurdepääsu määramise menetluse raames, seda ka mitte vastuväitena VÕS § 110 alusel. Puudutatud isiku I vastuväide tee rajamise kulude hüvitamiseks on iseseisev nõue, mis tuleb eraldi menetlusse võtta ja millelt tuleb tasuda riigilõivu. Maakohus on õigesti leidnud, et VÕS § 110 lõike 1 mõistes piisav seos avaldaja juurdepääsunõude ja puudutatud isiku I tee rajamise kulude hüvitamise nõude vahel puudub, sest avaldajale on seaduse alusel tagatud õigus nõuda juurdepääsu määramist sõltumata sellest, kas ja kui suures
ulatuses peab tee kasutaja hüvitama tee rajamise kulusid. Kaebuses viidatud TsMS § 6181 lõige 2 reguleerib olukorda, kus avaldaja esitab avalduses kasutatavale teele juurdepääsu vmt määramiseks lisaks sellise nõude, mis tuleb vaadata läbi hagimenetluses. Sellisel juhul lahendatakse kogu tsiviilasi hagimenetluses. Praeguses asjas soovib puudutatud isik I lahendada hagimenetluses lahendatava nõude hagita menetluses, mis aga oleks vastuolus hagita menetluse põhimõtetega.
95.Nõustuda ei saa puudutatud isikuga I ka selles, nagu oleks maakohus asja lahendamisel ületanud nõude piire, määrates juurdepääsu ja servituutide õigused kõigile Veldisauna kinnistu kaasomanikele (seega ka puudutatud isikutele III ja IV). Ringkonnakohus leiab, et konkreetses faktilises olukorras (avaldajale kaasomandina kuuluv kinnistu on vaatamata kaasomanike vastavasisulise kokkuleppele ja kasutuskorrale detailplaneeringu jätkuva menetlemise tõttu jagamata) ei ole avalikult teelt avaldaja kasutuses olevale kinnistu(osa)le juurdepääsu määramise küsimust võimalik teisiti lahendada, kui määrates juurdepääs tervele kinnistule.
96.Kolleegiumi hinnangul jaotas maakohus menetluskulud seaduspäraselt, lähtudes hagita menetluse kohta käivatest erisätetest, TsMS § 172 lõigetest 1 ja 8. Maakohtu otsustus menetluskulude jaotuse kohta on piisavalt põhjendatud ja õiglane, mistõttu puudub alus heita kohtule ette diskretsioonipiiride ületamist.
97.Määruskaebuse menetlusega seotud menetluskulude jaotamisel lähtub kolleegium asjaolust, et üks kaebus jääb rahuldamata täies ulatuses, teine aga hinnanguliselt 1⁄2 osas. Seega jäävad puudutatud isiku I kulud TsMS § 171 lõike 1 ja § 171 lõike 1 teise lause alusel tema enda kanda, avaldaja kulud 50% ulatuses tema enda ja 50% ulatuses puudutatud isiku I kanda, teiste menetlusosaliste (puudutatud isiksute II-IV) kulud 75% ulatuses puudutatud isiku I ja 25% ulatuses avaldaja kanda.
98.Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist vastavalt TsMS § 177 lõikele 2, andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab maakohus TsMS § 174 lõike 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-147-14, punkt 22).
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.