Poderi Kinnisvara OÜ hagi Redzone OÜ vastu lepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks või kavatsuse õigusvastasuse tuvastamiseks või kostja talumiskohustuse tuvastamiseks ja tegevusest hoidumiseks kohustamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 10.11.2014 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
3500 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Poderi Kinnisvara OÜ apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellatsioonimenetluses apellant): Poderi Kinnisvara OÜ (registrikood 10090470, asukoht Tallinn), seaduslik esindaja juhatuse liige Alla Fleiderviš, lepinguline esindaja Stanislav Buldakov Kostja (apellatsioonimenetluses vastustaja): Redzone OÜ (registrikood 12455800, asukoht Tallinn), lepinguline esindaja vandeadvokaat Ott Saame
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Muuta Harju Maakohtu 10.11.2014 otsuse põhjendusi, jättes resolutsiooni hagi rahuldamata jätmise kohta muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.
Menetluskulud jätta Poderi Kinnisvara OÜ kanda. Edasikaebamise kord ja selgitused Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist
1(8)
otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.15.04.2014 esitas Poderi Kinnisvara OÜ (hageja) maakohtule Redzone OÜ (kostja) vastu hagiavalduse (täpsustatud 20.04.2014), milles palus tunnistada kostja poolt hageja kinnistu elektri- ja veevarustuse lepingu ülesütlemise tühisust või tuvastada kostja kohustus taluda kostja kinnisasjal maapõues olevaid tehnovõrke või tuvastada, et kostja kavatsus katkestada hageja kinnistu elektri- ja veevarustus rikub hageja omandiõigust, ja kohustada kostjat hoiduma edasisest tegevusest, mis on seotud hageja kinnistu elektri- ja veevarustuse katkestamisega.
2.Hageja ja kostja kinnistud on naaberkinnistud. Enne kinnistute moodustamist kuulusid praeguste kinnistute maa-alal asuvad ehitised AS-le E-Tõstuk (praegu AS Estolift). 04.02.1997 müüs AS E-Tõstuk hagejale ühe ehitistest nimetusega garaaž-töökoda. 11.02.1997 sõlmiti AS E-Tõstuk ja hageja vahel leping Eesti Energia AS-lt saadava elektrienergia kasutamise kohta, millega AS E-Tõstuk müüs hagejale 100 amprit hinnaga 20 000 krooni. Eesti Energia AS-ga sõlmis elektrienergiaga varustamise lepingu AS E-Tõstuk, kes müüs elektrienergiat hagejale edasi ja hageja on maksnud kasutatud elektrienergia eest oma naabrile, alguses AS-le E-Tõstuk, siis AS-le Estolift ja hiljem kostjale, kes ostis kinnistu AS-lt Estolift. Samamoodi toimus kostja poolt hageja varustamine vee- ja kanalisatsiooniteenusega, mida kostjale osutas AS Tallinna Vesi ja kostja müüs hagejale edasi. Kuni 1998. aastani oli tegemist ühe territooriumiga ja ühise kommunikatsiooniga. 1998. aastal sai ühe kinnistu omanikuks AS Estolift ja teise omanikuks hageja. Peaelektrikilp, mis teenindab hageja ehitist ja osa kostja ehitisi, jäi hageja kinnistule. Naaberkinnistustel paiknevad ehitised on ühendatud ühise elektrikaabli ja veevõrguga.
3.11.02.1997 müügileping on sisult õiguse kohta sõlmitud kasutusvalduse leping. Seoses asjaõigusseaduse muutmisega muutus see õiguse rendilepinguks. Kostjale kui eelmise omaniku õigusjärglasele läksid üle kõik sellest lepingust tulenevad õigused ja kohustused. Hageja sai 22.01.2014 kostjalt hoiatuse kinnistul elektrienergia väljalülitamise kohta alates 01.05.2014. Seejärel tehti hagejale hoiatus kinnistu veega varustamise lõpetamise kohta 2014. aasta sügisel. Kostja tegevus tähendab 11.02.1997 müügilepingu tühistamist või ülesütlemist. Hageja ei ole saanud kostjalt 11.02.1997 lepingu ülesütlemise kohta nõuetele vastavat avaldust. Kostja kavatsus katkestada elektrienergiaga ja veega hageja varustamine on vastuolus heade kommetega ja hea usu põhimõttega ja rikub hageja omandiõigust. Hageja kinnistu detailplaneering on viimase kooskõlastamise staadiumis ja enne selle kinnitamist ei ole hagejal võimalik ehitada taristuid, millega tagada enda elektriga ja ühisveevärgi teenusega varustamine. Kostja vastuväited
4.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
2(8)
5.Kostjale ei ole keegi seadnud kohustust hagejale teenuseid osutada ja tagada. Hageja ja AS E-Tõstuk vahelised 04.02.1997 ja 11.02.1997 müügilepingud ei saa luua kohustusi kostjale, kes ei ole selle lepingu pooleks. Niisugust õigusjärglust, millega see leping oleks kostjale üle tulnud, ei esine. Kui oleks 11.02.1997 lepingu puhul tegemist õiguse kasutusvalduse lepinguga (1999. aasta AÕS § 204), mis muutus õiguse rendilepinguks, on see leping üles öeldud kostja 22.01.2014 e-kirjaga. Kostjal ei ole elektri müümiseks nõutavat tegevusluba ja kostjal ei saa olla kohustust tegevusluba hankida.
6.Kostjal on kogu temale eraldatud võimsust vaja. Elektrikilp on avariiline ja ohtlik. Hagejal on võimalik luua ajutine vee- ja elektriühendus ka ilma detailplaneeringuta. Kostja ei ole kunagi saanud hagejalt tasu teenuste osutamise eest. Esimese astme kohtu otsus ja selle põhjendused
7.Harju Maakohus 10.11.2014 otsusega jättis hagi rahuldamata, tühistas 16.04.2014 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu, millega keelati kostjal hageja elektri- ja veevarustuse katkestamine, ning jättis menetluskulud hageja kanda.
8.Hageja esitas hagiavalduses järgmised asjaolud, millele kostja vastu ei vaielnud. Hageja ja AS E-Tõstuk vahel on 04.02.1997 sõlmitud ostu-müügi leping (I kd tl 7), mille alusel hageja omandas Tallinnas Punane tn 56A asuva kahekorruselise garaažremonditöökoja. Hagejale kuulub kinnistu asukohaga Punane tn 56A, mis on kinnistusraamatusse sisse kantud 08.07.1999 (I kd tl14), ning kostjale kinnistu asukohaga Punane tn 56, mis on kinnistusraamatusse sisse kantud 06.10.1998 (I kd tl 15). Kuna kinnistud moodustati 1998. aastal ühe majanduslikult seotud maaüksuse kaheks jagamise teel, on kinnistutel olnud algselt ühine elektri- ja veevarustus. Elektri ja vee tarbimise eest tasus hageja algselt AS-le E-Tõstuk, seejärel AS-le Estolift ja nüüd kostjale. Samuti toimub hageja kinnistu varustamine veega. Seega hagejal ja kostjal on ühine elektri- ja veevarustus ning hageja on elektrit ja vett tarbinud teenuse osutaja ja Punane 56 kinnistu igakordse omaniku vahel sõlmitud lepingu alusel määratud hinnaga.
9.Hageja ja AS E-Tõstuk vahel 04.02.1997 sõlmitud ostu-müügi lepingu p 2.1 kohaselt müüja AS E-Tõstuk müüb hagejale ehitise hinnaga üks miljon viissada tuhat krooni, ühes kõigi õiguste ja kohustustega, millega ta ise on seda vallanud ja kasutanud või seaduse järgi vallata või kasutada võinud (I kd tl 7). AS E-Tõstuk ja hageja vahel on 11.02.1997 sõlmitud ostu-müügi leping, mille kohaselt hageja „võtab oma valdusesse elektriamprid vastavalt käesolevas lepingus kogusele 100 elektriamprit hinnaga 20 000 krooni“ (I kd tl 6). 04.02.1997 sõlmitud lepingu sõnastusest ja olemusest ei tulene, millised õigused ja kohustused on hagejale üle läinud seoses elektri- ja veevarustusega. Samuti ei ole hageja selle kohta esitanud täiendavaid tõendeid, sh tõendanud, kuidas on AS-le E-Tõstuk kuulunud müügilepingu eseme varustamine elektri ja veega toimunud enne ehitise hageja omandisse üleminekut.
10.04.02.1997 lepingu esemeks oleva ehitise elektrienergiaga varustamise kokkulepe sai tuleneda hageja ja AS E-Tõstuk vahel 11.02.1997 sõlmitud lepingust. Hageja ei ole kohtule esitanud tõendeid, millest nähtuvalt oleks hageja ja AS E-Tõstuk vahel 11.02.1997 sõlmitud leping kostjale üle läinud. Kuna 04.02.1997 sõlmitud ostu-müügi lepingu p 2.1 alusel on lepingu ese hagejale üle läinud selliselt, nagu AS E-Tõstuk on
3(8)
seda ise vallanud ja kasutanud või seaduse järgi vallata ja kasutada võinud, on hageja ja AS E-Tõstuk täiendavalt 11.02.1997 sõlminud elektriamprite ostu-müügi lepingu, mille alusel toimus hageja kinnistu elektriga varustamine. Sellest tulenevalt ei saa tõlgendada 04.02.1997 lepingu punkti 2.1 selliselt, et hagejale on üle läinud elektri- ja veevarustuse võimaldamine AS E-Tõstuk poolt, kuna pooled on eraldi lepinguga elektrivarustuse hagejale võimaldanud.
11.Kuna kostja ei ole hageja ja AS E-Tõstuk vahel 11.02.1997 sõlmitud lepingu osapool, ei saa kostjale olla üle läinud hageja ja AS E-Tõstuk vahel 11.02.1997 sõlmitud lepingust tulenev kohustus hagejale elektriamprite müügiks/kasutamiseks. Pooled ei ole kohtule esitanud kostja ja AS Estolift vahel sõlmitud müügilepingut, millest nähtuks, et hageja ja AS E-Tõstuk vahel 11.02.1997 sõlmitud leping oleks ostumüügilepingu lahutamatuks osaks või et kostjal oli müügilepingust tulenev kohustus tagada hagejale elektri- ja veevarustus. Seega ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust ka hageja ja AS E-Tõstuk vahel 11.02.1997 sõlmitud lepingu olemus. Hageja ei ole tuginenud asjaoludele, millest lähtuvalt oleks kostjale üle läinud hageja ja AS ETõstuk vahel 11.02.1997 sõlmitud leping või kohustus tagada hagejale elektri- ja veevarustus. Seega puudub kostjal kohustus hagejale elektri- ja veevarustuse võimaldamiseks hageja ja AS E-Tõstuk vahel sõlmitud lepingu või seaduse alusel.
12.Kuivõrd kostja ei ole olnud hageja ja AS E-Tõstuk vahel 04.02.1997 ja 11.02.1997 sõlmitud lepingute pooleks, ei saa kostja olla käitunud hageja suhtes heade kommete või avaliku korra vastaselt, kuna kostja ei saa vastavasisulisi lepinguid üles öelda. Samuti ei ole kostjal seadusest või tehingust tulenevat kohustust võimaldada hagejale elektri- ja veevarustus. Arvestades, et hageja on näidanud valmisolekut autonoomse elektri- ja veevarustuse teostamiseks enda kinnistule juba alates aastast 2008 (tl 103115), ei saa pidada kostja nõuet elektri- ja veevarustuse katkestamiseks hea usu põhimõtte vastaseks. Olukorras, kus kostja elektri tarbimise vajadus on suurenenud ning hageja pole suutnud pika aja jooksul luua autonoomset elektri- ja veevarustust enda kinnistule, ei saa pidada kostja käitumist hea usu põhimõtte vastaseks, kuna kostjal on muuhulgas õigus lähtuda enda majanduslikest huvidest. Hageja ei ole tõendanud ka kostja tahtlust hagejale kahju tekitamiseks elektri- ja veevarustuse katkestamisel. Kuivõrd kostja ei vasta ELTS seaduses sätestatud elektrienergia müüjale esitatud nõuetele, ei saa panna kostjale kohustust asuda müüma elektrienergiat hageja kinnistule.
13.Kohtule ei ole esitanud tõendeid selle kohta, kellele hageja ja kostja kinnistul olevad tehnorajatised kuuluvad, seega ei ole võimalik tuvastada, kas kostjal on kohustus taluda kostja kinnistut läbivaid tehnovõrke. Samuti tuleb hageja alternatiivne nõue tuvastada kostja kohustus taluda kinnisasja maapõues olevaid tehnovõrke jätta rahuldamata, kuna hagejal ei ole võimalik tehnorajatise kohustuse tuvastamise kaudu tagada enda kinnistule elektri- ja veevarustuse võimaldamist kostja poolt.
14.Kuna kostjal puudub seadusest ja tehingust tulenev kohustus hagejale elektri- ja veevarustuse võimaldamiseks, puudub alus kostja kohustamiseks elektri- ja veevarustuse tagamisega jätkamiseks. Samuti ei saa kostja poolt elektri- ja veevarustuse katkestamine olla hageja omandiõigust rikkuv, sest kostja ei kahjusta selliselt ühtegi hageja omandisse kuuluvat asja.
4(8)
Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
15.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega rahuldada nõue keelata kostjal hageja elektri- ja veevarustuse sulgemine, või saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks maakohtule.
16.Maakohus on 11.02.1997 lepingut põhjendamatult hinnanud kui elektrienergia müüki. Hageja on tuginenud sellele, et hageja sai kostjalt teenuseid kasutusvalduse lepingu alusel, mis AÕSRS § 91 järgi loetakse õiguse üüri- või rendilepinguks. Rendilepingu ülesütlemiseks ettenähtud vormis avaldust esitatud ei ole. 04.02.1997 lepingu p 2.1. järgi müüs AS E-Tõstuk hagejale hoone koos kõigi õigustega, mis olid tal endal hoonet vallates ja mille hulka käis ka elektri ja veega varustamine. Hageja on kinnitanud, et 100 ampri müük oli võimatu AS Eesti Energia osavõtuta ja leping tähendab elektrienergia kasutamise üleandmist 100 ampri mahus AS E-Tõstuk liitumispunkti kaudu. 11.02.1997 leping on 04.02.1997 müügilepingu lahutamatuks osaks, sest hagejale müüdud ehitist ei olnud võimalik kasutada elektri ja veeta. Sellega, et hageja maksis elektri ja vee eest kostjale, on olemas kostja kaudne tahteavaldus sellise kohustuse olemasolu tunnistamise kohta.
17.Maakohtu põhjendus, mille kohaselt, kuna pooled ei esitanud AS E-Tõstuk ja kostja vahelist ostu-müügilepingut, ei olnud kohtul alust tunnustada kohustuste üleminekut kostjale 11.02.1997 lepingu alusel, on vastuolus TsMS §-ga 230. Hageja ei ole AS ETõstuk ja kostja vahelisele lepingule tuginenud.
18.Maakohtu järeldus, et hagejal puudub õigus nõuda kostja kohustamist mitte takistada elektri- ja veevarustust, on ebaõige. Kostja oma käitumisega enne 22.01.2014 täitis 11.02.1997 kokkulepet elektriga varustamise kohta. Teiseks, kostja kohustus tuleneb AÕS § 158 lg-st 1 ja AÕSRS § 152 lg-st 1.
19.Maakohus on ebaõigesti tõlgendanud TsÜS §-i 138. Maakohus ei ole arvestanud, et elektri- ja veevarustuse katkestamine tekitab hagejale kahju. Kostja tegutseb eesmärgiga tekitada hagejale kahju.
20.Sellele, et kostjal kasvas vajadus elektrienergia järele, on maakohus viidanud tõenditeta. Ka kostja väited oma elektri- ja veevõrkude rekonstrueerimise vajaduse kohta ei ole millegagi tõendatud.
21.Maakohus on AÕS § 158 lg-t 1 tõlgendanud ebaõigesti. Oluline ei ole, kelle tehnovõrke kostja peab taluma, vaid see, et kostja peab taluma naaberkinnistut teenindavaid tehnovõrke, milleta kinnisasi ei saa toime tulla. Vastustaja seisukoht
22.Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht
23.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel tuleb maakohtu otsuse põhjendusi muuta, jättes muutmata maakohtu lõppjärelduse hagi rahuldamata jätmise kohta.
5(8)
24.Kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja ei ole esile toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et hageja ja AS E-Tõstuk vahelistest 04.02.1997 ja 11.02.1997 lepingutest tulenevad võimalikud kohustused oleksid kostjale üle läinud. Samuti ei saa hageja poolt esitatud asjaoludest järeldada kostja tahtlust tekitada hagejale kahju.
25.Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et hageja on esitanud hagis alternatiivsed nõuded, mille kõigi eesmärgiks on, et kostja jätkaks hageja kinnisasja varustamist elektriga ja osutaks vee- ja kanalisatsiooniteenust. Kuna nõuded olid esitatud alternatiivselt, siis pidi maakohus nõuete lahendamisel kontrollima kõiki hageja nõudeid.
26.Vaidlust ei olnud selles, et enne eraldi kinnisasjade moodustamist oli maaüksusel, millest poolte kinnisasjad moodustati, paiknevate hoonete varustamine elektriga ja vee- ja kanalisatsiooniteenustega lahendatud samade taristute kaudu. Eraldi kinnisasjade moodustamisel, mis kuulusid erinevatele omanikele, ei ehitatud uusi trasse ja ühendusliine ning kinnisasja Punane 56 tolleaegne omanik, kellel olid sõlmitud teenuse osutajatega vastavad lepingud, osutas hagejale teenust edasi. Osutatud teenuste eest tasus hageja vastavalt hindadele, mis tuli tasuda Punane tn 56 omanikul teenuse pakkujale.
27.Õige on maakohtu otsuses toodud järeldus, mille kohaselt on hagejal õigus nõuda, et kostja varustaks teda elektriga ning vee- ja kanalisatsiooniteenusega üksnes siis, kui selline õigus tuleneb kas lepingust või seadusest. Vee- ja kanalisatsiooniteenuse osas on hageja esile toonud, et 04.02.1997 hoonete müügilepingu p 2.1 järgi müüs AS ETõstuk ehitise ühes kõigi õiguste ja kohustustega, millega ta ise seda on vallanud ja kasutanud. Hageja nägemuse kohaselt tulenes sellest, et kinnistu Punane tn 56 igakordsel omanikul oli kohustus teda vastava teenusega varustada. Õige on maakohtu järeldus, et juhul, kui selline kohustus isegi oleks 04.02.1997 lepingust AS-le ETõstuk tulenenud, ei ole hageja esile toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kohustus oleks üle läinud kostjale. Seega ei ole vee- ja kanalisatsiooniteenuse osutamiseks kostjal lepingust tulenevat kohustust. Samuti ei tulene sellist kohustust seadusest.
28.Elektrienergia varustamise osas leidis hageja, et kostja kohustus tuleneb lisaks hageja ja AS E-Tõstuk vahel 04.02.1997 sõlmitud lepingu p-st 2.1 ka samade isikute vahel 11.02.1997 sõlmitud lepingust. Maakohus leidis, et 11.02.1997 lepingut ei ole võimalik tõlgendada selliselt, nagu seda soovis hageja ehk siis viisil, et lepingust tuleneb kostjale kohustus hageja elektrienergiaga varustamiseks. Maakohus ei ole aga vaidlustatud otsuses analüüsinud hageja väiteid selle kohta, et 11.02.1997 leping oli õiguse kasutusvalduse leping, millega seati kasutusvaldus elektrienergia kasutamise õigusele vastavalt lepingu ajal kehtinud AÕS §-le 204, mille kohaselt kasutusvaldus õigusele tekib vastava õiguse üleandmise kohta käivate sätete alusel. 01.07.2003 tunnistati AÕS § 204 kehtetuks ja AÕSRS § 91 sätestab, et enne asjaõigusseaduse, kinnistusraamatuseaduse ja nendega seonduvate seaduste muutmise seaduse jõustumist sõlmitud vallasasja või õiguse kasutusvalduse leping loetakse vallasasja või õiguse üüri- või rendilepinguks. Lepingule kohaldatakse võlaõigusseaduses üüri- või rendilepingu kohta sätestatut, kui lepingupoolte kokkuleppest ei tulene teisiti. Seega tuli kohtul tuvastada, kas 11.02.1997 lepinguga oli seatud kasutusvaldus viisil, mis annaks hagejale õiguse nõuda kostjalt tema varustamist elektrienergiaga. Hageja selgitusest pole täpselt aru saada võimalik, millisele üleantavale õigusele, mis kuulus
6(8)
AS-le E-Tõstuk, kasutusvaldus hageja kasuks väidetavalt seati. 11.02.1997 leping (I kd tl 6) kannab pealkirja ostu-müügileping ja p 1 järgi AS E-Tõstuk müüb ja hageja ostab ja võtab oma valdusse 100 A (amprit) hinnaga 20 000 krooni, p 4 järgi võib ostja kasutada ampreid oma kommertstegevuses ning p 5 järgi andis ostja (hageja) loa ASle E-Tõstuk kasutada hageja hoones paiknevat elektrikilpi ja AS E-Tõstuk ei nõua amprite kasutamise eest igakuist tasu. Kostja on lepingut tõlgendades leidnud, et tõenäoliselt soovisid 11.02.1997 lepingu osalised sõlmida kokkuleppe, mille kohaselt AS E-Tõstuk andis hagejale õiguse kasutada teatud ulatuses oma elektriühendust. Kolleegium leiab, et 11.02.1997 lepingut ei ole võimalik tõlgendada viisil, mille kohaselt oleksid lepingupooled kokku leppinud, et hageja kasuks on seatud kasutusvaldus mingile AS-le A-Tõstuk kuuluvale õigusele, mida hageja ei ole oma menetlusdokumentides täpselt suutnud sisustada. Kolleegiumi arvates ei ole võimalik 11.02.1997 lepingut tõlgendada viisil, mille kohaselt on lepinguga seatud kasutusvaldus õigusele elektrienergia kasutamiseks. Pigem on usutav kostjapoolne 11.02.1997 lepingu tõlgendus, mille kohaselt andis leping hagejale võimaluse kasutada kostja elektriühendust enda elektrienergiaga varustamiseks võimsuse 100 amprit ulatuses. Eeltoodut võib kolleegiumi arvates käsitleda teenuse osutamise lepinguna, millele pärast 01.07.2002 kohalduvad võlaõigusseaduse käsunduslepingu sätted. Hageja ei ole kohtu ette tootnud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja poolt kinnistu Punane 56 omandamisel oleks 11.02.1997 lepingus toodud kohustus kinnistu eelmiselt omanikult kostjale üle antud. Eeltoodud osas tuleb maakohtu otsuse põhjendusi täpsustada.
29.Kuna tõendatud ei ole, et kostjale oleksid üle tulnud lepingulised kohustused hageja varustamiseks elektriga ja vee- ja kanalisatsiooniteenusega, siis ei olnud poolte vahel vastavaid lepinguid, mida oleks saanud üles öelda. Seega on hageja esimene alternatiivselt esitatud nõue lepingute ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks õigesti rahuldamata jäetud.
30.Kolleegium märgib, et juhul, kui isegi oleks olnud poolte vahel hageja poolt väidetud õiguse rendi- või üürileping, siis oli see sõlmitud tähtaega määramata ja kostjal oli õigus see üürilepingu puhul 3-kuulise ja rendilepingu puhul 6-kuulise etteteatamistähtajaga üles öelda ja 22.01.2014 e-kirjaga oli selline tahteavaldus ka hagejale tehtud.
31.Apellatsioonkaebuse väited, mille kohaselt kostja on hageja elektri- ja veevarustuse senise katkestamata jätmisega teinud kaudse tahteavalduse sellise kohustuse tunnustamiseks, tuleb jätta TsMS § 652 lg 4 järgi tähelepanuta. Tegemist on uue väitega ja apellatsioonkaebuses ei ole esile toodud, millisel alusel võiks apellant seda esitata.
32.Hageja esitas hagiavalduses alternatiivse nõude, milles palus tuvastada kostja kohustust taluda tema kinnisasjal olevaid tehnorajatisi, mis teenindavad hagejat. Nõue oli esitatud AÕS § 158 lg-le 1 ja AÕSRS § 152 lg-le 1 tuginedes. Kolleegium leiab, et AÕS § 158 lg 1 järgi ei ole võimalik nõuet rahuldada, kuna säte on kohaldatav uute tehnovõrkude rajamisel. AÕSRS § 152 lg 1 kohaselt kinnisasja omanik on kohustatud taluma olemasolevat tehnovõrku või -rajatist, mis on püstitatud enne maa esmakinnistamist, kui esmakinnistamine toimus enne 1999. aasta 1. aprilli. Kolleegium leiab, et eeltoodud nõue on esitatud viisil, kus ei ole hageja poolt välja toodud nõude üle otsustamiseks vajalikke asjaolusid, s.t, kus ja millised tehnovõrgud
7(8)
ja rajatised paiknevad kostja kinnistul ja kellele need kuuluvad. Lisaks eeltoodule on hageja menetlusdokumentide kohaselt tema eesmärgiks see, et kostja tagaks tema kinnistu varustamise elektrienergiaga ja vee- ja kanalisatsiooniteenusega, kuid hageja ei ole selgitanud, kuidas talumiskohustuse tuvastamine võiks tema sellekohase nõude rahuldamist mõjutada.
33.Kolmanda alternatiivse nõudena on hageja esitanud nõude tuvastada, et kostja kavatsus katkestada hageja kinnistu elektri- ja veevarustus on hageja omandiõigust rikkuv, ja kohustada kostjat hoiduma edaspidisest sellelaadilisest tegevusest. Hageja on välja toonud, et ilma vastavate teenuste saamiseta ei ole tal võimalik kinnistut äritegevuses kasutada. Kolleegium leiab, et hageja omandiõiguse väidetav rikkumine ei anna alust kohustada kostjat osutama hagejale teenuseid, mille osutamise kohustust ei tulene talle ei lepingust ega ka seadusest.
34.Kolleegium leiab, et kostja tegevus hagejale elektrienergia ja vee- ja kanalisatsiooniteenuste osutamise lõpetamisel ei ole heade kommetega vastuolus. Kostja on hagejat ette hoiatanud ja andnud hagejale tähtaja, et hageja saaks vastavad teenused saada teenusepakkujatelt, s.o AS-lt Tallinna Vesi ja AS-lt Eesti Energia. Toimiku materjalide kohaselt on hagejal võimalik saada teenuseid eelviidatud isikute kaudu ja ka viisil, kus detailplaneering ei ole veel kinnitatud. Kostja on selgitanud maakohtu menetluse käigus, millistel põhjustel ei soovi ta jätkata teenuste osutamist, sealhulgas ka teatanud seda, et tal endal on vajalik kasutada suuremat elektrienergia võimsust ja teenuse osutamiseks vajalikud taristud on amortiseerunud ja nõuavad kostjalt kulutuste tegemist. Hageja neile asjaoludele maakohtu menetluses vastuväiteid esitanud ei ole.
35.Maakohus on menetluskulud jätnud seoses hagi rahuldamata jätmisega TsMS § 162 lg 1 järgi õigesti hageja kanda.
36.Seoses hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb TsMS § 171 lg 1 järgi ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulud jätta apellandi (hageja) kanda. Kuna maakohus ei ole vaidlust lahendades menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei määra ka kolleegium kooskõlas TsMS § 174 lg 4 teises lauses sätestatuga kindlaks ringkonnakohtu menetluskulusid, mis hagejal tuleb kostjale hüvitada, vaid määrab üksnes menetluskulude jaotuse.
37.Asja menetluskulud määrab kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
11.veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14, p 22).
Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Kaupo Paal /allkirjastatud digitaalselt
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.