Andra Pärsimägi, Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks
Määruse tegemise aeg ja koht
14. detsember 2016, Tartu
Tsiviilasja number
2-16-7782
Tsiviilasi
V.S. avaldus nõusoleku saamiseks alaealise lapse N.S. nimel tehingute tegemiseks ja N.S. erieestkostja määramiseks Avalduse menetlusse võtmisest keeldumine
Tühistada Tartu Maakohtu 19. oktoobri 2016. a määrus ja saata V.S. avaldus menetlusse võtmise otsustamiseks maakohtule. Määrus on lõplik. Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD
1.V.S. (avaldaja) esitas 17. mail 2016 Tartu Maakohtule avalduse alaealise lapse N.S. nimel tehingute tegemiseks ja N.S. erieestkostja määramiseks. Avaldaja täpsustas kohtu nõudel oma avaldust, paludes anda nõusolek A.S. (avaldaja abikaasa, pärandaja) pärandvara hulka kuuluva korteriomandi ühisomandi lõpetamiseks selliselt, et korter hakkab kuuluma J.S. (avaldaja
täisealine poeg) ning N.S. (avaldaja alaealine poeg, laps) hüvitatakse korteri 1/6 väärtus rahas. Avaldaja palub määrata ennast nimetatud tehingu tegemiseks lapse suhtes erieestkostjaks.
MAAKOHTU SEISUKOHT
2.Tartu Maakohus jättis 19. oktoobri 2016. a määrusega avalduse lapse nimel tehingute tegemiseks ja lapsele erieestkostja määramiseks menetlusse võtmata. Maakohus tuvastas, et korter asukohaga XXXXX Tapa linnas Tapa vallas Lääne-Viru maakonnas (edaspidi korter), mille ühisomandi lõpetamiseks avaldaja soovib kohtu nõusolekut, kuulub avalduse kohaselt pärandaja pärandvara hulka. Korter kuulub seega pärimisseaduse (PärS) § 147 järgi avaldajale ning tema poegadele ühiselt. Pärandavara ei ole PärS § 152 lg 1 järgi jagatud, mis tähendab, et N.S. ei kuulu mõttelist osa igast pärandvara hulka kuuluvast esemest, vaid üksnes mõtteline osa pärandvara ühisusest. Avaldaja ei ole vaatamata kohtu antud täiendavale tähtajale ja selgitustele esitanud taotlust kohtu nõusoleku saamiseks N.S. nimel pärandvara jagamise kokkuleppe sõlmimiseks, pärandvarasse kuuluvate esemete ja kohustuste nimekirja ega viisi, kuidas pärandvara jagada. Avaldaja on soovinud vaid ühe pärandvara hulka kuuluva korteri suhtes ühisomandi lõpetamist. Tulenevalt PärS § 152 lg-st 1 ja § 154 lg-st 1 saab pärandvara osaliselt jagada aga ainult ühe või mitme kaaspärija nõudel nende pärandiosale vastavas ulatuses, mitte eraldi iga pärandvarasse kuuluva eseme või kohustuse suhtes. Kohus ei saa anda pärandvara jagamiseks nõusolekut selliselt, et jagatakse ainult üks pärandvarasse kuuluv korter. Kõnealune avaldus tuleb jätta menetlusse võtmata tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 2 p 2 alusel, samuti TsMS § 371 lg 1 p 9 alusel. Avaldaja ei ole kohtu antud tähtajaks välja toonud asjaolusid, millest nähtuks, et tema soovitud viisil lapse nimel tehingu tegemine oleks lapse huvides (avaldaja on välja toodud vaid selle, et tehingu tegemine oleks J.S. huvides). Avaldaja taotlus määrata teda N.S. korteriomandi ühisomandi lõpetamise kokkuleppe sõlmimiseks erieestkostjaks, tuleb jätta samuti TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmata. Isikule, kes on vanema hoolduse all, määratakse perekonnaseaduse (PKS) § 209 lg 1 kohaselt erieestkostja nendeks toiminguteks, mida vanemad ei saa teha. Erieestkostja määratakse PKS § 209 lg 2 järgi mh ka PKS § 180 lg-s 1 nimetatud toimingute tegemiseks (sh tehingute tegemiseks, mille üks pool on eestkostetav ja teine pool eestkostja). Kuivõrd tehingut, mille tegemiseks avaldaja erieestkostja määramist soovib, ei ole eeltoodust tulenevalt võimalik teha, ei ole avaldajal võimalik erieestkostja määramise taotlusega soovitavat eesmärki saavutada (s.o sõlmida lapse nimel korteri ühisomandi lõpetamise kokkulepet). Kohtul ei ole lisaks võimalik määrata avaldajat lapse erieestkostjaks, kuivõrd avaldaja ei saa PKS § 120 lg-st 6 ja § 180 lg-st 1 tulenevalt last esindada tehingutes, mille üks pool on laps ja teine pool lapse vanem.
MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
3.Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja tema taotluse rahuldada. Juhuks kui tema taotlus sadetakse maakohtule menetlusse võtmiseks, palub avaldaja saata asi uuele kohtukoosseisule. Määruskaebuse kohaselt kohaldas maakohus valesti pärimisseaduse sätteid ja rikkus hagita menetluse põhimõtteid, kui jättis avaldaja taotluse TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmata. Põhjendamatu on ka tuginemine TsMS § 371 lg 1 p-le 9, sest puuduse saanuks kõrvaldada avaldajat teavitades, samuti saanuks ära kuulata viieteistaastase N.S. . Avalduse menetlusse võtmisest põhjendamatu keeldumise tõttu on avalaja kaotanud asja lahendanud kohtuniku suhtes usalduse.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
4.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb tühistada ja avaldus tuleb saata menetlusse võtmise otsustamiseks maakohtule. Määruskaebus tuleb rahuldada.
5.Maakohus keeldus avaldust menetlusse võtmast TsMS § 371 lg 2 p 2 ja § 477 lg 1 alusel. TsMS § 371 lg 2 p 2 järgi võib kohus jätta hagiavalduse menetlusse võtmata, kui hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. TsMS § 477 lg 1 järgi vaatab kohus hagita asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. Maakohus leidis, et avaldajal ei ole võimalik taotletavat eesmärki (pärandvarasse kuuluva korteri ühisomandi lõpetamine) saavutada, sest kohus ei saa PärS § 152 lg 1 ja § 154 lg 1 järgi anda pärandaja pärandvara jagamiseks nõusolekut selliselt, et pärijad jagaksid üksnes ühe pärandvarasse kuuluva eseme, jagamata pärandvara tervikuna või vähemalt ühe pärija pärandiosale vastavas osas. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu. PärS § 147 kohaselt, kui pärandi on vastu võtnud mitu pärijat (kaaspärijad), kuulub pärandvara neile ühiselt (pärandvara ühisus). Pärandvara ühisusele ja kaaspärijate vahelistele suhetele kohaldatakse kaasomandi sätteid. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 70 lg 4 järgi on ühisomand kahele või enamale isikule üheaegselt kindlaksmääramata osades ühises asjas kuuluv omand. Pärandvara kujutab endast vara ja sellega seotud õiguste ja kohustuste kogumit (Riigikohtu
24.septembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-14, p 15). Pärandvara ühisuse/kaaspärijate ühisuse lõpetamine on võimalik pärandvara jagamisega. Pärandvara jagamist reguleerivad PärS § 151-161, samuti kohaldatakse pärandvara jagamisel kaasomandis oleva asja jagamise sätteid (AÕS § 77), kui pärimisseadusest ei tulene teisti (PärS § 152 lg 3). Pärandvara jagamist võib nõuda PärS § 152 lg 1 järgi iga kaaspärija, arvestades PärS §-s 155 märgitud piiranguid. Pärandvara jagatakse kaaspärijate kokkuleppel, vaidluse korral jagab pärandvara pärija nõudel kohus (PärS § 152 lg 4). Pärandvara võib jagada täies ulatuses (sellisel juhul pärandvara ühisus lõpeb) või osaliselt (sellisel juhul jääb pärandvara ühisus mingis osas kehtima ja teised kaaspärijad jätkavad pärandvarast nendele jääva osa ühist valdamist, kasutamist ja käsutamist). Nii sätestatakse PärS § 152 lg 1 teises lauses, et pärandvara jagamisel määratakse kindlaks, millised pärandi hulka kuuluvad asjad või nende osad, samuti õigused ja kohustused jäävad igale kaaspärijale. PärS § 154 lg 1 järgi, kui pärandvara jagatakse vaid ühe või mõne kaaspärija nõudel, jätkavad teised kaaspärijad pärandvarast nendele jääva osa ühist valdamist, kasutamist ja käsutamist. Sama sätte lg 2 järgi võivad vähemalt kaks kaaspärijat nõuda, et neile eraldataks ühine pärandiosa, mille valdamist, kasutamist ja käsutamist nad jätkavad kaasomandi kohta käivate sätete alusel. Seadusest ei tulene pärandvara osalise jagamise keeldu, mistõttu ei põhine maakohtu järeldus, et pärandvara jagamiseks ei saa anda nõusolekut selliselt, et jagatakse ainult üks pärandvarasse kuuluv ese, seadusel. Pärandvara osaline jagamine saab pärandvara jagamist reguleerivate sätete järgi toimuda nii isikulise kui ka esemelise osalise jagamisena. Isikulise osalise jagamise korral hüvitatakse üksikutele pärijatele nende osa pärandvarast (kaaspärija saab osa pärandvarast, millele tal on õigus talle kuuluva mõttelise osa alusel pärandvara ühisusest). Selliselt väljub üksik pärija kaaspärijate ühisusest, ülejäänud pärijad aga jätkavad kaaspärijate ühisust. Esemelise osalise jagamise korral käsutatakse konkreetset pärandvara hulka kuuluvat eset, mis väljub seetõttu kaaspärijate ühisusest, küll aga kehtib kaaspärijate ühisus edasi ülejäänud pärandvara suhtes. Pärandvara hulka kuuluvad esemed jagatakse lähtudes üldjuhul nende harilikust väärtusest jagamise hetkel (PärS § 152 lg 2) ning arvestades PärS §-des 159 ja 160 sätestatud nõudeid. Avalduse täienduse (lk 23) kohaselt taotleb avaldaja kohtult nõusolekut A.S. pärandvara hulka kuuluva Tapa linnas asuva korteriomandi pärijate ühisomandi lõpetamiseks selliselt, et korter hakkaks kuuluma J.S. ja alaealisele N.S. hüvitatakse nimetatud korteriomandi 1/6 väärtus rahas.
Seega taotleb avaldaja alaealise seadusliku esindajana kohtult nõusolekut tehingu tegemiseks vastavalt PKS § 188 lg 1 p 2 pärandvara osaliseks jagamiseks. Maakohtul tuleb ringkonnakohtu määruses toodut arvestades otsustada viidatud sätete alusel avaldaja taotluse menetlusse võtmise üle. Samuti tuleb lahendada kõnealuse taotlusega seotud taotlus N.S. erieestkostja määramise kohta, juhindudes PKS §-st 209.
6.Ringkonnakohus nõustub siinkohal maakohtuga, et PKS § 120 lg 6 ning § 180 lg 1 järgi ei saa kohus määrata lapse erieestkostjaks avaldajat. Ringkonnakohus juhib samuti tähelepanu, et olukorras, kus pärijaks on piiratud teovõimega isik, on kohustuslik läbi viia pärandi inventuur (PärS § 136 lg 1). Kui piiratud teovõimega pärija seaduslik esindaja ei ole pärija huvides pärandi inventuuri taotlenud, vastutab ta isiklikult pärandaja nende võlgade eest, mille rahuldamiseks pärandist ei jätkunud (PärS § 136 lg 2). Seega peab avaldaja alaealise N.S. vanemana arvestama, et pärandvara inventuuri läbiviimisest loobumisel peab ta pärandaja võlad, mida ei saa tasuda pärandvara arvel, tasuma oma vara arvel. Inventuuri läbiviimise nõue tuleb esitada pärimismenetlust läbi viivale notarile (PärS § 137).
7.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga selles, et avaldaja taotluse menetlusse võtmisest tuleb keelduda TsMS § 371 lg 1 p 9 alusel. Viidatud sätte kohaselt ei võta kohus hagiavaldust menetlusse, kui hagiavaldusel ei ole pädeva isiku allkirja või kui on rikutud muid olulisi hagiavalduse vorminõudeid. Maakohus osutas, et avaldaja ei ole kohtu antud tähtajaks välja toonud asjaolusid, millest nähtuks, et tema soovitud viisil lapse nimel tehingu tegemine oleks lapse huvides. Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud maakohtul selles menetlusetapis õigus nimetatule tugineda, kuna lapse huvide tagamine tuleb maakohtul välja selgitada hagita asja menetlemise käigus. Kohtu nõutud asjaolud saab välja selgitada mh viieteistaastase N.S. enda ärakuulamisel (Riigikohus on selgitanud vähemalt kümneaastase lapse isiklikult ära kuulamise kohustust lapse varaga tehingu tegemiseks nõusoleku andmise menetluses 17. novembril 2015. a tsiviilasjas nr 3-2-1-127-15 tehtud määruse p-s 28). Lapse huvide arvestamiseks on vajalik pärandvara inventuur, millest peab nähtuma ka inventuuri läbiviija hinnang pärandvara väärtusele, sh jagada soovitavale korteriomandi väärtusele (PäS § 139 lg 7). Lapse huvide tagamiseks saab maakohus vajadusel otsustada pärandvara osalisel jagamisel saadud alaealise raha paigutamise küsimused (PKS § 186 lg 1).
8.Avaldaja leiab määruskaebuses, et juhul kui tema taotlus saadetakse maakohtule menetlusse võtmiseks, peaks asja lahendama teine kohtukoosseis, kuna avaldaja on kaotanud asja lahendanud kohtuniku suhtes usalduse. TsMS § 29 järgi asendatakse kohtunik või kogu kohtukoosseis taandamise puhul ning sellisel juhul vaatab asja läbi sama kohtu teine kohtunik või teine kohtukoosseis. Menetlusosaline võib nõuda kohtuniku taandamist TsMS §-s 23 ettenähtud juhul (TsMS § 24 lg 1). Avaldaja ei ole ühelegi TsMS §-s 23 märgitud kohtuniku taandamise alusele tuginenud. Asjaolu, et asjas on avaldaja hinnangul kohaldatud materiaalõiguse norme valesti, ei ole alus kohtuniku taandamiseks.
9.Menetluskulude jaotus ja rahaline suurus määratakse kindlaks asjas tehtavas lõpplahendis. /allkirjastatud digitaalselt/
Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Viivi Tomson
Kersti Kerstna-Vaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.