T.U. hagi Atria Eesti AS vastu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise nõudes
Atria Eesti AS
582,48
apellatsioonkaebuse hind T.U. apellatsioonkaebuse hind
1 362,52 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 24. juuni 2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Atria Eesti AS ja T.U. apellatsioonkaebused
Kohtuistungi toimumise aeg
05. mai 2015
Menetlusosalised ja nende
Apellant I (kostja): Atria Eesti AS (registrikood: 10050720; aadress: Metsa 19, Valga); esindaja vandeadvokaat Veikko Puolakainen; Apellant II: T.U. (isikukood: XXX; esindaja riigi õigusabi korras advokaat Kalju Kutsar
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Tartu Maakohtu 24. juuni 2014 otsus tühistada osas, milles maakohus hagi ei rahuldanud, jättis
menetluskulud
poolte
kanda
ja
hageja
menetluskulud riigi kanda.
2.Teha asjas uus otsus, millega rahuldada T.U. hagi Atria Eesti AS-i vastu täielikult ja välja mõista Atria Eesti AS-lt T.U.
tingitud hüvitis perioodi 26. november 2009 – 31. mai 2014 eest summas 7007,56 eurot ja alates 01. juunist 2014 eluaegselt igakuine hüvitis summas 129,45 eurot.
3.Lugeda Tartu Maakohtu 24. juuni 2014 otsuse resolutsioon sõnastatuks järgmiselt:
3.1.Rahuldada T.U. hagi Atria Eesti AS-i vastu. 3.2.Mõista Atria Eesti AS-lt T.U. kutsehaigusest
tingitud
kasuks välja
ühekordne
hüvitis
perioodi 26. november 2009 – 31. mai 2014 eest summas 7007,56 (seitse tuhat seitse eurot ja 56 senti) ja alates 01. juunist 2014 eluaegselt igakuiselt 129,45 (ükssada kakskümmend üheksa eurot ja 56 senti) eurot.
4.Atria
Eesti
AS
apellatsioonkaebus
jätta
rahuldamata. T.U. apellatsioonkaebus rahuldada. Menetluskulude jaotus
Jätta poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus kostja Atria Eesti AS kanda. Välja mõista Atria Eesti AS-lt riigi kasuks 745 (seitsesada nelikümmend viis) eurot ja viivis VÕS § 113 sätestatud
määras
alates
käesoleva
lg-s 1
kohtuotsuse
jõustumisest kuni kohase täitmiseni, mis tuleb tasuda Maksu- ja Tolliameti arvelduskontole Swedbank AS-is nr EE502200221014193355,
SEB
Pank
AS-is
nr
EE351010052031000004, Danske Bank AS Eesti filiaalis nr EE873300333499990003 või Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaalis nr EE401700017002872300 ühise viitenumbriga 99915700037181. Selgitusse tuleb märkida
tsiviilasja
nr
2-10-46381
ja
isiku
nimi,
kelle
menetlusabikulusid makstakse.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Tartu Maakohtu menetluses oli T.U. (hageja) hagi Atria Eesti AS (kostja) vastu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamiseks. Hagiavalduse kohaselt töötas hageja kostja ettevõttes (endise ärinimega AS Valga Lihatööstus) 04. juulist 1994 kuni 22. maini 2009 mitmetel töödel. Alates 06. juulist 2001 kuni töölepingu lõpetamiseni töötas hageja lihalõikusosakonnas soonetustajana. Hageja töö oli seotud sundasenditega, mistõttu avaldus koormus kätele ja õlavöötmele.
26.novembril 2009 diagnoositi hagejal kutsehaigus. Sotsiaalkindlustusameti 14. jaanuari 2010 otsusega nr 583053 (I kd tl 9, 16) tuvastati hagejal kutsehaigusest tingitud töövõime kaotus 30% ulatuses alates 23. detsembrist 2009. Tööinspektsiooni poolt läbiviidud uuringu (I kd tl 11-13) kohaselt olid kutsehaiguse põhjusteks sundasendid ja korduvliigutused, koormus kätele, seljale ja õlavöötmele ning ebaergonoomiliste töövõtete kasutamine. Kutsehaigus kujunes välja aastatel 2002 – 2009. Hageja pöördus 25. jaanuaril 2010 kostja poole taotlusega kutsehaigusega põhjustatud kahju hüvitamiseks, millest kostja keeldus (I kd tl 18). Hageja keskmine töötasu kostja ettevõttes oli 11 269,76 EEK-i kuus (I kd tl 20-21), millest kuulub hüvitamisele 30%, s.o 3 381 EEK-i kuus. Hageja nõudis õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 1043 ja § 1045 alusel või alternatiivselt VÕS § 101 lg 1 p 3 ning § 115 lg 1 alusel. Menetluse käigus soovis hageja nõude läbivaatamist esmalt töölepingu rikkumist käsitlevate õigusnormide alusel (I kd lk 97). Hageja igapäevane töö oli füüsiliselt raske ning seotud sundasendite ning korduvliigutustega. Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et lihaspingeid leevendavaid harjutusi neile ei tuvustatud. Töötajatel tuli tõsta raskusi ning töötada jahedates ruumides, mistõttu haigestusid töötajad sageli.
06.jaanuaril 2006 koostatud riskianalüüsi kohaselt pidid töötajad läbima kontrolli töötervishoiuarsti juures mitte harvem kui kord aastas (I kd tl 65-66). Hageja läbis tervisekontrolli vaid 03. jaanuaril 2008. Seega rikkus kostja kohustust kindlustada töötajale ohutud töötingimused ja võimaldada regulaarne tasuta tervisekontroll. Hageja ei ole tervisekontrollist kõrvale hoidunud ega soodustanud sellega kahju tekkimist.
Hageja nõudis kostjalt temale tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamist perioodi detsember 2009 kuni 30. aprill 2014 eest kokku 11 205,60 eurot ning alates 01. maist 2014 summas 214,36 eurot kuus.
2.Kostja vaidles hagiavaldusele vastu, paludes jätta see täies ulatuses rahuldamata. Deliktilise kahju hüvitamise nõude üldised eeldused ei ole täidetud. Tõendamata on nii kostja õigusvastane tegu, põhjuslik seos kui ka süü. Tõele ei vasta ka hageja väited töötasu suuruse kohta – tegelik hageja töötasu brutos oli 8 377 EEK-i (I kd tl 39). Hageja kutsehaigestumise järgselt viis kostja läbi siseuurimise, mille 17. detsembri 2009 kokkuvõtte (I kd tl 43-47) kohaselt ei ole hageja teavitanud kostjat oma terviseprobleemidest (eelkõige on varjanud oma üldhaigestumist ning varasema töövõimekaotusega seonduvaid asjaolusid). Kostja leidis, et hageja ei saa nõuda kahju hüvitamist sisuliselt üksteist välistavatel alustel (lepingu rikkumisest ja lepinguväliselt tekitatud kahju hüvitamise alusel). Lepingulise ja lepinguvälise nõude rahuldamise eeldused on erinevad (I kd tl 187-188). Menetluse jooksul on hageja sisuliselt muutnud oma nõuet, milleks TsMS § 376 lg 1 järgi on vaja kostja nõusolekut. Kostja hagi muutmiseks nõusolekut ei anna. Hageja lepingust tulenev nõue on aegunud. Kumbki hageja nõue ei ole ka sisuliselt põhjendatud, sõltumata sellest, kas nõuet käsitleda lepingulise või lepinguvälise nõudena. Kostja käitumises puudub õigusvastasus. Kostja ei ole rikkunud ei töölepingust ega ühestki õigusaktist tulenevat kohustust. Vaatamata kostja korduvatele nõudmistele ei ilmunud hageja ise korralistele tervisekontrollidele ning varjas oma tervisega seotud üldhaigestumisest tingitud terviseprobleeme. Ka hageja enda esitatud tõenditest (Sotsiaalkindlustusameti otsus nr 816727, I kd tl 126; Sotsiaalkindlustusameti vastus pöördumisele nr 14 TA25.1-2/49362, I kd tl 128) nähtub, et hagejale töövõime kaotuse protsendi määramisel on lähtutud eeldusest, et see on 70% ulatuses põhjustatud üldhaigestumisest ja vaid 30% ulatuses tingitud kutsehaigusest. Hageja viibis enam kui poole oma tööajast puhkusel või haiguslehel (I kd tl 40-41), ehk ligikaudu 60% ettenähtud tööajast oli töötaja tegelikult töökeskkonnast eemal ega viibinud haiguse põhjustanud ohutegurite mõjualas. Töötervishoiuarst tunnistas 03. jaanuari 2008 otsusega (I kd tl 42) hageja töökohale sobivaks. Töötajal lubati 2008. aastal töötada oluliselt väiksema koormusega kui seni. Hageja väide, et teda ei ole tööle võtmisel informeeritud ohututest töövõtetest, tööohutusest vms, ei vasta tõele. Vastupidise tõendamiseks on kostja esitanud kohtule hageja poolt allkirjastatud dokumente (I kd tl 57-76). Hageja oleks pidanud juba töökoha valikul arvestama sellega, et töö toimub tootmishoones, kus on madal temperatuur. Tööandja ei ole ignoreerinud ega ka rikkunud töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 24. juuni 2014 otsusega T.U. hagi AS-i Atria Eesti vastu osaliselt ning mõistis välja Atria Eesti AS-lt T.U. kasuks kutsehaigusest tingitud ühekordse hüvitise perioodi 24. november 2009 – 31. mai 2014 eest summas 3 503,78 eurot ja alates 01. juunist 2014 – 23. märtsini 2016 igakuiselt 64,72 eurot. Hageja menetluskulud jättis maakohus riigi kanda ning kostja kulud tema enda kanda. Maakohus leidis, et tunnistajate M.K. ja H.L. ütlustega (I kd tl 134-137) on tõendatud, et töötingimused kostja juures olid rasked. Töötajad olid sunnitud lühikese aja sees töötama väga erinevate temperatuuride mõjualas, lisaks taluma ventilaatorit, tuli tõsta lihakaste alusele ja alusega kaalule. Lõõgastavatest harjutustest ei teadnud tunnistajad midagi. Maakohtu hinnangul kinnitavad nimetatud tunnistajate ütlused, et töötingimused kostja juures olid rasked ning kostja saanuks neid parendada, kui oleks püüdnud tööprotsessi paremini korraldada töötajate terviseprobleeme arvestades. Kuna tunnistajad kinnitasid tervisekontrolli järjepidevat
puudumist ning ei teadnud midagi harjutustest, mis aitavad liigse koormusega lihasgruppidel lõõgastuda, on tõendatud, et kostja ei ole hagejat kindlustanud tervisele ohutute töötingimustega vastavalt poolte vahel 06. juulil 1994 sõlmitud töölepingu punktile 6.3. Kohtule esitatud riskianalüüsist (I kd tl 65-66) tulenevalt pidi kostja olema teadlik, et pikaajaline füüsiline töö jahedates ruumides ning sundasendid ja korduvliigutused võivad põhjustada töötajale terviserikkeid, sealhulgas kutsehaiguse kujunemist. Maakohus leidis, et asjaolu, et 03. jaanuari 2008 töötervishoiuarsti otsusega lubati hagejal jätkuvalt soonetustajana töötada, ei oma kutsehaiguse ja sellest tingitud töövõime osalise kaotusega seotud kahjunõude esitamisel tähtsust. Asjaolu, et hageja töötamine oli arstide poolt lubatud, ei tähenda seda, et hageja tervis soonetustajana töötamisel tööandja poolt tervisele ohutute töötingimuste mitteloomisel kahjustada ei saanud. Maakohus nõustus hagejaga ning leidis, et kui kostja oleks täitnud oma kohustusi, korraldades igal aastal tervisekontrolle ning parandanud ka töötingimusi, poleks kutsehaigus saanud välja kujuneda. Regulaarsete tervisekontrollidega avastatuks hageja kutsehaiguse kujunemisele viitavaid tunnuseid varem ning kahju tekkimist oleks olnud võimalik vältida või selle suurust vähendada. Töölepingu, riskianalüüsi, tunnistajate ütlustega on tõendatud põhjuslik seos kutsehaiguse ja hagejale kahju tekkimise vahel. Kostja ei ole vastutusest vabanemiseks tõendanud, et ta on tööohutuse nõudeid täitnud ja et ta ei ole tööohutusnõuete rikkumises süüdi. Kuivõrd kostja ettevõttes olid töötajad pidevalt haiged, pidi kostja kahju tekkimist ette nägema. Maakohus leidis, et hageja alternatiivne lepinguliste suhete rikkumisele tuginev nõue ei ole aegunud. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-3-09 leidnud, et lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude aegumistähtaja alguse väljaselgitamiseks tuleb tuvastada, millal möödus pärast lepingu rikkumist mõistlikult vajalik aeg kahju hüvitamiseks VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi. Enne hagejal kutsehaiguse diagnoosimist 27. novembril 2009 (I kd tl 14) ning Sotsiaalkindlustusameti
14.jaanuaril 2010 otsusega nr 583053 kutsehaigusest tingitud töövõime kaotuse 30% ulatuses tuvastamist ei oleks hageja osanud enda tervisekontrollide puudumist kutsehaiguse tekkimisega omavahel seostada ning töölepingu rikkumisest tulenevalt kahju hüvitamist nõuda. Hagi esitati
23.septembril 2010, seega mõistliku aja jooksul. Kutsehaiguse tulemusena on vähenenud töötaja töövõime ning sellega seoses ei ole talle töövõimetuspensioni makstud (I kd tl 84). Kutsehaiguse tulemusena töövõime vähenemine on kaasa toonud materiaalse kahju. Maakohus leidis, et kostja tööandjana on küll süüdi hageja kutsehaiguses, mille tõttu hageja kaotas 30% oma töövõimest ning seega ka 30% oma eeldatavast sissetulekust, kuid hageja ise näitas üles hoolimatust oma tervise suhtes, töötades 2004. aastal normkoormusega, mil tema töövõime kaotuse protsendiks üldhaigestumise tõttu oli juba 50%. Kostja poolt esitatud palgatõendi kohaselt (I kd tl 39) oli hageja keskmine töötasu kostja juures 8 377 EEK-i ehk 535,39 eurot. Kohtule esitatud dokumentaalsetest tõendites hageja töövõime kaotuse kohta (I kd tl 9, 16, 125-126, 173-174) on märgitud, et kutsehaigusest tingitud töövõimetus on 30%.
14.jaanuari 2010 Sotsiaalkindlustusameti otsusest tulenevalt on töövõimetus tuvastatud tagasiulatuvalt alates 26. novembrist 2009. Hageja kahju seoses töövõime kaotusega perioodil 26. november 2009 kuni 31. mai 2014 on 7 007,56 eurot. Maakohus vähendas kahju hüvitist tulenevalt hageja enda hoolimatusest oma tervise suhtes poole võrra ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja alates 26. novembrist 2009 kuni 31. maini 2014 3 503,78 eurot ning alates 01. juunist 2014 igakuiselt 64,72 eurot kuni 23. märtsini 2016 vastavalt 03. jaanuari 2014 püsiva töövõimetuse tuvastamise otsusele nr 1054025 (I kd tl 174).
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Atria Eesti AS esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu 24. juuni 2014 otsus osas, millega maakohus rahuldas hageja nõude ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja ühekordse hüvitisena 3 503,78 eurot ja igakuise hüvitisena 64,72 eurot. Atria Eesti AS palub teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi täielikult rahuldamata ja kõik menetluskulud T.U. kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) ei ole maakohus eristanud lepingu rikkumisel ja deliktil põhinevat nõuet. Pole võimalik üheselt aru saada, kas maakohus lahendas vaidluse lepingu rikkumist või kahju õigusvastast tekitamist reguleerivate sätete alusel. VÕS § 1044 lg 2 kohaselt ei või lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist nõuda lepinguvälistel alustel. Kuivõrd maakohus ei ole eristanud lepingulisi ja lepinguväliseid nõudeid, on maakohus jätnud vastustaja nõude sisuliselt õiguslikult kvalifitseerimata. Nõuete eristamine on vajalik, kuna lepingulise ja lepinguvälise nõude rahuldamise alused ja eeldused on erinevad; 2) on maakohus ebaõigesti hinnanud apellandi võimalikku õigusvastast käitumist ega ole viidanud, millisele materiaalõigusnormile tuginedes ta leidis, et apellandi käitumine oli õigusvastane, milles seisneb apellandi lepingu rikkumine või millist seadusest tulenevat töötervishoiu ja tööohutuse normi või nõuet on apellant rikkunud. Apellant ei ole rikkunud töölepingut ega seaduse nõudeid. Väidetavalt rikutud töölepingu p 6.2. ei reguleeri, millised on ohutud töötingimused või kuidas tuleb viia läbi tervisekontroll. Seega olukorras, kus apellandi väidetavad kohustused ei ole töölepingus sätestatud, ei ole töölepingu pinnalt võimalik hinnata, kas apellant on neid kohustusi rikkunud. Apellant ei ole rikkunud kohustust informeerida vastustajat ohututest töövõtetest tööle võtmisel ning maakohtule on esitatud sellekohased tõendid (I kd tl 57-76); 3) keskendus maakohus asja lahendamisel vastustaja poolt esitatud asjaolude asemel tunnistajate ütlustel põhineva hinnangu andmisele sellele, milline oli apellandi üldine töökorraldus ja üldised töötingimused. Apellant on tunnustatud toidukäitlemisettevõte, mis tõendab apellandipoolsete rikkumiste puudumist, st puudub apellandi käitumise õigusvastasus. Asjaolu, et töökeskkonna madal temperatuur on seotud apellandi tootmisspetsiifikaga, on tuvastanud ka tööinspektsioon (I kd tl 1113). Metsa 19 Valga asuvale tootmiskompleksile on väljastatud ehitise kasutusluba (I kd tl 150), mis lükkab ümber vastustaja väiteid sellest, nagu oleks ta pidanud töötama nõuetele mittevastavas hoones. Apellandi poolt esitatud vastavate tõenditega mittearvestamisega on maakohus rikkunud TsMS § 442 lg-st 8 tulenevat nõuet põhjendada, miks kohus ei nõustu poole faktiliste väidetega või miks ta ei arvesta apellandi esitatud tõenditega; 4) ei saa apellant vastutada vastustaja üldhaigestumisest tingitud tervisliku seisundi halvenemise eest. Kohtule esitatud tõendite kohaselt oli vastustaja perioodil 2005-2009 töökeskkonnast eemal ega viibinud haiguse põhjustanud ohutegurite mõjualas. 03. jaanuari 2008 otsusega tunnistas töötervishoiuarst vastustaja ametikohale sobivaks, seega pidi kutsehaigus välja kujunema peale arstlikku kontrolli või vastustaja on oma haigust apellandi eest pikka aega varjanud. Vastustajale lubati 2008. aastal töötada oluliselt väiksema koormusega kui seni. Seega ei vasta tõele vastustaja väide, et kutsehaigus kujunes välja perioodil 2002-2009. Vastustaja enda hoolimatus on aluseks kahjunõude vähendamisele, kuna vastustaja töötas juba 2004 aastal normkoormusega ajal, mil tema üldhaigestumisest tingitud töövõime kaotus oli 50%. Vastustaja seda apellandile ei avaldanud; 5) on põhjuslik seos kutsehaiguse tekkimise ja apellandi tegevuse vahel tõendamata. Ei ole selge, kuidas tervisekontrolli mitteläbimine sai põhjustada vastustajale kutsehaiguse, arvestades asjaolu, et hilisematele tervisekontrollidele vastustaja lihtsalt ei ilmunud. Kui vastustaja tervisekontrollile ei ilmu, ei saa apellant vastutada selle eest, et kutsehaigust ei avastata. Samuti, kui vastustaja ei soovinud vaatamata töötervishoiuarsti soovitusele teha lõõgastusharjutusi, ei saa apellant teha midagi enamat, et vastustajale terviseprobleeme ei tekiks;
6) on apellant teinud endast kõik oleneva kahju tekkimise ärahoidmiseks. Apellant ei ole ignoreerinud ega rikkunud töötervishoiu ega –ohutuse nõudeid, on koostanud soonetustaja ametikoha riskianalüüsi, võtnud tarvitusele meetmeid terviseriskide vähendamiseks. Seega ei ole apellant oma hoolsuskohustust rikkunud ning on järginud käibes vajalikku hoolt, mistõttu puudub tema käitumises ka süü ja vastutus on välistatud; 7) ei ole asjakohane maakohtu järeldus, et kahju tekkimine pidi olema apellandile ettenähtav, sest apellandi töötajad olid tunnistaja sõnul pidevalt haiged. Ca 360 töötajaga suurettevõttes võib mõni töötaja ajutiselt haigestuda, kuid tegemist ei ole kutsehaigusega. Käesoleval juhul on oluline, kas ettenähtav võis olla vastustaja kutsehaigus, mitte teiste töötajate muu haigus.
5.T.U. vaidles Atria Eesti AS-i apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata. Vastuses esitatud seisukohtade kohaselt: 1) on väär apellandi väide, et maakohus ei ole eristanud lepingu rikkumisel ja deliktil põhinevat nõuet. Maakohus on otsuse 6.-l lehel selgitanud, et kogutud tõenditest nähtuvalt ei ole tööandja kindlustanud töötajat tervisele ohutute töötingimustega ning on rikkunud sellega töölepingu p-s 6.3 sätestatud kohustust. Otsuse 7.-l lehel on maakohus märkinud, et tugineb hagi rahuldamisel VÕS § 101 lg 1 p-le 3 ning § 115 lg-le 1. Maakohus on selgitanud, milles seisneb lepingi rikkumine apellandi poolt ning põhjendanud rikkumise seost vastustajale tekitatud kahjuga; 2) on apellandi viited tootmisprotsessi tehnoloogiast tulenevatele nõuetele asjakohatud. Kui lihatoodete käitlemiseks on vajalik madal temperatuur, peab tööandja olema eriti hoolikas, et pidev viibimine sellistes tingimustes ei kahjustaks töötaja tervist.; 3) ei ole vastustaja tervisekontrollist kõrvale hoidunud. Kevadeks 2009, ehk ajaks, millal vastustaja väidetavalt tervisekontrollist kõrvale hoidus, oli vastustajal kutsehaigus juba välja kujunenud, mistõttu puudub seos 2009. aasta tervisekontrollis käimata jätmise ja saabunud tagajärje vahel; 4) on apellandi väited, justkui oleks vastustaja varjanud oma tervislikku seisundit ning kahju on tekkinud seoses vastustaja üldhaigestumisega, paljasõnalised. Apellant ei tõendanud, millist seost omab üldhaigestumine, s.o kõrgvererõhutõvest tingitud koormustaluvuse langus ja ebastabiilne rinnaangiin diagnoositud kutsehaigusega, s.o lihaste kahjustusega.
6.T.U. esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu 24. juuni 2014 otsuse osas, millega vähendati Atria Eesti AS-lt T.U. kasuks välja mõistetavat hüvitist 50% võrra ning mõisteti hüvitis välja tähtaegselt kuni 23. märtsini 2016. T.U. palub teha asjas uus otsus, millega rahuldada hagi täielikult. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) ei ole maakohus väljamõistetava hüvitise vähendamisel viidanud õigusnormile. Juhul, kui kohus lähtus VÕS §-st 139, oleks maakohus pidanud hüvitise vähendamiseks tuvastama, et apellandile kutsehaiguse tekkimisele aitas kaasa apellandi enda tahtlus või raske hooletus. Tervisekahjustuse eest makstava hüvitise suurust võib vähendada sõltuvalt kannatanu süü astmest, kui tema enda raske ettevaatamatus soodustas kahju tekkimist või suurenemist. Maakohus on põhjendamatult seostanud apellandil tuvastatud üldhaigestumise tema kutsehaigusega. Milles seisneb apellandi raske hooletus või tahtlus, maakohtu otsusest ei selgu; 2) on apellandil tuvastatud üldhaigestumine (kõrgvererõhutõvest tingitud koormustaluvuse langus ja ebastabiilne rinnaangiin) ja diagnoositud kutsehaigus (lihaste kahjustus) täiesti eriliigilised terviserikked, mille võimaliku seose üle saaks otsustada vaid eriteadmisi omav ekspert. Seega ei saa väita, et apellandi üldine tervislik seisund välistaks töö soonetustajana ning apellant oleks sellisel ametikohal tööle asudes käitunud oma tervise suhtes raske hooletusega. Seega ei ole välja mõistetud hüvitise vähendamine 50% võrra põhjendatud;
3) ei näe seadus ette võimalust siduda tervisekahjustuse põhjustamise eest välja mõistetud hüvitise maksmine korduvekspertiisi tähtajaga. See oleks põhjendatud vaid juhul, kui eksperdi arvamusega oleks tuvastatud kutsehaigusest tingitud tervisekahjustuse ajutine iseloom. Käesolevas asjas selliseid tõendeid kogutud ei ole.
7.Atria Eesti AS vaidles T.U. apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. T.U. apellatsioonkaebusele esitatud vastuväite seisukohad ei tähenda, et vastustaja oleks enda apellatsioonkaebusest loobunud. Vastustaja palub vastuväidetega arvestada juhul, kui kohus vastustaja apellatsioonkaebust ei rahulda. Vastuse väidete kohaselt: 1) oli hüvitise vähendamine 50% võrra põhjendatud. Kohtul on diskretsiooniõigus hüvitist vähendada kahjustatud isiku enda tegevusest tulenevalt. Kuigi maakohus ei ole viidanud otsuses konkreetsele materiaalõigusnormile, mis annab kohtule võimaluse väljamõistetavat hüvitist vähendada, ei ole tegemist sellise menetlusliku rikkumisega, mis tooks endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise. Ringkonnakohtul on võimalik täiendada kohtuotsuse õiguslikke põhjendusi; 2) ei nõustu vastustaja apellandi väitega, et asjas pole ekspertiisi läbi viidud. Apellant on ise esitanud tõendeid Sotsiaalkindlustusameti poolt läbi viidud ekspertiisi kohta, mille eesmärgiks oli määrata apellandi töövõime kaotuse protsent. Ekspertiisi tulemusena on tuvastatud, et töövõime kaotus on 70% ulatuses põhjustatud üldhaigestumisest, mida on apellant vastustaja eest varjanud; 3) ei ole kutsehaigus põhjustatud mitte apellandi tegevusest või tegevusetusest, vaid apellandi enda tegevusest. Apellant on viibinud ligi 60% ettenähtud tööajast töökeskkonnast eemal. Vaatamata teadaolevale üldhaigusele jätkas apellant töötamist normkoormusega. Kahju vähendamise kontekstis tähendab see eeskätt seda, et hageja ise oli raskelt hooletu; 4) on kutsehaigus üldjuhul ravitav, seda eriti olukorras, kus apellant puutus ohuteguritega kokku viimati aastal 2008. Apellandi töövõimetuse ulatus on kindlaks määratud kindlaks perioodiks. Seega on põhjendatud kahjuhüvitise väljamõistmine kuni nimetatud perioodi lõppuni. Kohtu poolt määratud hüvitise (saamata jäänud sissetulek) maksmise perioodi määratlemine on põhjendatud ka seetõttu, et apellant jõuab aastal 2016 vanaduspensioni ikka.
MENETLUS RINGKONNAKOHTUS
8.Ringkonnakohus selgitas 10. märtsi 2015 kohtuistungil pooltele tõendamiskoormist ja tegi ettepaneku esitada asjas täiendavaid tõendeid. Hageja avaldas, et ta tugineb nõudes esmalt kostja poolsele lepingu rikkumisele ja alternatiivselt deliktile (II kd lk 52 pöördel). T. U esitas 31. märtsil 2015 kohtule Sotsiaalkindlustusameti tõendi, millest nähtuvalt on AS Valga Lihatööstus (käesoleval ajal ärinimi Atria Eesti AS) esitanud taotluse töövõimetuspensionäri põhipuhkuse hüvitamiseks riigieelarvelistest vahenditest töötaja T. U eest aastatel 2008 ja 2009. Taoline põhipuhkuse pikendamine ning selle hüvitamise kord oli sel ajal kehtinud Puhkuseseaduse kohaselt ette nähtud vaid isikutele, kellel on tuvastatud töövõimetus. Sellele vaatamata ei pidanud kostja vajalikuks töötajale regulaarse terviskontrolli korraldamist ning tema töökoormuse ja – tingimuste reguleerimist. Atria Eesti AS esitas 22. aprillil 2015 ning palus võtta tsiviilasja materjalide juurde järgmised tõendid: töövõimetusleht nr 000582; töövõimetusleht nr 000632; töövõimetusleht nr 0141349; töövõimetusleht nr 000643; töövõimetusleht nr 000649; töövõimetusleht nr 000660; töövõimetusleht nr 000668; 13. aprilli 2009 teade töölepingu lõpetamisest; 04. jaanuari 2009 vormistatud arstliku ekspertiisikomisjoni otsus; 22. mai 2009 töölepingu lisa 2 töölepingu lõpetamise kohta; 10. juuni 2009 esitatud hageja avaldus töövaidluskomisjonile; Töövaidluskomisjoni 25. juuni 2009 otsus;
08.mail 2009 saadetud kutse tervisekontrolli; Juhend nr 33 (üldnõuded terariistadega töötavatele
töötajatele); 30. juuni 2008 juhend JU-SO-T-8 (kamaraeraldaja ohutu kasutamise juhend); Juhend nr 31 (töökaitse üldeeskirjad); Juhend nr 21 (tööohutusjuhend, üldnõuded tööstuse töötajale; soonetustaja tööjuhend; tootmisjuht T.K. 16. detsembri 2009 seletuskiri. Töötaja vaidlustas töölepingu lõpetamise, mille töövaidluskomisjon rahuldas 25. juuni 2009 otsusega, tunnistas töölepingu lõpetamise TLS § 86 p 4 alusel ebaseaduslikuks ja luges töötaja omal algatusel lahkunuks alates 15. maist 2009. Töövaidluskomisjon leidis, et 04. jaanuari 2009 arstliku ekspertiisi komisjoni otsusest ei nähtu, et senise töö jätkamine oleks takistatud või välistatud. Kutsehaiguse uurimine viidi läbi 2009 ning kutsehaigus tuvastati alles 14. jaanuaril 2010, s.o enam kui 7 kuud pärast töösuhte lõpetamist (mai 2009) ning ca 1,5 aastat pärast aktiivse töötamise lõpetamist. Tööandja leiab, et töötaja ise oma tervislikku seisundit pärast 03. jaanuari 2008 tervisekontrolli otsust kuni töösuhte lõppemiseni probleemiks ei pidanud. Töötaja avaldus töövaidluskomisjonile põhines eeldusel, et puudub pädeva arsti otsus, mille alusel saaks tööandja hinnata tema sobivust ametikohale tervisliku seisundi tõttu, mis kinnitab, et töösuhte kehtivuse ajal on töötaja oma tegelikku tervislikku seisundit varjanud. Tööandjale oli teada vaid fakt, et töötaja viibib töövõimetuslehel alates
03.novembrist 2008, kuid ei olnud teada, millise haigusega on tegemist ja kui kauaks töötaja haiguslehele jääb. See tingis töösuhte lõpetamise otsuse. Tööandja ei saa vastutada üldhaigestumisest tingitud sissetulekute vähenemise eest. Tööandja on tõendanud, et töötajat on juhendatud ning talle on tutvustatud soonetustaja tööjuhendit, terariistaga töötavate töötajate tööjuhendit, kamaraeraldaja tööjuhendit, töökaitse eeskirju, üldiseid töönõudeid. Tööandja möönab, et esitatud tõenditest ei nähtu, millest konkreetselt on töötajat instrueeritud, kuid nähtub siiski see, et tööandja ei ole ajalooliselt jätnud oma töötajaid instrueerimata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaidlustatud otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus jättis hagi osaliselt rahuldamata, vähendas kostjalt hageja kasuks välja mõistetava hüvise määra 50 % ja mõistis hageja kasuks kutsehaigusest tingitud hüvise välja tähtaegselt kuni 23. märtsini 2016. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hagi täielikult, mõistab kostjalt hageja kasuks välja perioodi 26. november 2009 – 31. mai 2014 eest välja ühekordse hüvise summas 7007, 56 eurot ja alates 01. juunist 2014 igakuise hüvise summas 129, 45 eurot eluaegselt. Ülejäänud osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustel. Kostja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata, hageja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. TsMS § 173 lg 3 alusel tuleb maakohtu otsust muuta ka menetluskulude jaotuse osas ning jätta kõik menetluskulud kostja kanda.
10.Ringkonnakohtu menetluses ei vaidle pooled järgmiste asjaolude üle: - hageja töötas kostja juures perioodil 04. juuli 1994 – 15. mai 2009 (kuupäev töövaidluskomisjoni otsusest) erinevatel töökohtadel, sh 06. juulist 2001 kuni 22. maini 2009 lihalõikusosakonna soonetustajana; - hagejal diagnoositi kutsehaigus 26. novembril 2009. Kutsehaigestumise põhjuseks olid sundasendid ja korduvliigutused, koormus seljale ja õlavöötmele ja ebaergonoomiliste töövõtete kasutamine, madal töökeskkonna mikrokliima ning perioodilise tervisekontrolli puudumine; - hagejal tuvastati Sotsiaalkindlustusameti 14. jaanuari 2010 otsusega kutsehaigusest tingitud töövõime kaotus 30 % ulatuses alates 23. detsembrist 2009. Vastavalt Sotsiaalkindlustusameti otsusele 03. jaanuarist 2014 on püsiva töövõimetuse kestvus tuvastatud kuni 23. märtsini 2016; - hagejal tuvastati 2004. aastal töövõime kaotus üldhaigestumise tõttu, arstliku ekspertiisi otsusega alates 29. detsembrist 2006 on hageja töövõime kaotuse määr 60%, diagnoosiga keskmine funktsioonihäire, sagenenud stenokardilised vaevused, süvenenud südamepuudulikkus;
- hageja külastas soonetustajana töötades aastatel 2001-2009 tööötervishoiu arsti ühel korral,
03.jaanuaril 2008. Ringkonnakohtu menetluses ei vaidle pooled hagi aegumise ja võimaliku hüvise suuruse ja arvestusmetoodika üle.
11.Maakohus tuvastas, et hagejaga sõlmitud töölepingu p 6.1 kohaselt kohustus töötaja enne tööle asumist läbima tervisekontrolli ja esitama tööandjale vastava tõendi, käima vastavalt tööandja poolt kehtestatud korrale perioodilistel tervislikel läbivaatustel. Tööandja kohustus lepinguga täitma TLS § 48-§ 50 nõudeid (töölepingu p 6.3). Maakohus tuvastas tunnistajate ütluste alusel, et töötingimused olid rasked ja tööandja oleks saanud neid leevendada tööprotsessi paremini korraldades. Tööandja ei ole töötajat kindlustanud ohutute töötingimustega vastavalt töölepingu p-le 6.3. Ka ei ole tööandja täitnud kohustust korraldada igal aastal tervisekontrolli ja parandada töötingimusi. Põhjuslik seos kutsehaiguse ja hagejale tekitatud kahju vahel on tõendatud töölepingu, risikianalüüsi ja tunnistajate ütlustega. Tööandja ei ole vastutusest vabanemiseks tõendanud, et tööandja ei ole süüdi tööohutusnõuete rikkumises. Kuna hageja töövõime on kutsehaiguse tulemusena vähenenud, siis on see kaasa toonud kahju. Maakohus tugines hagi rahuldamisel VÕS §-dele 101 lg 1 p 3 ja 115 lg-le 1, märkides ära, et kahju on tekitatud õigusvastaselt.
12.Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus ei ole selgelt eristanud lepingu rikkumisel ja deliktil põhinevat nõuet ning on jätnud hageja nõude, mille ta rahuldab, selgelt kvalifitseerimata. Nõustuda tuleb apellandi seisukohaga, et vastavate nõuete rahuldamise eeldused on erinevad. Ka ei ole maakohus vaidlustatud otsuses selgelt märkinud, milles täpselt seisnes ohutute töötingimustega mittekindlustamine vastavalt töölepingu p-le 6.3. Sellega on maakohus on rikkunud seadusega (TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8) sätestatud nõudeid otsuse põhjendustele. Ringkonnakohus saab nimetatud menetlusõigusnormi rikkumise ise kõrvaldada, täiendada maakohtu otsuse põhjendusi, jättes maakohtu otsuse selles, et kostja vastutab hagejale tekitatud kahju eest, muutmata (TsMS § 656 lg 2, § 657 lg 1 p 21). Ringkonnakohtu istungil avaldas hageja, et ta tugineb oma nõude esitamisel eelkõige kostjapoolsele töölepingu rikkumisele. Riigikohus on korduvalt osundanud (3-2-1-53-06), et kannatanu saab esitada kahju hüvitamise nõude ka töölepingu rikkumisele tuginedes VÕS § 101 lg 1 p 3, § 103 ja § 115 järgi. Selleks, et hagejal oleks õigus nõuda hüvitist töölepingu rikkumisest tulenevalt, peab olema tuvastatud põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4) lepingu rikkumise ja tagajärje (tekitatud tervisekahju (kutsehaigus)) vahel. Kostja vastutusest vabanemise osas tuleb kohaldada VÕS § 103, mille lõige 1 kohaselt võlgnik vastutab kohustuse täitmise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav.
13.Ringkonnakohus leiab, et asjas on tõendatud töölepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamise nõude eeldused. Maakohus on põhjendatult leidnud, et kostja on töölepingut rikkunud, samuti seda, et tööandja ei ole vastutusest vabanemiseks tõendanud, et ta on tööohutuse nõudeid täitnud. Vastavalt pooltevahelisele töölepingu p-le 6. 3 kohustus kostja täitma TLS §-de 48-50 nõudeid (kuni
01.juulini 2009 kehtinud redaktsioonis). TLS § 48 lg 1 p 2 kohaselt on tööandja ja töötaja vastastikku kohustatud täitma töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid. TLS § 49 kohaselt oli tööandja kohustatud kindlustama töötajale ohutud töötingimused (p 4), tutvustama töölevõtmisel, samuti töötamise ajal töötajale sisekorra, töökaitse ja tööohutuse nõudeid (p 5), täitma seaduses ettenähtud muid kohustusi (p 7). Kuna pooled on töölepingus kokku leppinud töötervishoiu ja tööohutuse nõuete täitmises ja seaduses sätestatud kohustuste täitmises, saab hageja kostjale töölepingu rikkumisena ette heita ka töötervishoiu ja tööohutuse seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktidega sätestatud tööandja kohustuste rikkumist, st töötaja tervise kaitsekohustuse rikkumist.
14.Hageja heidab kostjale ette rikkumisi tervisekontrolli läbi viimisel. Sotsiaalministri 24. aprilli 2003 määrusega nr 74 kehtestatud Töötajate tervisekontrolli korra § 5 lg 2 kohaselt algab töötaja tervisekontroll esmase tervisekontrolliga tööle asumise esimese kuu jooksul ning edaspidi töötervishoiuarsti näidatud ajavahemiku järel, kuid mitte harvem kui üks kord kolme aasta jooksul. Soonetustaja töökoha riskianalüüsi kohaselt (I kd lk 65-67) on nõutav enne tööle asumist teha luu- ja lihaskonna seisundi kontroll töötervishoiuarsti juures ja edaspidi mitte harvem kui kord ühe aasta jooksul, juhul, kui töötervishoiuarst ei määra teisiti. Asjas ei ole vaidlust, et hageja ei läbinud soonetustajana tööle asudes esmast tervisekontrolli ning ainukene töötervishoiuarsti kontroll toimus
03.jaanuari 2008. 2009. aastal suunas kostja hageja töötervishoiukontrolli ajal, mil töötaja viibis töövõimetuslehel, seega ei saa töötajale olla etteheidetav töötervishoiukontrolli mitteilmumine. Asja materjalidega (töövõimetuslehtedega, töövaidluskomisjoni otsusega jm) on tõendatud, et pärast töötervishoiuarsti juurde ilmumata jätmist hageja enam kostja juures tööd ei teinud ning kostja lõpetas hagejaga töölepingu, mistõttu ei käitunud hageja oma tervise suhtes kontrolli mitte ilmudes hooletult. Jättes hageja töötervishoiukontrolli kuni aastani 2008 suunamata, on kostja rikkunud töölepingu p-e 6.2 ja 6.3 ja ta vastutab selle rikkumise eest VÕS § 115 lg 1 alusel. Ainukese tervisekontrolli kostja juures töötades läbis hageja 03. jaanuaril 2008 (I kd lk 42). Töötervishoiuarst leidis, et hageja võib töötada senisel tööl soonetustajana. Töötevishoiuarst soovitas töökeskkonna või töökorralduse muutmiseks võimaldada töötaja soovi esinedes töötamist lühendatud tööpäevaga 4-6 tundi, vastunäidustused raskuste teisaldamisel üle 5-8 kg, puhkepausidel istudes tõsta jalad kõrgemale, kätele teha lõõgastusharjutusi, perioodiline massaaž kaelale-seljale (10 korda 1-2 x aastas), oluline on tervisevõimlemine.
15.Hagejal diagnoositud kutsehaiguse põhjuseks oli vastavalt uurimiskokkuvõttele ka ebaergonoomiliste töövõtete kasutamine. Hageja heidab kostjale ette ohutute töövõtete ja tööasendite tutvustamata jätmist. Sotsiaalministri 14. detsembri 2000 määrusega nr 80 on kehtestatud Töötervishoiu- ja tööohutusalase väljaõppe ja täiendõppe kord, mille 3. peatükk käsitleb töötaja juhendamist ja väljaõpet töökohal. Määruse § 5 kohaselt tuleb töötajale teha esmajuhendamine, mille käigus tuleb töötajale tutvustada töökeskkonna ohutegureid (lg 2 p 2) ja ergonoomiliselt õigeid tööasendeid ja – võtteid (lg 2 p 3). Määruse § 6 lg 1 kohaselt korraldatakse väljaõpe ohutute töövõtete omandamiseks töötajale pärast esmajuhendamist, vajadusel ka pärast täiendjuhendamist. Kutsehaigestumise uurimiskokkuvõttes ( I kd lk 13) on tööinspektori töötervishoiu alal E. Heimoneni arvamuse kohaselt hageja kutsehaigus välja kujunenud aastatel 2002 – 2009 töötades sundasendites ja tehes sundliigutusi, mistõttu avaldus koormus kätele ja õlavöötmele. Et organism nimetatud tegurite poolt kahjustada ei saaks, on oluline õigete ergonoomiliste töövõtete kasutamine. Ergonoomiliste töövõtete kohta on koostatud juhendmaterjal, kuid see on kinnitamata ettevõttes kehtivaks juhendiks. Juhendamise registreerimise kaartidelt ei nähtu, kas ergonoomiaalast juhendamist on toimunud. Kutsehaiguse väljakujunemisel on määravaks olnud ühetaoline töö. Varasem tervisekontroll oleks võib-olla välja selgitanud teatavad probleemid ning kutsehaiguse lõplikku väljakujunemist oleks olnud võimalik õige raviga takistada. Kostja koostatud hageja kutsehaigestumise siseuurimise kokkuvõttes (I kd lk 43-52) on märgitud, et teabejuhend ergonoomiast oli puhkeruumides stendidel. Kamaraeraldajal ei ole töötamisel ergonoomi seisukohast valesid töövõtteid ja –asendeid. Samas on kostja otsustanud sarnaste juhtumite ärahoidmiseks, et üksuste juhtidel tuleb läbi viia täiendjuhendamine ergonoomia alase tööjuhendi alusel. Ringkonnakohus leiab, et asjas ei ole leidnud tõendamist hageja juhendamine kostja poolt ergonoomiliselt õigetest tööasenditest ja –võtetest. Endised kostja töötajad tunnistajad L. (töötas kostja juures 1979 – 2007 (va 2000-2002) ja Kants (töötas kostja juures 2004-2006) ei ole lõõgastavate harjutuste tabelit kunagi näinud. Ka siseuurimise kokkuvõttest ei nähtu, millisel ajaperioodil ja millistes puhkruumides ergonoomia teabevahend oli stendidele paigutatud. Töötervishoiu- ja tööalase väljaõppe ja täiendõppe korra §-st 6 tuleneb tööandja kohustus esma- ja
täiendjuhendamise registreerimiseks sellekohases päevikus või andmebaasis. Tööinspektor vastavat juhendamist ega juhendamise registreerimist ei tuvastanud ning sellekohaseid tõendeid ei ole kostja esitanud ka kohtumenetluses. Seega on asjas tõendatud, et kostja rikkus töölepingu p-i 6.3 ka sellega, et jättis hagejale tutvustamata ohutud tööasendid ja töövõtted ja vastutab selle rikkumise eest VÕS § 115 lg 1 alusel.
16.Asjas puudub vaidlus, et hagejal on tuvastatud kutsehaigusest tingitud töövõime kaotus, st tervisekahjustus, mistõttu on vähenenud hageja sissetulek. Põhjusliku seose tuvastamiseks peab kohus kontrollima, kas hagejal oleks tekkinud ka siis kutsehaigus, kui kostja ei oleks rikkunud töölepingus kokkulepitut ja taganud hagejale tema tervise kaitse. Kuna informatsiooni töötaja tervise ja tehtavale tööle sobivuse kohta saabki tööandja peamiselt töötervishoiu kontrolli käigus, siis saab kohus asuda seisukohale, et põhjuslik seos kostja poolse töölepingu rikkumise ja hagejal välja arenenud kutsehaiguse vahel on olemas. Riigikohus asus asjas nr 3-2-1-68-11 seisukohale, et juhul, kui töötajal on tekkinud kutsehaigus ja kui on tõendatud põhjuslik seos tööandja tegevuse (tegevusetuse) ja talle kutsehaigusega tekkinud kahju vahel, peab tööandja vastutusest vabanemiseks tõendama, et tema on tööohutuse nõudeid täitnud. Ringkonnakohus selgitas nimetatud osas kostjale tema tõendamiskoormist, kuid kostja ei ole lepinguliste kohustuste täitmist tööohutuse nõuete täitmise osas tõendanud. Kostja on oma 22. aprilli 2015 menetlusdokumendis (II kd lk 66-68) nimetanud kõiki hageja juhendamisi, kuid need juhendamised ei puuduta hageja poolseid etteheiteid töötervishoiu kontrollide ja ergonoomiliste töövõtete kasutamise osas. Ringkonnakohus ei nõustu ka kostja seisukohtadega selles, et kuna 2008. aastal lubas töötervishoiuarst hageja tööle, siis ei oleks varasemad visiidid suutnud kutsehaigust ennetada. Nõustuda tuleb tööinspektori arvamusega, et varasem tervisekontroll oleks aidanud kaasa hageja terviseprobleemide välja selgitamisele ja kutsehaiguse välja kujunemist oleks võinud ära hoida. Regulaarse tervisekontrolli käigus oleks töötervishoiuarstil olnud hageja tervisenäitajate võrdlusandmestik, mille alusel ta oleks saanud jälgida võimalikke muudatusi hageja tervislikus seisundis, ka oleks saanud varasema tervisekontrolli käigus anda töötajale ja tööandjale neid soovitusi, mis esmakordselt anti alles 2008. aastal (puhkepausidel jalgade hoid, massaaž, osaline tööaeg, tervisevõimlemine, lõõgastusharjutused). On võimalik, et nimetatud soovituste järgimisel kohe soonetustajana tööle asumise järgselt ei oleks hagejal kutsehaigust üldse välja kujunenud. Asjaolu, et 2008. aasta tervisekontrolli otsusega lubati hagejal tööd soonetustajana jätkata, ei tõenda seda, et kutsehaigus kujunes hagejal välja alles 2008. aastal pärast arstlikku kontrolli. Nimetatud otsus tööle lubamise kohta (koos soovitustega, mida tööandja ei täitnud) ei lükka ümber Kutsehaiguste ja töötervishoiu keskuse teatises (I kd lk 14) avaldatud seisukohta, et hagejal kujunes kutsehaigus välja pikema töötamise perioodi jooksul aastatel 2002 -2009.
17.Maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et kostja pidi kahju tekkimist (hagejal kutsehaigusest tingitud töövõime langus) ette nägema. Just sellise kahju ärahoidmiseks ja võimalikult varajaseks haiguste diagnoosimiseks on nii seadusega kui töölepinguga töötajad allutatud kohustuslikule töötervishoiukontrollile, millist kohustust kostja hageja suhtes ei täitnud. Samuti on kutsehaigusi ennetava iseloomuga ka ergonoomiliste töövõtete kasutamine ja vastav töötaja juhendamine tööandja poolt. Nimetatud nõuete rikkumisel pidi kostja suutma ette näha, et hagejal võib välja kujuneda kutsehaigus ja sellest tulenevalt võib hageja sissetulek väheneda.
18.Ringkonnakohus jätab tähelepanuta Atria Eesti AS-i apellatsioonkaebuse väited, mis puudutavad töökeskkonna spetsiifikat lihatootmisettevõttes, samuti raskuste tõstmist, sest hageja ei tugine oma nõudes nimetatud asjaoludele ja võimalikele rikkumistele. Seetõttu puudub vajadus hinnata tõendeid, mille kostja on esitanud enda kui tunnustatud toidukäitlemisettevõtte kohta, sh tootmishoonele väljastatud ehitise kasutusluba. Ka muud Atria Eesti AS-i väited ei anna alust tema apellatsioonkaebuse rahuldamiseks.
19.Hageja on oma apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu otsuse osas, millega maakohus vähendas hageja kasuks väljamõistetava hüvise suurust põhjendusega, et hageja oli enda tervise kaitsel hoolimatu, kui ta töötas kutsehaiguse väljakujunemise perioodil 2004. aastast 50%-lise töövõime kaotuse juures normtööajaga ning enda tervislikku seisundit teades füüsiliselt raskel soonetustaja ametikohal. Õige on kaebuse väide, et maakohus ei ole seejuures viidanud mitte ühelegi õigusnormile. Ringkonnakohus märgib, et hüvise vähendamine on põhimõtteliselt võimalik VÕS § 139 alusel. Nimetatud säte reguleerib kahjustatud isiku osa kahju tekkimisel. VÕS § 139 lg 1 kohaselt, kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt isiku tervise kahjustamise korral võib kahjuhüvitist nimetatud alusel vähendada üksnes juhul, kui kahju tekitamisele aitas kaasa kahjustatud isiku tahtlus või raske hooletus. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-145-09 märkinud, et kahjuhüvitise suuruse vähendamisel sõltuvalt kannatanu süü astmest peab kohus analüüsima, kas töötaja pole enda kutsehaigust ja terviseprobleeme tööandaja eest varjanud ning jätkanud töö tegemist, millega teadlikult suurendas talle tekkinud terviseprobleeme. Maakohus ei ole hüvise vähendamisel tuvastanud hageja kui kannatanu tahtlust või rasket hooletust kahju tekitamisele kaasa aitamises. Pooled vaidlevad selle üle, kas ja millal teavitas hageja kostjat üldhaigestumisest ja sellega seotud töövõimetusest. Ringkonnakohus märgib, et töötajal ei ole seadusest tulenevat üldist kohustust informeerida tööandjat igakülgselt oma tervislikust seisundist. Kehtiva töölepingu seaduse § 11 lg 1 kohaselt ei või tööandja lepingueelsetel läbirääkimistel või töölepingu sõlmimist muul viisil ette valmistades, nõuda töölesoovijalt andmeid, mille vastu tal puudub õigustatud huvi. Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt tööandja õigustatud huvi puudumist eeldatakse eelkõige küsimuste puhul, mis puudutavad ebaproportsionaalselt töölesoovija eraelu või mis ei ole seotud sobivusega pakutavale töökohale. Soonetustaja ametikohale tööle asudes 06. juulil 2001 ei olnud hageja veel töövõimetuspensionär, mistõttu ei saanud ta sel ajal ka tööandjat nimetatud asjaolust informeerida. Ringkonnakohus möönab tööandja põhjendatud huvi töötaja tervise vastu. Tööandjale on seadusega pandud kohustus tagada töötaja tervisele ohutud töötingimused, samuti võib töötaja töövigastuse või kutsehaigestumise korral esitada tööandja vastu nõude tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamiseks. Põhjendatud huvi töötaja tervise vastu saab tööandja realiseerida, suunates töötaja seadusega sätestatud korras tervise kontrolli. Sotsiaalministri määrusega nr 74 24. aprillist 2003 on kehtestatud Töötajate tervisekontrolli kord. Määruse § 5 lg 3 kohaselt täidab töötaja tervisekontrolli käigus määruse lisas 3 toodud tervisekontrolli kaardil tervisedeklaratsiooni osa ja kinnitab andmete õigsust allkirjaga. Määruse § 7 lg 1 kohaselt säilitab tervisekontrolli kaarte töötervishoiuteenuse osutaja. Mitte millegagi ei ole tõendatud, et hageja on 03. jaanuari 2008 tervisekontrollis esitanud töötervishoiuteenuse osutajale valeandmeid. Vastavad kahtlused tööinspektsiooni uurimistoimikus (I kd lk 13) on tõendamata. Kuna kostja ei suunanud aastatel 2001- 2007 hagejat tervisekontrolli, siis ei saanud hageja enne 2008. aastat teavitada töötervishoiuarsti oma tervislikust seisundist ja seega ei saanud kostja tööandjana ka asjakohast informatsiooni hageja tööle sobivuse kohta tervise tõttu ning soovitusi hageja töö korraldamise osas. Tööandjal on õigus saada informatsiooni töötaja tervise kohta ka siis, kui töötaja taotleb tööandjalt töövõimetuspensionäri puhkust. Hageja on esitanud ringkonnakohtule Sotsiaalkindlustusameti
11.märtsi 2015 õiendi (II kd lk 63), mille kohaselt taotles kostja hageja eest töövõimetuspensionäri põhipuhkuse hüvitamist riigieelarvelistest vahenditest 7 kalendripäeva aastatel 2008 ja 2009.
Nimetatud tõendist saab järeldada, et hiljemalt aastaks 2008 oli kostja hageja üldhaigestumisest teadlik. Töövõimetuspensionäri puhkus vähemalt 35 päeva oli sätestatud nii kuni 1. juulini 2009 kehtinud töölepinguseaduse § 9 lg 2 p-s 2, kui ka kehtiva töölepingu seaduse §-s 57. Hagejaga sõlmitud töölepingu kohaselt oli hageja põhipuhkuse kestvus 28 kalendripäeva. Ei tööinspektsiooni kutsehaigestumise uurimiskokkuvõttest ega ka kostja siseuurimise kokkuvõttest ei nähtu hagejale antud puhkusepäevade arv aastate kaupa, kuid kutsehaigestumise uurimiskokkuvõtte ja kostja vastuse kohaselt hageja päringule (I kd lk 18) oli hageja perioodil 2005-2009 mai puhkusel 147 päeva. Kostja poolt ringkonnakohtule esitatud töölepingu väljavõttest töölepingu lõpetamise kohta (II kd lk 74 pöördel) nähtub, et hagejale maksti töölepingu lõpetamisel kompensatsiooni kasutamata jäänud puhkepäevade eest 27 päeva osas. Tööleping lõpetati 22. mail 2009. Nimetatud tõenditest saab ringkonnakohus teha järelduse, et kostja tööandjana andis hagejale puhkust mitte töölepingu järgsed 28 päeva aastas, vaid seadusega töövõimetuspensionärile ette nähtud 35 päeva aastas. Sellele viitab aastatel 2005-2009 hageja poolt kasutatud ja kasutamata puhkusepäevade arv 147+ 27 = 174 päeva, mis on puhkusepäevade arv 35 päevase puhkuse korral 4, 97 tööaasta eest. Nimetatuga on kooskõlas hageja väited ringkonnakohtu istungil, et ta teatas tööandjale oma üldhaigestumisest 2006. aastal ja sellest ajast on ta saanud ka lisapuhkust (II kd lk 85 pöördel). Seega ei ole põhjendatud kostja väited, et hageja varjas kostja eest oma üldhaigestumist. Kui hageja oleks üldhaigestumisest tingitud töövõimetust kostja eest varjanud, siis ei oleks kostja võimaldanud hagejal kasutada töövõimetuspensionäri põhipuhkust. Tõendamiskoormis asjaolude osas, millest nähtub, et kahju tekkimise põhjustas osaliselt kahjustatud isiku enda tegevus, kannab kahju tekitaja. Kahju tekitaja on tuginenud ka asjaolule, et kui tööandja lõpetas ühepoolselt seoses töötaja tervisega töölepingu, siis hageja vaidlustas selle ja taotles tööle ennistamist. Hageja on tõepoolest sellisel viisil toiminud. Töövaidluskomisjon rahuldas hageja kaebuse ning tunnistas 25. juuni 2009 otsusega poolte vahelise töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks ning luges hageja omal algatusel lahkunuks 15. mail 2009 (II kd lk 77). Töövaidluskomisjoni otsus on jõustunud. Ringkonnakohus leiab, et töölepingu lõpetamise vaidlustamine töövaidlusorganis ei saa aidata kaasa tervisekahjustuse tekitamisele. Hageja selgitas ringkonnakohtu istungil oma teguviisi asjaoluga, et tal puudus sel ajal (kui hageja temaga töölepingu lõpetas) selgus oma haiguse põhjuste osas, kuna kutsehaigust ei olnud tal veel diagnoositud. Seega ei ole käesoleval juhul tõendatud, et hageja kannatanuna on tahtlikult või raskest hooletusest endale tervisekahjustuse tekitamisele kaasa aidanud. Maakohtu otsus kuulub tühistamisele osas, millega maakohus vähendas kostjalt hageja kasuks välja mõistetavat hüvise summat 50 %. Kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks hüvis maakohtu poolt väljaarvestatud suuruses ühekordse summana 7007,56 eurot ja alates 1. juunist 2014 kuumaksena 129, 45 eurot kuus.
20.Kannatanu töövõime vähenemisega seotud tervise kahju tuleb hüvitada perioodiliste rahaliste maksetena (VÕS § 136 lg 2). Maakohus on põhjendatult mõistnud kahju tekkimisest kuni otsuse tegemiseni hüvise välja ühekordse rahasummana ja järgnevate maksete osas kuumaksetena. Maakohus sidus kuumaksete tähtaja hagejal kutsealase töövõimekaotuse tuvastamise tähtajaga 23. juuni 2016. Maakohus ei ole oma seisukohta, et hüvise väljamõistmine tuleb siduda Sotsiaalkindlustusameti püsiva töövõimetuse tuvastamise otsusega, mitte millegagi põhjendanud. Hageja taotles hagis hüvise määramist tähtajatult ja on hüvise määramise tähtaegsuse apellatsioonis vaidlustanud. Riigikohus on asjas nr 3-2-1-117-08 asunud seisukohale, et kutsehaigusest põhjustatud sissetulekukaotuse eest võib hüvitise välja mõista eluks ajaks. Ringkonnakohus leiab, et hageja apellatsioonkaebus kuulub selles osas rahuldamisele ja igakuine hüvis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista tähtajatult (eluaegselt). Põhjendatud ei ole kostja seisukoht vastuses hageja apellatsioonkaebusele, mille kohaselt hüvitise (saamata jäänud sissetulek) maksmise perioodi määramine on konkreetsel juhul põhjendatud seetõttu, et hageja jõuab aastal 2016 vanaduspensioni ikka ja Sotsiaalkindlustusamet on oma otsuses just
hageja 63- aastaseks (vanaduspensioni iga hagejal) saamisega 24.märtsil 2016 arvestanud. Riigikohus on asjas nr 3-2-1-89-03 asunud seisukohale, et ka vanaduspensioniikka jõudnud isikul on tervisekahjustuse tõttu tekitatud materiaalseks kahjuks see osa sissetulekust, mis tal jääb saamata seoses tervisekahjustusega. Tööandjal on võimalik tõendada, et töötaja on kaotanud sissetuleku muul põhjusel kui kutsehaigus ja et hageja ei töötaks endisel erialal või ei töötaks üldse ka siis, kui ta poleks kostja poolse lepingurikkumise tõttu töövõimet osaliselt kaotanud (vt Riigikohtu otsus asjas nr 3-21-68-11, 3-2-1-68-10). Kostja ei ole seda teinud. Ringkonnakohus märgib, et VÕS § 136 lg 4 järgi, kui kohus on kohustanud võlgnikku maksma perioodilisi makseid, võib kohus maksete tasumise aega ja suurust kummagi poole taotlusel muuta, kui pärast otsuse tegemist ilmnevad asjaolud, mis on maksete tasumise aja ja suuruse määramiseks olulised ning mille ilmnemise võimalust ei arvestatud perioodiliste maksete määramisel. Ka TsMS § 459 lg 1 võimaldab pooltel pärast otsuse jõustumist, millega kostjalt mõisteti hageja kasuks välja perioodilised maksed, nõuda uues hagis maksete suuruse ja tähtaegade muutmist, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel nõue rahuldati, ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Pooled ei vaidle apellatsiooniastmes hüvise arvestuspõhimõtete üle, mistõttu ei kontrolli ringkonnakohus hüvise arvestuse osas maakohtu otsuse põhjendatust. Hüvise perioodilist indekseerimist ei ole hageja taotlenud.
21.TsMS § 442 lg 8 neljanda lause kohaselt ei pea kohus alternatiivse nõude rahuldamisel teise alternatiivse nõude rahuldamata jätmist põhjendama (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p-d 12 ja 13).
22.TsMS § 173 lg 3 kohaselt muudab ringkonnakohus menetluskulude jaotust ja jätab seoses hagi rahuldamisega menetluskulud kostja kanda. Kostja kanda tuleb jätta ka hagejale riigi õigusabi osutamisega seotud kulu. TsMS § 190 lg 3 alusel tuleb kostjalt riigi kasuks välja mõista hagejale osutatud riigi õigusabi kulu. Tartu Maakohtu 02. juuli 2014 määrusega on hagejale õigusabi osutanud advokaat K. Kutsarile määratud riigi õigusabi tasuks ja kulude hüviseks kokku 330,93 eurot, millest maakohus mõistis 82,73 eurot välja hagejalt. Määrus on jõustunud. Kuna ringkonnakohus muutis maakohtu otsust ka menetluskulude jaotuse osas, on T. U õigus nõuda 82, 73 euro kui kantud õigusabi kulu hüvitamist kostjalt ja esitada selles osas taotlus maakohtule esitatavas menetluskulude nimekirjas. Tartu Ringkonnakohtu 22. mai 2015 määrusega on hagejale õigusabi osutamise eest määratud riigi õigusabi tasuks ja kuludeks kokku 496,80 eurot (koos käibemaksuga). Seega tuleb kostjalt välja mõista riigi kasuks 745 (248,20+496,80) eurot. 01.jaanuarist 2015 on muutunud menetluskulude kindlaksmääramise kord. Kuna käesolevas asjas on maakohtu lõpplahend tehtud enne 01. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata, et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel.
Kai Kullerkupp
Viivi Tomson
Kersti Kerstna-Vaks
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.