PK’i ja NK’i hagi AK’i vastu elatise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 22.04.2016.a otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
Apellatsioonkaebuse hind NK’i hagi osas 841,43 eurot ja PK’i hagi osas 1935 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AK’i apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja I (apellatsioonimenetluses vastustaja I): PK (isikukood
XXXXXXXXXXX)
Hageja II (apellatsioonimenetluses vastustaja II): NK (isikukood XXXXXXXXXX) Hagejate ühine seaduslik esindaja ema TK ja ühine tehinguline esindaja Marina Simhes-Kazakova Kostja (apellatsioonimenetluses apellant): AK (isikukood
XXXXXXXXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 22.04.2016.a otsus muutmata.
3.Keelduda ringkonnakohtus apellandi ja vastustajate poolt esitatud tõendite vastuvõtmisest ja eemaldada need toimikust.
4.Jätta maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud AK kanda.
5.Mõista AK-lt hagejate PK ja NK kasuks välja ringkonnakohtus kantud menetluskulude eest hüvitis 472,50 eurot.
1(10)
Tsiviilasi nr 2-15-114513
6.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagid ja nende aluseks olevad asjaolud
1.05.07.2015.a esitasid hagejad maksekäsu kiirmenetluse avaldused kostjalt elatise saamiseks. Kuna kostja esitas maksekäsu kiirmenetluse avaldustele vastuväited, lõpetas Pärnu Maakohus maksekäsu kiirmenetlused ja saatis hagejate nõuded Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hagiavalduste kohaselt palusid hagejad välja mõista kostjalt elatise nende ülalpidamiseks seaduses sätestatud miinimummääras alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse kohtule esitamisest kuni hagejate täisealiseks saamiseni. Kostja elab hagejatest lahus alates 2013.a. Hagejate väidetel ei osale kostja oma laste ülalpidamisel või teeb seda ebaregulaarselt ja ebapiisavalt. Hagejate ema TK sissetulekust, mis on töötasu M OÜ-s summas 450 eurot kuus ning millele lisandub peretoetus 90 eurot kuus, ei piisa hagejate ülalpidamiseks. Kuna kostja laste ülalpidamiseks piisavalt vahendeid ei anna, on hagejate ema sunnitud paluma abi oma sugulastelt, kellel hagejate ülalpidamise kohustust ei ole. Kostja osa korteri ülalpidamises lapse ülalpidamise kohustuse täitmisena käsitleda ei saa. Ka pole vanema poolt lapse ülalpidamise kohustuse täitmisena käsitletav lapse lühiajaline viibimine vanaema juures. Laps elab alaliselt ema juures ja viibib vanaema juures koolivaheajal. Kostja poolt laste ema kontole tehtud üksikud pangaülekanded puudutavad abikaasade ühiste kohustuste täitmist, mitte laste ülalpidamist. Hageja I elab alates 18.04.2016.a ajutiselt oma vanavanemate juures KohtlaJärvel, kuid hoolimata sellest korraldab lapse elu ja annab lapsele ülalpidamiseks raha TK. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagidele vastu. Kostja osaleb laste ülalpidamises sellega, et hageja II veedab kõik koolivaheajad kostja ema juures. Sellel ajal peab hagejat II üleval kostja. Kostja ostab lapsele sel ajal toidu, katab tema eluasemekulud, ostab talle vajalikke riideid ja jalanõusid ning on teinud TK-le ka rahalisi ülekandeid tema pangakontole. Lisaks nimetatule kogub kostja hageja I kõrgkoolis õppimise ajaks ka raha Swedbanki kontole, mida tuleb tunnistada kostja poolt hageja I ülalpidamiskohustuse täitmiseks. Kostja osaleb oma laste ülalpidamisel ka sellega, et maksab laste eluasemekulud korteriühistule, AS-ile Eesti Energia, AS-ile Eesti Gaas ning sideteenust pakkuvatele ettevõtetele, samuti ostab ta lastele süüa ja lastele vajalikke esemeid. Lisaks tasus kostja eluaseme laenulepingu osamakseid ning laenukindlustuse ja varakindlustuse eest. Kostja poolt 05.07.2015.a – 04.04.2016.a hagejate ülalpidamisega seoses kantud kulud on 4250 eurot. Kostja töötab alates 22.07.2015.a töölepinguga AS-is N tunnitasuga 3,60 eurot tunnis ehk tema palga suurus on 505 eurot kuus. Lisaks sellele saab ta aeg-ajalt juhatuse liikme tasu talle kuuluvast äriühingust OÜ XXX, kuid need tasud on ebaregulaarsed ja erineva suurusega, kuid väikesed (juulis-augusti 177 eurot ja septembrisoktoobris 39 eurot). Kostjale jääb enda kulutusteks raha üle vaid umbes 137 eurot kuus. Kostjale kuulub korteriomand XXX, Tallinnas ja garaažiosa Kohtla-Järvel, mille ta on lubanud vara
2(10)
Tsiviilasi nr 2-15-114513 jagamise käigus saavutatud kokkuleppe kohaselt müüa ja pool saadud rahast maksta TK-le ning osalus OÜ-s XXX. Kostja avaldas kohtuistungil, et tema ei soovi tõendada oma väidet sellest, et hageja II on kõik koolivaheajad kostja ema juures, kuigi hageja seda ei tunnista. 05.02.2016.a menetlusdokumendis asus kostja seisukohale, et tema on oma alaealiste laste ülalpidamiskohustuse täitnud miinimumist suuremas summas, mistõttu tuleks hagi kostja vastu jätta rahuldamata. 07.04.2016.a kohtule esitatud menetlusdokumendi kohaselt taotles kostja, et kohus tunnistaks, et kostja täidab hagejate ülalpidamise kohustust suuremas osas muul viisil kui raha perioodilise maksmisega. Kostja sissetulek ei võimalda üheaegselt kanda hagejate elukohaga seotud kulusid ja maksta minimaalset elatist. 18.04.2016.a kohtule esitatud menetlusdokumendis avaldas kostja, et hageja I ei ela enam koos oma ema TK-ga, vaid elab TK ja kostja sugulaste kokkuleppel kostja kasuisa GK juures XXX, Kohtla Järvel, millest tulenevalt ei saa TK-l olla ka õigust saada kostjalt elatist hageja I ülalpidamiseks. Esimese astme kohtu otsus
3.Harju Maakohus tegi 22.04.2016.a otsuse, millega mõistis kostjalt välja elatise mõlema hageja kasuks perioodi 25.08.2015.a kuni 31.03.2016.a eest summas 841,43 ja alates 01.04.2016.a Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäära pooles ulatuses, mis alates 01.01.2016.a on 215 eurot kuus kuni hagejate täisealiseks saamiseni. Kohus jättis menetluskulud kostja kanda ning mõistis kostjalt välja poolt käesolevas menetluses kantud põhjendatud õigusabikuludest, s.o 416,25 eurot. Otsuse kohaselt ei ole kostja tõendanud ega ümber lükanud hagiavalduses toodud väidet, mille kohaselt ei osalenud kostja enne maksekäsu kiirmenetluse avalduse kohtule esitamist oma laste ülalpidamisel piisavas määras ja regulaarselt. Ka kostja ise on väitnud, et perioodil 05.07.2015.a kuni 04.08.2015.a osales ta laste ülalpidamisel 288,40 euroga ja perioodil 05.08.2015.a kuni 04.09.2015.a 150,24 euroga kuus, kuid elatise miinimummäär vastavalt perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg 1 sätestatule oli 2015.a 195 eurot lapse kohta. Eeltoodust tulenevalt on kostja rikkunud oma alaealiste laste ülalpidamise kohustust 2015.a aastal enne maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamist, mis on elatise väljamõistmise nõude rahuldamise õiguslik alus. Kostja väited sellest nagu oleks poeg kõik koolivaheajad tema vanemate juures ja siis peaks last üleval kostja, on paljasõnalised ja tõendamata. Kostja avaldas kohtuistungil, et ta ei soovi seda asjaolu tõendama hakata. Kohtu hinnangul ei saanud asjaolu, et hagejad käivad isa juures, arvestada kostja poolt laste ülalpidamiskohustuse täitmisena. Nimetatut saaks arvesse võtta üksnes siis kui hagejad elaksid märkimisväärse aja kuust kostja juures ja kostja neid sel ajal ka üleval peaks. Nimetatud asjaolud aga kohtu hinnangul asja sisulise arutelu käigus tõendamist ei leidnud. Kohus leidis, et kostja poolt esitatud ostutšekid toidu ja esmatarbekaupade ostmise kohta kauplustest ning ravimite ostmise kohta apteekidest, ei tõenda, et kostja on need toiduained ostnud hagejate jaoks, mistõttu need tõendid ei tõenda kostja ülalpidamiskohustuse täitmist hagejate ees. Ka kostja poolt esitatud foto TK telefonist, millelt on näha sõnum, kus ta ühel korral palub kostjal tuua poest toiduaineid, ei tõenda, et kostja kõikide esitatud tšekkide alusel hagejatele toitu ostnud on. Kohus leidis, et kostja ülalpidamiskohustust oma laste ees ei saa täidetuks lugeda ka kostja poolt kindlustuslepingute sõlmimise kaudu, sest ka see ei ole laste igapäevaste vajaduste rahuldamine, mis on laste toiduga, riiete- ja jalanõudega, ravimitega, eluasemega jmt kindlustamine. Nimetatust tulenevalt ei arvestanud kohus kohtuotsuse tegemisel ka kostja poolt esitatud TK elukindlustuslepinguga ning maksekorraldustega Swedbank Life Insurance SE-le ja Swedbank P ja C Insurance AS-ile. Samamoodi ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel tähtust AS-iga Swedbank sõlmitud laenuleping ja pangakonto väljavõte, mis tõendab laenu tagasimaksmist.
3(10)
Tsiviilasi nr 2-15-114513 Kohus leidis, et kostja on kohtule esitatud tõenditega tõendanud, et ta on pärast maksekäsu kiirmenetluse avalduste kohtule esitamist osaliselt katnud laste ülalpidamiskulusid AS Eesti Energia, AS Eesti Gaas, KÜ V ja sideteenuste eest tasumisega, sest kohtule esitatud menetlusdokumentidest nähtub, et hagejad elavad koos oma ema TK-ga edasi aadressil XXX, Tallinnas, kuid kostja on sealt elamast lahkunud, kuigi on endiselt korteriomandi omanik kinnistusraamatu kande kohaselt. Arvestades eeltoodut ja kostja poolt esitatud maksekorraldusi luges kohus tõendatuks hagejate eluasemekulude kandmise kostja poolt alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni summas 474,04 eurot. Kohus luges ka tõendatuks kostjapoolse ülalpidamiskohustuse täitmise hagejate suhtes maksekorraldustega TK-le ja hagejale I kokku 756 eurot. Kostja on kokku täitnud oma alaealiste laste ülalpidamiskohustust pärast maksekäsu kiirmenetluse avalduse kohtule esitamist summas 1230,04 eurot (474,04 + 756). Kostja ei ole tõendanud, et ta on oma alaealiste laste ülalpidamiskohustust hagetaval perioodil vähemalt miinimummääras täitnud, samuti seda, et hagejate vanemate sissetulekud on peaaegu võrdsed. TK palk OÜ-s M OÜ on keskmiselt 450 eurot kuus ning kostjal AS-is N 3,6 eurot tunnis + lisatasu 0,4 eurot tunnis, millele lisandub ka juhatuse liikme tasu. 2015.a oli elatise miinimummäär lapse kohta 195 eurot kuus ja 2016.a on 215 eurot lapse kohta. Kostjalt kuulub väljamõistmisele elatis perioodi 25.08.2015.a kuni 31.03.2016.a eest tema kahe alaealise lapse ülalpidamiseks summas 1682,86 eurot, sest kostja oleks pidanud maksma nimetatud perioodil kummagi lapse ülalpidamiseks elatist 1456,45 eurot, kuid täitis oma alaealiste laste ülalpidamise kohustust kokku summas 1230,04 eurot. Kohus leidis, et asjaolu, et hageja I elab alates 18.04.2016.a tema ema ja isapoolsete sugulaste kokkuleppel ajutiselt isapoolse vanavanema juures, ei vabasta kostjat tema kohustusest maksta oma alaealisele lapsele elatist. Kõigepealt mõistetakse elatis välja alaealise lapse hagi alusel tema kasuks ja ülalpidamiseks, pealegi korraldab TK oma väidetel hageja I elu ka siis kui laps elab Kohtla-Järvel. Kohus pidas lepingulise esindaja põhjendatud tunnihinnaks 90 eurot tunnis. Kohus leidis, et 9,25 tundi on põhjendatud ajakulu, mis hagejate esindaja on kulutanud hagejate esindamiseks käesolevas kohtuvaidluses, kui arvestada seda, et kostja esitas korduvalt menetlusdokumente, uusi seisukohti, uusi tõendeid ja väiteid, mis kõik vajasid analüüsimist ja vajadusel ka nendele vastamist. Seega tuleb kokkuvõttes lugeda hagejate põhjendatud ja vajalikeks kuludeks 832,50 eurot (9,25 x 90) ja järelikult on põhjendatud välja mõista kostjalt hagejate kasuks vastavalt menetluskulude jaotusele 1⁄2 õigusabikuludest, s.o 416,25 eurot (832,50 : 2). Apellatsioonkaebus
4.Maakohtu otsuse peale esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega mõisteti kostjalt hagejate kasuks välja elatise võlga perioodi 25.08.2015.a kuni 31.03.2016.a eest kokku summas 1682,86 eurot, ning osas, mis kohustab kostjat üle kandma hageja I igakuine elatis alates 18.04.2016.a TK arvelduskontole ja samuti osas, millega jäeti menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. Kostja palus saata asi tagasi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks, ilmsete ebatäpsuste kõrvaldamiseks ja ilmsete arvutusvigade parandamiseks. Kostja leidis, et kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme, ebaõigesti jätnud arvestamata ja hindamata kostja poolt esitatud tõendid, ebaõigesti hinnanud tõendeid, rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme, teinud arvutusvea ning keeldunud seda parandamast. Eelnimetatud rikkumised viisid ebaõige kohtuotsuse tegemiseni. Kohus on ebaõigesti kohaldanud PKS § 99 lg-t 2. Selle tulemusena jõudis kohus ebaõigele järeldusele, et hariduse ettevalmistusega seotud kulutused ei ole ülalpidamiskohustuse täitmine. Menetluses on tõendid,
4(10)
Tsiviilasi nr 2-15-114513 et kindlustusleping on kogumisleping, mis on sõlmitud 2001.a hageja I tulevikus õppekulude katmiseks ja rahastatakse kostja poolt. Seega kohtu arvamus on ebaõige. Seaduse kohaselt hariduse ettevalmistamisega seotud kulutused on ülalpidamine. Kohus on ebaõigesti kohaldanud PKS § 100 lg-t 2. Selle tulemusena jõudis kohus ebaõigele järeldusele, et alates 18.04.2016.a on kostjal hageja I elatise ülekandmise kohustus TK arvelduskontole. PKS § 100 lg 2 kohaselt alaealise lapse vanem täidab lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos. Kohus on õigesti tuvastanud, et alates 18.04.2016.a hageja seaduslik esindaja TK ei ela lapsega koos ja laps elab kostja kasuisa GK’i juures Kohtla-Järvel ja käib seal koolis. See ei ole ajutine. Seega on alates 18.04.2016.a hagejale I elatise nõudmise õigus GK-l, mitte TK-l. Kostja täidab kohustuse GKle. See maksekorraldus on menetluses uus tõend, kuid on apellatsioonimenetluses lubatav, sest elatise kohustus on tekkinud vahetult enne kohtuotsuse avaldamist. Kostja taotles 29.02.2016.a, et kohus kontrolliks hagejate lepingulise esindaja 12.01.2016.a kohtuistungi väidet: “AK väide, et N elab kõik koolivaheajad tema ema juures, ei ole õige“. Kostja taotles, et kohus kohustaks hagejate seaduslikku esindajat esitama kohtule tõendi, et hageja II ei ela kõik koolivaheajad kostja ema juures. Samuti taotles kostja 29.02.2016.a, et juhul, kui hagejate seaduslik esindaja TK ei esita eespool kirjeldatud tõendit, siis kohus lähtuks asjaolust, et hageja II elab kõik koolivaheajad kostja ema juures. Sellest tuleneb, et TK-l ei ole õiguslikku alust saada kostjalt elatist koolivaheaegade eest. Kohus jättis kostja 29.02.2016.a taotluse lahendamata. Tõendamata on lepingulise esindaja väide, et kostja väide, et hageja II elab kõik koolivaheajad tema ema juures, ei ole õige. Kostja vastuse tõendeid hindas kohus väga kriitiliselt. Järelikult on kohus rikkunud poolte võrdõiguslikkust, mis viis ebaõige kohtuotsuse tegemiseni. Kohus on rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme ja need rikkumised viisid ebaõige kohtuotsuse tegemiseni. Kostjale oli selgusetu ja arusaamatu, miks kohus leidis, et käesoleva vaidluse lahendamisel ei oma tähtust AS-iga Swedbank sõlmitud laenuleping ja pangakonto väljavõte. Need tõendavad kostja poolt hagejatele eluaseme jaoks laenu tagasimaksmist kostja poolt. Kohus ei ole oma seisukohta põhjendanud. Kohus ei arvestanud menetluses tõendatud asjaoluga, et AS-iga Swedbank sõlmitud laenuleping on kostja poolt hagejate elukoha jaoks hüpoteeklaenuleping. Samuti tõendite hindamisel ei arvestanud kohus asjaoluga, et kostja Swedbank pangakonto väljavõtted tõendavad, et hagejate elukoha hüpoteeklaenulepingust tuleneva varalise kohustuse täitmine toimub kostja poolt ja kostja pangakontolt. Kohus on asunud õigele seisukohale, et kostja on kohtule esitatud tõenditega tõendanud, et ta on osaliselt katnud laste ülalpidamiskulusid AS Eesti Energia, AS Eesti Gaas, KÜ V ja sideteenuste eest tasumisega, kuid on täidetud ülalpidamiskohustuse summa kokkuarvutamisel ebaõigesti jätnud täielikult arvestamata ja hindamata alljärgnevad tõendid: AS-ile Eesti Energia tasutud arvete summa kokkuarvutamisel tõendiga AS-ile Eesti Energia maksekorraldus 31,80 eurot, AS-ile Eesti Gaas tasutud arvete summa kokkuarvutamisel tõendiga AS-ile Eesti Gaas maksekorraldus 9,15 eurot, KÜ-le V tasutud arvete summa kokkuarvutamisel tõendiga KÜ-le V maksekorraldus 94,61 eurot ja tõendiga KÜ-le V maksekorraldus 166,89 eurot, sideteenuse arvete summa kokkuarvutamisel tõendiga maksekorraldus 3,73 eurot, tõendiga maksekorraldus 3,13 eurot, tõendiga maksekorraldus 14,41 eurot, tõendiga maksekorraldus 4,69 eurot, tõendiga maksekorraldus 3,13 eurot, tõendiga maksekorraldus 3,53 eurot ja tõendiga maksekorraldus 3,13 eurot. Kõik kostja pool kohtule tõenditena esitatud sideteenuse maksekorraldused omavad sama viitenumbrit, st kõik on seotud hagejate elukohas sideteenuse tagamisega. Kohus on millegipärast hinnanud õigesti ainult ühte sideteenuse tõendit.
5(10)
Tsiviilasi nr 2-15-114513 Kohtuotsus on vastuoluline. Kohtuotsusest võib välja lugeda, et kohus luges tõendatuks, et ühel korral (siis kui TK tellis kostjalt toiduained telefoniteatega ja kostja ostis hagejatele toiduained) loeb kohus hagejatele toiduainete maksumuse kostja ülalpidamiskohustuse täitmisse sisse. Kuid kohus ei arvestanud toiduainete kulusid kostja poolt täidetud ülalpidamiskohustuse summa sisse. Seadus ei luba vastuolulist kohtuotsust. Kohus ei arvestanud kostja poolt tütrele ostetud jalatsite kulu kostja poolt täidetud ülalpidamiskohustuse summa sisse. Kohus on jätnud täielikult arvestamata ja hindamata osa tõendeid. Kohus on jätnud täielikult arvestamata ja hindamata tõendid, millest nähtub, et kostja on ostnud lastele raamatud, koolitarbed ja kodusisustuse asjad. Sellest tulenevalt on kohus ebaõigesti jätnud kulutuste summad arvutamata kostja poolt täidetud ülalpidamiskohustuse summa sisse. Kohus on jätnud lahendamata kostja 07.04.2016.a taotluse seoses ülalpidamise andmise viisiga (kostja 07.04.2016.a menetlusdokument p 8). Sellest tulenevalt on kohus oluliselt rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 232 lg-t 1, § 436 lg-t 1, § 438 lg-t 1 ja § 442 lg-t 8, mis viis ebaõige kohtuotsuse tegemiseni. Kostja taotles, et kohus tunnistaks, et kostja täidab hagejate ülalpidamise kohustust suuremas osas muul viisil kui raha perioodilise maksmisega (PKS § 100 lõige 1 teine lause). Menetluse tõenditest tuleneb, et kostja sissetulek ei võimalda üheaegselt kanda hagejate elukohaga seotud kulusid ja maksta minimaalset elatist. Käesolevas asjas kostja poolt hagejatele elukoha tagamine on prioriteet. Kohus on teinud arvutusvea. 29.04.2016.a teatas kostja kohtule, et kohtuotsuses seoses hagejate elukohaga seotud korteriühistu arvete kulude kandmisega kostja poolt on ilmne arvutusviga, mis on esitatud kohtuotsuses alljärgnevalt: „Seega on kostja tasunud oma laste eest arveid nimetatud perioodil summas 201,71 eurot (806,84 : 4 x 2)”. Kui jagada 806,84 neljaga ja siis korrutada kahega, siis on õige arvutuse tulemus 403,42. Kohus on eksinud elatise maksekäsu kiirmenetluse alguse kuupäeva vastu. Kohus on ekslikult märkinud elatise maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise kuupäevana 25.08.2015.a, kuid tegelikult oli see 05.07.2015.a. Vastustajate seisukoht
5.Vastustajad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus on vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuses esitatud väited selle muutmiseks ega tühistamiseks alust ei anna. Vaidlustatud maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata (TsMS § 657 lg 1 p 1).
7.Kõigepealt lahendab ringkonnakohus esitatud taotlused. Mõlemad pooled on apellatsioonimenetluses esitanud uusi tõendeid, paludes kohtul need vastu võtta. TsMS § 652 lg-test 3 ja 4 lähtuvalt saab apellatsioonimenetluses esitada uusi tõendeid vaid erandlikel asjaoludel. Kohus leiab, et hagejate esitatud tõendi vastuvõtmisest tuleb TsMS § 238 lg 1 p 2 ja § 639 lg 1 alusel keelduda. Nimetatud kirjavahetus kohtuga on juba kohtutoimikus olemas, mistõttu selle ringkonnakohtule täiendavaks esitamiseks puudub vajadus. Kostja esitas kohtule apellatsioonkaebusega ja hilisemalt vastates hagejate seisukohale kaks maksekorraldust, millest nähtuvalt on kostja teinud 04.05.2016.a JF-le ja 08.08.2016.a GK-le ülekandeid selgitusega „üleandmiseks GK’ile“ ja „08.juuni kokkuleppe, P 19.04.15.06.2015.a“. Ringkonnakohus selgitab, et kohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust (TsMS § 651 lg 1). Maakohtu otsuse kontrollimisel ei ole asjakohased ega oma tähtsust kostja maksed kolmandatele isikutele, mis on tehtud ajaliselt pärast maakohtu otsust. Seega tuleb nende vastuvõtmisest keelduda TsMS §
6(10)
Tsiviilasi nr 2-15-114513 238 lg 1 alusel. Keelduda tuleb ka kostja poolt 13.11.2016.a kohtule esitatud tõendite vastuvõtmisest. Vastavate tõenditega soovis apellant tõendada pooltevahelise kompromissi puudutava kirjavahetuse asetleidmist. Esiteks on tõendid esitatud hilinemisega, teiseks ei oma need asja lahendamisel tähendust, sest kui pooled kokkulepet ei saavuta, tuleb kohtul lahendada asi sisuliselt ja asja lahendamine kompromissi saavutamisest või kompromissiläbirääkimistest ei sõltu. Kuna kõik eelnimetatud tõendid on esitatud elektrooniliselt, siis kohus neid esitajatele ei tagasta, vaid kõrvaldab toimikust.
8.Ringkonnakohus selgitab, mis ulatuses maakohtu otsust kontrollitakse. Pooled ei vaidle, et kostjal on kohustus hagejaid ülal pidada, kuid vaidlus on kohtumenetluse ajal tekkinud elatiskohustuse täitmise osas. Kostja leidis, et ta on ülalpidamiskohustuse täitnud, tasudes perioodil 25.08.2015.a – 31.03.2016.a hageja I jaoks kogumislepingu makseid, hagejate eluaseme jaoks laenu tagasimakseid, kommunaalkulude eest ning ostnud hagejatele toiduaineid, jalanõusid, raamatuid, koolitarbeid ja kodusisustuse asju. Kostja ei nõustunud ka otsuse täitmise viisiga, ehk et edasiulatuvalt tuleb elatis kanda TK arvelduskontole (maakohtu otsuse resolutsiooni p 3). Samuti vaidlustas kostja menetluskulude jaotuse. Muus osas kostja maakohtu otsust ei vaidlustanud ning ringkonnakohus ei kontrolli selles osas maakohtu otsust. Selguse huvides märgib ringkonnakohus, et maakohtu otsus on edasiulatuva elatise osas jõustunud ehk osas, millega kostjalt mõisteti kummagi hageja kasuks välja elatis alates 01.04.2016.a Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäära pooles ulatuses (2016.a 215 eurot) kuni kummagi hageja täisealiseks saamiseni.
9.Seoses kohtumenetluse ajal tekkinud elatiskohustusega märgib ringkonnakohus järgmist. Vaidlust ei ole selle üle, et kostja ei ela hagejatega koos. Hagejatel on kostjast lahus elavate alaealiste lastena kostja vastu PKS §-dest 96–110 lähtudes materiaalõiguslik nõue ülalpidamise saamiseks. Ka Riigikohus on leidnud, et kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta PKS § 100 lg 2 järgi ülalpidamiskohustust lapsele iga kalendrikuu eest ette elatist makstes (RKTKo 3-2-1-136-13, p 11). PKS § 100 lg-te 1 ja 2 alusel saavad lapsed (lapse õiguste ja huvide kaitseks teda kasvatava hooldusõigusliku vanema esindusel) seda nõuda eelkõige perioodilise rahalise maksena ehk elatisena. Erandlikult on võimalik ülalpidamist anda ka muul viisil kui rahalise maksena sellise kokkuleppe olemasolul (PKS § 100 lg 1 lause 2) või mõjuval põhjusel (PKS § 100 lg 3). Käesoleval juhul ei ole kohtu ette toodud asjaolusid, et pooled oleks kokkuleppel määranud kindlaks, et ülalpidamist saab anda muul viisil ja seda ei ole kostja ka väitnud. PKS § 100 lg 1 lause 2 kohaselt kui selleks on mõjuv põhjus, võib kohustatud isik nõuda, et tal võimaldataks anda ülalpidamist muul viisil. Maakohus ei ole iseenesest tähelepanuta jätnud kostja taotlust seoses ülalpidamise andmise viisiga, vaid on osaliselt sellega ka arvestanud, lugedes kommunaalteenuste arvete tasumisi osaliselt ülalpidamise andmiseks. Ringkonnakohus maakohtu käsitlusega aga ei nõustu ning leiab, et käesoleval juhul ei ole põhjendatud kostja taotluse ülalpidamise andmiseks muul viisil rahuldamine. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul ei ole kostja toonud kohtu ette selliseid asjaolusid ega tõendeid, mille alusel saaks kohus leida, et ülalpidamise andmiseks muul viisil on mõjuv põhjus, eriti olukorras, kus nõutakse elatist miinimummääras. Lapsest lahuselav vanem peab arvestama sellega, et üldjuhul ta peab ülalpidamise kohustuse täitma rahas regulaarsete igakuiste maksetena. Muul viisil ülalpidamise andmine on väga erandlik. Sellise piirangu eesmärk on lastele regulaarse ning stabiilse ülalpidamise tagamine. Ülalpidamise andmine rahas igakuiselt ettemakstult võimaldab elatist laste heaks kasutaval vanemal arvestada nimetatud summaga kulude planeerimisel. Enda suvast lähtuvalt ja ebaregulaarselt erinevate teenuste ja kaupade eest tasumine ülalpidamise andmisena ei anna sellist kindlust ning seega ei täida ülalpidamise eesmärki. Lastele vajalikke asju saab osta ning arveid tasuda laekunud elatisest laste eest igapäev hoolitsev vanem. Kui lastest lahuselav vanem soovib lisaks
7(10)
Tsiviilasi nr 2-15-114513 igakuisele miinimumelatisele osta asju, sõlmida kindlustuslepinguid ja tasuda muude teenuste eest, siis ta võib seda teha täiendavalt igakuisele miinimumelatisele. Seega nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et kostja poolt tehtud kindlustuslepingu maksete, eluasemelaenu tagasimaksete, toidu, ravimite, jalanõude, raamatute, koolitarvete ja kodusisustuse jm kulutuste puhul ei ole mõjuvat põhjust, miks lugeda need ülalpidamise andmiseks PKS § 100 lg 1 mõttes. Lisaks sellele märgib ringkonnakohus, et PKS § 99 lg-st 2 ei tulene, et vanemal on õigus anda ülalpidamist enda valitud viisil, vaid see on üldine norm, mis selgitab, mida arvestatakse ülalpidamise ulatuse kindlaksmääramisel. Iseenesest ei ole vaidlust selle üle, kas kostja on tema poolt apellatsioonkaebuses välja toodud kulutused teinud, vaid küsimus on selles, kas on põhjendatud lugeda neid kulutusi ülalpidamise andmiseks lastele. Kuna ringkonnakohus leiab, et isegi kui oleks tõendatud, et nimetatud kulutused on tehtud laste huvides, ei ole mõjuvat põhjust, et lugeda nimetatud kulutusi ülalpidamise andmiseks. Seega jätab ringkonnakohus tähelepanuta ka kostja etteheited maakohtule seoses tasumist tõendavate dokumentide arvestamisega. Lisaks leiab ringkonnakohus erinevalt maakohtust, et ei ole mõjuvat põhjust lugeda ülalpidamise andmiseks PKS § 100 lg 1 mõttes kommunaalteenuste arvete tasumisi ning seega jätab tähelepanuta kostja viited maakohtu poolt arvestamata jäänud maksekorralduste osas. Tulenevalt apellatsioonkaebuse piiridest ei saa ringkonnakohus aga tühistada maakohtu otsust osas, milles maakohus arvestas ülalpidamise andmisena kommunaalteenuste arvete tasumisi.
10.Mõjuv põhjus ülalpidamise andmiseks muul viisil ei ole ka see, et kostja sissetulek ei võimalda kanda üheaegselt kulusid ja maksta minimaalset elatist. Vanemal on kohustus hoolitseda selle eest, et laps saab kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise (eelkõige elatisena). Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Riigikohus on leidnud, et eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tema sissetulek on liiga väike (RKTKo 3-2-1-118-12, p 15). Kostja ei ole ka taotlenud elatise vähendamist alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra ega ole ka toonud kohtu ette asjaolusid, mille alusel oleks põhjust elatist selliselt vähendada.
11.Seoses apellatsioonkaebuses viidatud arvutusveaga märgib ringkonnakohus, et maakohus on lõppsummas (474,04 eurot) arvestanud õige numbriga (403,42 eurot) ning on märkinud valesti üksnes ühe tehte summa, seega ei muutnud põhjendustes ühe tehte juures vale numbri märkimine lõppjäreldust. Sellest hoolimata ei kuuluks maakohtu poolt väljamõistetud elatise summa ka vähendamisele, kuna maakohus on ebaõigesti arvestanud ülalpidamise kohustuse täitmist muul viisil kommunaalteenuste arvete tasumisega. Ringkonnakohus leiab aga, et maakohus leidis õigesti, et elatis tuleb kanda laste ema arvelduskontole, olenemata sellest, et hageja I on alates 18.04.2016.a elanud enda vanavanemate juures. Vastusena apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et GK-l kui kostja kasuisal ei ole õigust nõuda hageja I seadusjärgset elatist. Oluline on eristada, et elatise nõudeõigus on siiski alaealisel lapsel (PKS § 97 p 1) ning mitte lapse vanemal vm isikul. Hooldusõiguslik vanem kui lapse seaduslik esindaja esindab last nõude esitamisel (PKS § 120 lg 1). Perekonnaseadus ei reguleeri ülalpidamiskohustuse täitmist, sh kes on ülalpidamiskohustuse täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isik. Riigikohus on leidnud, et vastav isik on üldjuhul lapse eest iga päev hoolitsev vanem (RKTKo 3-2-1-3-07, p 12; RKTKm 3-2-1-159-12, p 11). Teistele isikutele oleks võimalik täita üksnes vanema nõusolekul või tagantjärgi heakskiidul. Käesoleval juhul on laste ema esindaja kinnitanud, et kuigi hageja I elab ajutiselt vanavanemate juures, jääb hageja I siiski ema ülalpidamisele, kes korraldab tütre elu ka Kohtla-Järvel (III kd, tl 21). Käesoleval juhul ei ole apellatsioonkaebuses toodud kohtu ette selliseid asjaolusid ega tõendeid, mille
8(10)
Tsiviilasi nr 2-15-114513 alusel saaks kohus vastupidist järeldada. Seadusest tulenevalt on laste vanemad esmajärjekorras kohustatud lapsi ülal pidama. Olenemata sellest, et laps viibib vanavanemate juures, on laste ema siiski kohustatud hoolitsema lapse ülalpidamise eest ning kasutama isalt saadud elatist laste huvides ning samuti panustama ka ise laste ülalpidamisse võrdses ulatuses. Seega on GK-le ülalpidamiskohustuse täitmine võimalik üksnes lapse ema nõusolekul, vastasel juhul ei saa seda lugeda nõuetekohaseks täitmiseks võlaõigusseaduse § 76 lg 3 kohaselt.
12.Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks hageja viide maakohtupoolsele poolte võrdõiguslikkuse rikkumisele. See, et kumbki pool peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväiteid, tuleneb seadusest (TsMS § 230 lg 1) ning seda ei pea kostja eraldi taotlema. Kostja esitas menetluses vastuväite, et hageja II elab kõik koolivaheajad tema ema juures, seega oleks TsMS § 230 lg 1 kohaselt ka kostja pidanud seda tõendama. Kohtuistungil vaidlesid hagejad kostja vastuväitele vastu ning kostja on selle peale märkinud, et tema ei soovi esitada selles osas täiendavaid tõendeid (II kd, tl 101). Samas ei ole nimetatud asjaolul ka asja lahendamisel tähtsust, kuivõrd olenemata sellest, kas lapsed viibivad vahepeal vanavanemate juures, ei tähenda see seda, et kostja on sellel ajal ülalpidamiskohustuse täitmisest vabastatud. Kostja, elades lastest lahus, on kohustatud maksma lastele elatist ka juhul, kui lapsed viibivad vahepeal ema juurest eemal. Samamoodi peab laste ema omapoolse rahalise panusega ning isalt saadud elatisega korraldama laste ülalpidamist ka ajal, kui lapsed viibivad vanavanemate juures.
13.Apellatsioonkaebuses on kostja leidnud, et kohus on ekslikult märkinud maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise kuupäevana 25.08.2015.a. Toimikust nähtub maksekäsu kiirmenetluse avalduste dokumentide peal olevate templite pealt, et mõlemad hagejad on maksekäsu kiirmenetluse avaldused esitanud Harju Maakohtule 25.08.2016.a (I kd, tl 5 ja 59). Pärnu Maakohtule (pädev kohus maksekäsu kiirmenetluse asjade lahendamiseks) saabumise kuupäeva templit dokumentidel ei ole. Sellegipoolest nähtub menetluse teistest dokumentidest, sh makseettepanekust (I kd, tl 8), et maksekäsu kiirmenetluse avaldused on esitatud Pärnu Maakohtule juba 05.07.2015.a. Kuivõrd nimetud eksitus ei riku kostja õigusi, kuna temalt mõisteti elatis välja ekslikult lühema perioodi eest, ei saa see olla alus maakohtu otsuse tühistamiseks kostja apellatsioonkaebuse alusel. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
14.Kuna maakohtu otsus jääb muutmata, ei leia ringkonnakohus, et maakohus oleks menetluskulud valesti jätnud kostja kanda TsMS § 162 lg 1 alusel. Kostja küll vaidlustas menetluskulude jaotuse, kuid seda vaid põhjusel, et tema arvates ei olnud elatise võlga. Kuna käesoleval juhul esitasid hagejad hagi, paludes mõista kostjalt välja üksnes edasiulatuv elatis, mille kohus ka rahuldas, ei ole käesoleval juhul põhjust kohaldada TsMS § 163 lg 1 põhjusel, et kohus luges menetluse ajal ülalpidamise kohustuse täidetuks muul viisil kui raha tasumisega. Maakohus on otsuses kindlaks määranud ka menetluskulude rahalise suuruse. Kostja ei ole vaidlustanud maakohtu poolt tuvastatud vajalike ja põhjendatud menetluskulude suurust maakohtus. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on TsMS § 175 lõike 1 järgi kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire. Ringkonnakohtul ei ole alust leida, et maakohus on hagejate maakohtu menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel ületanud diskretsiooni. Maakohus on ekslikult mõistnud kostjalt hagejate põhjendatud menetluskulud välja pooles ulatuses, kuid nimetatud rikkumine ei saa olla alus maakohtu otsuse tühistamiseks kostja apellatsioonkaebuse alusel.
9(10)
Tsiviilasi nr 2-15-114513
15.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jätab kohus ringkonnakohtu menetluskulud kostja kanda TsMS § 171 lg 1 alusel. Hagejad esitasid õigeaegselt ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on nad kandnud ringkonnakohtus menetluskulusid 472,50 eurot. Ringkonnakohus leiab, et 5 tundi apellatsioonkaebuse ja otsusega tutvumiseks ning vastuse koostamiseks apellatsioonkaebusele on vajalik ja põhjendatud, arvestades maakohtu otsuse, apellatsioonkaebuse ja vastuse mahtu ja sisu. Apellatsioonkaebuses esitas kostja arvukalt ja erinevaid etteheiteid maakohtu otsusele nii materiaalõiguse kui ka menetlusõiguse rikkumise osas. Apellatsioonkaebuse vastuses on kõiki vastuväiteid käsitletud, kordamata maakohtus esitatud menetlusdokumentide sisu. Ringkonnakohus ei leia, et viis tundi (natuke üle poole tööpäeva) vastuse koostamiseks (sh maakohtu otsuse ja apellatsioonkaebusega tutvumiseks ja analüüsiks) oleks ülepaisutatud. Samuti on põhjendatud ja vajalik 15 min kostja 23.07.2016.a seisukohaga tutvumiseks. Riigikohus on märkinud, et üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (RKTKm 32-1-115-14, p 14). Ringkonnakohus ei leia, et 90-eurone tunnihind ületab keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu ning seega on ka tunnihind põhjendatud ja vajalik. Seega tuleb kostjalt mõista hagejate kasuks välja ringkonnakohtus kantud menetluskulud 472,50 eurot (5,25 tundi × 90 eurot tunnis).
16.Kostja vastuväited hagejate menetluskulude nimekirjale on põhjendamatud. Jääb arusaamatuks, miks kostja leiab, et arveid ei ole vormistatud. Arvete lisamine menetluskulude nimekirjale ei ole kohustuslik (TsMS § 176 lg 6). Samuti ei oleks arvete puudumine ka põhjus menetluskulude kostjalt välja mõistmata jätmiseks. Käesoleval juhul nähtub teenuse osutamine toimikust – vastustajate esindaja on esitanud apellatsioonkaebusele vastuse, mille sisust nähtuvalt on maakohtu otsus ja apellatsioonkaebus läbi töötatud. Ringkonnakohus saab menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust hinnata toimikus olevate menetlusdokumentide pinnalt. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda menetluskulude kandmises ning seega puudub vajadus arvete küsimiseks. TsMS § 174 lg 10 kohaselt menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab menetlusosaline kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Käesoleval juhul ei ole hagejad taotlenud menetluskulude hüvitamist koos käibemaksuga, seega on sellekohane kostja vastuväide asjakohatu.
Ulvi Loonurm (allkirjastatud digitaalselt)
Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt)
Imbi Sidok-Toomsalu (allkirjastatud digitaalselt)
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.