Eesistuja Iko Nõmm, liikmed Reet Allikvere ja Mati Maksing
Otsuse tegemise aeg ja koht
14. november 2016. a, Tallinn
Tsiviilasja number
2-13-54777
Tsiviilasi
G-IR hagi VH vastu ühisvara jagamiseks ning VH vastuhagi G-IR vastu ühisvara jagamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 23. oktoobri 2015. a otsus
Kaebuse esitaja, kaebuse liik ja G-IR apellatsioonkaebus, 3500 eurot VH vastuapellatsioonkaebus, 3500 eurot kaebuse hind Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja G-IR (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Valentina Timofejeva Kostja VH (isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Jüri Asari
Kohtuistungi toimumise aeg
20. oktoober 2016. a
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 23. oktoobri 2015. a otsus osas, millega otsustati jagada G-IR ja VH ühisvaraks olev kinnistu, asukohaga XXX (registriosa nr XXXXXXXX) selliselt, et see jääb VH ainuomandisse ning samuti osas, millega jagati 22. aprillil 2009. a sõlmitud laenulepingust nr 09220205699 tulenev G-IR ja VH kohustus Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaali ees.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega jagada G-IR ja VH ühisvaraks olev kinnistu, asukohaga XXX (registriosa nr XXXXXXXX) selliselt, et müüa kinnistu avalikul enampakkumisel ning määrata, et kinnisasja müügist saadud rahast tuleb täita 22. aprillil 2009. a sõlmitud laenulepingust nr 09220205699 tulenev GIR ja VH solidaarkohustus Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaali ees.
3.Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata ning sõnastada kohtuotsuse resolutsioon tervikuna järgmiselt: 3.1 Lõpetada menetlus G-IR hagis VH vastu ühisvara jagamiseks alternatiivses nõudes kinnistu jagamisel, s.t selliselt, et kinnistu jääb koos laenukohustusega hagejale.
3.2 Rahuldada osaliselt G-IR hagi VH vastu ühisvara jagamiseks ning jagada GIR ja VH ühisvara järgmiselt: 3.2.1 Jätta sõiduk Mercedes Benz E270 CDI (VIN-kood: BBBBBBBBBBBBBBB) G-IR ainuomandisse. 3.2.2 Jätta sõiduk BMW
CI (VIN-kood: YYYYYYYYYYYYYYYYYYYYYYY) VH ainuomandisse. 3.2.3 Lõpetada abikaasade ühisomand XXX asuva kinnistu (registriosa nr XXXXXXXX) suhtes ja müüa nimetatud kinnistu avalikul enampakkumisel. 3.2.4 Määrata, et XXX asuva kinnistu (registriosa nr XXXXXXXX) müügist saadud rahast tuleb kogu ulatuses täita 22. aprillil 2009. a sõlmitud laenulepingust nr 09220205699 tulenev G-IR ja VH solidaarkohustus Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaali ees. 3.2.5 Jagada XXX asuva kinnistu (registriosa nr XXXXXXXX) müügist pärast resolutsiooni p 3.2.4 nimetatud kohustuse täitmist järelejäänud raha G-IR ja VH vahel võrdsetes osades. 3.2.6 Välja mõista VH-lt 600 eurot G-IR kasuks hüvitisena enamsaadud ühisvara eest. 3.3 G-IR apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. 3.4 VH vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata. 3.5 Jätta maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
1.G-IR (hageja) esitas 19. novembril 2013. a Harju Maakohtule hagi VH (kostja) vastu ühisvara jagamiseks.
2.Poolte 27. aprillil 2001. a sõlmitud abielu lahutati 28. detsembril 2012. a.
3.2001. a juulis müüs hageja talle kuuluva korteri, asukohaga AAA, hinnaga 350 000 krooni. 6. augustil 2001. a sõlmisid kostja ja OÜ E liisingulepingu, mille kohaselt oli vara maksumus 320 000 krooni ning kostja kohustus edaspidiselt igakuiselt tasuma liisingumakseid OOO Tallinnas asuva korteri eest. Alates 17. märtsist 2004. a jätkas AS Hansa Liising Eesti, OÜ E ja kostja vahelise lepingu alusel kostja igakuiste maksete tasumist AS-le Hansa Liising Eesti kuni 2008. a aprillini. Kokku tasus kostja igakuiseid makseid 180 726 krooni ulatuses, s.o kokku tasusid pooled korteri eest 500 726 krooni,
millest hageja lahusvaraline panus on 63,9%. Kostja müüs nimetatud OOO korteri 14. aprillil 2008. a hinnaga 1 440 000 krooni, millest hageja lahusvara on 63,9%, s.o 920 160 krooni.
3.juunil 2009. a ostsid pooled XXX kinnistu, mille väärtus on 127 000 eurot. Kinnistu ostmiseks võtsid pooled Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaalist laenu, sõlmides 22. aprillil 2009. a laenulepingu. Hageja palus jagada poolte ühisvara ning müüa avalikul enampakkumisel XXX kinnistu ja jagada saadud tulem nii, et hageja osa on 58 808 euro võrra kostja osast suurem. Lisaks kuulub ühisvara hulka: sõiduk BMW 325 CI (väärtus 2700 eurot), mille hageja soovis jätta kostjale kohustusega tasuda hagejale 1⁄2 väärtusest, kostja arvelduskontol olev raha 28 939,97 eurot abielu lahutamise seisuga, millest hageja soovib 1⁄2 hüvitamist, laenukohustus Nordea Bank Finldand Plc ees 42 136,75 eurot, mis arvestada maha kinnistu enampakkumisel saadavast tulemist. Samuti palus hageja kostjalt välja mõista hüvitise poolte ühisvarasse kuuluva kinnistu ainukasutamise eest ajavahemikul jaanuarist 2013 - augustini 2014, kuna hagejal ei olnud võimalik talle kuuluvat ühisomandi osa kasutada. Hüvitis 9820 eurot koosneb renditasust 20 kuud x 600 eurot kuus x 81,95% hageja osa suurus. Hageja vastuhagi ei tunnistanud. Kinnistut ei saa jätta kostjale, kuna tagatud ei ole talle hüvitise maksmine. Samuti ei nõustunud hageja ühise kohustusega kostja ema ees, kuna sellist laenu ei ole võetud, ja kui ka võeti, siis mitte pere huvides.
Vastuhagi asjaolud ja kostja nõue
8.Vastuhagiavalduse ja selle täpsustuste kohaselt palus kostja poolte ühisvarasse kuuluva XXX kinnistu jätta kostja ainuomandisse koos laenukohustusega panga ees ning kostja kohustub hagejale hüvitama 1⁄2 kinnistu väärtusest pärast laenukohustuse mahaarvamist. Lisaks palus jätta ühisvarasse kuuluv sõiduk Mercedes Benz E270 CDI (väärtus 1500 eurot) hagejale ning kohustada hagejat tasuma 1⁄2 väärtusest kostjale, sõiduk BMW 325 CI kostjale ning kohustada kostjat tasuma hagejale 1⁄2 väärtusest. Samuti palus kostja jagada ühisvarasse kuuluv kohustus kostja ema ees. Pooled said kostja emalt 16. juulil 2007. a laenu 800 000 krooni nii, et NK müüs talle kuuluva korteri hinnaga 800 000 krooni ning palus ostjal nimetatud summa kanda kostja kontole. Raha kasutati pere huvides, sh sõiduki Mercedes Benz ostmiseks ning kinnistul asuva elamu remondiks ja sisustamiseks.
9.Kostja hagi ei tunnistanud ega nõustunud ühisvara jagamise viisiga, samuti poolte võrdsusest kõrvalekaldega ning soovis jagada enam vara. Kostja ei nõustunud tema kontol oleva raha jagamisega ühisvarana, sest tegemist on pärandi müügist saadud rahaga. Samuti ei nõustunud kostja kasutuseelise nõudega, kuna hageja ei ole sellega varem kostja poole pöördunud ning kostja ei ole teinud hagejale takistusi kinnistu kasutamiseks.
Maakohtu otsus
10.Harju Maakohus rahuldas osaliselt nii hagi kui ka vastuhagi ja jagas poolte ühisvara järgmiselt: sõiduk Mercedes Benz E270 CDI jäi hageja ainuomandisse; sõiduk BMW 3254 CI jäi kostja ainuomandisse; kinnistu, asukohaga XXX (registriosa nr XXXXXXXX) jäi kostja ainuomandisse; kostja jäi vastutavaks poolte ning Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaali vahel 22. aprillil 2009. a sõlmitud laenulepingust nr 09220205699 tulenevate kohustuste osas. Kohus mõistis välja kostjalt hageja kasuks hüvitise enamsaadud ühisvara eest 42 736,75 eurot. Kohus lõpetas menetluse G-IR hagis VH vastu ühisvara jagamiseks alternatiivseses nõudes kinnistu jagamisel, s.o jätta
kinnistu koos laenukohustusega hagejale, ning sõiduki Mercedes Benz E270 CDI jagamisel ühisvarana. Menetluskulud jäid poolte endi kanda.
11.Pooled vaidlesid kinnistu ja laenukohustuse jagamise viisi üle.
12.Maakohus tuvastas, et kinnistusraamatu väljatrükist nähtuvalt ei ole OOO korteriomand (registriosa nr XXXXXXXX) kunagi poolte ühisvarasse kuulunud. Samuti ei nähtu 14. aprilli 2008. a müügilepingust, et OOO korteri ostja oleks tasunud liisinguvõtjatele ostuhinna. Seega ei ole tõendatud korteri müügist saadud raha kasutamine poolte ühisvarasse kuuluva kinnistu ostmisel ning puudub alus poolte võrdsusest kõrvalekaldumiseks ning poolte osade suurus tuleb lugeda üldreegli järgi võrdseks.
13.Kuivõrd XXX kinnistu väärtusega 127 000 eurot jääb kostja ainuomandisse koos laenulepingust tuleneva kohustusega kogusummas 42 136,75 eurot, tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitisena 42 431,62 eurot, s.o 1⁄2 vara väärtusest, millest on maha arvestatud 1⁄2 kohustusest, mille kostja tasub hageja eest.
14.Kostja arvelduskontol olev raha 28 939,97 euro puhul on tegemist tema lahusvaraga, kuna see on omandatud pärandvara müügiga. Kostja on nimetatut tõendanud testamendijärgse pärimisõiguse tunnistusega ning valuuta ülekandega.
15.Ainuüksi kostja ema soovil korteriomandi müügist saadud raha kandmine kostja kontole ei tõenda laenusuhte teket. Eluliselt ei ole usutav, et 2007. a ülekantud raha hakkas kostja ema tagasi nõudma laenuna kaks päeva enne kostja vastava väite kohtule esitamist. Seega ei ole kostja tõendanud laenukohustuse olemasolu.
16.Hageja taotlus kostjalt kinnistu ainukasutamise eest hüvitise väljamõistmiseks jäi rahuldamata, kuna kostjale on vastav nõue esitatud hiljem nõutavast ajavahemikust. Kasutuseelist ühisvarana jagades saab jagada üksnes selliseid kasutuseeliseid, mis tekivad pärast vastava nõude esitamist kostja vastu. Hageja esitas vastava nõude kostjale kohtumenetluse käigus 23. septembril 2014. a. Nõude esitamisele eelneva ajavahemiku eest saadud kasutuseelise nõudmine on vastuolus ka hea usu põhimõttega, kui asja kasutanud kostja võis mõistlikult võttes hageja käitumisest aru saada, et neil on vaikiv kokkulepe, et ainukasutuse eest hüvitist ei nõuta. Hageja apellatsioonkaebus
17.Hageja palus apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus osas, millega tema hagi jäi rahuldamata ja uue otsusega tunnistada abikaasade ühisvaraks kostja arveldusarvel olnud 25 859 eurot, jättes hagejale 12 929,50 eurot; lõpetada kaasomand kinnistule XXX, müües kinnistu avalikul enampakkumisel ja jagades müügist saadud raha poolte vahel võrdselt; tunnistada hageja õigust kalduda kinnistu jagamisel kõrvale osade võrdsuse põhimõttest ja hageja õigust 58 808 euro võrra kostja osast suuremale osale kinnistu maksumusest; tunnistada hageja õigust kasutuseelise hüvitisele 9820 eurot.
18.Kohus jättis hindamata toimikus olevad kirjalikud tõendid.
19.Nii viitas kostja vastuhagis sellele, et 30 250 eurot ei ole abikaasade ühisvara, vaid on pärimise teel saadud rahalised vahendid. Kostja lisas vastuhagi materjalidele A tehnilise inventariseerimise büroo 25. aprilli 2012. a tõendi nr 517, mille kohaselt müümisele kuuluv korter maksis 166 865 rubla. 2012. a aprillis oli euro kurss rubla suhtes 1:38, seega oli A asulas oleva korteri turuväärtus sel ajal 4391,18 eurot. Samas kandis kostja
11.veebruaril 2012. a oma arveldusarvele 30 250 eurot. Erinevust tõendis märgitud korteri hinna ja faktiliselt tema arveldusarvele üle kantud summa (25 857 eurot) vahel kostja selgitada ei suutnud ning täiendavaid tõendeid ei esitanud. Kohus jättis tähelepanuta, et hageja järeldus pärandvara summa osas tugineb kirjalikele tõenditele, mille kohus aga analüüsimata jättis. Seega on kohus põhjendamatult jätnud rahuldamata hageja nõude tunnistada 25 859 eurot abikaasade ühisvaraks. Hageja osa sellest on 12 929,50 eurot, mis tuleb kostjalt välja mõista.
20.Maakohus valis kinnistu kaasomandi lõpetamiseks ebaõiglase meetodi, seades sellega raskesse olukorda hageja lapsed. Nii oli töökohta vahetanud hageja sunnitud loobuma kinnistu kaasomandi lõpetamise varem valitud viisist ja pakkuma välja teise viisi – kinnistu müügi avalikul enampakkumisel. Sellega rõhutas hageja oma suutmatust kinnistut ülal pidada ja maksta kostjale rahalist hüvitist.
21.Kohus ei arvestanud kaasomandi lõpetamise viisi valikul sellega, et kostja on materiaalselt kindlustamata inimene. Selle tõenduseks on hüpoteegipidaja keeldumine anda nõusolek jätta ainult kostja kanda olemasoleva laenu tagasimaksmine. Lisaks ei nõudnud kohus kostjalt tõendeid tema ema maksevõime kohta. Selle kohta, et kostja ema ei ole jõukas inimene, on olemas ema kiri, milles ta 17. detsembril 2013. a teatab, et vajab raha.
22.Kohus tegi ebaõige järelduse sellest, et kostja tasus pangale makseid ja seetõttu puudus pangalaenu osas maksevõlgnevus. Faktiliselt debiteeriti raha igakuiselt hageja arveldusarvelt ja kostja kandis samale arvele igakuiselt elatisraha. Hageja palveid kanda elatisraha teisele pangaarvele kostja kuulda ei võtnud. Seega osales kostja panga ees olevate kohustuste täitmises lapse ülalpidamiseks ettenähtud elatise arvel.
23.Jättes kinnistu kostjale, ei arvestanud maakohus sellega, et hageja kaotas kostja süül oma elukoha ja võimaluse elada mugavates tingimustes, samuti seda, et hagejale tuleb tagada olema elukoha kaotuse eest piisav hüvitis. Kohtu määratud rahalist hüvitist ei saa nimetada õiglaseks hüvitiseks omandiosa kaotuse eest. Nii väikese hüvitise eest ei ole võimalik soetada Tallinnas isegi ühetoalist korterit. Uue elamispinna soetamine on võimatu ka seetõttu, et kohus jättis hageja ilma võimalusest võtta tulevikus elamispinna soetamiseks laenu. Laenu võtmist takistab olemasolev laenuleping Nordea Pangaga, mille osapooleks ja peamiseks maksjaks on hageja.
24.Eeltoodust tulenevalt on mõlemale poolele, kes ei ole jõukad inimesed, optimaalseks kaasomandi lõpetamise viisiks kinnistu müük avalikul enampakkumisel ja pangalaenu tagastamine täies mahus.
25.Maakohus jättis põhjendamatult rahuldamata hageja nõude kalduda ühisvara jagamisel kõrvale abikaasade osade võrdsuse põhimõttest. Tunnistaja JN kinnitas, et 2008. a aprillis tegid pooled esimese makse, mille sai OÜ N, mille järel osaühing andis pooltele üle võtmed remondi teostamiseks vaidlusalusel kinnistul. Tunnistaja ütlused tõendavad, et pooled müüsid korteriomandi ja tegid esimese sissemakse soetatava XXX kinnistu eest. Kohus ei andnud hinnangut kõigile esitatud dokumentidele ega selgitanud nende tagasilükkamise põhjust. Lisaks ei palunud kohus kostjal selgitada tema tegevust pärast seda, kui ta oli võtnud hagejalt vastu viimase poolt 2001. a müüdud korterist saadud raha ja enne 14. aprilli 2008. a tehingut.
26.Samuti keeldus kohus põhjendamatult tunnistamast hageja õigust saada kasutuseelise kompensatsiooni 9820 eurot asjas esitatud materjalide alusel. Hageja ei ole nõus olukorraga, kus tema peab elama koos vanematega ühetoalises korteris ja kostja elab üksinda mugavates tingimustes. Kostja vastuapellatsioonkaebus
27.Kostja palub kaebuses tühistada maakohtu otsus osas, millega kohus rahuldas osaliselt tema vastuhagis toodud nõude jagada ühisvarasse kuuluva kohustuse kostja ema ees ning välja mõista hagejalt kostja kasuks 25 564,66 eurot seoses hagejapoolse laenukohustuse täitmisega. Vastavas osas muuta kohtuotsuse resolutsiooni p 6 ja mõista kostjalt hageja kasuks välja 17 172,09 eurot.
28.Kohus hindas valesti kogutud tõendeid ja seetõttu ei lugenud kostja ema käest saadud raha laenuks ja poolte vahel jagatavaks kohustuseks. Selles osas on maakohtu otsus
üllatav. Kohus ei arutanud pooltega suhte võimaliku kvalifikatsiooni ja ei selgitanud milliseid tõendeid kostja peaks veel esitama.
29.Pooltel ei olnud vaidlust selles, et 16. juulil 2007. a andis kostja ema NK 800 000 krooni (51 129,32 eurot). Mainitud asjaolu on tõendatud korteriomandi müügilepinguga ja kostja konto väljavõttega, millest nähtub, et NK müüs temale kuuluva korteri, asukohaga WWW Tallinn, hinnaga 800 000 krooni ja lepingu p-de 2.1-2.3 kohaselt palus kanda raha oma pojale (kostjale). Kogu menetluse kestel ei vaielnud pooled selle üle, kas tegemist on laenuga, vaid selle üle, kuidas seda kasutati (kas kostja enda või perekonna huvides). Üllatuslikult ja vastupidiselt poolte käsitlusele luges maakohus, et tegemist ei ole laenuga. Tõendamaks laenu võtmist perekonna huvides esitas kostja koos 31. jaanuari 2014. a vastusega tõendid selle kohta, et laenu eest osteti hagejale sõiduauto, hageja sai 100 000 krooni ning viimistletud ja sisustatud ridaelamu. Lisaks kinnitas tunnistajana üle kuulatud JN, et poolte ühisomandis olevas elamus tehti remonti ja ehitustöid alates 1. aprillist 2008. a. Kokkuleppe kohaselt pidid pooled NK-le laenu tagastama vastavalt võimalustele või tema nõudmisel. Vastava nõude NK ka esitas, mida kostja tõendas saadud kirjaga. NK loovutas nõudeõiguse hageja vastu oma pojale. Seega on hageja kohustatud tagastama poole perekonna huvides võetud laenust, s.o 25 564,66 eurot. Vastused
30.Pooled vaidlevad teineteise kaebustele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht
31.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse eksliku kohaldamise ja menetlusnormide rikkumise tõttu osaliselt tühistada. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel uue otsuse ilma asja maakohtule uueks arutamiseks saatmata.
32.TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ning ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Samuti ei kontrolli ringkonnakohus TsMS § 651 lg 1 kohaselt maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust osas, mille peale ei ole apellatsioonkaebust esitatud.
33.Arvestades seda, et ühisvara jagamise hagi esitati maakohtule alates 1. juulist 2010. a kehtiva perekonnaseaduse kehtivuse ajal, tuleb poolte ühisvara jagada PKS § 210 lg 1 ja § 211 alusel kehtiva seaduse kohaselt, kuid kooskõlas PKS § 210 lg-s 2 sätestatuga tuleb ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel lähtuda vara omandamise ajal, s.o enne
1.juulit 2010. a kehtinud perekonnaseadusest (vt ka Riigikohtu 17. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-14, p 10; 21. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3814, p 13; Riigikohtu 14. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-14, p 12; Riigikohtu 29. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-13, p 9). Asjas saab arvestada enne
1.juulit 2010. a kehtinud PKS § 19 lg-s 2 sätestatud abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid. PKS § 210 lg 2 alusel saab määrata enne 1. juulit 2010. a kehtinud perekonnaseaduse järgi nii eseme kuulumise ühisvara hulka kui ka arvestada ühisvara jagades abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid juhul, kui ese omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne 1. juulit 2010. a (vt Riigikohtu 17. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-14, p 10; 14. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-14, p 14). PKS § 37 lg 3 järgi jagatakse ühisvara kaasomandi lõpetamise sätete alusel. AÕS § 76 lg 1 kohaselt on kaasomanikul õigus igal ajal nõuda
kaasomandi lõpetamist ning kaasomandi lõpetamisel jagatakse asi AÕS § 77 lg 1 järgi vastavalt kaasomanike kokkuleppele. Kaasomandi lõpetamine kohtus on materiaalõiguslikult TsÜS § 68 lg 5 alusel kaasomanike kokkuleppe sõlmimise tahteavalduste asendamine ning seega asendab kohtulahend, millega kaasomand lõpetatakse, kaasomanike kokkulepet kaasomandi lõpetamise kohta (vt nt Riigikohtu 29. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-13, p 12; 29. septembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-10, p 20).
34.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga ühisvaraks oleva XXX asuva kinnistu jagamise viisi osas ja leiab, et kinnistu tuleb müüa enampakkumisel. Pooled ei vaidle selle üle, et jagatava kinnistu soetamiseks on pooled võtnud 22. aprillil 2009. a Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaalilt eluasemelaenu, mille tagastamise kohustus on poolte solidaarkohustus (I kd, tl 23A ja 23B). PKS § 38 esimese lause järgi tuleb ühisvara jagades ühisvaral lasuvad kohustused täita või jagada endiste abikaasade vahel sarnaselt muu varaga. Ühiselt sõlmitud laenulepingust tulenevat solidaarkohustust saab pidada ühisvaral lasuvaks kohustuseks PKS § 38 mõttes, kuna nimetatud kohustuse täitmise eest vastutavad endised abikaasad PKS § 33 lg 1 p 2 järgi nii oma lahusvaraga kui ka ühisvaraga täies ulatuses. Kolleegiumi arvates tuleb ühisvara jagades perekonnaseaduse mõtte kohaselt üldjuhul eelistada ühisvaral lasuvate kohustuste täitmist PKS § 38 esimese lause esimese alternatiivi järgi, sest siis saab võlausaldaja nõue rahuldatud ja endised abikaasad vabanevad solidaarkohustusest. Solidaarse vastutuse jätkumine pärast ühisvara jagamist ei teeni täielikult ühisvara jagamise eesmärki, kuna endiste abikaasade solidaarkohustuse jagamisel ei ole üldjuhul tähendust suhetes võlausaldajaga ning see puudutab üksnes endiste abikaasade kui solidaarvõlgnike omavahelisi suhteid võlaõigusseaduse (VÕS) § 69 mõttes. Sellest tulenevalt jäävad endised abikaasad ka pärast solidaarkohustuse omavahelist jagamist võlausaldaja ees üldjuhul solidaarselt vastutama. Selleks, et endised abikaasad vabaneksid omavahel solidaarkohustust jagades solidaarvastutusest võlausaldaja ees, peab võlausaldaja nõustuma kohustuse üleminekuga ühele abikaasale või muul viisil kohustuse omavahelise jagamisega VÕS § 175 lg 2 mõttes, millele viitab ka PKS § 38 teine lause. Sellist nõusolekut praegusel juhul võlausaldaja andnud ei ole ja seega ei puuduta poolte vahel solidaarkohustuse jagamine üldjuhul võlausaldaja nõudeõigust ning ka pärast solidaarkohustuse omavahelist jagamist võib võlausaldaja nõuda VÕS § 65 lg 1 järgi kummaltki poolelt kohustuse täielikku täitmist (vt Riigikohtu 21. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-14, p 14; 7. aprilli 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-03, p 11).
35.Lahendus, et solidaarkohustuse täitnud poolele läheb VÕS § 69 lg 2 järgi üle võlausaldaja nõue teise poole vastu osas, mis tulenevalt endiste abikaasade omavahelisest suhtest ületab talle endale langevat osa, ei ole kolleegiumi hinnangul praegusel juhul sobiv lahendus, kuna hageja jääb kinnistu kostjale jätmise korral nii või teisti solidaarvõlgnikuna seotuks kinnistu soetamiseks võetud pangalaenuga ning see alandab hageja krediidivõimekust ja takistab tal endale uue eluaseme soetamist. Eeltoodu põhjal peab kolleegium ühisvaraks oleva kinnistu sobivaimaks jagamise viisiks selle müümist avalikul enamapakkumisel nii nagu hageja on taotlenud. Pangalaenuna võlgnetav solidaarkohustus tuleb PKS § 38 esimese alternatiivi järgi täita, et tagada mõlema poole huvide arvestamine võimalikult suures ulatuses (vt ka Riigikohtu 21. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-14, p 15).
36.Ülalmärgitud põhjendusi arvestades tuleb maakohtu otsus tühistada osas, milles jagati poolte ja Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaali vahel 22. aprillil 2009 a. sõlmitud laenulepingust tulenevad kohustused poolte vahel selliselt, et eluaseme laen jääb kostja kohustuseks. Kolleegium saab nimetatud osas teha ise uue otsuse, millega määrab, et
ühisvara jagamiseks korraldatava avaliku enampakkumise käigus tuleb enne raha jagamist täita poolte laenust tulenev hüpoteegiga tagatud kohustus Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaali ees.
37.Ringkonnakohus ei pea vajalikuks täpsustada avaliku enampakkumise korraldamise muid tingimusi, sest avaliku enampakkumise saab korraldada täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Samuti ei tule kinnisasja enampakkumisel müügiks kostja tahteavaldust asendada, nagu nõudis hageja, sest tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 kohaselt asendab kohtuotsus, millega on ära määratud abikaasade ühisvara jagamise viis (vara müük enampakkumisel) abikaasa tahteavaldust. Kolleegium selgitab, et pooled saavad nõuda ühisvara jagamise kohta tehtud kohtulahendi täitmist, sh avaliku enampakkumise korraldamist täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. TMS § 2 lg 1 p 1 järgi täidetakse täitemenetluse seadustiku alusel mh nõuded, mis tulenevad tsiviilasjas tehtud jõustunud kohtuotsusest. Sellest tulenevalt saavad mõlemad pooled alustada ühisvara jagamise kohta tehtud kohtulahendi täitmiseks täitemenetlust TMS § 23 järgi ning kohtutäitur saab korraldada avaliku enampakkumise täitemenetluse seadustikus sätestatud korda arvestades (TMS § 78 jj ja § 150 jj). Muuhulgas tuleb kohtutäituril enampakkumisel saadud rahast täita pangalaenust tulenev poolte kohustus võlausaldajale. Kohustuse täitmisel saab määrata nõude rahuldamise ulatuse TMS §-s 56 järgi (vt ka Riigikohtu 21. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-14, p 16).
38.Muus osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Erinevalt kaebajate seisukohast on maakohus ringkonnakohtu arvates ühisvara koosseisu õigesti määranud ja ühisvara õigesti jaganud. Maakohtu hinnang vara koosseisu kohta esile toodud asjaoludele ja nende kinnitamiseks esitatud tõenditele on olnud igakülgne, täielik ja objektiivne ning kolleegiumil ei ole alust anda tõenditele teistsugust hinnangut, kohaldada materiaalõigust teisti ega asuda nõude aluseks olevate asjaolude suhtes maakohtu järeldustega võrreldes erinevale seisukohale. Kuna esimese astme kohus on poolte kõigile väidetele piisava selgusega vastanud ja ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsusega, ei pea kolleegium TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu arutluskäiku korrata. Apellatsioonkaebuses ja vastuapellatsioonkaebuses viidatud menetlusnormide rikkumist või materiaalõiguse eksliku kohaldamist ringkonnakohus maakohtu otsuse tühistamata jäävas osas ei tuvastanud.
39.Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium, et ei nõustu hagejaga selles, et maakohus on jätnud põhjendamatult rahuldamata hageja taotluse kalduda ühisvara jagamisel kõrvale osade võrdsusest. Õige on maakohtu järeldus, et Tallinnas OOO asuv korter ei ole poolte ühisvaraks olnud ja esitatud tõenditest ei nähtu, et korteri kasutamisega seotud finantseerimislepingute lõpetamise tulemusena hagejale laekunud raha oleks kulutatud jagatava kinnisasja ostmiseks või ehituse lõpetamiseks. Tunnistaja JN ütlustest, et ei tulene, et kinnistu ja sellele oleva ridaelamu ehituse lõpetamise eest tasus hageja (II kd, tl 144). Kooskõlas TsMS § 230 lg 1 esimeses lauses sätestatuga peab kumbki pool hagimenetluses tõendama asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kuna hageja ei ole tõendanud, et tema panus jagatava kinnisasja soetamiseks oli suurem, on maakohus jätnud hageja taotluse ühisvara jagamisel osade võrdsusest kõrvale kaldumiseks õigesti rahuldamata.
40.Samuti on maakohus õigesti jätnud rahuldamata hageja taotluse võtta ühisvara jagamisel arvesse seda, et kostja on ühisvaraks olevat kinnistut alates jaanuarist 2013. a kasutanud ainuisikuliselt. Maakohtu seisukohad on selles osas kooskõlas Riigikohtu 26. septembri 2012. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12 p-s 17 toodud käsitlusega, mille järgi saab ühisvara jagamisel võtta arvesse üksnes selliseid kasutuseeliseid, mis tekkisid pärast vastava nõude esitamist abikaasa vastu. Nõude esitamisele eelneva ajavahemiku
eest saadud kasutuseelise nõudmine oleks vastuolus hea usu põhimõttega, kui asja kasutanud abikaasa võis mõistlikult võttes teise abikaasa käitumisest aru saada, et abikaasadel on vaikiv kokkulepe, et ainukasutuse eest hüvitist ei nõuta. Kui abikaasade ühisomandis olev asi jäi pärast kooselu lõppemist ühe abikaasa ainukasutusse ja teine abikaasa ei nõudnud selle eest tasu, sai eeldada, et abikaasadel oli vaikiv kokkulepe asja tasuta ainukasutuseks seni, kuni teine abikaasa esitab nõude ainukasutuse tõttu kasutuseelise hüvitamiseks või abikaasadele ühiselt kuuluva kasutuseelise jagamiseks ja oma osa saamiseks (vt ka Riigikohtu seisukohti kaasomandi kohta: 20. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-10, p 14; 16. veebruari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-10, p 13).
41.Vastuseks kostja vastuapellatsioonkaebusele märgib kolleegium, et nõustub maakohtu seisukohaga, mille järgi ei tõenda kostja ema poolt korteri müümisel kostjale 800 000 krooni ülekandmine (I kd, tl 63), et tegemist oli pooltele antud laenuga. Ülekande tegemise ajal kehtinud PKS § 20 lg-d 1 ja 2 sätestasid reegli, et abikaasa varalised kohustused (rahaliselt hinnatavad kohustused TsÜS § 66 kohaselt) ei muutu automaatselt ühisvaral lasuvateks kohustusteks ning ühisvarale laienevad üksnes need kohustused, mis on võetud perekonna huvides (vt nt Riigikohtu 4. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-06, p 15; 19. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-05, p 14). Emalt saadud raha kasutamist perekonna huvides ei ole kostja tõendanud. Õige on maakohtu järeldus, et kostja ema poolt laenu tagasi nõudmine kaks päeva enne kostja sellekohase väite esitamist menetluses (I kd, tl 73) viitab kostja soovile suurendada ühisvara jagamisel kunstlikult kohustusi, et sel viisil ühisvara jagamisel saadavat tulemit enda kasuks kallutada. Lisaks on hageja väitnud, et kostja ema müüdud korter kuulus tegelikult kostjale ning raha kanti seetõttu kostja arvele.
42.Kuna kostjale jääb ühisvarana jagatavatest sõidukitest 2700 eurot maksev BMW, mis on kallim, kui hagejale jääv 1500 eurot maksev Mercedses-Benz, siis tuleb kostjal maksta hagejale enamsaadud vara hüvitiseks 600 eurot.
43.Kuna tegemist on vaidlusega hagilises perekonnaasjas, jätab kolleegium sarnaselt maakohtu määratud menetluskulude jaotusele ka apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 164 lg 1 alusel kummagi poole enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere
(allkirjastatud digitaalselt) Mati Maksing
(allkirjastatud digitaalselt) Iko Nõmm
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.