Perekonnaõigus › Elatise nõudmine

lõppes hageja algatusel, sest palk oli väike. Järgmisena läks hageja tööle A OÜ-sse müügikonsultandiks töötasuga 400 eurot + müügilt tulemustasu kuni 100 eurot kuus, kuid sealt ta koondati. Edasi asus hageja tööle ostuspetsialistina OÜ-sse J, kus tööleping lõpetati 17.08.2015 katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu. Töötasu OÜ-s J oli 800 eurot kuus. Alates 17.08.2015 oli hageja töötu kuni 04.11.2015, mil ta töötas OÜ-s N ajutiselt kuni 04.01.2016. Hageja ei saanud end töötuna töötukassas arvele võtta, sest ta on E OÜ juhatuse liige ja osanik. See äriühing asutati 2014, kuid ei ole veel tööd alustanud. Põhikirja järgselt peaks äriühing osutama ehitusteenust. Oma nõude tõendamiseks esitas hageja järgmised dokumentaalsed tõendid: Harju Maakohtu 16.06.2014 otsus, hageja pangakonto väljavõte kostjale makstud elatisest, AK ja RK sünnitõendid, hageja pangakonto väljavõte talle OÜ J poolt makstud töötasudest, E OÜ bilanss ja kasumiaruanne, KÜ XXX tõend, Maanteeameti väljavõte registrist hagejale kuuluva sõiduki kohta, sõiduki müügikuulutus, hageja kirjavahetus kohtutäituriga, JK kiri kohtutäitur Mati Kadakule ja täitemenetluse lõpetamise otsus, JF volikiri sõiduauto VW Polo (registrimärgiga XXXXXX) kasutamiseks hageja ja IB poolt, oma pangakonto väljavõte Swedbankist ja tööleping, mis hagejal on sõlmitud N OÜ-ga. Kostja vastuväited

korral tuleb hagejal tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates lahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni. Maakohus oli 16.06.2014 otsusega muutnud 28.09.2012 määrusega kinnitatud elatise suuruse kokkulepet ja mõistnud hagejalt kostja kasuks välja elatise miinimummääras, s.o pooles VV määrusega kehtestatud kuupalga alammääras kuni lapse täisealiseks saamiseni. Hageja perekonda on 18.06.2015 sündinud ja tema ülalpidamisel on lisaks kostjale 2 alaealist last A ja RK. Hageja palus vähendada kostja kasuks väljamõistetud elatise suurust alla seaduses sätestatud alammäära. Elatise suuruse muutmist reguleerib TsMS § 497, mille kohaselt saab kumbki pool nõuda hagimenetluses elatise suuruse muutmist, kui elatisnõude aluseks olevad asjaolud on muutunud. Elatise suuruse muutmist saab nõuda TsMS § 459 lg 1 p-des 1 ja 2 sätestatud asjaoludel, s.o kui lapse vajadused ja/või vanemate varaline seisund on võrreldes esialgse kohtulahendi tegemise ajaga sedavõrd muutunud, kusjuures kumbki pool peab üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist, millele tema väited või vastuväited tuginevad. Sellele seisukohale on lahendi nr 3-2-1-124-15 p-s 11 asunud ka Riigikohus. Hagejal on lisaks kostjale sündinud XX.XX.XXXX ehk pärast eelmise kohtuotsuse tegemist kaksikud pojad A ja R, mida tõendavad nende sünnitõendid (tlk 19 ja 20) ning hagejal on nende laste ülalpidamiskohustus vastavalt PKS § 97 lg-le 1. Kohus asus seisukohale, et võrreldes 16.06.2014 kohtuotsuse tegemise ajaga on käesolevaks ajaks muutunud vanema varanduslik olukord, kuna käesoleval ajal on tal kolme alaealise lapse ülalpidamise kohustus võrreldes eelmise kohtuotsuse tegemise ajal olnud ühe lapse ülalpidamiskohustusega. Hageja pangakonto väljavõttega (tlk 21, 163-164) ja töölepinguga (tlk 166) ning 16.06.2014 kohtuotsusega on leidnud tõendamist ja tuvastamist hageja väited, et eelmise kohtuotsuse tegemise ajal oli tema palk 400 eurot, A OÜ-s sai ta palka samuti umbes 400 eurot netos, OÜs J oli tema palgaks ca 800 eurot ning alates 04.11.2015, kui kostja viimati töötas, oli tema brutopalgaks 390 eurot kuus. Eeltoodust tegi kohus järelduse, et hageja sissetulek suurenes küll vahepeal võrreldes ajaga, mil eelmine kohtuotsus 16.06.2014 elatise väljamõistmiseks tehti, kuid arvestades seda, et kostja vahepeal ei töötanud ning siis jällegi töötas miinimumtasuga OÜ-s N, on tema sissetulek jäänud sisuliselt samaks võrreldes eelmise kohtuotsuse tegemise ajaga. Kohus märkis, et vaatamata sellele on hagejal, kui tervel ja töövõimelisel isikul, kellel on tema enda sõnul rakenduslik kõrgharidus Tallinna Majanduskoolist, kohustus tagada oma alaealistele lastele piisav ülalpidamine. Laste ülalpidamise kohustust saab täita ka oma vara realiseerimise arvelt. Kohus nõustub kostjaga, et hagejal on vara, mida realiseerida ja mille arvelt oma laste ülalpidamise kohustust täita, mida tõendavad müügikuulutused (tlk 76, 8081), kuid hageja väidetel ei ole ta kuni käesoleva ajani leidnud autole ostjat. Arvestades eeltooduga ja sellega, et hageja alaealised lapsed saavad riigilt peretoetust, mille suurus ühele lapsele on 45 eurot kuus ja pere kolmandale lapsele 100 eurot kuus, et hageja kaksikute emal, nii nagu ka kostja emal, on samuti oma alaealiste laste ülalpidamise kohustus, kuid, et hageja elukaaslane ja laste ema IB on praegu lapsehoolduspuhkusel ja saab vanemahüvitist 342 eurot kuus (tlk 140-144) kuni laste pooleteise aastaseks saamiseni, pidas kohus põhjendatuks vähendada hagejalt kostja ülalpidamiseks väljamõistetava elatise suurust 143 euro 30 sendini kuus, mis on käesoleval ajal kehtiv miinimumpalk 430 eurot jagatuna kolme alaealise ülalpeetava vahel ning seda kuni hageja poegade 1,5 aastaseks saamiseni ehk

kuni 18.12.2016, sest siis lõpeb riigi poolt kostja elukaaslasele makstav vanemahüvitis. Kohus on seisukohal, et kostja ülalpidamiseks väljamõistetud elatise vähendamine ajutiselt alla seaduses sätestatud miinimummäära on kooskõlas PKS § 102 lg 2 kolmanda lausega, sest elatise maksmise korral kostjale miinimumsuuruses, mis käesoleval ajal on 215 eurot kuus, jääksid hageja pojad vähem kindlustatuks kui kostja. Elatis kuulub vähendamisele vastavalt taotlusele alates 01.12.2015, sest kuni selle ajani on hageja maksnud elatist 195 eurot kuus. Pärast 18.12.2016 tuleb hagejal maksta elatist edasi seaduses sätestatud miinimummääras, nagu on välja mõistetud 16.06.2014 kohtuotsusega kuni kostja täisealiseks saamiseni. Menetluskulud jaotas kohus TsMS § 163 lg 1 alusel võrdsetes osades. Kohus rahuldas hagi ümardatult 54,40% ulatuses, sest hageja taotles vähendada elatist 195 eurolt 100-le eurole, kuid kohus otsustas vähendada elatist 143 euro 30 sendini. Menetluskulud jäid 54,40% ulatuses kostja kanda ja 45,60% ulatuses hageja kanda. Hagejal menetluskulud puudusid. Kostja palus hagejalt välja mõista õigusabikulud 825 eurot 7,5 tunni eest tunnihinnaga 110 eurot tund. Hageja pidas tunnitasu kõrgeks ja ajakulu 7,5 tunni asemel põhjendatuks kolme tundi. Kohus pidas tunnitasu 110 eurot põhjendatuks ja kohtupraktikaga kooskõlas olevaks ning õigusabi osutamisel piisavaks ajaks hagile vastuse koostamiseks, tõendite analüüsimiseks ja kohtuistungil osalemiseks kokku 5 tundi. Tegemist ei ole keerulise kohtuvaidlusega ja hageja ei pea kostjale hüvitama tema esindaja kohtupraktikaga tutvumise ja analüüsimisega seotud kulusid. Eeltoodust tulenevalt pidas kohus kostja põhjendatud õigusabi kulu suuruseks 550 eurot, millest kuulus väljamõistmisele 250 eurot 80 senti. Kostja nõustus, et hageja hüvitab menetluskulud 12 kuu jooksul igakuiste 20 eurot 90 sendi suuruste maksetena. Kohus rahuldas kostja taotluse ja kohustas hagejat tasuma menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras tasumisega viivitamise korral. TsMS § 238 lg 5 kohaselt ei arvestanud kohus kohtuotsuse tegemisel E OÜ bilansi ja kasumiaruannet, hageja kirjavahetust kohtutäituriga, JK kirja kohtutäitur Mati Kadakule ja täitemenetluse lõpetamise otsusega ning JF volikirja sõiduauto VW Polo, registrimärgiga XXXXXX, kasutamiseks hageja ja IB poolt, sest nimetatud tõendid ei tõenda hagi aluseks olevaid väiteid. Hageja apellatsioonkaebus

apellandi kulud ja kaheksakuuliste laste vajadused ei saa olla ühesuurused. Kohus jättis arvestamata hageja võimaluse teenida sissetulekut enda ja oma alaealiste laste ülalpidamiseks. Hageja on ülalpidamiseks vajaliku sissetuleku teenimisel olnud vastutustundetu, kui lahkus omal soovil töölt, omamata püsivaid sissetulekuid. Hageja töötas enne hagiavalduse esitamist ja teenis 800 eurot kuus. Maakohtu otsus ei rajane esitatud ja kogutud tõenditele (TsMS § 438 lg 2). Kohus ei põhjendanud, miks tuli elatist vähendada 01.12.2015 kuni 18.12.2016 ja otsus on vastuoluline. Ainuüksi asjaolu, et hagejale on lisandunud ülalpeetavaid, ei tähenda, et hageja saab vähendada oma ülalpidamiskohustust. Tõendamiskoormus on antud asjas hagejal ja kohus tegi hagejale korduvalt ettepaneku esitada tõendeid. Kostja leiab, et hagejal on piisavalt vara, et pidada ülal võõraid lapsi, kelle suhtes hagejal seadusest tulenev ülalpidamiskohustus puudus (hageja väitis 17.12.2015 istungil, et peab ülal AB). Lisaks on hagejal ja ta elukaaslasel olnud piisavalt vara, et anda laenu kolmandale isikule YK-le, mida tõendas pangakonto väljavõte selle kohta, et viimane tagastab IB-ile võlga. Hageja ei ole tõendanud enda ega oma laste ülalpidamiskulusid. Menetluskulude jaotus ei ole õige. Hageja esitas 2 alternatiivset nõuet, millest kumbagi ei rahuldatud täielikult. Kohus ei arvestanud, et lisaks rahalise nõude suuruse vähendamisele vähendas kohus elatise vähendamise ajalise kestuse nõuet osaliselt. Seega rahuldas kohus hagi 20% ulatuses. Apellant nõustus menetluskulude ajatamisega tingimusel, et kohus mõistab kõik kulud 825 eurot kostjalt välja. Hageja menetluskulude hüvitamise kohustuse ajatamist ei taotlenud. Vastused apellatsioonkaebustele

vajalikuks. Vaidlust ei ole, et hageja lapsed, kes sündisid peale maakohtu 16.06.2014 kohtuotsuse tegemist, saavad 1,5 aasta vanuseks 18.12.2016 ja selle ajani vähendas kohus põhjendatult hageja poolt esiletoodud asjaoludel kostja kasuks väljamõistetud elatise suurust. Kohus on arvestanud, et hagejal on 2 ülalpeetavat last lisandunud pärast eelmise kohtuotsuse tegemist ja tuvastanud, et hageja varaline seisund ei ole muutunud. Riigikohus on lahendites selgitanud, et lapse ülalpidamiskulu on suhteliselt kõige kõrgem kohe lapse sünni järel, väheneb siis kuni orienteeruvalt lapse 8-10 eluaastani ja hakkab seejärel taas tõusma. Selgitatud on, et lapse ülalpidamiskulud lapse pooleteise- kaheaastaseks saamiseni on küll paljus ühekordsed (voodi, vanker, käru, auto turvavarustus, spetsiaalne lastetoit jne), kuid kuna kohus tuvastas, et hageja sissetulek on sisuliselt jäänud samaks, on eeltoodu kogumis andnud kohtule piisava aluse vähendada väljamõistetud elatist kuni laste 1,5 aastaseks saamiseni ning seejärel jätkab hageja elatusraha tasumist mitte vähemas kui pooles VV määrusega kehtestatud kuupalga alammääras kuni kostja täisealiseks saamiseni. Vastuapellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust ja seda ka menetluskulude väljamõistmise ja jaotuse osas. Nõustuda ei saa kostja vastuapellatsioonkaebuses väidetuga, mille kohaselt on hageja esitanud 2 hagi, millised kohus mõlemad osaliselt rahuldas ning seetõttu on kostjalt väljamõistetud menetlusekulude suurus ebaõige. Hagi esemeks oli elatise vähendamine, millise nõude kohus osaliselt rahuldas. Hagi eseme tuvastamisel tuleb lähtuda mitte niivõrd hageja taotluse täpsest sõnastusest, kuivõrd hageja taotluse eesmärgist ja soovitavatest tagajärgedest kostja suhtes. Et maakohtu menetluses oli hageja nõue vähendada temalt väljamõistmisele kuuluvat elatist 100 euroni kuus kuni kostja täisealisuseni ja 30.10.2015 palus hageja vähendada elatist kuni 18.12.2016, ei ole tegemist uue nõudega ning maakohtu otsus vähendada elatist 143 euro 30 sendini perioodil 01.12.2015 kuni laste 1,5 aastaseks saamiseni, ei ole tegemist 2 hagi osalise rahuldamisega, nagu leidis kostja vastuapellatsioonkaebuses. Et maakohus on otsustanud hageja taotlust käsitlenud iseseisva hagina ja võtnud selle eraldi menetlusse, mis ei olnud põhjendatud, kuid selline tegevus ei toonud kaasa ebaõige lahendi tegemist, sest kohus on otsuse resolutsioonis siiski õigesti rahuldanud hagi osaliselt. Kostja on kaebuses vaidlustanud maakohtu poolt õigusabikulude suuruse kindlaksmääramise. TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1115-14, p 11). Ringkonnakohtul maakohtule etteheiteid menetluskulude jaotuse ja väljamõistmise osas ei ole. Kohus on õigesti leidnud, et kostja on maakohtus 05.01.2016 menetlusdokumendis nõustunud menetluskulude ajatamisega. Apellatsioonkaebuse rahuldamisel ja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud kostja kanda. Hageja menetluskulude väljamõistmist taotlenud ei ole. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm

/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu

/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.