Harju Maakohus kinnitas 31.03.2015 määrusega tsiviilasjas nr 2-14-60940 RM ja lapse TM vahelise suhtlemise korra. 03.07.2015 esitas RM (avaldaja) Harju Maakohtule avalduse lepitusmenetluse läbiviimiseks, kuna lapse ema TM (puudutatud isik I) rikub
kohtumäärusega kindlaksmääratud suhtlemiskorda sellega, et ei reageeri avaldaja kõnedele ja sõnumitele. Avaldaja palus kokkuleppe mittesaavutamisel lubada kohtutäituril täitemenetluse seadustiku (TMS) § 179 alusel viia läbi lapsega suhtlemise võimaldamiseks täitetoiminguid. Avaldaja leidis, et 31.03.2015 väljaantud kohtumäärus on mõistlik ja kõiki asjaolusid arvestades sobiv viis lapse ja avaldaja vahelise suhtlusõiguse teostamiseks ja tagamiseks ega näe vajadust selle otseseks muutmiseks. Avaldaja märkis, et lähtuvalt lepitusmenetluse käigust ning selle tulemustest, võib olla põhjendatud ka lapse ema isikuhooldusõiguse piiramine otsustusõiguse suhtlemisküsimustes avaldajale üleandmise näol.
2.Maakohus kutsus avaldaja ja puudutatud isiku I isiklikult välja ning kuulas nad ära.
3.Puudutatud isik I avaldas, et laps ei soovi isaga suhelda.
4.27.08.2015 esitas avaldaja täiendava avalduse, milles palus muuta 31.03.2015 määrusega kindlaks määratud suhtlemiskorda sellega, et laps veedab isaga sel aastal oma sünnipäeva 25.09.2015 kella 13.00-st kuni 26.09.2015 kella 18.00-ni. Samuti palus avaldaja rakendada suhtluskorra tagamiseks sunnivahendeid suhtluskorda rikkuva vanema suhtes ning määrata, et esmakordsel sunniraha määramisel ei ole sunniraha väiksem kui 192 eurot ega suurem kui 767 eurot, korduval sunniraha määramisel ei ole sunniraha suurem kui 1917 eurot. Avaldaja palus lõpetada ühise hooldusõiguse ja anda isale üle lapse viibimiskoha otsustusõigus ning lähtudes lapse viibimiskohast kehtestada suhtluskord pöördvõrdeliselt teise vanema suhtes. Kui lapse viibimiskoha osas ei ole avaldus põhjendatud, siis keelata vanemal reisida lapsega väljapoole Eestit ilma teise vanema kirjaliku nõusolekuta.
5.Harju Maakohus jättis 28.08.2015 määrusega avalduse täienduse menetlusse võtmata. Määruse põhjendustest nähtuvalt keeldus kohus avaldaja täpsustuse menetlusse võtmisest osas, mis puudutab ühise hooldusõiguse lõpetamist ja lapse viibimiskoha osas otsustusõiguse saamise nõuet. Maakohtu määrus ja selle põhjendused
6.Harju Maakohus tunnistas 31.08.2015 määrusega lepitusmenetluse ebaõnnestunuks. Maakohus määras avaldaja ja lapse vahelise suhtlemise korra, mille kohaselt kohtub avaldaja lapsega iga kuu viimased neli päeva, mil laps viibib isa elukohas (koolipäevadel Eestis). Avaldaja võtab lapse tema elukohast 25.09.2015 ja toob tagasi koju ema juurde 26.09.2015. Lapse sügis- ning kevadvaheaegadel on isal õigus veeta lapsega vähemalt 1/3 kogu koolivaheaja pikkusest isa elukohas. Alates 2016.aastast on isal õigus veeta lapsega suvevaheajal 1 kuu, mis võib olla vastavalt kokkuleppele lapse emaga nii järjestikune kui ka jagatud osaperioodidena, isa elukohas. Aastavahetus pühadest veedab laps paaritul aastal emaga jõulud ja isaga aastavahetuse, paaris aastal vastupidi. Emadepäeva veedab laps emaga, isadepäeva isaga. Kõik kohtumistega seotud täpsustustavad asjaolud lepivad pooled omavahel läbirääkimiste teel kokku, kuulates ühiselt ära ka lapse arvamused ja soovid. Kui laps jääb haigeks, viibib ta kuni tervenemiseni selle vanema juures, kelle juures ta haigestus. Vanem hoidub tegevusest, mis kahjustab lapse suhet teise vanemaga. Isal on õigus lapsega kohtuda ka muudel, eelnevast erinevatel aegadel, kui pooled on selles eelnevalt kokku leppinud. Sõltumata asjaolust kumma vanema pool laps parasjagu viibib, on lapsel õigus teise, eemal viibiva lapsevanemaga telefoni ning tahvelarvuti vahendusel suhelda. Suhtlemisel arvestatakse lapse magamamineku aegu. Kohus selgitas, et juhul kui vanem, kellele kohtumäärus on kätte toimetatud, kohtumäärust ei täida, võib teine vanem pöörduda kohtutäituri poole, kellel on õigus määrata lapsevanemale sunniraha täitemenetluse
seadustiku (TMS) §-s 26 sätestatud korras. Esmakordsel määramisel ei ole sunniraha väiksem kui 192 eurot ega suurem kui 767 eurot, korduval sunniraha määramisel ei ole sunniraha suurem kui 1917 eurot (TMS § 26 lg 4). Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.
7.Kohtumääruse põhjenduste kohaselt juhindus kohus perekonnaseaduse (PKS) § 143 lg-st 1, mille kohaselt on lapsel õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga. Mõlemal vanemal on kohustus ja õigus isiklikult suhelda lapsega. Lapsest lahus elava vanema õigus oma lapsega suhelda tuleneb seega vanema ja lapse vastastikusest õigusest teineteisega suhelda. Lastekaitse seaduse § 28 kohaselt on vanemast lahutatud lapsel õigus säilitada isiklikud suhted ja kontakt mõlema vanemaga, välja arvatud juhul, kui see kahjustab last. Kohus ei ole tuvastanud, et avaldaja suhtlemine puudutatud isikuga II kahjustaks kuidagi last. Lapsega koos elav vanem on kohustatud lubama lapsel lahus elava vanemaga suhelda ja olema selles lapsele emotsionaalseks toeks.
8.Maakohus märkis, et avaldaja ja lapse vaheline suhtluskord on kinnitatud 5 kuud tagasi ning puudutatud isik I ei esitanud maakohtu määruse peale määruskaebust. Kuna avaldaja soovis suhelda lapsega lapse sünnipäeva eel, mis on 27. septembril, siis tegi maakohus suhtlemise korras ühe täpsustuse, mille kohaselt avaldaja võtab lapse tema elukohast 25.09.2015 ja toob tagasi ema juurde 26.09.2015.
9.Kohus soovitas iga kuu neljal viimasel päeval, kui avaldaja viibib Eestis, minna koos perenõustamisele. Määruskaebus
10.15.09.2015 esitas puudutatud isik I Harju Maakohtu 31.08.2015 määruse peale määruskaebuse, millega palub maakohtu määruse tühistada ja saata asi maakohtusse uueks lahendamiseks.
11.Määruskaebuse kohaselt ei ole maakohus isa ja tütre suhtlemise küsimust menetledes selgitanud välja kõiki olulisi asjaolusid ega teinud kõike endast sõltuvat, et vanemad lahendaksid isa ja lapse suhtlemise küsimuse kokkuleppel, pidades silmas lapse huve. Lapse ema selgitas maakohtu istungil, et ta ei tee mingeid takistusi ei lapse isale ega ka lapsele, et kohtumäärusega kehtestatud suhtlemiskord kindlaksmääratud kujul toimiks. Vastupidi, lapse ema näeks rõõmuga, et tütre ja isa vahel oleksid normaalsed suhted. Probleem on aga lapses endas. Täna on peatselt üheksa aastaseks saav tüdruk niisuguses emotsionaalses seisundis, et ta ei taha isaga suhelda. Veelgi enam, igasugune jutuajamine isast ja isa nägemine tekitab temas emotsionaalset agressiooni. Taolise lapse suhtumise põhjuseks võib olla vanemate lahutus ning see, et laps pidi välja kolima majast, kus ta on üles kasvanud. Samas tuleb ka silmas pidada, et alates 2009. aastast, mil avaldaja Soome kolis, oli isa koos lapsega üsna vähe ja nad sisuliselt võõrdusid teineteisest. Viimased kohtumised, mis leidsid aset käesoleva aasta veebruaris ja märtsis, toimusid lapse soovil ema juuresolekul, kuna teisiti ei soovinud laps isaga suhelda.
12.Kohtumääruses sätestatud suhtlemiskorra täitmine tähendab seda, et lapse ema peab sundima oma last minema isa juurde. Nimetatud olukorras ei ole kohtumäärusega sätestatud korra täitmine objektiivselt võimalik, kuna eksisteerib objektiivne takistus - laps ei ole valmis isaga suhtlema või on seda valmis tegema ainult ema juuresolekul. Lapse ja isa vahel puudub täna ühine suhtluskeel. Esiletoodud asjaoludel ei vasta kohtumäärusega kindlaksmääratud suhtlemiskord lapse huvidele.
13.Lapse ema tegi kohtuistungil ettepaneku lahendada kujunenud olukord perenõustaja poole pöördumisega, millele oli kategooriliselt vastu avaldaja lepinguline esindaja, väites, et kuna isa elukoht on Soomes, siis perenõustaja poole pöördumine on võimatu. Puudutatud isik I leiab, et isa elukoht Soomes ei ole ületamatuks takistuseks perenõustamise korraldamiseks Eestis. Isa tegi ise oma elukohavaliku ja peab aktsepteerima, et laps elab ja õpib Eestis. Isa peab mõistma, et ilma täiendavate ühiste jõupingutusteta ei ole kujunenud olukorda võimalik lahendada. Juhul, kui pooled ei leia selles osas ühist keelt, on lapse ema sunnitud pöörduma kohtusse suhtlemiskorra muutmiseks, kuna senisel kujul ei vasta see kord lapse huvidele ning ema karistamine sunniraha kohaldamise kaudu on ebamõistlik ja ebaõiglane.
14.Riigikohus on osundanud oma 05.11.2014 kohtumääruses tsiviilasjas nr 3-2-1-113-14 (p-s 23), et kohtul tuleb lapsega suhtlemist korraldades teha kõik endast olenev, et vanema ja lapse suhtlemise kord vastaks kõiki asjaolusid ja vanemate õigustatud huve arvestades lapse huvidele PKS § 123 lg 1 tähenduses. TsMS § 4 lg 4 järgi peab kohus kogu menetluse ajal tegema kõik endast sõltuva, et asi või selle osa lahendataks kokkuleppel, kui see on kohtu hinnangul mõistlik. Kohus võib selleks mh esitada pooltele kompromissilepingu kavandi või kutsuda pooled isiklikult kohtusse, samuti teha neile ettepanek vaidlus kohtuväliselt lahendada või lepitaja poole pöörduda. Puudutatud isik I leiab, et maakohus ei ole määruse tegemisel esiletoodud õigusnorme arvesse võtnud ega suunanud pooli perenõustaja poole, kaasanud asja menetlusse spetsialiste ning on lahendanud asja ühekülgselt. Vastus määruskaebusele
15.Avaldaja palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Edasine menetluse käik
16.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
17.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et Harju Maakohtu 31.08.2015 määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu tühistada ning tsiviilasi saata uueks lahendamiseks tagasi samale maakohtule. Määruskaebus kuulub rahuldamisele.
18.Avaldaja esitas maakohtule avalduse, milles märkis, et lapse ema ei täida kehtivat suhtlemiskorda ning palus algatada TsMS § 563 alusel lepitusmenetluse kokkulepitud suhtlemiskorra rikkumise kõrvaldamiseks. 27.08.2015 kohtuistungi protokollist nähtuvalt on puudutatud isik I maakohtu istungil selgitanud, et laps ei soovi isaga kohtuda ning isegi jutuajamine sellel teemal tekitab lapsel psüühilist pinget. Puudutatud isik I pakkus olukorra lahendamiseks välja pereteraapia.
19.Vaidlustatud kohtumääruse kohaselt on tsiviilasjas puudutatud isikuks ka alaealine TM, kuid toimiku materjalidest ei ilmne, et maakohus oleks lepitusmenetluse raames püüdnud välja selgitanud tema arvamuse. Puudutatud isik II oli maakohtus menetluse läbiviimise ajal saamas üheksa aastaseks. TsMS § 5521 lg 1 kohaselt kuulab kohus last puudutavas asjas ära vähemalt 10-aastase lapse isiklikult, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kohus võib ära kuulata ka noorema lapse. Kolleegium leiab, et olukorras, kus ema selgituste kohaselt keeldub laps isaga suhtlemast, tulnuks maakohtul kaaluda lapse ärakuulamist. TsMS § 563 lg 3 kohaselt kutsub kohus lepitusmenetluse läbiviimisel vajaduse korral lahendamise
juurde ka valla-või linnavalitsuse esindaja. Seda ei ole maakohus teinud. Kuna ema selgituste kohaselt on lapse ja isa suhted keerulised, olnuks kolleegiumi arvates mõistlik kaaluda lepitusmenetluse juurde linnavalitsuse esindaja kutsumist. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et TsMS § 219 lg 2 kohaselt võib kohus perekonnaasjas määrata tsiviilkohtumenetlusteovõimetule isikule teda puudutavas menetluses esindaja, kui see on vajalik tsiviilkohtumenetlusteovõimetu isiku huvide kaitseks. Vastavalt TsMS § 219 lg 2 p 1 tuleb esindaja määrata, kui tsiviilkohtumenetlusteovõimetu isiku huvid on oluliselt vastuolus tema seadusliku esindaja huvidega. Maakohus lapsele esindajat määranud ei ole.
20.TsMS § 465 lg 21 p 8 sätestab kohtumääruse põhjendamise kohustuse, mille kohaselt peab määruses ära näitama põhjendused, mille alusel kohus järelduseni jõudis. Kolleegium leiab, et maakohtu määruse põhjendused eelnimetatud nõuetele ei vasta. Vaidlustatud määruse põhjenduste kohaselt on maakohus lähtunud lepitusmenetluse ebaõnnestunuks tunnistamisel lapse õigusest suhelda oma isaga, kuid samas on kohus jätnud tähelepanuta puudutatud isiku I poolt esile toodud lapse ja isa suhet puudutavad väited ning välja selgitamata lapse enda seisukoha. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-64-10 p-s 34 välja toonud, et sunnivahendite kohaldamine on õigustatud eelkõige juhul, kui kohtumääruses sätestatud suhtlemiskord vastab kohtu hinnangul lapse huvidele ja selles ei tuleks teha muudatusi, kuid on vaja sundida kohtumäärust rikkuvat vanemat määrust täitma. Kuna käesoleval juhul ei ole maakohus välja selgitanud, kas kokkulepitud suhtlemiskord vastab lapse huvidele, võis sunnivahendite kohaldamine olla ennatlik. Seda, kas kehtiv suhtlemiskord vastab lapse huvidele ning kas selles oleks vaja teha muudatusi, tuleb hinnata ka siis, kui kohtumäärus senise suhtlemiskorra kohta tehti mõned kuud tagasi enne lepitusmenetluse algatamist ning lapsega kooselav vanem ei esitanud selle peale määruskaebust.
21.Ringkonnakohtu hinnangul on osaliselt põhjendatud ka määruskaebuse väited, mille kohaselt ei ole maakohus lepitusmenetluse õnnestumiseks teinud endast kõike olenevat. Lepitusmenetluse eesmärgiks on kõrvaldada suhtlemist reguleeriva kohtulahendi täitmise käigus ilmnenud tõrked ning võimaldada asjaolude muutumise korral kiiresti ja efektiivselt teha lapsega suhtlemise korras muudatusi, tagamaks vanema ja lapse sujuv takistusteta suhtlemine ilma täitemenetluseta (RKTKm 3-2-1-95-14, p 22). TsMS § 563 lg 7 järgi saab kohus tunnistada lepitusmenetluse ebaõnnestunuks juhul, kui vanemad ei saavuta ei kohtus ega perenõustaja juures kokkulepet või üks vanem ei ilmu kohtusse või keeldub perenõustaja poole minemast. Riigikohus on leidnud, et kuna kohus peab suunama vanemaid lapse huvides kokkuleppeid sõlmima, saab lugeda lepitusmenetluse kokkuleppe saavutamatuse tõttu ebaõnnestunuks juhul, kui kohus on teinud kokkuleppe saavutamiseks kõik endast sõltuva, sh selgitanud vanematele lapsega suhtlemist korraldava kohtumääruse täitmise kohustust ja rikkumise tagajärgi, samuti seda, milliseid meetmeid võib kohus kohaldada lepitusmenetluse ebaõnnestumise korral, aidanud vanematel kokkuleppele jõuda, pakkudes lapse huvidega kooskõlas olevaid alternatiive lapsega suhtlemist korraldava määruse muutmiseks, ning saatnud vanemaid isiklike konfliktide lahendamiseks perenõustaja juurde (RKTKm 3-2-1-64-10, p 32). Käesoleval juhul on maakohus küll kuulanud mõlemad vanemad isiklikult ära, kuid toimiku materjalidest ei nähtu, et kohus oleks teinud jõupingutusi aitamaks vanematel lahendada vaidlus kokkuleppel ja pakkunud enne määruse tegemist välja abinõusid lapse ja isa vaheliste suhete parandamiseks. Asja uuel läbivaatamisel on maakohtul võimalik suunata pooli kokkuleppe saavutamisele lapse huvidest lähtuvalt ning kaaluda, kas lepitusmenetluse õnnestumiseks ning lapse ja isa suhete parandamiseks on vajalik kohaldada täiendavaid abinõusid või teha muudatusi kehtivas suhtlemiskorras.
22.Kolleegium on seisukohal, et eelpool nimetatud rikkumisi ei ole võimalik kõrvaldada määruskaebusemenetluses. Maakohtu määrus tuleb menetlusõiguse normide rikkumise tõttu tühistada ning tsiviilasi saata uueks läbivaatamiseks maakohtule.
23.TsMS § 173 lg 3 sätestab, et kui kõrgema astme kohus tühistab alama astme kohtu lahendi ja saadab asja uueks läbivaatamiseks, jätab ta menetluskulude jaotuse alama astme kohtu otsustada. Seega tuleb maakohtul otsustada menetluskulude jaotus sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
/allkirjastatud digitaalselt/ Ülle Jänes
/allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.