Esindaja v/adv Andres Tamm Puudutatud isik I PV (ik XXXXXXXXXXX,
XXXXX
XXXX,
XXXX XX,
XXXXX
XXXXXXXXXX)
Esindaja riigi õigusabi korras v/adv Eve Grass Puudutatud isikud II – III alaealine ML (ik XXXXXXXXXXX) alaealine SKL (ik XXXXXXXXXXX) alaealiste laste elukoht: XXXXX XXXXXXX,
XXXXX-XXXXX XXXX, XXXX XXXX, XXXX
XXXX Alaealiste laste esindaja riigi õigusabi korras v/adv Vahur Krinal Eestkosteasutus Lääne-Saare vald Lääne-Saare Vallavalitsuse kaudu
1.Tühistada Pärnu Maakohtu 23.02.2015 määrus ühise hooldusõiguse lõpetamise ja KL-le ainuhooldusõiguse üleandmise osas. Teha tühistatud osas uus määrus, millega jätta KL avaldus ühise hooldusõiguse lõpetamiseks rahuldamata ja peatada PV suhtes hooldusõigus laste suhtes.
2.Sõnastada määruse resolutsioon järgmiselt:
2.1.Peatada PV hooldusõigus laste XX.XX.XXXX sündinud M ja XX.XX.XXXX sündinud SK suhtes. 2.2 Jätta KL avaldus ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja ainuhooldusõiguse temale üleandmiseks rahuldamata. Maakohtu määrus jätta muutmata osas, milles maakohus jättis PV avalduse lastega suhtlemiskorra määramiseks rahuldamata, kuid kohustas KL mitte takistama PV-l suhelda lastega telefoni teel.
3.Määruskaebus rahuldada.
4.Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, välja arvatud laste esindaja ja puudutatud isiku I esindaja menetluskulud, mis jätta riigi kanda.
5.Määrusele võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul Riigikohtule. Asjaolud ja menetluse käik
1.KL (avaldaja/laste isa) poolt Pärnu Maakohtule 15.08.2014 esitatud avalduses ja selle 21.12.2014 täpsustuses taotles avaldaja alaealiste laste: XX.XX.XXXX sündinud M (puudutatud isik I/laps) ja XX.XX.XXXX sündinud SK (puudutatud isik II/laps) suhtes PV-ga (puudutatud isik I/laste ema) ühise hooldusõiguse lõpetamist ja hooldusõiguse täielikku üleandmist avaldajale. Avalduse kohaselt on avaldaja ja puudutatud isiku I kooselust sündinud 2 last: XX.XX.XXXX M ja XX.XX.XXXX SK, kes elavad isa juures. Avaldaja hoolitseb nende eest igapäevaselt ja lapsed on tema ülalpidamisel. Laste ema on süüdi mõistetud kriminaalkuriteos ja kannab pikaajalist vangistust alates 2013. aastast kuni 2019. aastani. Puudutatud isik I ei suutnud pakkuda lastele turvalist ja stabiilset elukeskkonda, tal puudub elukoht ja töökoht ning tema sõpruskonda kuulusid narkomaanid ja vangid, kes olid lastele ohtlikud. Laste ema ei võta osa laste hooldamisest ega saagi seda pikema aja jooksul teha seoses vanglas viibimise tõttu. Ka enne karistuse kandmisele asumist elas ta lastest ja perest eraldi, ei suutnud töötada ja oli erinevatelt töökohtadelt vallandatud. Tal puudus kindel elukoht. Puudutatud isik I ei olnud enne karistuse kandmist ega ka nüüd kuni aastani 2019 võimeline täitma kohustust hoolitseda laste eest ja seda mitte üksnes vangistusliku karistuse kandmise tõttu, vaid ka isikuomaduste tõttu, mistõttu on ta jätnud lapsed hooleta. Neil põhjustel ei ole hooldusõiguse peatamine õige. Õige on hooldusõiguse täielik või osaline äravõtmine ja selle andmine avaldajale, kes tegelikult ka lapsi hooldab. Perekonnaseaduse (PKS) § 137 lg 1 kohaselt, kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus, või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. Ühise hooldusõiguse lõpetamine ja avaldajale ainuhooldusõiguse määramine on kooskõlas laste huvidega. Eestkosteasutuse arvamus
2.Lääne-Saare vald Lääne-Saare vallavalitsuse kaudu (varem Kaarma vald Kaarma vallavalitsuse kaudu) peab avaldust põhjendatuks. Avaldaja elab XXXX XXXXX XXXX XXXXX koos lastega. Avaldaja kooselu laste emaga on olnud keeruline ja hetkel viibib laste ema kinnipidamisasutuses. Eestkosteasutus on lapse emaga suhelnud kirja ja telefoni teel.
Valla sotsiaalpedagoog - lastekaitsetöötaja PP tegi 18.09.2014 kodukülastuse avaldaja juurde. Selle käigus tuvastati, et avaldajal ja lastel on omaette elamine, kusjuures laste tuba oli äsja remonditud, elamine oli puhas ja korras. Vajadusel on avaldajale abiks kõrvalmajas elavad laste vanavanemad. Isa ja laste omavaheline läbisaamine on hea. Avaldajal on kindel töökoht ja sissetulek. Naabritega vesteldes selgus, et avaldaja saab lastega edukalt hakkama ja pakub neile igakülgset turva- ja heaolutunnet. 9.01.2015 seisukohas märgib eestkosteasutus, et laste hooldusõiguse üleandmine isale on õigustatud. Laste kodukülastuse ja emaga peetud vestluse tulemusena on vald jätkuvalt seisukohal, et avaldaja tuleb laste kasvatamisega väga edukalt toime, lapsed on hoitud ja puhtad, kooliasjad vanemal pojal korras. Koolist ja lasteaiast kiideti avaldajat. Lapsed on tänu isa järjepidevale kasvatusele saavutanud stabiilsuse ja heaolu. Puudutatud isiku I seisukohad
3.Puudutatud isik I (laste ema) vaidles avaldusele vastu ja leidis, et otsustusõiguse üleandmiseks puudub alus. Kuigi ta kannab alates 30.04.2013 6 aasta 4 kuu ja 29 päeva pikkust vangistust, on tal võimalus ennetähtaegseks vabanemiseks 15.07.2016. Puudutatud isik I tunnistas, et ei saa hetkel oma lapsi kasvatada ja on nõus kuni vanglast vabanemiseni ajutise otsutusõiguse ja hooldusõiguse üleandmisega laste isale. Eeldused otsustusõiguse andmiseks ühele vanemale on täitmata. Vanemad on jõudnud kõigis lastele olulistes asjades kokkuleppele ja lapsed elavad vanemate kokkuleppel isa juures ja laste suhtes teostab hooldusõigust avaldaja. Avaldaja jätab tähelepanuta, et laste emal on reaalselt ühise hooldusõiguse teostamine laste suhtes takistatud kinnipidamisasutuses viibimise tõttu. Põhjendatud võib olla PKS § 140 lg 1 kohaldamine. 7.01.2015 esitas puudutatud isik I avalduse, milles ta soovis suhtlemiskorra kindlaksmääramist laste suhtes. Puudutatud isik I broneeris 2 korral aja lastega pikaajaliseks kokkusaamiseks, kuid laste isa ei toonud lapsi vanglasse. Suhtlemine peaks toimuma järgmiselt: 1) lapsed kohtuvad emaga ema kinnipidamisasutuses viibimise ajal 2 korda aastas reedest laupäevani vastavalt vangla sisekorraeeskirjale; 2) ema teavitab laste isa lastega kohtumise ajast ja laste isa kohustub tooma lapsed kohtumisele ja viima vanglast koju tagasi. 3) isa võimaldab lastel suhelda emaga igapäevaselt telefoni teel. Lastel on õigus suhelda ja koos olla mõlema vanemaga. Laste ema suhtles enne vanglakaristuse kandmist lastega. Puudutatud isik I palus 5.01.2015 avalduses (tl 112) PKS § 140 lg 1 alusel peatada tema hooldusõigus laste suhtes kuni vanglast vabanemiseni. Laste esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Vahur Krinali seisukoht
4.Laste esindaja kohtus laste ja nende isaga nende elukohas XXXX XXXX, XXXX XXXXX. Vanem poeg on 8-aastane ja õpib XXXXXXXXX koolis, noorem, 6-aastane poeg käib lasteaias, lapsi sõidutab kooli ja aeda isa, kes ise töötab XXXXXXX OÜ-s S, omades kindlat sissetulekut. Laste esindaja toetas avaldust, lähtudes eelkõige alaealiste huvidest ja leidis, et laste ainuhooldusõigus tuleks kõikides lapsi puudutavates küsimustes anda laste isale. Laste ema oli eelnevalt kohtulikult karistatud ja ka hetkel viibib kinnipidamisasutuses süüdistatuna narkokuriteos. Laste emal puudus elukoht ja töö, tema tutvusringkond koosnes narkomaanidest ja endistest vangidest. Laste isa soovis ainuhooldusõigust, et ei oleks ohtu, et laste ema tuleks vabanemisel vanglast lapsi isa juurest ja kodust ära viima. Väiksem poiss
peaaegu ei teagi ema, vanem mäletab. Poisid ise on rõõmsameelsed ja terved. Laste esindaja toetas avaldust ja leidis, et ühine hooldusõigus alaealiste laste üle tuleks lõpetada ning anda ainuhooldusõigus avaldajale. Maakohtu määrus
5.Maakohus rahuldas avalduse ja lõpetas avaldaja ja puudutatud isiku I ühise hooldusõiguse alaealiste Me ja SK suhtes ja andis hooldusõiguse täielikult üle avaldajale. Maakohus jättis avalduse suhtlemiskorra määramiseks laste ema kinnipidamisasutuses viibimise ajaks määramata, kuid kohustas avaldajat mitte takistama ema suhtlemist lastega telefoni teel. Avaldaja ja puudutatud isiku I kooselust on sündinud 2 last, kes elavad isa juures. Laste ema kannab alates 2013. aastast karistust Harku Vanglas, karistuse lõpptähtaeg on 28.09.2019. Avaldaja palus lõpetada vanemate ühine hooldusõigus laste suhtes ja taotles hooldusõiguse täielikku üleandmist endale. Puudutatud isik I vaidles avaldusele vastu ja nõustus hooldusõiguse peatamisega ja palus määrata praeguseks lastega suhtlemiskord. Kohus asus seisukohale, et laste huvides ja põhjendatud oli hooldusõiguse üleandmine laste isale. Lisaks sellele, et ema ei saa hooldusõigust teostada seoses kinnipidamisasutuses viibimisega, on kohtul, ema senist käitumist arvestades (kinnipidamisasutuses narkootilise või psühhotroopse aine ning muu ebaseadusliku aine müük jm, kuritegude jätkamine katseajal) olemas põhjendatud kahtlus, et emal puudub huvi laste kasvatamise ja nende eest hoolitsemise suhtes. Kohus arvestas siinjuures ka eestkosteasutuse seisukohta, kes leidis, et hooldusõiguse üleandmine isale on mõistlik ja laste huvides. Laste isa saab laste eest hoolitsemisega hästi hakkama. Samal seisukohal oli lastele määratud esindaja. Kohus ei nõustu laste ema esindaja seisukohaga, et täitmata on PKS § 137 lg-s 3 toodud eeldused hooldusõiguse üleandmiseks. Selle sätte kohaselt ühise hooldusõiguse lõpetamise korral lähtub kohus hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi. Antud juhul on selge, et lastel on tugevam emotsionaalne ja hingeline seotus isaga, kes neid kasvatab ja kes on suutnud neile pakkuda kasvamiseks ja arenguks vajalikku turvalist keskkonda ja on suutnud neid ülal pidada. Samas ei saa kohus olla kindel, et laste ema vanglast vabanemise järel suudab oma laste eest piisavalt hoolitseda ja on valmis seaduslikul teel teenima elatist nii endale kui lastele ja ei jätka senist käitumismustrit. Kohus lähtub otsuse tegemisel ennekõike laste huvidest. Eeltoodust lähtudes annab kohus hooldusõiguse täielikult üle laste isale. Lapse ema võib laste hooldusõiguse taastamist taotleda juhul, kui praeguse määruse aluseks olevad asjaolud on oluliselt muutunud. Samas peab kohus vajalikuks märkida, et PKS § 143 lg 1 järgi on hooldusõiguseta vanemal kohustus ja õigus lapsega isiklikult suhelda ning lapse igapäevaelu puudutavate küsimuste otsustamise õigus ajal, mil laps teise vanema nõusolekul või kohtulahendi alusel tema juures viibib. Teine vanem ei tohiks takistada hooldusõiguseta vanemal lapsega suhelda. Samuti säilib vanemal ülalpidamiskohustus. Kohus ei määra laste suhtlemise korda ema kinnipidamisasutuses viibimise ajaks, kuna ei pea laste viimist kinnipidamisasutusse mõistlikuks. Küll aga ei tohiks isa takistada laste suhtlemist emaga telefoni teel. Kohus jätab kantud menetluskulud avaldaja enda kanda ja ülejäänud menetluskulud riigi kanda (TsMS § 172 lg 3). Määruskaebus
6.Puudutatud isiku I esindaja palub maakohtu määrus tühistada ühise hooldusõiguse lõpetamise osas ja teha tühistatud osas uus määrus, millega peatada laste ema hooldusõigus
laste suhtes. Kohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme ja rikkus oluliselt asja läbivaatamisel menetlusõiguse norme, mis tõi kaasa ebaõige määruse tegemise. Kohus jättis puudutatud isiku I 7.01.2015 avalduse vanema hooldusõiguse peatamiseks, mille puudutatud isik I palus kohtul läbi vaadata vastuavaldusena tsiviilasjas nr 2-14-56029, määrusega menetlusse võtmata. Toimiku materjalidest nähtuvalt on kohus avalduse saatnud seisukoha esitamiseks avaldaja esindajale. Vaatamata sellele on maakohus määruses märkinud, et puudutatud isik I on 5.01.2015 esitanud avalduse, milles taotleb PKS § 140 lg 1 alusel enda hooldusõiguse peatamist laste suhtes kuni vanglast vabanemiseni. Seega nähtub määrusest, et kohus on puudutatud isiku I esitatud avaldust asja lahendamisel arvestanud, kuid põhjendustest ei selgu, miks kohus asus seisukohale, et laste ema hooldusõiguse peatamine ei ole põhjendatud. Sellega rikkus maakohus TsMS § 465 lg 2 p-st 8 tulenevat kohtumääruse põhjendamise kohustust. Maakohus on ebaõigesti kohaldamata jätnud PKS § 140 lg 1, kuigi alus esines, sest laste ema kannab vanglakaristust ja ei saa laste suhtes tegelikult hooldusõigust teostada. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-121-12 märkinud, et PKS § 140 lg-te 1 ja 2 järgi peatab kohus vanema hooldusõiguse, kui vanem on kestvalt võimetu hooldusõigust teostama, ning taastab selle, kui peatamise alus on ära langenud. Vanema kestev võimetus hooldusõigust teostada tähendab seda, et vanem ei saa pikema aja jooksul hooldusõigust teostada oma eemaloleku või muu kõrvalise takistuse tõttu, sh vanema vangistuse, raske haiguse või teadmata kadumise korral. Kohus peab lähtuma PKS § 123 lg 1 järgi lapse huvidest, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Maakohus ei põhjendanud, miks ühise hooldusõiguse lõpetamine on tõhusam meede laste huvide kaitsel ning mis osas laste huvid ema hooldusõiguse peatamise korral jääks kaitseta. Laste huvid ei saa ühise hooldusõiguse lõpetamise korral olla suuremal määral kaitstud võrreldes vanema hooldusõiguse peatamisega. Asjaolu, et lapsevanem pani toime kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, ei anna iseenesest alust ühise hooldusõiguse lõpetamiseks. Maakohus on tähelepanuta jätnud, et kuni kinnipidamisasutusse sattumiseni kasvatas ta lapsi suuremas osas üksi, ilma laste isa abita. Lapsed asusid elama isa juurde peale laste ema kinnipidamisasutusse minemist 2013.a. Kohus on arvesse võtnud eestkosteasutuse ja laste esindaja seisukohad. Eestkosteasutus ega laste esindaja ei ole esile toonud asjaolusid, mille põhjal oleks kohus saanud järeldada, et lapsed oleksid kuni 2013.a, mil nad kasvasid emaga koos ema poolt hooldamata jäetud või, et emal oleks puudunud huvi laste kasvatamise suhtes. Määruskaebuse esitaja hoolib väga enda lastest, ei ole neid hooletusse jätnud ja soovib ka tulevikus laste hooldusõigust teostada. Kuivõrd alates sünnist kuni 2013 kevadeni kasvatas lapsi nende ema, on kohus jätnud tähelepanuta, et enne kinnipidamisasutusse sattumist olid lapsed emaga tunduvalt tugevamalt hingeliselt seotud kui isaga, kes nende kasvatamisest võttis osa väga vähesel määral. Hooldusõiguse ühise lõpetamise korral oleks kohus pidanud arvestama selle vanema, kes hooldusõigust teostada ei saa, pühendumist laste varasemasse kasvatamisse ja hooldamisse. Laste isa väide sellest, et laste ema polnud ka enne karistuse kandmist võimeline laste eest hoolitsema, ei vasta tõele. Eestkosteasutuse seisukohast ei nähtu, et eestkosteasutus oleks puudutatud isikuga I enne 2013.a kevadet kontaktis olnud. Kummastav, et laste isa väidab, et lapsed olid ka enne ema vanglasse sattumist laste ema poolt hooletusse jäetud. Maakohus on asja lahendamisel lähtunud asjaolust, et laste ema on kriminaalkorras karistatud, kannab vanglakaristust ja maakohus ei pea usutavaks, et vabanedes laste ema ei jätka senist käitumismustrit. Ühise hooldusõiguse lõpetamine ei ole põhjendatud ja maakohtu määrus tuleb osaliselt ühise
hooldusõiguse lõpetamise osas tühistada. Asjas tuleb teha uus määrus, millega jätta avaldus hooldusõiguse saamiseks rahuldamata ning peatada puudutatud isiku I hooldusõigus laste suhtes. Vastused määruskaebusele
7.Laste esindaja (riigi õigusabi korras) ei pea kaebust õigeks ja leiab, et kohtulahend on laste huvides. Ühise hooldusõiguse lõpetamisel kaalus kohus põhjalikult kõiki asjaolusid ja jõudis järeldusele, et laste arengu ja turvalise elu huvides on see põhjendatud. Määruskaebuse põhjendused on kohati eksitavad ja paljasõnalised, mis ei anna alust kohtulahendi muutmiseks.
8.Avaldaja leiab, et hooldusõiguse täielik või osaline äravõtmine laste emalt on õige, sest ta ei olnud võimeline enne karistuse kandmist ega ole võimeline ka alates 2013 kuni aastani 2019 laste eest hoolitsema.
9.Eestkosteasutuse esindaja peab määrust õigeks ja leiab, et ka pärast laste ema vanglast vabanemist on lastele vaja tagada stabiilne ja turvaline keskkond. Menetluse edasine käik
10.Pärnu Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas vastavalt TsMS § 663 lg-le 5 läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu määrus
11.TsMS § 651 ja § 659 alusel kontrollib ringkonnakohus esimese astme kohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud, s.o osas, millega kohus avalduse rahuldas ning alaealiste M ja SK suhtes ühise hooldusõiguse lõpetas ja hooldusõiguse täielikult avaldajale üle andis. Määrust ei ole vaidlustatud osas, milles kohus jättis puudutatud isiku I avalduse suhtluskorra määramiseks rahuldamata. Kohtumäärus on selles osas jõustunud. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu määrus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu osas, millega kohus ühise hooldusõiguse lõpetas. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus TsMS § 667 lg 2 alusel uue määruse, millega jätab avaldaja avalduse ühise hooldusõiguse lõpetamiseks rahuldamata ja määrab ühise hooldusõiguse puudutatud isiku I osas peatada. Määruskaebus tuleb TsMS § 659, § 657 lg 1 p 2 ja § 667 lg 2 alusel rahuldada. Vaidlust ei ole selles, et laste ema on korduvalt karistatud narkootilise aine ebaseadusliku omandamise ja valdamise eest ja ta kannab alates 30.04.2013 karistust kuni 28.09.2019 aastani ja ei saa hooldusõigust teostada. Riigikohus on 14.11.2012 lahendis nr 3-2-1-121-12 selgitanud, et PKS § 140 lg 1 mõttes tähendab vanema kestev võimetus hooldusõigust teostada seda, et vanema hooldusõiguse teostamine on pikema aja jooksul faktiliselt takistatud. Sellest tulenevalt saab vanema hooldusõiguse peatada eelkõige juhul, kui vanem ei saa hooldusõigust pikema aja vältel oma eemaloleku või muu kõrvalise takistuse tõttu teostada, sh vanema vangistuse, raske haiguse või teadmata kadumise korral. Lapse huvides tuleb sellisel juhul vanema hooldusõigus peatada. Samale seisukohale on Riigikohus jõudnud 4.12.2013 lahendis nr 3-2-1-142-13, märkides, et asjaolu, et vanem paneb toime kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, on eelkõige aluseks vanema hooldusõiguse peatamiseks (p 18). Riigikohus on korduvalt väljendanud seisukohta, et vanemalt lapse suhtes isikuhoolduse täielik äravõtmine on äärmuslik meede ning lapse heaolu tagamiseks tuleb kohaldada vanema õigusi kõige vähem
piiravaid abinõusid, s.o abinõusid, mis on ohtu arvestades eesmärgipärased ja proportsionaalsed (Riigikohtu 14.11.2012 määrus nr 3-2-1-121-12; 4.05.2011 määrus nr 3-21-13-11). PKS § 140 lg 1 kohaselt kohus peatab vanema hooldusõiguse, kui vanem on kestvalt võimetu lapse hooldusõigust teostama, st esineb faktiline takistus, mis ei võimalda hooldusõigust teostada. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt kohus taastab vanema hooldusõiguse, kui on tuvastatud peatamise aluse äralangemine; lg 3 järgi hooldusõiguse peatumise ajal ei või vanem hooldusõigust teostada. Sellises olukorras jääb üldjuhul lapse suhtes hooldusõigust teostama lapse teine hooldusõiguslik vanem üksi. Eeltoodud põhjendustel tühistab ringkonnakohus maakohtu määruse ühise hooldusõiguse lõpetamise osas ja teeb uue määruse, millega peatab puudutatud isiku I hooldusõiguse alaealiste M ja SK suhtes ja sel ajal teostab hooldusõigust avaldaja üksinda. Hooldusõigus peatatakse kuni vastava aluse äralangemiseni, s.o PV vabanemiseni kinnisest asutusest. Kohus märgib, et hetkel ei ole kohtul alust laste emalt hooldusõigust täielikult ära võtta või seda piirata. PKS § 135 lg-te 1 ja 2 kohaselt võib lapse vanemalt ära võtta ja hooldusõiguse täielikult ära võtta üksnes juhul, kui muud abinõud ei ole andnud tulemusi või on põhjust arvata, et nende rakendamisest ei piisa lastele ohu ärahoidmiseks. Käesolevalt laste ema ei ole võimeline oma isoleerituse tõttu laste hooldusõigust teostama ning seetõttu ta ei ole lastele ka ohtlik. Kohtule ei ole teada, kas ja millistel tingimustel on pärast karistuse kandmiselt vabanemist karistustähtaja möödumisel 2019. aastal laste ema võimeline hooldusõigust teostama. Puudutatud isikul I on asjaoludest lähtuvalt õigus taotleda kohtult hooldusõiguse taastamist või avaldajal või eestkosteasutusel hooldusõiguse piiramist või täielikku äravõtmist. Praegu oleks äärmusliku abinõu - hooldusõiguse äravõtmine puudutatud isiku I suhtes piisava aluse puudumisel ennatlik. Peale vanglast vabanemist on laste emal võimalik taotleda hooldusõiguse taastamist PKS § 140 lg 2 alusel ja kohtul kohustus eelnevalt hinnata, kas see vastab laste huvidele. Üksnes vanema vabaduses viibimine ei anna alust teha järeldusi vanema suutlikkuses tagada laste huvid ja heaolu. Kohus peab hooldusõiguse taastamise osas otsustust tehes ja hinnangu andmisel lapse ema suutlikkusele hooldusõigusest tulenevaid kohustusi täita ja laste heaolu tagada, arvestama mh, milline oli lapse ema käitumismuster kinnipidamisasutuses. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus, et maakohus ei ole rikkunud kaebuses väidetud menetlusnorme, on 7.01.2015 avaldust menetlenud koos teiste tõenditega kooskõlas TsMS § 232 lg-ga 1. Ringkonnakohus jätab menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, välja arvatud laste esindaja ja puudutatud isiku I esindaja menetluskulud, mis jätta riigi kanda (TsMS § 172 lg 3).
Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/
Reet Allikvere /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.