4.Jätta menetluskulud 46% ulatuses kostja kanda ja 54% ulatuses hageja kanda.
5.Välja mõista D.R-ilt GS Core OÜ kasuks menetluskuluna 142,60 eurot ja viivis menetluskulult VÕS § 113 lg-s 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni.
6.Saata kohtuotsus menetlusosalistele.
7.Toimetada kostjale D.R-ile TsMS § 317 lg 1 p 1 ja lg 3 alusel käesolev kohtuotsus kätte kohtuotsuse resolutiivosa avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded ja lugeda kohtuotsus kostjale avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast. Edasikaebamise kord
2-23-143559 Kohtuotsuse peale võib apellatsioonkaebuse esitada Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Selgitus menetlusabi taotlejale Kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6). Hageja nõue GS Core OÜ esitas Pärnu Maakohtule hagi kostja D.R vastu TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali ja kostja vahel 07.03.2021 sõlmitud järelmaksulepingust nr XXX tuleneva võlgnevuse väljamõistmiseks. krediiti ostu eest tasumiseks summas 299,99 eurot. Kostja tasus võlausaldajale lepingu kehtivuse ajal tagasimakseid kokku summas 131,51 eurot. Laenulepingu lõpptähtajaks maksegraafiku kohaselt on lepitud kokku viimase osamakse tähtaeg 10.03.2022. Intressimääraks on lepingus kokku lepitud 43,34% aastas ning krediidikulukuse määraks on 53,02% aastas eeltoodud tingimustel ning eeldusel, et krediit võetakse kasutusele viivitamata ja täies mahus ning makstakse tagasi 12 kuu jooksul, osamakse suuruseks 31,25 eurot. Viivisemääraks lepiti kokku 24,15% aastas. Laenuandja saatis kostjale 08.11.2021 lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles määrati kostjale tasumata osamaksete tasumiseks täiendav tähtaeg 14 päeva hoiatuse kuupäevast. Hoiatuses selgitas laenuandja, et kui võlgnevust täiendava tähtaja jooksul kostja ei tasu, loeb laenuandja lepingu tähtajale järgnevast päevast üles öelduks ning nõue edastatakse sissenõudmiseks inkassofirmale. Kostja võlgnevust ei tasunud, mistõttu ütles laenuandja kostjaga sõlmitud lepingu üles alates 23.11.2021. Hageja teavitas kostjat sama kirjaga nõude loovutamisest hagejale. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse on summas 213,79 eurot, intresside võlgnevuse summas 25,66 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise summas 98,32 eurot ja sissenõudekulude võlgnevuse 30 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista hagi esitamisest alates edasiulatuva viivise lepingus sätestatud määras 0,067% päevas tasumata põhivõlgnevuselt kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda ja mõista hageja menetluskulud välja kostjalt. Hageja menetluskuludeks on märgitud riigilõiv summas 140 eurot, õigusabikulud summas 150 eurot ja maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot. Kostja seisukoht Kostjale on hagimaterjalid ja menetlusse võtmise määrus kätte toimetatud 15.03.2024 TsMS TsMS § 317 lg 12 p 1 ja § 317 lg 3 alusel avalikult Ametlikes Teadaannetes teate avaldamisega. Maksekäsu kiirmenetluses on võlgnikule D.R-ile makseettepanekut üritatud kätte toimetada järgmistel aadressidel: - 30.10.2023 aadressil XXX - Tagastatud - hoiutähtaja möödumisel.
2-23-143559 Teises menetluses vastuseks Pärnu Maakohtu maksekäsuosakonna järelepärimisele on Haapsalu Linnavalitsus vastanud 30.10.2023, et Haapsalu Linnavalitsuse andmetel elab D.R aadressil XXX. Tema elukoht Rahvastikuregistris on XXX linna täpsusega. Kohtu määratud tähtajaks kostja hagile vastust ei ole esitanud.
Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud hagiavalduse ja seisukohtadega ning uurinud esitatud tõendeid, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
1.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele, sätte lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
2.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 alusel on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.
2.1.TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali ja kostja vahel oli sõlmitud 07.03.2021 järelmaksuleping nr XXX, mille alusel on kostja saanud ostu eest tasumiseks krediiti summas 299,99 eurot /dtl 33/. Lepingu kohaselt oli intressi määr 43,34% aastas laenu jäägilt ja krediidi kulukuse määr 53,02% aastas. Kostja sai kauba müüjalt kätte ning laenuandja on laenu summa müüjale kostja ostetud kauba eest välja maksnud. Hagiavalduse kohaselt on laenuandja kostja kauba eest tasunud 299,99 eurot, kostja on laenuandjale tagasimakseid teinud kolmel korral, kokku summas 131,51 eurot /dtl 23, 24/.
2.2.Käesolevas tsiviilasjas ei ole pooltel vaidlust asjaolu üle, et kostja kui füüsiline isik võttis krediiti väljaspool majandustegevust. Seega on vaidlusalune leping tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõttes.
3.VÕS § 164 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Sama paragrahvi lõike 2 alusel astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 170 sätestab, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule.
3.1.TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal OÜ selgitas nõude loovutamisest kostjale 15.12.2023 teavituskirjas /dtl 39/. Nõude loovutamisest teatati kostjale sama teatisega. Kostja ei ole nõude loovutamise osas vastuväiteid esitanud. Seega on hagejal alus nõuda kostjalt võlgnevuse tasumist.
4.Riigikohus on 24.11.2023 määruses tsiviilasjas 2-21-13098 (p-s 13) selgitanud, et kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud VÕS §-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka VÕS § 1 lg 4),
2-23-143559 millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (VÕS § 406 2 lg 1) või mh selles sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati, kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. Selline seisukoht on kooskõlas ka Euroopa Kohtu praktikaga, milles on leitud, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel analüüsima, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust (vt Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus kohtuasjas nr C-679/18, OPRFinance s. r. o. vs. GK, p 46).
4.1.Seega kontrollib kohus esmalt, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale (VÕS § 406 lg 1) on seadusega kooskõlas, kuna VÕS § 406 2 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.
4.1.1.Kostjaga sõlmitud krediidilepingu kohaselt on krediidi kulukuse määr 53,02% aastas /dtl 33/.
4.1.2.Kostja sai 07.03.2021 sõlmitud lepingu alusel võlausaldaja poolt krediiti ostu eest tasumiseks summas 299,99 eurot intressimääraga 43,34% aastas /dtl 33/. Krediidi kulukuse määr on arvutatud eeldusel, et krediit võetakse kasutusele ning makstakse tagasi 12 kuu jooksul, igakuise tagasimakse suurusega 31,25 eurot. Viivisemäär on 24,15% aastas. Nimetatid tingimustel on märgitud krediidi kogukuluks 367,40 eurot ja krediidi kulukuse määraks 53,02%. Finantsinspektsiooni tarbijakrediidi kulukuse määra kalkulaatori kohaselt on hageja poolt välja toodud andmete (antav krediit, kuumaksete arv, osamakse suurus ja aastaintress) alusel krediidi kulukuse määr 53,08%. Laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud Eesti Panga poolt avaldatud krediidi kulukuse määr alates 01.01.2021 on 20,09% ning selle kolmekordne määr 60,27%. Seega krediidi kulukuse määr on lubatud piirmääras nii kohtu arvestuse kui hageja poolt toodud andmete järgi ja leping ei ole VÕS § 4062 lõike 1 alusel tühine.
4.2.Teiseks tuleb kohtul kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet, milline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1.
4.2.1.VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega, koguma igakülgset teavet tarbija varalise seisu ja varasemate kohustute kohta, lähtudes krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 4034 lg 3 kohaselt küsib krediidiandja krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 403 4 lg 13 järgi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab vaidluse korral krediidiandja.
4.2.2.Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 alusel peab krediidiandja või -vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt järgmised tarbijaga seotud näitajad: 1) varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus; 2) teised varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused; 3) varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine; 4) muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud
2-23-143559 kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena; 5) varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju; 6) krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast täitmist; 7) sõlmitava tarbijakrediidilepingu tingimused, sealhulgas võetava rahalise kohustuse suurus. KAVS § 50 lg 3 kohaselt peab krediidiandja või -vahendaja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele.
4.2.3.Riigikohus on selgitanud (vt RKTKm, 24.11.2023.a, 2-21-13098, p-d 17-18), et kohtul on kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 403 4 lg-st 1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 403 4 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:
tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).
Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse
2-23-143559 hindamiseks.
4.2.4.Kohus kohustas hagejat 07.06.2024 kohtunõudega hagi täpsustama ning kohustas hagejat esitama hagiavalduse asjaoludes andmed selle kohta, et vastutustundliku laenamise põhimõtet kohustust on järgitud laenuandja poolt kostjale väljastatud lisalaenude puhul. Kohus selgitas, et hagis esitatu põhjal on kohus esialgsel seisukohal, krediidiandja ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtet korrektselt järginud. Kohus palus selgitada, milliste andmete alusel on kostja krediidivõimekust hinnatud kui laenulimiiti suurendati kuus korda suuremaks kümnel korral ning kas esitatud teave on olnud piisava selgusega. Samuti tuli hagejal vastavalt TsMS § 363 lg 1 p-le 3 märkida tõendid, mis kinnitavad hagi aluseks olevaid asjaolusid. Kohus selgitas hagejale ka VÕS § 4034 lg-st 7 tulenevat tagajärge vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise rikkumisel, sh tagasimaksete ümberarvestuse esitamise võimalust /dtl 65-66/.
4.2.5.Hageja on kohtunõude kätte saanud 18.06.2024 avaliku e-toimiku vahendusel, kuid hageja ei ole kohtunõudele tähtajaks 02.07.2024 vastust esitanud.
4.2.6.Kohus leiab hageja poolt esitatud andmete ja tõendite põhjal, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohtul ei ole võimalik asuda seisukohale, et krediidiandja oleks üles näidanud vajalikku hoolsust VÕS § 4034 lg 2 mõttes tarbija laenuvõime kontrollimisel. Kohtu hinnangul ei ole krediidiandja kogunud piisavalt teavet kostja igakuiste väljaminekute kohta ega teabe kogumist tõendanud. Hageja ei ole esitanud kohtule andmeid kostja sissetulekute kohta, sh selgitusi ega tõendeid, kui suur oli kostja sissetulek ja kas ning kuidas seda kontrolliti koos kostja kohustustega. Riigikohus selgitas 09.10.2024 lahendis nr 2-20-1490 (p. 26), et VÕS § 4034 lg-t 9 tuleb mõista selliselt, et kui tarbijaga sõlmitud krediidilepingut muudetakse nii, et krediidisumma ehk tarbija käsutusse antud rahasumma või selle kokkulepitud ülemmäär märkimisväärselt suureneb, siis tuleb tarbija krediidivõimelisust uuesti hinnata. Hagis esitatud selgitusest (dtl 27) nähtuvalt ei teinud laenuandja enne laenu väljastamist kindlaks laenusaaja muude kohustuste suurust, samuti ei küsitud laenutaotlejalt pangakontode väljavõtteid. Laenuandja poolt tehtud päringust avalikesse registritesse ja sealt saadud andmete põhjal (maksehäire puudumine, sissetuleku suurus väljamaksete põhjal) ei näidanud krediidiandja vajalikku hoolsust VÕS § 4034 lg 2 mõttes tarbija laenuvõime kontrollimisel. Samuti ei nähtu kohtule, kuidas laenuandja veendus, et tarbija on krediidivõimeline. Hageja väide, et laen oli väike ja ka igakuine laenumakse oli väike, mistõttu ei olnud vajalik põhjalik kostja krediidivõime hindamine, ei ole põhjendatud. Seadus ja kohtupraktika ei võimalda vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist piiritleda kuidagi laenu või igakuiste laenumaksete suurusega. Kohtunõudele, milles kohus selgitas hagejale täiendavate selgituste vajadust vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kontrollimiseks, hageja vastanud ei ole. Samuti ei ole hageja esitanud kohtunõudes selgitatu järgi krediidiandja ümberarvestust. Kohtule esitatu kohaselt ei ole laenuandja kontrollinud kostja krediidivõimelisust ja tuvastanud kostja igakuiste kulude suuruse kontoväljavõtte põhjal, s.o kohtule ei ole esitanud analüüsi, mille kohaselt saaks veenduda, et kostja oli laenude korduval väljastamisel krediidivõimeline ja võimeline tagasi maksma laenulepinguga endale võetud kohustust. Riigikohus määruse nr 2-21-13098 (p-s 13 ja 25) selgitatust tulenevalt on hagejal tõendamiskoormis tõendada vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist. Kohus asub eeltoodu alusel seisukohale, et hageja õiguseellaseks olev laenuandja on eiranud VÕS § 4034 lg-tes 2 ja 4 ning KAVS § 50 lg-tes 3 ja 4 sätestatud hoolsus- ja
2-23-143559 kontrollikohustust tarbijale vastutustundlikult krediidi võimaldamise osas. Seega on laenuandja eiranud VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust, kuna kohtule esitatud asjaolude alusel ei saa järeldada, et laenuandja oleks tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks andmete (kogumis) analüüsi teostanud ja selle tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.
4.3.Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7 on sätte lg-s 6 nimetatud kohustuse rikkumise tagajärjeks see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, kuid hagi saab olla õiguslikult põhjendatud üksnes sissenõutavaks muutunud põhinõude ja maksimaalselt VÕS §-s 94 sätestatud intressi ulatuses. VÕS § 94 lg 1 kohaselt, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vastavalt Eesti Panga poolt avaldatud infole oli aastal 2020-2022 (s.o 01.01.2020-31.12.2021) intress 0,00%. Seega 07.03.2021 lepingu sõlmimise ajal kehtis intressimäär 0,00%. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata hageja intressinõude summas 25,66 eurot VÕS § 4034 lg 7 alusel.
4.4.Hageja on esitanud andmed selle kohta, et lepingu alusel on kostja ostu finantseeritud summas 299,99 eurot ja kostja on teinud tagasimakseid kokku summas 131,51 eurot /dtl 23-24/. Kostjal tuleb tagastada lepingu alusel saadud põhisumma. Kuigi hageja ei ole kohtule esitanud ümberarvestust, siis lähtudes hagis esitatust, on käesolevalt põhinõue igal juhul muutunud sissenõutavaks pärast viimast osamakse tähtaega 10.03.2022. Kuna kohus leidis, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, tuleb kostja tagasimaksed arvestada põhiosamaksetele. Seega kostja poolt kasutusse võetud krediidist tuleb täies ulatuses maha arvestada kostja tagasimaksed põhiosa summale. Kohus leiab, et hagi rahuldamine põhivõlgnevuse osas on põhjendatud ning kostjalt tuleb välja mõista lepingujärgne põhivõlg 168,48 eurot.
5.VÕS § 416 lg 1 kohaselt võib krediidiandja osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks.
5.1.Hageja ei ole kohtule esitanud nõude ümberarvestust, kuid kui arvestada, et kostja pidi tasuma krediidi 12 kuu jooksul ning kostja poolt tehtud maksed summas 131,51 eurot arvestada põhiosa maksetele, siis ei olnud kostja lepingu ülesütlemisel põhiosamaksetega vähemalt kolme maksega täielikult või osaliselt viivituses (299,99:12x5). Seega ei ole leping kehtivalt üles öeldud. Kuid hagi esitamise ajaks oli saabunud igal juhul lepingu lõppemise tähtaeg, milleks on määratud 10.03.2022. Seega on tasumata põhinõue muutunud sissenõutavaks vähemalt 11.03.2022 kuupäevast.
Hageja palub kostjalt välja mõista hageja kasuks sissenõutavaks muutunud viivise
2-23-143559 summas 98,32 eurot ja edasiulatuva viivise lepingus sätestatud määras. VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tulenevalt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kuna kohus jätab hageja intressinõude lepingus sätestatud määras rahuldamata ja VÕS § 403 4 lg 7 tagajärjel kohaldub käesolevalt VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär. Hageja ei ole esitanud kohtule oma nõude ümberarvestust, millest nähtuks, millises osas põhinõue oli sissenõutavaks muutunud hagiavalduse esitamisel. Kohus tuvastas eelnevalt, et algne laenuandja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hagiavalduses esitatud viivisenõue ei ole põhjendatud sissenõutavaks muutunud viivise osas kui ka edasiulatuva viivise osas, kuivõrd need on arvestatud lepingus sätestatud määras, mida vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral seadus ja kohtupraktika ei võimalda rahuldada. Kuna võlgnik VÕS § 4034 lg 7 järgi peale VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära muid tasusid krediidiandjale ei võlgne ja hageja seadusjärgse viivise väljamõistmiseks arvestust esitanud ei ole, jätab kohus rahuldamata hagis taotletud viiviste nõuded.
7.Eeltoodust tulenevalt tuleb hagi rahuldada osaliselt ja kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus summas 168,48 eurot. Kohus jätab hagi rahuldamata põhivõlgnevuse osas summas 45,31 eurot, intresside võlgnevuse osas 25,66 eurot, sissenõudmiskulud 30 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise nõudes 98,32 eurot ja edasiulatuva viivise nõude lepingus kokku lepitud määras.
Menetluskulude jaotus ja menetluskulude kindlaksmääramine
8.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hageja nõue kostja vastu oli 367,77 eurot, kuid kohus rahuldab hageja nõuded 168,48 euro ulatuses, s.o 46% ulatuses. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus menetluskulud 54% ulatuses hageja kanda ja 46% ulatuses kostja kanda.
8.1.TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on kohtukulud muuhulgas riigilõiv. Hageja on hagiavaldusega palunud kostjalt välja mõista hageja poolt tasutud riigilõivu, mis on tasutud summas 140 eurot, õigusabi kulud summas 150 eurot ja maksekäsu kiirmenetluse avalduse tasu 20 eurot. Kohus leiab, et põhjendatud ja vajalikuks kuluks on hagi esitamisel tasutud riigilõiv kuna riigilõivu tasumine on nõude esitamise vältimatu eeltingimus. Kohus leiab, et põhjendatud ja vajalikuks kuluks on hagi esitamisel tasutud riigilõiv, kuna riigilõivu tasumine on nõude esitamise vältimatu eeltingimus ning maksekäsu kiirmenetluse avalduse tasu vastab TsMS §-s 4842 sätestatule.
2-23-143559 Kohus peab käesolevas menetluses nõude asjaolude ja materjaliga tutvumise, hagiavalduse koostamise ja esitamise, lisade komplekteerimisele kulunud ajamahtu 1,5 tundi põhjendatuks. Samuti peab kohus põhjendatuks lepingulise esinduse osas kokku lepitud töötunni hinda 100 eurot. Kohus lähtub oma hinnangus sellest, et käesoleva tsiviilasja näol ei ole tegemist keeruka menetlusega vaid hagiga, milliseid esitab hageja oma põhitegevuses igapäevaselt, samuti ei ole kostja hagiavaldusele vastuväidet esitanud ning kohtuistungit pole toimunud. Menetluskulude väljamõistmisel tuleb kostja kanda jätta üksnes vajalikud kulud. Kohus peab esinduskulusid mõistlikuks ja põhjendatuks kokku suuruses 150 eurot. Hinnad ei sisalda käibemaksu, hageja kinnitab, et on käibemaksukohustuslane /dtl 28/. Eelnevast tulenevalt on hageja põhjendatud menetluskulud kokku 310 eurot (140+150+20).
8.2.Võttes arvesse, et kostjal tuleb hagejale hüvitada 46% hageja menetluskuludest, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hageja menetluskulud summas 142,60 eurot.
8.3.Kostja ei ole käesolevas menetluses seisukohti esitanud, seega loeb kohus, et kostjal hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad.
8.4.Kohus rahuldab hageja taotluse menetluskuludelt viisise välja mõistmiseks alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses TsMS § 177 lg 4 alusel.
9.TsMS § 317 lg 1 p 1 kohaselt võib menetlusosalisele kohtu määruse alusel toimetada menetlusdokumendi kätte avalikult, kui menetlusosalise aadress ei ole kantud registrisse või kui isik ei ela registris märgitud aadressil ning isiku aadress või viibimiskoht ei ole kohtule muul viisil teada ja kui dokumenti ei saa kätte toimetada isiku esindajale ega dokumendi kättesaamiseks volitatud isikule või muul käesolevas osas sätestatud viisil.
9.1.Kuna käesolevas kohtulahendis nimetatud asjaolud kostja elu- ja viibimiskoha osas ei ole kohtule teadaolevalt muutunud ja kostja elukoht või viibimiskoht ei ole kohtule jätkuvalt teada, siis tuleb kohtuotsus kostjale kätte toimetada avalikult.
(allkirjastatud digitaalselt) Ruth Sild kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.