LK-K’i avaldus alaealise lapse KMK’i suhtes ühise hooldusõiguse taastamiseks ja lapse viibimiskoha ning koolivaliku osas otsustusõiguse üleandmiseks avaldajale
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 30.04.2015.a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik LK-K’i määruskaebus Menetlusosalised esindajad
ja
nende Avaldaja (määruskaebuse esitaja): LK-K (isikukood XXXXXXXXXXX), tehinguline esindaja RÕA korras vandeadvokaat Ilya Zuev Puudutatud isik 1: KMK (isikukood XXXXXXXXXXX), tehinguline esindaja RÕA korras vandeadvokaat Kati Raudsepp Puudutatud isik 2: MK (isikukood XXXXXXXXXXX) Avaldaja ja puudutatud isikute elukohajärgsed linnavalitsused: Tallinna linn (Kesklinna Valitsuse kaudu) ja Harku vald (Harku Vallavalitsuse kaudu)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon:
1.Harju Maakohtu 30.04.2015.a määrus jätta muutmata.
2.LK-K’i määruskaebus jätta rahuldamata.
3.Jätta puudutatud isik 1 esindaja maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud Eesti Vabariigi kanda ja ülejäänud menetlusosaliste maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud nende endi kanda.
4.Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Asjaolud ja menetluse käik
1(7)
Tsiviilasi nr 2-14-18445
1.06.05.2014.a esitas avaldaja avalduse ühise hooldusõiguse taastamiseks ja avaldajale otsustusõiguse üleandmiseks KMK’i (lapse) viibimiskoha ja koolivaliku osas. Avalduse kohaselt leidsid vanemate lahkarvamused ühise lapse kasvatamise osas aset juba aastaid tagasi. Lapse ema leidis, et MK (lapse isa) kuritarvitab oma vanemlikke õigusi ning ei lähtu lapse huvidest. Lapsel oleks parem elada oma ema juures. Selle tõestuseks tõi avaldaja välja järgmised motiivid: lapse arenguks ja sotsiaalseks kohanemiseks on vajalik, et tütar saaks olla ema kasvatatud ja hooldatud. Sellisel arvamusel on ka lastepsühholoog pr L, kelle konsultatsioonidel on avaldaja osalenud alates 2013.a maikuust. Esimesed 2,5 aastat kasvatas avaldaja tütart üksinda. Selle aja jooksul oli laps hästi arenenud, hooldatud ja terve. XXXXXXXXXXXX on laps olnud ebatäielikult hoolitsetud, rõivastatud ning ebaadekvaatse järelevalvega. Isa ei ole võimaldanud tütrel osaleda lastele suunitletud sotsiaalsetes tegevustes ning vajadusel meditsiinilist abi lapsele. Lapsel on olnud 2013.a nahalööbed, mida lapse isa ei soovinud perearsti soovitusest hoolimata arstile näidata, mistõttu lastekaitse ja noorsoopolitsei tulid tunnistajatena XXXXX-XXXXXXXX kohale (noorsoopolitsei tõend). 2011.a oli tütrel õlavarreluu murd (meditsiinilised dokumendid õlavarreluu murru kohta). Hiljuti ignoreeris lapse isa perearsti soovitust saata tütar silmaarsti juurde (lapsel on ripsmed ära tulnud) ja koolieelsesse tervisekontrolli tuua. Avaldaja kinnitas, et on võimeline lapsega igakülgselt tegelema ja võimaldama lapsele eakohaseid tingimusi sotsiaalseks kohanemiseks. Lapsel on ema juures Tallinnas paremad elutingimused: korter, mille lastekaitse on heaks kiitnud, on kõigi mugavustega, keskküttega ja pesemisvõimalustega. Hoone, kus laps on elanud XXXXXXXXXXXXX, ei vasta eluhoone nõuetele ning ei ole sobiv aastaringi elamiseks. Talvel XXXXX-XXXXXXXX oli laps jahedates ruumides ebaadekvaatselt riietatud. Lapse isa on rikkudes kohtumäärusi vähendanud lapse suhtlemisvõimalusi. Avaldaja palub määrata otsustusõigus lapse viibimiskoha osas temale, sest laps läheb varsti kooli ja avaldaja soovis, et laps elaks tema juures ja õpiks Tallinna koolis. Tallinnas on lapsele rohkem võimalusi.
2.Lapse elukohajärgne Harku Vallavalitsus esitas oma seisukoha esitatud avalduse suhtes, millest nähtuvalt on lastekaitse spetsialist külastanud lapse kodu korduvalt. Lapse elutingimused on väga head. Lapse ema väide, et eluhoone ei ole seadustatud ei kahjusta lapse elamistingimusi. Lapse isa sõnade kohaselt on olnud muudatusi suhtluskorra täitmises, kuid muudetud aeg on asendatud teise ajaga. Lapsega vesteldes ei täheldanud lastekaitse, et lapse silmade ripsmed puuduksid (lapse ema väide). Harku Vallavalitsus on seisukohal, et lapse huvides on eelkõige stabiilne elukorraldus ja turvalisus. Laps tunneb ennast turvaliselt isaga ning praeguses olukorras ei ole põhjendatud lapse elu kardinaalne muutmine. Lapsel on privaatne ning lapse heaolule vastav elukoht. Lapsel on võimalik asuda õppima kodulähedasse kooli, kus on tagatud arenguks kõik võimalused. Lapse isa ei tee takistusi lapse emale lapse õppetegevuses osalemiseks, lapsega suhtlemiseks. Eestkosteasutus ei toeta lapse ema avaldust ühise hooldusõiguse taastamiseks ja lapse viibimiskoha ning koolivaliku osas otsustusõiguse üleandmist avaldajale. Avaldaja elukohajärgne eestkosteasutus Tallinna linn, Kesklinna Valitsuse kaudu esitas oma arvamuse avalduse suhtes, millest nähtuvalt vestluse käigus 29.05.2014 avaldajaga ilmnes selgelt avaldaja äärmiselt negatiivne ja kohati depressiivne suhtumine ja hoiak kõigesse, mis kaasneb siiani lapse isa poolt toimunud lapse hooldamise ja kasvatamisega. Avaldaja hinnangul ei saa ta, nii kaua kui laps ei ole tema juures, rahulikult töötada, veeta vaba aega ega osaleda ühiskondlikus elus, kuna tema elu on häiritud. Samas iseloomustab ta 7-aastast last kui püüdlikku, õpihimulist, sõbralikku ja heatahtlikku tüdrukut. See on ka kogu pika vestluse jooksul avaldaja poolt esitatud ainus ja paraku ka viimane positiivne hinnang oma tütre suhtes. Tallinna Kesklinna Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonna hinnangul ei ole piisavalt tõendatud, et alaealise elu, tervis, areng ja heaolu oleks oma isa juures elades ohustatud ning otsustusõigus lapse viibimiskoha ning koolivaliku osas tuleks anda üle avaldajale. Samuti ei ole Tallinna Kesklinna Valitsuse sotsiaalhoolekande osakond veendunud, 2(7)
Tsiviilasi nr 2-14-18445 et avaldaja tuleks iseseisvalt toime 7-aastase lapse igapäevase hooldamise ja kasvatamisega ning selle käigus kujunevate olukordade, situatsioonide jmt adekvaatse hindamisega. Eeltoodust tulenevalt ei toeta Tallinna Kesklinna Valitsuse sotsiaalhoolekande osakond avaldust hooldusõiguse taastamiseks ja lapse viibimiskoha ning koolivaliku osas otsustusõiguse üleandmiseks avaldajale, kuna see ei vasta alaealise lapse huvidele ja vajadustele.
3.Lapsele määratud esindaja esitas oma arvamuse esitatud avalduse suhtes, millest nähtuvalt tõendeid lapse isa poolt suhtlemiskorra rikkumise osas avaldaja poolt esitatud ei ole. Lapse isa sõnul suhtlemiskord toimib ning tema täidab seda nõuetekohaselt. Vestlusest lapse isa ja Harku Vallavalitsuse lastekaitsespetsialistiga ning varasemate kohtuasjade materjalidest tuleneb, et laps on elanud koos isaga praeguses elukohas juba alates ca 3. eluaastast. Lapse isa töötab juba aastaid kodus, mille tõttu on lapsele tagatud pidev järelevalve. Samuti elab koos lapse ja lapse isaga viimase ema, kes vajadusel lapse järele valvab ja tema eest hoolitseb. 03.06.2014 kohtus esindaja lapsega tema kodus. Laps oli kohtumisel asjakohaselt (st nii aastaajale kui kohtumise päeva temperatuurile vastavalt) riietatud, puhas ja hoolitsetud. Laps elab elamus, kus on olemas kõik elementaarsed elamistingimused. Elamu asub väga looduskaunis kohas, lähedal on mets ja meri. Lapsele on tagatud seeläbi võimalus palju värskes õhus viibida. Lapsel on praeguses elukohas kujunenud aastate vältel välja stabiilne ja harjumuspärane elukeskkond. Puuduvad asjaolud, mille tõttu esineks mõjuv põhjus selle elukeskkonna muutmiseks. Esindaja arvates ei esine asjaolusid, mis sellist olulist muutust õigustaks. 1. klassi astumine on seni peamiselt kodus kasvanud lapsele juba niigi piisavalt oluline muudatus. Kui sellele muutusele lisanduks ka elukoha ja vanema, kellega koos elama hakata, muutus, võib see osutuda lapsele emotsionaalselt liigselt koormavaks ja stressi tekitada võivaks. Kokkuvõttes leidis esindaja, et avaldaja ei ole esile toonud ega tõendanud ühtegi oluliselt muutunud asjaolu, mis tingiks vanemate ühise hooldusõiguse taastamise ja otsustusõiguse osaliselt avaldajale üleandmise. Lapse huvides on, et säiliks talle harjumuspärane elukorraldus ja senine stabiilne elukeskkond. Eelneva tõttu ei toeta lapsele määratud esindaja avaldaja esitatud avalduse rahuldamist. Avaldaja saab pakkuda lapsele emapoolset lähedust ja suhet lapsega toimuvate kohtumiste kaudu.
4.Kohus kuulas lapse ära 14.10.2014. Ärakuulamisel avaldas laps kohtule järgmist: „Ma ei oska veel öelda, mida ma koolivaheajal teen. Isaga ma õpin koos. Ema käib mul külas ja siis me mängime ja räägime. Ema juures ei ole ma käinud sellest ajast kui kool algas. Me oleme käinud suvel ema suvilas. Mulle meeldib nii nagu praegu on. Ma näen ema 2-3 korda nädalas. Mõnikord ta tuleb õhtul, mõnikord lõunal. Kui ema külas käib, siis oleme rohkem toas, suvel olime väljas. Kui ema külas käib, siis me oleme emaga kahekesi ja isa on teisel korrusel. Me pole emaga kahekesi kusagil väljas käinud ja ma ei taha ka minna. Ema on teinud ettepaneku, et lähme parki kahekesi, kuid ma ei ole tahtnud minna. Ema on vahel kuidagi imelik ja räägib imelikku juttu. See hirmutab mind natukene. Koolis meeldib mulle väga. Isa viib mind autoga kooli ja toob koolist ära. Kool on kodule lähedal. Tahan minna kunstiringi, kuid praegu ma seal ei käi. Sport mulle väga ei meeldi. Kehalise tunnid on koolis üle päeva. Seal peab kiiresti rivistuma ja see mulle eriti ei meeldi. Tantsida mulle meeldib, kuid sammud ei jää meelde. Huviringides käimisest olen rääkinud isaga. Ema on küsinud kus ma tahaksin käia, kuid ma pole osanud vastata. Koolis on huviringe palju- male, kunstiring, korvpall, jalgpall, tantsimine. Lasteaias ma ei käinud. Olin isa ja vanaemaga kodus. Mängisin omaette ja vahel tegime koos isa ja vanaemaga asju. Vanaemaga mängisin lauamänge ja isaga õppisin. Silmadega pole mul probleeme kunagi olnud. Ma istun koolis viimases pingis ja näen väga hästi, mis on tahvlile kirjutatud. Koolivahetus ei rõõmustaks mind. Emal Tallinnas külas ma pole viimasel ajal käinud, kuna meil pole aega. Ema juures on väga igav, me prindime ainult arvutist värvimiseks lehti välja. Ema juurde ööseks ma jääda ei taha. Piisab kui saan tal külas käia. Ema helistab
3(7)
Tsiviilasi nr 2-14-18445 mulle aga meil pole omavahel midagi rääkida. Ma mõnikord helistan talle ka. Skype olen kasutanud emaga suhtlemiseks paar korda“.
5.Lapse isa esitas oma seisukoha 06.10.2014, millest nähtuvalt on seisukohal, et avaldus tuleb jätta rahuldamata, kuna avaldaja kannatab hiljemalt 2001.a vaimuhaiguse all, mida on kahe erineva kohtupsühhiaatrilise kompleksekspertiisi käigus diagnoositud skisotüüpse luululise paranoidse häirena. Avaldaja vaimuhaiguse sümptomid on viimasel paaril aastal ravimite mõju all mõnevõrra leevenenud, kuid isegi arvestades paranemist ei ole lubatav riskida alaealise lapse psühholoogilise heaolu ja turvatundega. Seniajani on lapse isa täheldanud tõsiseid ekstsesse kord poole aasta jooksul, väiksemaid probleeme esineb peaaegu igal lapsega kohtumisel. Lapse isa kinnitab, et lapsele on tema juures tagatud igakülgselt lapse arengut soodustav hea elukeskkond.
6.21.11.2014.a kohtumääruse alusel teostas kohus statsionaarse kohtupsühhiaatriakohtupsühholoogia ekspertiisi LK vaimse tervise hindamiseks.
7.Harju Maakohus tegi 30.04.2015.a määruse, millega jättis avalduse rahuldamata. Harju Maakohtu 29.03.2010.a määrusega tsiviilasjas 2-06-6873 kinnitati avaldaja ja lapse isa kompromisskokkulepe, mille kohaselt lapse elukohaks sai lapse isa elukoht. 15.10.2012.a määrusega tsiviilasjas nr 2-10-48559 jäeti avaldaja poolt esitatud avaldus lapse isa hooldusõiguse piiramiseks lapse suhtes ning hooldusõiguse osaliseks üleandmiseks, s.o otsustusõigus lapse elukoha, huvitegevuse, hariduse ja meditsiiniliste küsimuste osas, rahuldamata. Kohtumäärusega kinnitati vanemate vahel sõlmitud kompromiss nende ühise lapse suhtlemiseks avaldajaga. Seega on avaldaja antud juhul esitanud avalduse perekonnaseaduse (PKS) § 123 lg 2 alusel. 21.11.2014.a kohtumääruse alusel teostatud statsionaarse kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia ekspertiisiakti nr 2 alusel tuvastas kohus, et avaldajal esineb kroonilise kulu ning muutliku intensiivsusega psüühikahäire skisotüüpne häire, mille puhul domineerivad veider käitumine ning mõtlemise ja tundeelu häired, sh mõttekäigu stereotüüpsus, ebamäärasus, paranoidsed mõtted, emotsionaalne külmus, emotsionaalsete reaktsioonide vähesus ja inadekvaatsus, sotsiaalsed toimetulekuraskused. Samuti võivad esineda lühiajalised poolpsühhootilised episoodid. Avaldajal esinevale häirele on iseloomulik sotsiaalse adaptatsioonivõime alanemine, paranoilised mõtted ja –hoiak, mis võivad mõjutada tema käitumist kriitiliste sündmuste ajal. Kuigi ekspertidele olemasolevates andmetes ei esine viiteid avaldaja vägivaldsele käitumisele lapse suhtes ei ole siiski välistatud tulenevalt tema puudulikust ravisoostumusest haiguslikest elamustest tulenevat ohustavat või kahjustavat käitumist eelkõige oma sotsiaalse lähivõrgustiku liikmete suhtes. Eksperdid jõudsid seisukohale, et avaldaja vajab järjepidevat psühhiaatrilist jälgimist ja ravi, järjepideva ravita on kõrgem risk muutuda haiguslike elamuste mõjul ohtlikuks ümbritsevatele. Avaldaja vajab korrapärast psühhiaatrilist jälgimist ja ravi, ainult selle foonil on ta suuteline ainuisikuliselt, see tähendab üksinda ilma kolmandate isikute juuresolekuta otsustada oma lapse igapäevaelu (tavahooldamise) asju ja neid korraldada. Kohus jõudis seisukohale, et kõik avaldaja seisukohad lapse vähese hoolitsetuse, halva toimetuleku ja elukeskkonna osas on osutunud paljasõnalisteks väideteks. Lapsele määratud esindaja ja menetlusse kaasatud lapse elukohajärgne vallavalitsus on teostanud kodukülastusi ja kinnitavad, et lapsele on välja kujunenud harjumuspärane elukeskkond, kõik vajalik lapse eakohaseks arenguks on lapse isa poolt tagatud. Kohus jõudis seisukohale, et puuduvad asjaolud, mille tõttu esineks mõjuv põhjus selle elukeskkonna muutmiseks. Lapse huvides on, et säiliks talle harjumuspärane elukorraldus ja senine stabiilne elukeskkond. Kohus jõudis seisukohale, et asjaolu, mille kohaselt on lapsel olnud terviseprobleeme seoses silmadega ja õlavarreluu murruga, oleks nimetatu hooldusõiguse küsimuseks juhul, kui laps oleks terviseprobleemide korral vajaliku hoolitsuse- ja arstiabita
4(7)
Tsiviilasi nr 2-14-18445 jäetud. Antud juhul ei esine nimetatud olukorda, lapsega on arstide juures käidud, võimalike terviseprobleemidega on lapse isa tegelenud, seega ei ole lapse tervis vanema poolt ohustatud olnud. Mis puutub lapse sotsialiseerumise probleemidesse, siis ka nimetatud asjaolu ei ole kohtu hinnangul lapse hooldusõiguse muutmist põhjendav asjaolu, kuna laps on ärakuulamisel kohtule selgitanud, et ta käib koolist vabal ajal mitmetes huviringides. Laps oli kohtuga suheldes sõbralik, julge ja avatud käitumisega, kohtule ei tekkinud lapse käitumise pinnalt kahtlusi lapse eakohases arengus. Ka ei ole kohtu hinnangul probleeme kooliga, kus laps käesoleval ajal õpib. Vääna-Jõesuu kool on avatud 2013.a ja asub täiesti uues hoones, kus on lastele tagatud väga head olmetingimused. Kool asub lapse elukohast ca 1 km kaugusel. Laps on ärakuulamisel kohtule avaldanud, et ta ei soovi oma ema juurde ööseks jääda, piisab kui on võimalik külas käia. Laps selgitas kohtule, et avaldaja on vahel kuidagi imelik ja räägib imelikku juttu ning see hirmutab natukene. Kohtu hinnangul ei ole eeltoodut arvestades põhjendatud lapse elukoha ega ka kooli vahetamine. Laps on oma elukorraldusega rahul, talle meeldib Vääna-Jõesuu koolis õppida ja oma isa juures elada, seega ei ole kohtu hinnangul avalduse rahuldamine põhjendatud. Kohus asus eeltoodud tõendite, avaldatud arvamuste ja tuvastatud asjaolude pinnalt seisukohale, et avaldus hooldusõiguse taastamiseks ja lapse viibimiskoha ning koolivaliku osas otsustusõiguse üleandmiseks avaldajale tuleb PKS § 123 lg 1-2 koosmõjus PKS 1231 lg 1 alusel jätta rahuldamata. Hooldusõiguse taastamine ei vasta lapse huvidele. Kohus selgitas avaldajale, et suhtlemiskorra probleeme käesolevas tsiviilasjas ei lahendata. Avaldajal on võimalik lapsega suhelda kohtu poolt määratud suhtlemiskorra alusel, regulaarsete kohtumiste raames on avaldajal võimalik anda oma tütrele vajalikku emapoolset vanemlikku kasvatust. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg-te 1 ja 3 koosmõjus jättis kohus alaealise esindaja kulu Eesti Vabariigi kanda ning ülejäänud menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
8.Avaldaja esitas 19.05.2015.a määruskaebuse Harju Maakohtu 30.04.2015.a määruse peale. Avaldaja leidis, et määruses on mitmeid vasturääkivusi ning avaldaja ei nõustunud kohtu järeldustega. Kohus põhjendas määruses, et laps on elanud isa juures juba mitmed aastad. Kuna kohus on aastaid viivitanud otsusega last lapse ema juurde tuua, on tütar nende aastatega pidanud seal kohanema, milles ka lapse ema on oma last üritanud aidata, teda sagedasti külastanud ning lohutanud. Lapse isa on arvanud, et kõik muutused on tema lapse jaoks väga rasked, kuid kui laps oli 2,5- aastane viis isa lapse XXXXX-XXXXXXXXXX. Enamus terveid 8-aastaseid lapsi on kohanemisvõimelised. Lapse isa on tahtnud, et tema tütar näiks abitu ja ta on väitnud, et avaldaja jutud on lapsele tõkestavad ning ebavajalikud. Lapse isa eesmärk näib olevat tõestada, et tütar on oma isast rohkem huvitatud kui oma emast. Lapse isa on kogu aeg laitev ning diskrimineeriv avaldaja suhtes. Lapse isa, isapoolne vanaema ning sugulased on mõjutanud last oma juttudega niimoodi, et huvi avaldaja kodus olla oleks tavapärasest laste huvist väiksem. Mitmed aastad ei soovinud laste isa last üldse avaldaja koju lubada, kuigi laps igatses oma ema ja tema kodu. Lapse isa hakkas lubama last avaldaja koju harvadeks külastuskäikudeks alles mõnda aega enne kooli algust ning nõudis ka siis enda pidevat juuresviibimist teeseldes, et avaldaja on ebaõiglane. Kuna avaldaja töötab igapäevaselt koolis ja on oma töökohas väga hästi lastega hakkama saanud, on ebaõiglane suhtuda temasse kui mittesoovitavasse isikusse kui oma lapse kasvataja ja hooldaja. Alaealise psühholoogiline heaolu ja turvatunne ei sõltu peamiselt sellest, kas nende vanem on väga hea tervisega, vaid sellest, kuidas vanem temaga suhtleb. Avaldaja lapsehooldusõiguse mittetaastamise põhjenduseks oli lastekaitsetöötajate arvates, et lapse elu ja tervis ei ole ka praeguses asukohas ohus, on ebaõiglane, sest ka lapse ema kodus ei ole lapse elu ega tervis kunagi ohus olnud. 2010.a sõlmitud perenõustamise kokkulepe lapse elukoha ja suhtlemise osas oli vaid üheks aastaks mõeldud, kuid lapse isa advokaat organiseeris selle tähtajatu kinnitamise kohtus. Peale seda ei soovinud lapse isa enam perenõustamisele tulla. Laps ei ole öelnud, et emaga suhtlemise
5(7)
Tsiviilasi nr 2-14-18445 juures peaks olema kolmas isik. On selgusetu, mida pidas lapse esindaja silmas, leides et last heidutab avaldaja käitumine. Avaldaja käitumine on olnud täiesti tavapärane. Avaldaja ei ole oma tütart ega ka teiste inimeste lapsi füüsiliselt ega psühholoogiliselt kuidagi kahjustanud ega ohustanud. Lapse ja avaldaja ulatuslikumale suhtlemisele on vastu olnud vaid lapse isa, kuigi laps on huvitatud olnud. 2014.a ekspertiisitulemus ei ole põhjendatud (16.01.2015.a vastus nr 18-1/71 esitatud kohtule). Kohtuekspertiisi Instituut on väljastanud kirja, kuna eksperdid on olnud ebaeetilised ekspertiisi teostamisel ja kirjapandud dokumentides on palju vigu, peab avaldajal olema võimalus pöörduda erapooletute ekspertide juurde kordusekspertiisiks. Kohtuistungil väitis laste isa, et 2011.a toimunud kordusekspertiis polnud ikka nii usaldusväärne, kui selle eksperdi poolt tehtud ekspertiis, kes tema vaimset tervist oli hinnanud heaks pärast mitmenädalast uurimist, kusjuures see ekspert vestles avaldajaga vaid kaks tundi. Avaldaja on täitnud arstide ravisoovitusi. 2015.a ütlesid eksperdid, et avaldaja peaks käima psühholoogilises nõustamises, mida avaldaja on juba teinud. Kohtuekspertiisi läbiviinud ekspert dr L ja psühholoog pr MR on öelnud, et oleks võimalik lapsehooldusgraafik, mille kohaselt avaldaja kasvatab ja hooldab last nädal aega ja siis lapse isa nädal aega. Sellisest hooldusgraafikust on ka lapse isa olnud huvitatud ning võrdse ajajaotusega hooldusgraafik sai kokku lepitud notariaalselt, kui laps oli pooleteiseaastane. Ekspertiis polnud õiglane ka selle tõttu, et ekspert arvas, et tal ei ole võimalik anda avaldajale paremat ekspertiisitulemust, kuna lapse antud ütlused kohtus ei olnud avaldaja suhtes piisavalt sobivad nende jaoks. Kuna kohtus lapse käest tegelikult ei küsitudki, kas ta soovib lapse ema koju tulla elama, siis oli laps liiga hirmul, et jääb ilma isa soosinguta, kui ta oma ema kiidab. Kui laps saab avaldajaga rohkem aega veeta, siis on ta ka rohkem huvitatud avaldajaga suhtlemisest, sest viimati veetis avaldaja lapsega igapäevaselt aega sünnist kuni lapse kahe ja poole aastaseks saamiseni. Avaldaja jäi seisukohale, et laps suudab harjuda avaldaja kodus nädalavahetustel kiiresti, ta on ka koolis hästi kohanenud ja hakkama saanud.
9.Tallinna Kesklinna Valitsus, Harku Vallavalitsus, laste tehinguline esindaja ning laste isa palusid jätta määruskaebuse rahuldamata ning maakohtu määruse muutmata.
10.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Määruse põhjendused
11.Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited maakohtu määruse muutmiseks ega tühistamiseks alust ei anna. Vaidlustatud maakohtu määrus tuleb jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud maakohtu määruses esitatud põhjendustega ja TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
12.Maakohus lähtus asja lahendamisel õigesti sellest, et avalduse rahuldamine sõltub sellest, kas praeguse olukorra muutmist õigustavad lapse huvid. Maakohus asus õigesti seisukohale, et asjaolusid, mille alusel saaks sellist järeldust teha, ei ole kohtu ette toonud ning et selliseid asjaolusid ei nähtu ka tsiviilasja materjalidest. Määrav on see, millise elukorraldusega ja kelle juures elamisega on alaealine laps harjunud ja kohanenud. Oluline on ka see, kellega on praeguseks kujunenud alaealisel lapsel suurem kiindumus- ja lähedussuhe. See, kui alaealine laps oli minevikus sunnitud elukohta muutma, ning et minevikus muutus ka see lapsevanem, kelle juures laps põhiliselt elas, ei tähenda, et see õigustaks seda, et laps peaks igal juhul selliseid muudatusi uuesti läbi elama. Elukorralduslikke muudatusi ei õigusta iseenesest ka see, et 8- aastane laps oleks selleks võimeline. Sõltumata sellest, kas see oli lapse
6(7)
Tsiviilasi nr 2-14-18445 isa eesmärk või mitte, tuleb nõustuda maakohtu järeldusega, et alaealisel lapsel on praeguseks kujunenud isaga sügavam lähedussuhe. Asjas ei ole tuvastamist leidnud, et lapse isa oleks lapse ema suhtes diskrimineeriv, või et lapse isa suhtumine lapse emasse on selline, et see õigustaks lapse elukoha vahetust ja seda, et laps peaks hakkama elama põhiliselt teise vanema juures. Nõustuda ei saa selle määruskaebuse esitaja väitega, et alaealise psühholoogiline heaolu ja turvatunne lapsevanema tervislikust seisundist ei sõltu. See on asjaolu, mis kindlasti lapse heaolu ja turvatunnet mõjutab ning seda tuleb käesoleva asja lahendamisel muude asjaolude kõrval arvesse võtta. Maakohus tuvastas õigesti, et lapsel on tema praeguses elukohas piisavalt head ja nõuetekohased elamise- kooli- ja olmetingimused, samuti head võimalused huviringidest osavõtmiseks. Ringkonnakohus nõustub asjaolude tuvastamisega ja maakohtu poolt tehtud järeldustega. Käesoleva avalduse rahuldamist ei saa tingida see määruskaebuse esitaja väide, et 2010nda aasta perenõustamise kokkulepe oli tehtud sooviga kehtestada see vaid üheks aastaks. Sellist väidet kinnitavaid asjaolusid ei ole kohtu ette toodud. Lapse osas kehtiv korraldus kehtestati kohtumäärusega püsivalt ning avaldaja selle kohtumääruse peale määruskaebust ei esitanud. Vaidlustatud maakohtu määruse muutmiseks ega tühistamiseks ei oleks alust ka siis, kui määruskaebuse esitaja suhtes teostatud 2014nda aasta ekspertiis kõrvale jätta. Ekspertide poolt määruskaebuse esitaja tervise osas tehtud järeldused ei muuda seda, et lapsel on senise elukorralduse tagajärjel kujunenud oma isaga lähedasem suhe, et lapsel on väljakujunenud elukorraldus ja kodu, et koolivahetus mõjuks lapsele halvasti jne. Ka sellise elukorralduse kehtestamine, et laps elaks ühe nädala ema juures ja teise nädala isa juures, ei oleks lapse huvides. Kooliskäiva lapse puhul on põhjendatud ja oluline, et lapsel oleks üks kindel elukoht, kus ta kooli ajal elab ning üks vanem, kes teda kooliskäimisel suunab ning kõikide lapse elukorraldust ja õppimist puudutavate igapäevaelu küsimustega pidevalt kursis on. Käesoleva tsiviilasja materjalide alusel ei saa teha järeldust, et laps andis kohtule konkreetsed ütlused seetõttu, et ta tundis hirmu isa ees. Lapsega on vestelnud kohtunik, lapse esindaja, sotsiaaltöötajad jne. Nõustuda tuleb sellega, et kui laps emaga rohkem suhtleb, tekib lapse ja ema vahel senisest suurem lähedussuhe, kuid see ei õigusta lapse senise elukorralduse muutmist ning seda, et lapse praeguseks väljakujunenud lähedussuhe isaga peaks vähenema.
13.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud tuleb jagada selliselt, et alaealise lapse esindaja kulud jäävad Eesti Vabariigi kanda ja muud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda (TsMS § 172). Vastavalt TsMS § 177 lg 1 p-le 2 määrab menetluskulud peale lõpplahendi jõustumist summaarselt kindlaks asjas lahendi teinud maakohus TsMS §-s 177 sätestatud korras.
Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/
Kaupo Paal /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Soots /allkirjastatud digitaalselt/
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.