Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Kohtunikud Ülle Jänes, Margo Klaar, Krista Kirspuu
Määruse tegemise aeg ja koht
8. juuli 2015, Tallinn
Tsiviilasja number
2-15-4720
Tsiviilasi
BA hagi IA vastu elatise suurendamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 28.05.2015 otsus (lihtmenetlus)
Tsiviilasja hind
230, 64 eurot
Kaebuse esitajad ja kaebuse liik
IA apellatsioonkaebus
Menetlusosalised, nende esindajad Hageja BA (IK XXXXXXXXXXX), seaduslik esindaja VJ, lepinguline esindaja adv Helen Hääl Kostja IA (IK XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja adv Raini Nõu Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Keelduda IA apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest ja tagastada see esitajale. Teatada apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumisest kõigile menetlusosalistele käesoleva määruse ärakirja kättetoimetamisega. Apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jäävad kaebuse esitaja kanda Ringkonnakohtu määruse peale võib vandeadvokaadi vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul arvates määruse ärakirja kättetoimetamisest.
Menetluse käik ja maakohtu otsus BA esitas 26.03.2015 Harju Maakohtule hagi IA vastu elatise suurendamiseks. VJ ja kostja kooselust sündis 22.11.1997 laps BA. Harju Maakohtu 12.10.2007 määrusega tsiviilasjas nr 2-0710881 kinnitati VJ ja kostja vaheline kompromiss, mille kohaselt kohustus kostja tasuma hageja ülalpidamiseks igakuiselt 2600 krooni (166, 17 eurot) alates kokkuleppe kohtumäärusega kinnitamisest kuni lapse täisealiseks saamiseni. Hageja palus suurendada 12.10.2007 määrusega kinnitatud elatise suurust kehtiva miinimummäärani. Vastavalt kohtupraktikale ei tule miinimumelatist nõudes lapse vajadusi tõendada.
Eelnimetatud põhimõte kehtib samaväärselt nii elatise väljamõistmise kui ka elatise suurendamise nõuete puhul ning seetõttu on asjakohatud kostja viited kohtupraktikale, mille kohaselt tuleb elatise suurendamise nõude puhul tõendada lapse vajaduste muutumine. Hageja hinnangul ei esine perekonnaseaduse (PKS) § 102 lg-st 2 tulenevaid aluseid elatise väljamõistmiseks alla seaduses sätestatud alammäära. Seaduse ega kohtupraktika kohaselt ei vabasta töö ja sissetuleku puudumine elatise maksmisest ega anna alust elatise väljamõistmiseks alla seaduses sätestatud alammäära. Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetuleku arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Kostja on töövõimeline mees ning peab suutma hankida sissetulekut, et oma lapsi üleval pidada. Kostja nimel on 3 kinnisasja, mille arvelt on tal võimalik oma ülalpidamiskohustust hageja ees täita. Asjakohatud on kostja viited ema ülalpidamise vajadusele ning veel sündimata lapsele. Kostja esmaseks kohustuseks on tagada ülalpidamine oma lastele. Hageja väitel on ebatõenäoline, et alates 05.08.2014 puudub kostjal sissetulek. Eelneva seab kahtluse alla ka asjaolu, et kostjat esindab käesolevas menetluses vandeadvokaat, kelle teenusteks kostjal raha jätkub. Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Alternatiivselt, kui kohus leiab, et elatist tuleb kuni hageja täisealiseks saamiseni suurendada, siis palus kostja suurendada igakuist elatist kohtu õiglasel äranägemisel selliselt, et igakuine elatis on vähem kui 195 eurot. Hageja ei ole tõendanud, et ta vajadused oleksid suurenenud võrreldes 12.10.2007 kompromissis märgituga. Kuigi kostja töötab (V OÜ), õnnestus tal viimati saada töötasu 05.08.2014 (350, 27 eurot). Kostjat on majanduslikult aidanud tema praegune elukaaslane. Harju Maakohtu menetluses on tsiviilasi nr 2-15-1428 R-IL hagis kostja vastu elatise väljamõistmiseks, augustis 2015 sünnib kostjal veel üks laps. Kostjal on ema, kes elab koos kostjaga, keda seoses haigusega on kostja pidanud aitama. Kostjal ei ole majanduslikult võimalik panustada hageja ülalpidamisse. Kostja hinnangul esinevad PKS § 102 lg-s 2 sätestatud alused, mistõttu peab elatis jääma alla kehtiva miinimummäära ehk kohtumäärusega kinnitatud kompromissi järgsele tasemele. Maakohtu otsus Harju Maakohus rahuldas hagi ning mõistis kostjalt välja igakuise elatise alates 26.03.2015 kuni BA täisealiseks saamiseni 22.11.2015 195 eurot kuus, kuid mitte vähem kui 1⁄2 Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda ning mõistis kostjalt välja hageja õigusabikulud 156 eurot ja viivise. Kohus leidis, et lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus PKS § 101 lg 1 järgi on üldjuhul pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, mistõttu ei tule selles ulatuses lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada. Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike (Riigikohtu lahend 3-2-1-118-12). Kostja ei tõendanud, et tema igakuine sissetulek ei võimalda täita lapse ülalpidamise kohustust igakuise elatise maksmise teel. Äriregistri andmetel on kostja V OÜ ainuosanik ja juhatuse liige, mistõttu sõltub kostja sissetulek nimetatud äriühingu võimekusest ja palgapoliitikast. Seega on kostjal võimalik ise otsustada oma sissetuleku suuruse ja äriühingu jätkusuutlikkuse üle. Autoregistri andmetel kuulub kostjale kolm sõidukit. Kinnistusraamatu väljavõtetest nähtuvalt kuulub kostjale Harjumaal Rae vallas XXXXXXXX külas asuv kinnistu (kostja elukoht), Järvamaal Albu vallas XXXX külas XXXXX X kinnistu (elamumaa) ja Saaremaal Torgu vallas XXXXX külas XXXXXX kinnistu (elamumaa). Eeltoodust nähtuvalt on kostjal võimalik täita ülalpidamiskohustust oma vara arvel. Kohus ei pidanud usutavaks väidet, et kostjal puudub alates
05.08.2014 sissetulek. Kostja kulutused tõendavad pigem vastupidist (võimalus tasuda advokaadi abi eest, finantseerida oma ema kulutusi). Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et ta on töövõimetu isik, millest tulenevalt ei ole ta võimeline sissetulekut teenima ja hagejale elatist maksma. Sündimata lapse ülalpidamise vajadust kui tulevikusündmust ei saa käesoleva nõude lahendamisel arvestada. Kuna maakohtu otsus tsiviilasjas 2-15-1428 ei ole veel jõustunud, ei ole kostjal veel ka kehtivat kohustust maksta elatist R-IL ülalpidamiseks. Käesolevas asjas nõuab hageja elatist miinimummääras alates hagi esitamisest (26.03.2015) kuni hageja täisealiseks saamiseni 22.11.2015. Maakohtu otsusest tsiviilasjas nr 2-15-1428 nähtub, et kostjalt mõisteti R-IL ülalpidamiseks perioodil 01.04.2015 – 30.11.2015 elatis summas 125 eurot ehk alla miinimumi. Kui arvestada maakohtu viidatud otsusega väljamõistetud elatise suurust ja peatselt sündivat last, on kostja ülalpidamisel augustist novembrini 2015 kolm alaealist last. Maakohtu hinnangul ei jäta vaidlusaluse elatise suurendamine 28, 83 euro võrra kostja teisi lapsi varaliselt vähem kindlustatuks. Samas on kostjal piisavalt aega, et valmistuda kõigi oma laste ülalpidamiseks ja hankida selleks vajalikud vahendid. Seetõttu puudub alus jätta hagi elatise suurendamiseks rahuldamata. Kostja apellatsioonkaebus IA palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata. Kuivõrd elatise osas on juba kohtulahend olemas, siis pidi kohus juhinduma ka TsMS § 459 lg-st 1, mille kohaselt pärast otsuse jõustumist, millega kostjalt mõisteti välja perioodilised maksed või kohustati kostjat täitma muid korduvaid kohustusi, on poolel õigus uues hagis nõuda maksete suuruse ja tähtaegade muutmist otsuses, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus, ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Hagist ei ilmne, et hageja põhjendatud vajadused oleksid suurenenud, võrreldes seisuga 03.10.2007 tehtud kompromissiga, et oleks alust elatist suurendada. Ringkonnakohtu määruse põhjendused Tsiviilkolleegium leiab, et kooskõlas TsMS § 638 lg-ga 1 tuleb apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest TsMS § 637 lg 21 alusel keelduda. TsMS § 405 lg 1 esimese lause kohaselt menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes samas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis vastab 2000 eurole. Kuna hageja nõue ei ületa 2000 eurot, siis oli tegemist lihtmenetluses menetletud asjaga TsMS § 405 lg 1 tähenduses. Kooskõlas TsMS § 442 lg-ga 10 ei ole maakohus andnud otsuses luba edasikaebamiseks. Sel juhul ei pea ringkonnakohus lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebust menetlema, välja arvatud siis, kui menetlusse võtmise otsustamisel on ringkonnakohtule ilmne, et maakohus on selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, rikkunud menetlusõiguse normi või ebaõigelt hinnanud tõendeid ning mõni eelnenud põhjus võis kaasa tuua ebaõige kohtulahendi (TsMS § 637 lg 21). Vaidlusaluse otsuse tegemisel ei ole maakohus selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, samuti ei ole maakohus rikkunud menetlusõiguse normi ega selgelt ebaõigelt hinnanud tõendeid. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine TsMS § 637 lõikes 21 sätestatud aluseid apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks, mistõttu tuleb apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduda.
Kaebuses ei ole kostja ka nimetanud neid asjaolusid, mis võimaldaksid järeldada kõnealuses sättes märgitud aluste olemasolu. Kuivõrd ringkonnakohus ei võta apellatsioonkaebust menetlusse, jäävad kaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kaebuse esitaja kanda (TsMS 171 lg 1).
/allkirjastatud digitaalselt/ Ü. Jänes
/allkirjastatud digitaalselt/ M. Klaar
/allkirjastatud digitaalselt/ K. Kirspuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.