Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Ülle Jänes ja Ele Liiv
Kohtuasi
SV avaldus SV ja SO-i ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks lapse SMO-i suhtes ja SMO-i viibimiskoha ja koolivaliku osas otsustusõiguse saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 19.03.2015 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse SO-i määruskaebus liik Menetlusosalised ja nende Avaldaja: SV (isikukood xxxxxxxxxxx) Puudutatud isik: I SMO (isikukood xxxxxxxxxxx), esindajad määratud esindaja advokaat Raivo Bergson Puudutatud isik II: SO (isikukood xxxxxxxxxxx), tehinguline esindaja advokaat Viktor Turkin Eestkosteasutused Keila Vallavalitsus, esindaja Lada Raja Saue Linnavalitsus, esindaja Heli Joon Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon:
1.Harju Maakohtu 19.03.2015 määrus (parandatud 23.03.2015 määrusega) jätta muutmata.
2.Määruskaebus jätta rahuldamata.
3.Määruskaebuse esitamisest tingitud puudutatud isiku I menetluskulud jätta Eesti Vabariigi kanda, muud määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud jätta puudutatud isiku II kanda.
Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. 1(5)
Tsiviilasi nr: 2-15-3065
Asjaolud ja menetluse käik
1.26.02.2015 esitas SV (edaspidi: ema, avaldaja) kohtule avalduse, milles palus lõpetada osaliselt SO-i (edaspidi: isa, puudutatud isik II ) ja avaldaja ühine hooldusõigus SMO-i (edaspidi: laps, puudutatud isik I) suhtes ning anda ainuotsustusõigus lapse viibimiskoha, koolivaliku ning igapäevaelu küsimuste osas täielikult üle avaldajale. Avaldaja oli seisukohal, et lapse jätmine isa hoolde ei taga lapsele ohutut kasvukeskkonda ja pärsib lapse arenguvajadusi, seades ühtlasi ohtu nii lapse vaimse, psüühilise kui ka füüsilise tervise. Isa on kasvatanud oma last igapäevase vaimse, psüühilise ja füüsilise vägivalla ning surve all.
2.Isa palus jätta avaldus rahuldamata. Avalduse rahuldamine oleks lapse huvidega vastuolus, kuna see toob kaasa olulise muudatuse lapse väljakujunenud elukorralduses ning lapse kasvatuslikud probleemid hakkaksid jälle süvenema. Laps on isale tunnistanud, et ema juures on lihtsam, kuna pole vaja täita kohustusi ja reegleid.
3.Lapsele määratud esindaja ning eestkosteasutused toetasid ema avaldust. Esimese astme kohtu määrus
5.Harju Maakohus rahuldas 19.03.2015 määrusega (parandatud 23.03.2015 määrusega) avalduse ning lõpetas osaliselt ema ja isa ühise hooldusõiguse lapse suhtes ning andis ainuotsustusõiguse lapse viibimiskoha, koolivaliku ja igapäevaküsimuste osas üle lapse emale. Laps on avaldanud selget soovi elada koos emaga. Isa suhtes algatatud kriminaalasja menetlemine pole lõppenud, kuid kohus on asjas kogutud tõendeid hinnates jõudnud veendumusele, et lapse isa on korduvalt last väärkohelnud. Kohus leidis, et miski ei õigusta lapse alavääristamist, hirmutamist ja karistamist viisil, mis valmistab lapsele piina. Väärkohtlemine tuleb koheselt lõpetada ning selleks tuleb vanemate ühine hooldusõigus osaliselt lõpetada. Määruskaebus
6.Isa esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus määruse täies ulatuses tühistada ning teha uue määruse, millega jätta avaldus rahuldamata.
7.Maakohus rikkus menetlusnormi, kui lahendas ema taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks enne, kui isale määratud vastamise tähtaeg oli möödunud. Maakohtu määruse resolutsioon oli mitmeti mõistetav – ühest küljest jättis kohus ema taotluse rahuldamata, kuid resolutsiooni edasi lugedes nähtub, et kohus rahuldas esialgse õiguskaitse taotluse.
8.Kohus rikkus poolte võrdse kohtlemise ja ärakuulamise põhimõtet. Kohus andis isale ebapiisava aja ettevalmistamiseks ja õigusabi saamiseks, sest teavitas isa istungi toimumisest vaid 7 päeva enne istungit. Kohtumäärusest ei nähtu, kas maakohus analüüsis väiteid, mida puudutatud isik kohtule esitas.
9.Maakohus ei püüdnud pooli istungil lepitada ega püüdnud tuvastada, kas kohtuasi on tekitatud vanemate endi konflikti tõttu. Kohus on jätnud tähelepanuta, et laps on neli aastat elanud koos isaga ja varasemalt pole isale lapse kasvatamise osas etteheiteid tehtud. Maakohtu järeldused põhinevad peaasjalikult vaid lapse ütlustel ning kriminaalasja algatamise faktil.
2(5)
Tsiviilasi nr: 2-15-3065
10.Maakohus on muutnud vaidlustatud määruse kehtivaks ning määranud täitmisele sõltumata selle jõustumisest alates päevast, kui see tehakse teatavaks avaldajale ja puudutatud isikule II. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 550 lg 3 kohaselt kuuluvad hagita perekonnaasjas tehtud määrused täitmisele alates jõustumisest, kui seadusest ei tulene teisiti. Antud juhul ei leidu seaduses erinorme. Isa taotleb vaidlustatud kohtumääruse täitmise peatamist. Menetluse edasine käik
11.Avaldaja, lapsele määratud esindaja ning eestkosteasutused pidasid määruskaebust põhjendamatuks ja palusid jätta see rahuldamata.
12.Maakohus vaatas määruskaebuse läbi, jättis selle rahuldamata läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
ja edastas
13.06.05.2015 esitas isa Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse tagamise taotluse. Ringkonnakohus lahendas taotluse 19.05.2015 kohtumäärusega, jättes selle rahuldamata. Määruse põhjendused
14.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1 koosmõjus TsMS §ga 659). Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud maakohtu määruses esitatud põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
15.Puudutatud isik II heidab maakohtule ette, et kohus lahendas ema esialgse õiguskaitse avalduse ilma, et oleks oodanud ära isa seisukoha. Isa leiab, et see viis kokkuvõttes ebaõige lõpplahendi tegemiseni, kuid oma väidet ei täpsusta ega põhista. Kolleegium märgib, et maakohtu 03.03.2015 määrust, millega esialgse õiguskaitse avaldus lahendati, ei ole asja materjalidest nähtuvalt vaidlustatud. Pärast esialgse õiguskaitse avalduse lahendamist on maakohus teinud asjas sisulise lahendi, mida puudutatud isik II oma määruskaebusega ka vaidlustab. Eeltoodut arvestades on kolleegium seisukohal, et esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisele suunatud etteheited tuleb jätta määruskaebuse lahendamisel tähelepanuta, kuna need ei oma maakohtu 19.03.2015 määruse õiguspärasusele hinnangu andmisel tähtsust.
16.Määruskaebuses on puudutatud isik II seisukohal, et maakohus on rikkunud poolte võrdse kohtlemise põhimõtet ja andnud isale liiga vähe aega oma seisukohtade esitamiseks. Kolleegium märgib, et esiteks ei nähtu asja materjalidest, et puudutatud isik II oleks esitanud maakohtu menetluses TsMS § 333 sätestatud korras vastuväiteid kohtu tegevuse kohta menetluse juhtimisel või taotlenud kohtult 11.03.2015 istungi edasilükkamist. Tulenevalt TsMS §-st 659 ja § 652 lg-st 3 ei saa puudutatud isik II määruskaebuses seetõttu tugineda asjaolule, et esimese astme kohus rikkus menetlusõiguse normi.
17.Teiseks ei selgu määruskaebusest, kuidas on väidetav minetus, TsMS § 394 lg 6 ja § 397 nõuete rikkumised, maakohtu järeldusi mõjutanud, puudutatud isik vaid nendib, et see tingis puudulikel motiividel rajaneva kohtulahendi tegemise. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on isa esitanud maakohtule kirjalikud seisukohad nii 06.03.2015 (I kr, tl 96-99) kui ka 12.03.2015 (I kd, tl 125-130). Lisaks on maakohus
3(5)
Tsiviilasi nr: 2-15-3065 kuulanud isa suuliselt ära 11.03.2015 toimunud kohtuistungil. Maakohus pole isa poolt esitatud kirjalike arvamuste vastuvõtmisest keeldunud ning maakohtu määrusest nähtub, et kohus on hinnanud kõiki asjas kogutud ja esitatud tõendeid nende kogumis. Puudub alus arvata, et kohus ei ole lahendi tegemisel kaalunud isa seisukohti. Eelmärgitust johtuvalt pole kolleegiumi hinnangul tsiviilasja materjalidest võimalik teha järeldust, et isa pole saanud piisavalt võimalust oma seisukohtade väljendamiseks. Ka määruskaebusest jääb selgusetuks, millised seisukohad täpsemalt jäid isal esitamata, ehk millele soovis isa esimese astme kohtu menetluses tugineda, kuid ei saanud seda ebapiisava istungist etteteatamise aja tõttu teha. Määruskaebuse punktis nr 6 märgib puudutatud isik II, et on kõik sisulised vastuväited esitanud 12.03.2015 maakohtule esitatud seisukohas ega pea vajalikuks neid korrata.
18.Lisaks eelnevale tuleb silmas pidada, et hagita menetluses peab kohus vastavalt TsMS § 5 lg-le 3 ja § 477 lg-le 5 selgitama ise välja asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud ja koguma selleks vajalikud tõendid ning kohus ei ole seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega.
19.Puudutatud isik II heidab määruskaebuses maakohtule ette, et kohus ei püüdnud pooli lepitada. Kolleegium nõustub, et reeglina peab kohus last puudutavas menetluses TsMS § 561 lg 1 järgi nii vara kui võimalik ja igas menetlusstaadiumis püüdma suunata asjaosalisi asja kokkuleppel lahendama. Selleks peab kohus asjaosalised võimalikult aegsasti ära kuulama ja juhtima nende tähelepanu võimalusele kasutada perenõustaja abi. TsMS § 561 lg 1 sätteid tuleb siiski tõlgendada kooskõlas TsMS § 4 lg-ga 4, mille järgi peab kohus kogu menetluse ajal tegema kõik endast sõltuva, et asi või selle osa lahendataks kokkuleppel, kui see on kohtu hinnangul mõistlik. Kui kohtu hinnangul on see kohtuasja asjaolusid ning senist menetluskäiku arvestades asja lahendamise huvides vajalik, võib ta kohustada pooli osalema lepitusseaduses sätestatud lepitusmenetluses (vt nt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-10, p-d 30–31). Siiski tuleb kohtul igakordselt kaaluda asjas tähendust omavaid asjaolusid ning otsustada vanemate lepitamise vajadus ja võimalikkus, lähtudes lapse huvidest. Praegusel juhul on tsiviilasja menetlemise käigus tuvastatud asjaolusid, mis võivad viidata lapse väärkohtlemisele ühe vanema poolt. Seetõttu ei pruugi olla lapse huvides veenda vanemaid asja kokkuleppega lahendama ning lepitusmenetlusega võiks kaasneda lapse huvisid ohustav viivitus. Sellest tulenevalt ei anna määruskaebuse kõnesolev etteheide alust maakohtu määruse tühistamiseks. Kolleegium märgib, et tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on maakohus 11.03.2015 kohtuistungil selgitanud, et käesolevas asjas pole esitatud avaldust lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramiseks ning informeerinud menetlusosalisi vastava avalduse esitamise õigusest ning korrast (I kd, tl 123).
20.Kolleegium ei nõustu määruskaebuses väljendatud seisukohaga, mille kohaselt kogus maakohus asjas ebapiisavalt tõendeid. Puudutatud isik II ei täpsusta, millised tähtsust omavad asjaolud jäid maakohtul tuvastamata või millised asjakohased tõendid kogumata. Määruskaebuses ei ole esitatud ka taotlusi täiendavate tõendite vastuvõtmiseks või kogumiseks. Asja materjalidest nähtuvalt on maakohus menetluse kestel kuulanud ära nii avaldaja, puudutatud isikud kui eestkosteasutuste esindajad. Maakohtu määrusest nähtub, et kohus on hinnanud tõendeid nende kogumis ning võtnud arvesse ka eestkosteasutuste arvamused. Seetõttu pole kolleegiumi hinnangul põhjendatud puudutatud isiku etteheide, et maakohus on lähtunud järelduste tegemisel ainult lapse ütlustest ning kriminaalasja algatamise faktist. Lapse arvamuse
4(5)
Tsiviilasi nr: 2-15-3065 ärakuulamine on TsMS § 5521 lg 1 kohaselt kohtu kohustuseks. Lapse arvamusega on kohus kohustatud arvestama, arvestades lapse arengutaset. Kui 11-aastane laps on avaldanud (korduvalt) soovi elada koos emaga, on see asja lahendamisel ka äärmiselt kaalukas asjaolu. Tõenditest ei nähtu, et lapse sellise sooviga arvestamine võiks tema tegelikke huve kahjustada. Teatis kriminaalmenetluse alustamise kohta karistusseadustiku § 121 lg 2 p 2 järgi (I kd, tl 21) on käsitletav dokumentaalse tõendina TsMS § 272 lg 1 mõttes. Sellise tõendiga arvestamata jätmiseks puudus kolleegiumi hinnangul TsMS § 238 lg 1 mõttes alus ning vastava aluse olemasolu pole ka puudutatud isik II oma määruskaebuses välja toonud. Isa poolt vägivalla kasutamist on ka laps ise oma esindajale ja maakohu kohtunikule kinnitanud. Menetluskulude jaotus
21.Määruskaebuse lahendamisega seonduvad puudutatud isiku I menetluskulud jätab ringkonnakohus TsMS § 172 lg 3 alusel Eesti Vabariigi kanda, muud määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel puudutatud isiku II kanda.
22.Vastavalt TsMS § 177 lg 1 p-le 2 määrab menetluskulud peale lõpplahendi jõustumist summaarselt kindlaks asjas lahendi teinud maakohus TsMS §-s 177 sätestatud korras.
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest
/allkirjastatud digitaalselt/ Ülle Jänes
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.