Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja
Otsuse tegemise aeg ja koht
5. juuni 2015, Tartu
Tsiviilasja number
2-14-59695
Tsiviilasi
A.L. hagi A.R. vastu elatise suurendamiseks
Tsiviilasja hind
855 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 30. jaanuari 2015 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
A.R. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja): A.R. (ik: XXX) Vastustaja (hageja): A.L. (ik: XXX), seaduslik esindaja R.A. , lepinguline esindaja Maia Ploom
esindajad
RESOLUTSIOON
Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 30. jaanuari 2015 otsus muutmata.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
1.Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus A.R. kanda.
2.Välja mõista A.R. lt A.L. kasuks õigusabikulu maakohtus 200 eurot ja ringkonnakohtus 120 eurot, kokku 320 (kolmsada kakskümmend) eurot. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.A.L. (sündinud 11.01.2003) esitas 24.10.2014 maakohtusse A.R. vastu hagi elatise suurendamiseks, paludes mõista kostjalt hageja ülalpidamiseks välja elatise 1⁄2 Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast alates 01.11.2014 kuni hageja õpingute lõpetamiseni põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni. Hagiavalduse kohaselt kohustati kostjat Tartu Maakohtu 19.04.2013 määrusega tsiviilasjas nr 2-13-406 tasuma hagejale elatist 100 eurot kuus kuni hageja täisealiseks saamiseni. Sellise kompromissi sõlmimise tingis asjaolu, et kostja oli üliõpilane ja ei töötanud. Praegu töötab kostja Viru Vangla Jõhvi osakonnas juristina ning tal on piisav töötasu, et võimaldada oma lapsele ülalpidamist seaduses ettenähtud minimaalses suuruses. Lisaks on elukalliduse tõusu ja lapse vanuse tõttu suurenenud lapse vajadused.
2.Kostja palus jätta hagi läbi vaatamata, leides, et hageja ei ole tõendanud kompromissi sõlmimise aja asjaolude muutumist. Samuti oli kostja seisukohal, et perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg 1 on põhiseadusega vastuolus ja palus jätta see kohaldamata. PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alampalga (mis on tõusnud oluliselt kiiremas tempos kui elukallidus) asemel mõnd muud üldtunnustatavat instrumenti, näiteks statistikaameti või mõne muu autoriteetse asutuse, näiteks TÜ avaldatavaid uuringuid. PKS § 100 lg-st 2 tuleneb põhimõte, et täismahus saab elatise välja mõista juhul, kui vanem ei osale lapse kasvatamises. Kui vanem lapse kasvatamises osaleb, tuleb seda arvestada. Sellisel juhul tuleb arvesse võtta ka kostja tehtud kulutused, et hageja saaks elada koos kostjaga, nt kulutused, mida kostja on teinud oma elukohas Otepääl hageja kasutamiseks mõeldud toa väljaehitamisele ja küttele.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 30. jaanuari 2015 otsusega PKS § 101 lg 1 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamata ning mõistis A.R. lt välja elatise A.L. kasuks ühekordse summana 155 eurot perioodi 01.11.2014 kuni 31.12.2014 eest ja igakuiselt 195 eurot, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, alates 1. jaanuarist 2015 kuni A.L. täisealiseks saamiseni 11. jaanuaril 2021. Elatis tuleb tasuda R.A. pangakontole nr XXX, selgituseks märkida elatis lapsele. Elatist tuleb maksta iga kalendrikuu eest ette.
Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja mõistis kostjalt välja hageja kasuks õigusabikulu 200 eurot. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on hageja vanemad kostja ja R.A. . Tartu Maakohtu 19.04.2013 määrusega tsiviilasjas nr 2-13-406 kinnitati kompromiss, mille järgi kohustus kostja tasuma hagejale elatist 100 eurot kuus. Kehtivas perekonnaseaduses puudub sõnaselge regulatsioon väljamõistetud elatise suuruse muutmise kohta. Riigikohus on leidnud (3-2-1-33-11, p-d 26, 32), et menetluslikult annab aluse nõuda kohtulahendiga kindlaksmääratud elatise muutmist tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS). Nimelt on poolel TsMS § 459 lg 1 järgi pärast otsuse jõustumist, millega kostjalt mõisteti välja perioodilised maksed või kohustati kostjat täitma muid korduvaid kohustusi, õigus uues hagis nõuda maksete suuruse ja tähtaegade muutmist otsuses, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Nimetatud sätted kehtivad TsMS § 432 teise lause järgi ka määruse kohta, millega kohus kinnitas kompromissi ja lõpetas menetluse. Riigikohus on samuti leidnud, et elatise suuruse muutmiseks on alust, kui lapse vajadused ja/või vanema(te) varaline seisund on võrreldes kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega muutunud ning kohus peab võtma aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas asjaolud on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta, kusjuures kumbki pool peab tõendama üldjuhul nende asjaolude muutumise, millele tema väited või vastuväited tuginevad. Kolleegium jäi nende seisukohtade juurde ka kehtiva perekonnaseaduse järgi. PKS § 100 lg 2 sätestab, et alaealise lapse vanem täidab lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Vaidlust ei ole selles, et hageja ja kostja elavad eraldi ning hageja elab koos emaga. Hageja soovib saada elatist seaduses sätestatud miinimumsummas. Kohus leidis, et seadusjärgse miinimumi väljamõistmiseks ei tule lapsel tõendada, et tema vajadused on võrreldes kompromissi sõlmimise ajaga suurenenud. Üldsättena määrab PKS § 99, et kohtul tuleb lähtuda õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist, kuid alaealiste puhul on olemas erisäte PKS § 101. Isegi kui lapse kulud on mingil põhjusel PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alampiirist väiksemad, ei ole kohtul võimalik ilma PKS § 102 lg-s 2 toodud põhjuseta elatist vähendada alla miinimummäära. Samale seisukohale on tõendamiskohustuse osas asunud ka Riigikohus (näit 3-2-1-78-13, p 15). Kostja on viidanud elatise vähendamise põhjusena hagejale mõeldud toa remondile ja selle küttele. Ühestki menetlusdokumendist ega kostja enda teatisest ei nähtu, et kostjal oleks elukoht Otepääl. Hageja esindaja kinnitas kohtuistungil, et laps käib isa juures umbes korra kuus ning lapsel ei ole isa juures oma tuba. Temale mõeldud toas elab isa elukaaslase poeg. Samuti selgus esindaja ütlustest, et Otepääl asuv maja kuulub kostja elukaaslasele. Kohus leidis, et sellises olukorras ei ole põhjendatud elatist vähendada kommunaalkulude tõttu. Esitatud asjaoludest ei nähtu, et kostjal oleks seoses tütre külaskäikudega täiendavaid kulutusi eluasemele. Lisaks hageja kuludele on elatise suurendamine põhjendatud ka seetõttu, et pärast kompromissi sõlmimist on kostja hakanud saama töötasu ja hageja ema töötasu on vähenenud. Seega on põhjendatud suurendada elatisesummat seaduses sätestatud miinimumini. Põhjendatud ei ole kostja avaldus tunnistada PKS § 101 lg 1 põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta see kohaldamata. Tegemist on poliitilise, mitte juriidilise küsimusega ning kohus ei pea PKS § 101 lg-t 1 põhiseadusega vastuolus olevaks.
Tulenevalt PKS §-st 97; § 120 lg-test 1, 4 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 8 lg-st 2 tuleb elatis välja mõista kuni hageja täisealiseks saamiseni. Kui hageja jätkab 18-aastaseks saades õpinguid, on tal endal võimalik esitada hagi elatise väljamõistmiseks. Kuna hageja esindaja kinnitusel on kostja tasunud elatist novembri ja detsembri eest 100 eurot kuus, tuleb 01.11.2014 kuni 31.12.2014 eest välja mõista 155 eurot ning alates 01.01.2015 195 eurot kuus. Kohus jättis TsMS § 162 lg 1 alusel menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt välja hageja kasuks hageja taotletud õigusabikulud 200 eurot. Kohus leidis, et arvestades kostja vastuväiteid ning kohtuistungi toimumist, on kulutused õigusabile 2 tunni ulatuses põhjendatud ja vajalikud.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.A.R. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 30. jaanuari 2015 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Apellatsioon on esitatud kahe alternatiivina – kui kohus apellatsiooni esimese alternatiivi alusel ei rahulda, palub apellant kohtul kontrollida teist alternatiivi. Apellant jääb maakohtus väljendatud seisukohtade juurde ja palub apellatsioonikohtul nendega arvestada. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on kohus ebaõigesti määranud tsiviilasja hinna. TsMS § 129 lg-t 2 tuleb tõlgendada selliselt, et hagihind kujuneb vaidlusaluse summa kogumaksetest ja määratakse tulenevalt TsMS § 122 lg-st 2 hagi esitamise aja seisuga. Kohtulahendist ei nähtu, et kohus oleks TsMS § 136 lg 4 alusel hagihinda muutnud; 2) muutis kohus menetluse käigus elatise nõude suurust, andmata kostjale võimalust esitada seisukoht uue, suurema nõude kohta; 3) puudub asjas TsMS § 459 lg-s 1 nõutud alus kompromissi muutmiseks. TsMS § 459 lg 1 järgi saab jõustunud kohtulahendi n-ö avada kahe asjaolu üheaegsel esinemisel: 1) oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus, ja 2) hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Selliste asjaolude esinemise tõendamise kohustus on hagejal. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis õigustaks kohtulahendi nr 2-13-406 avamist. Kohtu käsitlus, et seadusjärgse miinimumi väljamõistmiseks ei tule lapsel tõendada, et tema vajadused on võrreldes kompromissi sõlmimise ajaga suurenenud, võib teoreetiliselt olla õige juhul, kui kohus kontrollib kompromisslahendi aluseks olnud kulutusi esitatud uute kulutuste summaga. Kohus ei ole seda teinud. Tsiviilasjas nr 2-13-406 esitatud kulutuste loetelu ei erine TsMS § 459 lg 1 p 1 tähenduses oluliselt käesoleva tsiviilasja kulutuste nimekirjast. Seetõttu on kohtuotsus olulises osas põhjendamata. Asjaolude muutmisena ei saa käsitleda kostja töökohta, kuivõrd sellega arvestati kompromissi sõlmimisel. Ebaõiged on ka kohtuotsuses välja toodud asjaolud, mille kohaselt kostja ei ela Otepääl ja et hagejal ei ole seal oma tuba. Hageja esindaja vastav kinnitus on menetlusõiguse pahatahtlik käsutamine; 4) on alternatiivselt ebaõige hageja nõude sidumine miinimumpalgaga, mis on ajas muutuv suurus ja sõltub poliitilisest otsusest, mitte ülalpidamisvajadusest. PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määr on põhiseadusega vastuolus ning kostja palub jätta selle kohaldamata. Kui säte jääb kohaldamata, saab elatise suuruseks, mille suurust ei pea tõendama, olla 1⁄2 elamiseks vajalikest kulutustest. Kohtu seisukoht, et PKS § 101 lg 1 näol on tegemist poliitilise, mitte juriidilise küsimusega ja kohus ei pea sätet põhiseadusega vastuolus olevaks, jääb arusaamatuks. Parlamentaarses õiguskorras on kõik õigusnormid poliitilised otsustused. Kohtu roll selliste
otsuste kontrollimisel on küll piiratud, kuid praktikas teostatakse seda läbi kolmeastmelise kontrolli (sobiv, vajalik, mõõdukas). Tegemist ei ole mõõduka regulatsiooniga; 5) mõistis kohus kostjalt ebaõigesti välja menetluskulud. Kostjale ei antud võimalust menetluskuludele vastuväiteid esitada. Kuivõrd kostja ei osalenud kohtuistungil, oleks kohus saanud asja lahendada esitatud ja kostjale edastatud nõude piirides. Enne kohtuotsuse tegemist ei laadinud kohus e-toimikusse üles ka kohtuistungi protokolli, mistõttu on tegemist kostja ebavõrdse kohtlemisega. Lisaks on hagi näol tegemist sisult copy-paste tekstiga tsiviilasja nr 2-14-59700 hagist, hagi on lihtne, tõendeid ei esitatud. Sellise hagi koostamiseks ei saanud kuluda üle poole tunni ning väljamõistetud kulud kahe tunni eest on ilmselgelt ülemäärased.
5.A.L. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulude kostja kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on TsMS § 129 lg 2 järgi hagihind asjas 155+7×195=1520 eurot; 2) on TsMS § 459 lg 2 nõue täidetud – peale kompromissi sõlmimist on muutunud hageja kulutuste suurus ja kostja sissetulek. Kostja on esitanud valeväite, et tema töökohta arvestati kompromissi sõlmimisel. Kostja lepinguline esindaja kinnitas 04.03.2013 kohtuistungil tsiviilasjas nr 2-13-406, et kostja õpib õigusteaduskonnas magistrantuuris ja tal ei ole hetkel sissetulekut. Kostja esitas kohtule lepingu Tartu Ülikooliga, mis tõendab õppimist statsionaarses õppevormis riigieelarvevälisel õppekohal, lepingu Tartu Üliõpilaskülaga ja kostja veebruarikuu üüriarve. Hageja nõustus miinimummäärast väiksema elatisega seetõttu, et kostjal ei olnud töökohta. Seoses tööle asumisega on kostja võimalused elatist maksta suurenenud. Riigikohus on selgitanud (3-2-1-118-12), et lapse elulaad sõltub tema vanemate sissetulekust ning igasugune vanemate varalise seisundi muutus (sh sissetuleku suurenemine või vähenemine) mõjutab otseselt ka lapse tavalist elulaadi ja seetõttu ka lapse ülalpidamise ulatust. Kuna kostja majanduslik olukord on peale kompromissi sõlmimist muutunud, on alust ka lapsele rohkem kulutada. Samuti on Riigikohus selgitanud (3-2-1-120-14, p 14), et lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus on PKS § 101 lg 1 järgi üldjuhul pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada. Tegelikkusele ei vasta ka kostja väide, et tsiviilasjas nr 2-13-406 esitatud kulutuste loetelu ei erine oluliselt käesoleva tsiviilasja kulutuste nimekirjast. Tsiviilasjas nr 2-13-406 kirjeldas hageja oma vajadusi järgmiselt: eluasemekulud 70 eurot, toit 100 eurot, sidekulud 10 eurot, tervishoiukulud 15 eurot, hügieenikulud 10 eurot, koolikohustuse täitmise kulud 20 eurot, riided ja jalanõud 30 eurot, kokku 255 eurot kuus. Praeguses tsiviilasjas kirjeldas hageja oma kulutusi järgmiselt: toit 150 eurot, riided-jalanõud 55 eurot, koolitarbed 20 eurot, ühiskülastused 10 eurot, eluase, majapidamisekulu jms 70 eurot, ravimid-vitamiinid 30 eurot, tantsutreening 40 eurot, lõbustused 10 eurot, hügieenitarbed 15 eurot, kokku 400 eurot kuus. Hageja elukoht on Tartus Turu 9-27. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et hageja elaks kusagil mujal. Hageja palub võtta oma väidete tõendamiseks asja juurde tsiviilasja nr 2-13-406 materjalidest hagi, 04.03.2013 kohtuistungi protokoll ja kostja 13.03.2013 taotlus koos lisadega; 3) kasvavad ajas nii miinimumpalk kui ka inflatsioonist tingitult hageja kulutused. Seega ei ole alampalga sidumine elatise suurusega vastuolus; 4) hindas kohus hageja õigusabikulude suurust ja väljamõistetud 200 eurot ei ole liiga suur summa, arvestades, et koostatud on hagi jm dokumente ning osa võetud kohtuistungist. See, et kostja kohtuistungile ei ilmunud, on tema valik.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu 30.01.2015 otsus muutmata.
7.Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kostja, taotledes maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata. Ringkonnakohus kontrollibki vaidlustatud otsuse seaduslikkust ja põhjendatust nimetatud osas.
8.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole selle tühistamise või muutmise aluseks. Nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.
9.Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
9.1.Tartu Maakohtu 19.04.2013 määrusega kinnitatud kompromissi kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale alates 01.05.2013 kuni hageja täisealiseks saamiseni elatist 100 eurot kuus. Kompromissi punktis 5 lepiti kokku, et kui kostja on teinud lastele (A.R. ja A.L. ) kulutusi, mille vajalikkuse suhtes on kostja ja R.A. vahel üksmeel, võib kostja nimetatud kulutuste osas teha tasaarvestuse maksmisele kuuluva elatise osas. Kompromissi punktis 7 on märgitud, et kui kostja lahkub praegusest elukohast ja asub elama Tallinna ning lapsed jäävad elama R.A. juurde, on tegemist oluliselt muutunud asjaoludega, mis annab aluse kokkuleppe ülevaatamiseks ja hagejatel on õigus esitada uus hagi kostja vastu. Maakohus on õigesti leidnud, et kohtulahendiga (sh kompromissiga) väljamõistetud elatise suuruse muutmiseks TsMS § 459 lg 1 järgi on alust siis, kui lapse vajadused ja/või vanema(te) varaline seisund on võrreldes kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega muutunud. Kohus peab võtma aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta, kusjuures kumbki pool peab üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist, millele tema väited või vastuväited tuginevad. Selliseid juhiseid on kohtutele korduvalt andnud ka Riigikohus (viimati 29.04.2015 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-21-15, p 10). Samuti on Riigikohus korduvalt selgitanud (sh ülalviidatud lahendi p-s 11), et kohus ei ole perekonnaasjas seotud esitatud asjaolude ega seisukohtadega ning TsMS § 230 lg 3 järgi võib kohus lapse huve puudutavas vaidluses koguda tõendeid omal algatusel, kui seadusest ei tulene teisiti. Ülalpidamisasjas võib kohus TsMS § 230 lg 4 alusel kohustada poolt esitama andmeid ja dokumente oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta ning TsMS § 230 lg 5 järgi nõuda ka ise asjakohastelt asutustelt teavet. Hageja palus vastuses apellatsioonkaebusele võtta asja juurde tsiviilasja nr 2-13-406 materjalidest hagi, 04.03.2013 kohtuistungi protokoll ja kostja 13.03.2013 taotlus koos lisadega. Ringkonnakohus rahuldab taotluse osaliselt ning võtab TsMS § 652 lg-te 3 ja 4 alusel uute tõenditena asja juurde tsiviilasja nr 2-13-406 materjalidest 04.03.2013 kohtuistungi protokolli ning kostja 13.03.2013 taotluse koos lisadega. Hageja taotlusel asja juurde võetud täiendavatest tõenditest nähtuvalt on kostja lepinguline esindaja advokaat Valli Murde tsiviilasjas nr 2-13-406 04.03.2013 toimunud kohtuistungil selgitanud, et kostja õpib õigusteaduskonnas magistrantuuris ja tal ei ole hetkel sissetulekut. Hageja väitis samal kohtuistungil, et kostja töötab hagejale teadaolevalt Tartu Korteriühistute Liidus jurist-nõustajana. 13.03.2013 esitas kostja tsiviilasjas nr 2-13-406 isiklikult maakohtule tõenditena muuhulgas õppeteenuse osutamise lepingu Tartu Ülikooliga kostja õppimise kohta
päevases õppes tasulisel õppekohal, lepingu Tartu Üliõpilaskülaga ja kostja 2013. a veebruari üüriarve. Kuna kostja väidab, et asjaolude muutumisena ei saa käsitleda kostja töökohta, kuivõrd sellega arvestati kompromissi sõlmimisel, kogus ringkonnakohus TsMS § 230 lg 5 p 1 alusel tõendeid ka omal algatusel, nõudes kostja tööandjalt (Viru Vangla) välja konkreetsed andmed selle kohta, millisest ajast alates kostja Viru Vanglas töötab, ja andmed talle makstud töötasu kohta. Ringkonnakohus võtab Viru Vangla väljastatud tõendi asja juurde. Nähtuvalt Viru Vangla 22.05.2015 tõendist töötab kostja Viru Vanglas juristi ametikohal alates 22.05.2013 ning 2013. a maksti talle töötasu kokku 8892,83 eurot ja 2014. a kokku 17 027,02 eurot. Alates 01.01.2015 on kostja töötasu 1500 eurot kuus. Ringkonnakohtu arvates on eeltooduga usaldusväärselt tõendatud hageja väide, et pärast kompromissi sõlmimist on oluliselt muutunud kostja töötasu. Samuti on kohtu jaoks tehtud usutavaks hageja väide, et hageja nõustus kompromissi sõlmimisel miinimumelatisest väiksema summaga seetõttu, et kostjal puudus selline sissetulek, mis võimaldanuks maksta kahele lapsele (kostjal on lisaks hagejale ka 06.06.1996 sündinud tütar A.R., kes on praeguseks ajaks saanud täisealiseks) elatist poole kuupalga alammäära ulatuses. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks tema väidet, et hageja seaduslik esindaja nõustus 16.04.2013 kohtuistungil sõlmima kompromissi miinimumist oluliselt väiksema elatisesummaga (100 eurot lapse kohta, millest oli veel võimalik maha arvestada kostja poolt lastele tehtud vajalikud kulutused) olukorras, kus oli teada, et ca kuu aja pärast hakkab kostja saama piisavat töötasu, millest kaht last seaduses sätestatud miinimumsumma ulatuses ülal pidada. Sõlmitud kompromissist selline asjaolu ei nähtu ning seda ei tõenda mingil viisil ka asjaolu, et hageja kasutas oma õigust esitada hagi elatise suurendamiseks alles aasta ja 5 kuud pärast kostja Viru Vanglasse tööle asumist. Hageja on vastuses apellatsioonkaebusele õigesti viidanud Riigikohtu seisukohale 24.10.2012 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12 (p 15), mille kohaselt lapse elatisenõude suuruse määramisel tuleb arvestada lapse tavalist elulaadi, mida talle tema vanemad saavad võimaldada. Kuna lapsel ei ole üldjuhul sissetulekut, siis saab ta osa oma perekonna tavalisest elulaadist, mis sõltub eelkõige vanemate varalisest seisundist. Seega kujundavad lapse tavalise elulaadi vanemate käsutuses olevad varalised vahendid ning igasugune vanemate varalise seisundi muutus (sh sissetuleku suurenemine või vähenemine) mõjutab otseselt ka lapse tavalist elulaadi ning sellest tulenevalt ka lapse ülalpidamise ulatust. Samuti on Riigikohus korduvalt selgitanud (viimati 29.04.2015 lahendis nr 3-2-1-21-15, p 14), et lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus on PKS § 101 lg 1 järgi üldjuhul pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada, kuid lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad suuremad kulud tuleb tõendada. Tulenevalt kostja varalise olukorra paranemisest on alus elatise suurendamiseks seaduses sätestatud miinimumsummani olemas ning ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kuivõrd hageja nõuab elatist alammääras, ei pidanud ta oma vajaduste suurenemist võrreldes kompromissi sõlmimise ajaga tõendama. Seetõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks võtta tsiviilasja nr 2-13-406 materjalidest asja juurde hageja taotletud hagiavaldust, kuna puudub vajadus võrrelda hageja poolt 2013. a hagiavalduses ja 2014. hagiavalduses välja toodud hageja vajaduste suurust. Apellandi väide, et maakohus muutis menetluse käigus elatise nõude suurust, andmata kostjale võimalust esitada seisukoht uue, suurema nõude kohta, jääb arusaamatuks. Hageja nõudis hagiavalduses elatise suurendamist miinimumsummani ja nõue suurenes seetõttu, et kohtumenetluse ajal muutus Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäär.
9.2.Ringkonnakohus ei nõustu ka apellandi alternatiivse põhjendusega, et PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise määr on põhiseadusega vastuolus. Elatise miinimummäär alaealisele lapsele on kehtestatud seadusega ja ringkonnakohus ei pea sarnaselt maakohtuga miinimumelatise suuruse sidumist miinimumpalgaga põhiseadusega vastuolus olevaks.
9.3.Põhjendatud ei ole ka apellandi seisukoht, et kostjalt on ebaõigesti väljamõistetud hageja menetluskulud. Vastavalt TsMS § 175 lg-le 1 mõistetakse lepingulise esindaja kulud teiselt menetlusosaliselt välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja lepingulise esindaja kulud maakohtus on olnud igati mõistlikud (õigusabi mahus 2 tundi, sh toimus ka kohtuistung kestusega 20 minutit; tunnitasu 100 eurot) ning väljamõistetud kulude vähendamiseks puudub seetõttu alus vaatamata sellele, et maakohus on rikkunud TsMS § 176 lg-tes 7 ja 8 sätestatud kohustust edastada kostjale hageja menetluskulude nimekiri ning anda võimalus selle kohta seisukoha esitamiseks.
9.4.Ringkonnakohus märgib vastuseks apellatsioonkaebuse väitele ka seda, et maakohus on määranud otsuses hagihinnaks õigesti 855 eurot. Tulenevalt TsMS § 129 lg-st 2 moodustub hagihind asjas järgmiselt (195 eurot – 100 eurot) × 9 kuud = 855 eurot. Selliselt on elatiseasjades hagihinna määramist selgitanud ka Riigikohus (näit 08.01.2014 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 19). TsMS § 136 lg 4 alusel võib kohus tsiviilasja hinda muuta ka asja lahendava kohtulahendiga.
10.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud apellatsiooniastmes TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Hageja on palunud apellatsioonimenetluses kostjalt välja mõista hageja lepingulise esindaja kulude katteks 450 eurot, sh apellatsioonkaebusega tutvumine ja analüüs 2 tundi 15 minutit ning vastuse koostamine apellatsioonkaebusele 1 tund 30 minutit, kokku ajakulu 3 tundi 45 minutit. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu on 120 eurot. Kostja on seisukohal, et hageja poolt ringkonnakohtu menetluses esitatud lepingulise esindaja kulud on ülemäärased, sh on põhjendamatu nii esindaja ajakulu kui tunnitasu 120 eurot, mis ületab Tartu advokaatide tunnitasu, samas hageja lepinguline esindaja ei ole advokaat. Kohaseks tunnitasuks oleks kostja arvates 60 eurot. Ringkonnakohus leiab, et arvestades tsiviilasja asjaolusid, keerukust ja mahtu ning apellatsioonimenetluses poolte poolt kohtule esitatud väiteid, on hageja lepingulise esindaja põhjendatud ajakulu seoses apellatsioonkaebusega tutvumise ja apellatsioonkaebusele vastuse koostamisega kokku üks tund. Riigikohus on korduvalt leidnud (näit 11.02.2015 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 14), et üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Ca 120-eurost tunnitasu on kohtupraktikas peetud üldteadaolevaks sarnase õigusteenuse eest makstavaks tasuks juba pikemat aega ning erinevalt hageja esindaja märgitud õigusabi osutamise ajakulust ei ole ringkonnakohtu arvates hageja lepingulise esindaja tunnitasu suurust alust vähendada. Ülaltoodu põhjal tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hageja lepingulise esindaja kulud ringkonnakohtu menetluses summas 120 eurot.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.