2-14-56471/16 - Perekonnaõigus - Elatise nõudmine - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

Apellatsiooniastme menetluskulud jätta poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue 27.08.2014 esitas JS (hageja) Harju Maakohtule hagi DS (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt alates 27.08.2014 hageja ülalpidamiseks välja elatise 177,50 eurot kuus. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sündis hageja XX.XX.XXXX JS ja kostja abielust. JS ja kostja abielu on lahutatud 20.05.2013. JS tegeleb üksinda hageja kasvatamise ja ülalpidamisega. Hageja ülalpidamiseks ja täisväärtuslikuks arenguks on vajalik regulaarne rahaline toetus kostja poolt. JS keskmiseks töötasuks kuus on 430 eurot, millele lisaks saab ta ka peretoetust 19,18 eurot. Igakuised kulutused hageja ülalpidamiseks moodustavad 355 eurot kuus. Hageja juhtis kohtu tähelepanu sellele, et kostja ei ole töövõimetu, vaid ta töötab T OÜ-s ja omab pidevat sissetulekut. Hagiavalduse õigusliku alusena tugineb hageja perekonnaseaduse (PKS) §-le 96, § 97 lg-le 1, § 99 lg-tele 1 ja 2, § 100 lg-tele 1, 2 ja 4, §-le 102, § 104 ja TsMS §-dele 3 ja 363. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu, leides, et kostja on oma tütre ülalpidamise kohustust alati täitnud ja täidab seda ka edaspidi vabatahtlikult. Hageja käib regulaarselt kostja juures ja sel ajal on ta täielikult kostja ülalpidamisel. Samuti annab kostja hagejale taskuraha vähemalt 50 eurot kuus, ostab hageja jaoks riideid ja jalanõusid. Kostja märkis, et JS ja kostja vahel puudus kindel kokkulepe lapse elukoha kindlaksmääramise osas. Näiteks elas hageja juunist 2013 kuni märtsini 2014 pidevalt kostja juures ja oli tema täielikul ülalpidamisel. Lisaks märkis kostja, et viimasel ajal elab hageja koos JS ja tema elukaaslasega, kes kuritarvitab alkoholi ja kes 2014. aasta mais peksis läbi JS. Kostja leiab, et hageja elamine koos ema ja tema elukaaslasega avaldab hageja kasvatamisele negatiivset mõju ja on lapsele ohtlik. Peale hageja on kostjal ka teine laps – 11.01.2004 sündinud poeg, kelle suhtes täidab kostja samuti vabatahtlikult ülalpidamise kohustust. Kostja keskmiseks netosissetulekuks on 467 eurot kuus. Hagis toodud ulatuses elatise maksmisel jääks kostja teine laps vähemkindlustatuks kui hageja. Kostja palus perekonnaseaduse (PKS) § 102 lg 2 alusel elatise vähendamist. Maakohtu otsus

16.01.2015 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja ülalpidamiseks välja igakuise elatise 156 eurot kuus alates 27.08.2014 kuni hageja täisealiseks saamiseni, s.o kuni 20.01.2022 või kuni põhi- või keskhariduse omandamiseni põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, kuid mitte kauem kui 21-aataseks saamiseni. Maakohus määras maksta elatisraha JS arveldusarvele. Perekonnaseaduse § 97 p 1 järgi on ülalpidamist õigustatud saama alaealine laps. PKS § 100 lg 2 järgi alaealise lapse vanem täidab lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Perekonnaseaduse § 99 lg 1 kohaselt määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt arvestatakse ülalpidamise kindlaksmääramisel õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. PKS § 101 lg 2 järgi igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. 2015.a. on elatusraha miinimum ühe lapse kohta 190 eurot kuus. Kui elatist nõutakse ja kohus mõistab välja elatise seaduses sätestatud alammääras, ei pea hageja ega kohus eraldi kindlaks tegema lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurust. Elatise alla miinimummäära vähendamine on võimalik vaid väga erandlikel juhtudel, seaduses sätestatud eelduste esinemise korral. PKS § 102 lg 1 kohaselt isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. PKS § 102 lg 2 kohaselt vanemad ei vabane lõike 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamiskohustusest. Kohus võib mõjuval põhjusel siiski vähendada alaealise elatist alla elatismiinimumi. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kostja töötab firmas T AS-is keskmise netosissetulekuga 467 eurot kuus. Kostjal on peale hageja veel üks laps – 11.01.2000 sündinud poeg MT, keda kostja vabatahtlikult toetab (tõendatud kostja poolt 24.11.2014 kohtule esitatud raha ülekannetega). Kostja toetab ka oma ema, mida kohus ei võta arvesse, kuna kooskõlas PKS § 98 kui ülalpidamist saama õigustatud isikuid on mitu, siis eelistatakse alaealist last. Kohus jättis tähelepanuta kostja enda ülalpidamist tõendavad tõendid, nagu üürileping, kommunaalmaksete kviitungid, kuna vanem ei vabane lapse ülalpidamiskohustusest halvast varanduslikust seisundist tulenevalt. Vanem peab kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Võttes arvesse, et kostja sissetulekuks on 467eurot kuus, siis kahe lapse korral on ühe lapse elatise suuruseks kostja käsutuses olevate vahendite ühetaolise kasutamise korral 156 eurot (467:3). Kohus märkis, et võtab arvesse asjaolu, et kostja ei ole hoidnud kõrvale hageja kasvatamise ja ülalpidamise kohustusest. Alates 2013 juunist kuni 2014 märtsini elas hageja kostja juures ja oli täielikult tema ülalpidamisel. Kostja on ostnud regulaarselt lapsele riideid ja jalanõusid, s.o. on vabatahtlikult täitnud tütre ülalpidamiskohustust. Samuti märkis kohus, et ei arvesta taskuraha (50 eurot kuus) andmist lapsele elatisnõude vabatahtliku täitmisena, kuna elatisraha on mõeldud eelkõige lapse söögi, riiete, jalanõude, koolitarvete, eluaseme kulude katmiseks. Vanematel on lapse suhtes võrdsed õigused ja kohustused. Seega, lapsevanem, kes ei ela koos lapsega, peab kandma koos lapsega koos elava lapsevanemaga võrdselt kõiki lapsega seotud kulutusi. Kingituste ostmine ja taskuraha andmine toimub lisaks elatisraha andmisele ja seda mõlema vanema poolt. Arvestades kostja sissetulekute suurust, kahe alaealise lapse

olemasolu, asus kohus seisukohale, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista elatis alates elatishagi esitamisest alla miinimummäära, summas 156 eurot kuus. Kostja on vastuses hagiavaldusele teatanud kohtule, et hagejal on ohtlik elada oma ema juures, kuna hageja esindaja elukaaslane kuritarvitab alkoholi ja on füüsiliselt vägivaldne. Kostja leiab, et lapse huvides on määrata lapse elukohaks isa elukoht. Kohus leidis, et kui kostja väited on tõesed, tuleb kostjal esitada hagita menetluses vastavasisuline avaldus kohtule ja avalduse rahuldamise korral pöörduda kohtusse elatise lõpetamise hagiga seoses lapse elukoha muutumisega ja elama asumisega lapse isa juurde. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 164 lg 3 kohaselt ülalpidamisasjas võib kohus menetluse tulemusest sõltumata jätta menetluskulud täielikult või osaliselt kostja kanda, kui kostja on põhjustanud menetluse seetõttu, et ta ei ole andnud täielikku teavet oma sissetuleku või vara kohta. Kuna menetlus ei ole põhjustatud seetõttu, et kostja ei ole andnud kohast teavet oma sissetuleku ja vara kohta, ei rakendanud kohus eelpooltoodud seaduse sätet. Apellatsioonkaebus 17.03.2015 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada maakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata või suunata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtu uuele koosseisule. Samuti palub kostja tühistada maakohtu otsuse osas, milles kohtuotsus kuulub viivitamatule täitmisele. Lisaks hagiavalduses märgitule seoses sellega, et JS ja kostja vahel ei olnud konkreetset kokkulepet hageja elukoha kindlaksmääramise suhtes ja et 9 kuud elas hageja pidevalt kostja juures, märkis kostja täiendavalt, et 24.01.2015 tuli hageja kostja juurde ja palus luba tema juurde alaliselt elama jääda. Kostja kõik pereliikmed olid andnud nõusoleku hageja alaliseks elamiseks kostja juures. Samuti märgib kostja, et ta esitas 16.02.2015 avalduse vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks, milles taotles hooldusõiguse täielikult kostjale üleandmist. Apellatsioonkaebuse õigusliku alusena tugineb kostja PKS § 100 lg-tele 1 ja 2, § 116 lg-le 1, §-le 119, § 137 lg-le 1 ja § 145 lg-le 2. Kostja on seisukohal, et enne hageja ülalpidamiseks raha sissenõudmise osas otsus vastuvõtmist oleks kohus pidanud välja selgitama, kus ja kellega hageja elab, kas kostjapoolne hooldusõigus on piiratud ja kas kostjal on õigus iseseisvalt vastu võtta otsuseid lapsele ülalpidamise tagamise suhtes. Kostja jättis ühise elamispinna emale ja rendib ise elamispinda, millega seoses on kostja sunnitud kandma täiendavaid kulutusi, mis vähendab omakorda kostja võimalusi pakkuda hagejale ülalpidamisraha. JS üürib välja nende ühisvaraks olevat korterit ja kasutab üürimaksetest saadavat tulu täielikult oma omandina. TsMS § 232 lg-le 1, §-le 235, § 436 lg 1 p-le 3 ja § 442 lg-le 8 viidates leiab kostja, et maakohus kohaldas vääralt nii materiaal- kui ka kohtumenetlusnorme. Otsuse põhjendavas osas ei märkinud kohus, millistel tõenditel rajanevad tema järeldused. Samuti ei märkinud kohus, millistest tsiviilkohtumenetluse normidest kohus otsuse tegemisel juhindus. Kohus ega pooled ei uurinud hageja nõudeid põhjendavaid tõendeid, kuna neid ei esitatud. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja ei ole apellatsioonkaebuse osas oma seisukohta esitanud. 06.05.2015 vestles tsiviilasja menetlev kohtunik telefonitsi hageja seadusliku esindaja JS-ga, selgitamaks välja hageja seisukoha apellatsioonkaebuse suhtes. Hageja seaduslik esindaja kinnitas, et apellatsioonkaebuses on märgitud õigesti, et hageja elab alates 24.01.2015 oma isa, kostja, juures. Elatist soovib hageja alates 28.08.2014 kuni 24.01.2015.

Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega ning esitatud apellatsioonkaebusega, leiab, et Harju Maakohtu 16.01.2015 otsus tuleb tühistada osaliselt kostjalt hageja kasuks väljamõistetud igakuise elatise väljamõistmise alguse aja osas ning alates 25.01.2015 ja edasiulatuva aja eest elatise väljamõistmise osas. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 2 peab ringkonnakohus võimalikuks teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista kostjalt alates 28.01.2014 kuni 24.01.2015 välja igakuine elatis summas 156 eurot kuus. Muus osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna apellatsioonkaebuse põhjendused alust tühistada maakohtu otsust kostjalt elatise väljamõistmise ega selle suuruse osas. Praeguses asjas puuduvad asjaolud, mis annaksid aluse kostja vabastamiseks elatise maksmisest. Samuti peab ringkonnakohus arvestades kostja sissetuleku suurust ja kahe alaealise lapse olemasolu põhjendatuks maakohtu poolt määratud elatise suurust summas 156 eurot kuus. Vastavas osas ei pea ringkonnakohus võimalikuks apellatsioonkaebust rahuldada. Kaebuses osundatu, mille kohaselt puudusid hageja vanemate vahel konkreetsed kokkulepped lapse elukoha kindlaksmääramise osas ja et laps elas teatud perioodidel, sh juunist 2013 kuni märtsini 2014 (9 kuud) kostja juures, olles kostja täielikul ülalpidamisel, ei oma hageja elatise nõude lahendamise seisukohast tähtsust, kuivõrd, nagu ka kostja ise on kaebuses märkinud, ei ole hageja nõudnud elatise tasumist elatishagi esitamisele eelnenud aja eest. Lisaks peab kohus vajalikuks selgitada, et kohustus anda oma alaealisele lapsele ülalpidamist on lapse mõlemal vanemal ka siis, kui lapse elukoht vanemate lahuselu korral on ühe vanema juures. Apellatsioonkaebuses viidatud asjaolu, mille kohaselt on kostja pärast maakohtu otsuse tegemist, s.o 16.02.2015, esitanud avalduse hageja suhtes vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja kostjale üleandmiseks, ei võimalda asuda maakohtu leitust teistsugusele seisukohale. Perekonnaseaduse (PKS) §-st 96 ja § 97 p-st 1 tuleneb kostja kohustus anda oma alaealisele lapsele ülalpidamist. PKS § 96 teise lause kohaselt ei mõjuta ülalpidamiskohustust muudatused hooldusõiguses. Kolleegium selgitab, et ülalpidamiskohustus tuleneb põlvnemisest ning seetõttu hooldusõiguse muudatused vanemate ülalpidamiskohustust ei mõjuta. Asjaolu, et kostja on hageja vanem, on tõendatud hageja poolt esitatud hageja sünnitunnistusega (tl 7) ning kostja ei ole nimetatud asjaolu ka vaidlustanud. Seega on kostja ka vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamisel ja ainuhooldusõiguse kostjale üleandmisel kohustatud andma oma alaealisele lapsele ülalpidamist. Samuti ei võimalda kaebuses esiletoodu seoses kostja kulutustega eluaseme rentimisele kostjal vabaneda lapse ülalpidamiskohustusest. PKS § 102 lg 2 esimeses lauses on selgelt sätestatud, et vanemad ei vabane oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma alaealisele lapsele ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks PKS § 102 lg 2 teise lause järgi ühetaoliselt. Seega ka siis, kui vanemal puudub piisav ülalpidamisvõime, ei vabane ta oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Sellisel juhul võib aga kohus PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi mõjuval põhjusel vähendada elatist alla seaduses sätestatud elatise miinimummäära, nagu maakohus käesoleval juhul ongi teinud. Lisaks eeltoodule on kostja heitnud maakohtule ette, et kohus ei uurinud hageja nõudeid põhjendavaid tõendeid, kuna neid ei esitatud ega märkinud, millistel tõenditel rajanevad kohtu

järeldused. Maakohus on vaidlustatud otsuses märkinud, et kui elatist nõutakse ja kohus mõistab välja elatise seaduses sätestatud alammääras, ei pea hageja ega kohus eraldi kindlaks tegema lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurust. Juhul kui kostja on kaebuses pidanud silmas vastavate tõendite esitamata ja uurimata jätmist, märgib ringkonnakohus vastuseks, et kuivõrd käesoleval juhul nõudis hageja elatise mõistmist Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammääras ning maakohus on otsuses vähendanud hagejale makstavat elatist alla elatusmiinimumi, puudus hagejal vajadus esitada ja kohtul uurida tõendeid lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suuruse osas. Muud tõendid on hageja hagiavaldusele lisanud ning asja lahendamise seisukohast olulistele tõenditele on maakohus vaidlustatud otsuses ka tuginenud. Põhjendamatu on kostja väide, et maakohus ei ole otsuses märkinud, millistest tsiviilkohtumenetluse normidest kohus otsuse tegemisel juhindus. Ringkonnakohus selgitab, et kohtu poolt elatise väljamõistmise alused on reguleeritud perekonnaseaduses, millistele asjakohastele sätetele on maakohus otsuses ka viidanud. Kolleegium peab kostja apellatsioonkaebust põhjendatuks siiski osas, mis puudutab elatise väljamõistmist perioodi eest, mil hageja on asunud elama kostja juurde. Vastavalt kostja apellatsioonkaebuses märgitule elab hageja alates 24.01.2015 kostja juures. Hageja seadusliku esindaja JS-ga 06.05.2015 peetud telefonivestluses (tl 76) on hageja seaduslik esindaja kinnitanud apellatsioonkaebuses märgitut, mille kohaselt elab hageja alates 24.01.2015 kostja juures. Samuti on hageja seaduslik esindaja nimetatud telefonivestluses avaldanud, et hageja soovib elatist alates 28.08.2014 kuni 24.01.2015. PKS § 100 lg 2 sätestab, et alaealise lapse vanem täidab lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd hageja elukoht on võrreldes maakohtu lahendi tegemise aja seisuga muutunud, puudub alus mõista kostjalt hageja ülalpidamiseks välja elatis perioodi eest, mil kostja täidab vabatahtlikult ülalpidamiskohustust ajal, mil hageja tema juures elab. Eeltoodust tulenevalt kuulub hageja igakuise elatise väljamõistmise nõue rahuldamisele perioodi 28.08.2014 kuni 24.01.2015 eest ja edasiulatuv elatise nõue tuleb seoses hageja elama asumisega kostja juurde ja kostja vabatahtliku ülalpidamiskohustuse täitmisega jätta rahuldamata. Kuna ka ringkonnakohtu otsuse tagajärjel jääb hagi rahuldatuks siiski osaliselt, ei näe kolleegium alust muuta maakohtu otsust menetluskulude jaotuse osas. Et ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse osaliselt, jäävad ka apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda.