Eesti Vabariigi nimel
Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi
Tallinna Ringkonnakohus Tiit Kollom (eesistuja), Reet Allikvere ja Ulvi Loonurm 31.03.2015 Tallinnas 2-13-48000 JM hagi IT vastu elatise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
2880 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 30.01.2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
JM apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja JM (IK XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXX XX-XX, Tallinn) Kostja IT (IK XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXXXXXXX XX-X, Tallinn), lepinguline esindaja adv Natalja Santaševa
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Tühistada Harju Maakohtu 30.01.2014 otsus tsiviilasjas nr. 2-13-48000 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale maakohtule eelmenetluse staadiumis. Hageja apellatsioonkaebus rahuldada. Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus asja uuel läbivaatamisel.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võivad menetlusosalised vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu
tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Vastavalt Riigikohtu lahendile nr. 3-2-1-147-14 tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 01.01.2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse jõustumist, andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Asjaolud JM esitas 11.10.2013 Harju Maakohtule hagi IT vastu lapse eest hoolitsemise ajal endale ülalpidamise saamiseks. Poolte kooselust sündis XX XX XXXX poeg PT. Poolte kooselu lõppes 2012 märtsis, kui hageja koos pojaga asus elama oma ema juurde. Pärast lapse sündi ei ole kostja hagejat ega last ülal pidanud. Hageja sissetulekuks on peretoetus 57 eurot ja kostja makstav elatis 160 eurot kuus. Kostja on teadlik, et emapalk on lõppenud ja hageja on oma ema ülalpidamisel. Poolte ühine laps on 2aastane. Lasteaeda läheb ta järjekorra alusel 2014.aastal. Seetõttu puudub hagejal võimalus tööle asumiseks ja sissetuleku saamiseks. Hageja igakuised kulutused on: kommunaalkulud ja elekter 50 eurot; transport (kütus, kindlustus) 100 eurot; sidevahendid 40 eurot; söögikulud 150 eurot; hügieenitarbed 15 eurot; riided 100 eurot; ravimid 10 eurot; ujula 38 eurot; beebikino 5 eurot; juuksur 60 eurot. Hageja nõudis kostjalt ülalpidamiskohustuse täitmist alates juulist 2013, sh tagasiulatuvalt 2272 eurot (juuli-oktoober) ja alates novembrist 2013 igakuiselt 568 eurot. 18.12.2013 kohtuistungil vähendas hageja varasemat nõuet ning tema nõude suuruseks jäi 320 eurot kuus alates juulist 2013 - augustini 2014. Kostja vastus Kostja vaidles hagile vastu. Ülalpidamise nõudmine ainuüksi seetõttu, et hageja ei saa lapsel lasteaia koha puudumise tõttu tööle minna, ei ole põhjendatud. Lapse saab munitsipaallasteaias koha puudumisel panna eralasteaeda, mille kulud on väiksemad, kui hageja ülalpidamiseks kostjalt nõutav elatis. Ülalpidamise andmise mõte on õigustatud isiku esmavajaduste, s.o elamise ja toidukulude katmine. Hageja kulud ei ole põhjendatud ning kostja sissetulekud ei võimalda hageja kulude kandmist. Kostja maksab elatist lapsele keskmiselt 180 eurot kuus. Otsustusõigus lapse lasteaia valiku üle on hagejal. Hageja ei ole otsinud võimalusi lapse hoidmiseks eralasteaias või lapsehoidja abil, samuti ei ole ta pöördunud lapsehoidmise küsimuses kostja poole. Kostjal endal puudub võimalus lapsele lasteaia koha valimise osas. Eralasteaias käies hüvitab kohalik omavalitsus poole lapsehoiukuludest, teine pool tuleks tasuda lapsevanematel ühiselt, kuna mõlemad vanemad on kohustatud osalema lapse ülalpidamisel. Seega on põhjendamatu, et hageja ei saa eralasteaias käimist võimaldada. Tekkinud olukord on põhjustatud hageja tegevusetuse tõttu, hageja kuritarvitab oma õigusi ning soovib oma ülalpidamiskohustuse panna kostjale.
Maakohtu põhjendused Kohus jättis hagi rahuldamata ning jättis menetluskulud poolte endi kanda. Perekonnaseaduse (PKS) § 111 lg 2 kohaselt kui ema ei ole raseduse tõttu või raseduse või sünnituse põhjustatud tervisehäire tagajärjel võimeline ennast ülal pidama, on isa kohustatud talle ülalpidamist andma kuni ema terviseseisundi paranemiseni. Sama kehtib kui emal ei ole lapse eest hoolitsemise tõttu võimalik sissetulekut saada. Ülalpidamiskohustus algab varemalt neli kuud enne ja lapse sündi ja lõpeb lapse sünnist alates kolme aasta möödudes. PKS § 111 lg 2 puudutab ainult lapse vanemate omavahelisi suhteid. Seega tuleb arvestada üksnes lapse ema ülalpidamiskuludega ning arvesse ei tule võtta sel perioodil lapsele tehtavaid kulutusi. Nimetatud sätte alusel ei saa lapse isa kohustada lapse ema täielikult ülal pidama, vaid sätte eesmärk on anda emale ülalpidamist juhul, kui tal puudub terviseseisundist tulenevalt või lapse eest hoolitsemise tõttu võimalus sissetulekut saada. Seega on hageja nimetatud sätte alusel lapse sünni järgselt õigustatud ülalpidamist saama juhul, kui tema sissetuleku saamine on takistatud tervislikust seisundist või seoses lapse eest hoolitsemisega. Vaidlust ei ole selles, et PT on poolte ühine 2-aastane laps. Laps elab hagejaga. Hagejale on viimase taotlusel jäetud ainuotsustusõigus lapse lasteaia valiku osas. Kostja on täitnud kohustust lapse suhtes. Poolte vahel on vaidlus selles, kas hageja puhul on täidetud eeldused kostjalt ülalpidamise saamiseks PKS § 111 lg 2 alusel ning ülalpidamise suuruses. Hageja on tõendanud, et laps on kolme munitsipaallasteaia järjekorras. Koha puudumise tõttu ei saa ta last lasteaeda panna. Kostja on esitanud vastuväite, et tekkinud olukord on põhjustatud hageja poolt. Õigus lasteaia valiku osas on ainuisikuliselt hagejal. Seega ei olnud kostjal õigust lapsehoiuga seonduvaid küsimusi otsustada. Hageja ei ole kostjaga lapsehoidu puudutavaid küsimusi ka arutanud ega lahendusi otsinud. Kostja on kompromissina pakkunud võimalust hagejat toetada kuni lapsele munitsipaallasteaias koha saamiseni. Lisaks munitsipaallasteaedadele on võimalus panna laps eralasteaeda. Eralasteaedade kõrgemat tasu kompenseerib kohaliku omavalitsuse asutus ja seetõttu ei saa lapsevanemate kanda jäävat osa pidada ülemäära suureks. Töölepingu seaduse (TLS) § 62 lg 1 kohaselt on emal või isal õigus saada lapsehoolduspuhkust kuni lapse 3-aastaseks saamiseni. Lapsehoolduspuhkust on õigus korraga kasutada ühel isikul. Nimetatud sättest järeldub, et emal või isal on õigus lapsehoolduspuhkusele, mitte kohustus viibida lapsehoolduspuhkusel kuni lapse 3-aastaseks saamiseni. Kostja on võimaliku lahendusena pakkunud võimalust ka ise lapsehoolduspuhkusele jääda. Hageja ei ole tõendanud, et lapsega kodus olemine lähtub lapse parimatest huvidest, vaid on üksnes sedastanud, et lapsel puudub koht nendes munitsipaallasteaedades, kuhu hageja on lapse järjekorda pannud. Hageja huvisid on võimalik kaitsta muul viisil kui kostjalt ülalpidamist nõudes. Tulenevalt eeltoodust ei ole hageja veenvalt põhistanud vajadust kostjalt ülalpidamist saada ning hageja poolt esile toodud asjaoludel puudub alus hagi rahuldamiseks. Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada.
Hageja keskmine töötasu töötamise ajal oli ca 480 eurot netos, mis peaks võimaldama tema ja lapse ülalpidamiskulude kandmist. Kuigi Tallinna linn kompenseerib osaliselt eralasteaia kulu, ei ole hagejal rahalisi võimalusi lapse panemiseks eralasteaeda. Maakohus ei selgitanud välja ega analüüsinud kostja maksevõimelisust hageja ülalpidamiseks. Kostjal on piisavalt rahalisi vahendeid enda ülalpidamiseks ja ka hageja ees kohustuste täitmiseks. Kostjal on stabiilne sissetulek, ta töötab EM OÜ-s alates 01.08.2011 ja tema keskmine palk ühe kuu kohta on 1342,36 eurot + 100 eurot autokompensatsioon + telefoni kompensatsioon. Kostjale kuuluvad sõiduautod Lexus GS300 (2010, reg nr XXXXXX) ja Volkswagen Sharan (1999, reg nr XXXXXX) ning kinnisvarana korterid Tallinnas XXXXXXX XX-X ja XXXXXXXXXX XX-X. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada ja asi saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. Pooled vaidlesid selle üle, kas kostjalt tuleb hageja kasuks PkS § 111 lg 2 alusel välja mõista elatis, kui lapse emal ei ole võimalik lapse eest hoolitsemise tõttu sissetulekut saada. Kostja vaidles hagile vastu põhjusel, et temalt lapse emale ülalpidamise nõudmine ainuüksi seepärast, et hageja ei saa tööle asuda lapsel lasteaiakoha puudumise tõttu, ei ole põhjendatud. Maakohus jättis hagi rahuldamata ning leidis, et hagejal ei ole kohustust viibida lapsehoolduspuhkusel kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni, hageja ei ole tõendanud, et kodus olemine lähtub lapse parimatest huvidest. Hageja ei väitnud maakohtus, et tema või lapse tervislik seisund oleks selline, mis välistaks lapse päevasesse lasteaeda paigutamise ning emal endale elatise teenimiseks tööle asumise. Maakohus leidis, et hageja ei ole veenvalt põhistanud vajadust kostjalt ülalpidamist saada, kohus jättis seetõttu analüüsimata hageja kulutuste põhjendatuse. Kolleegium leiab, et asjaolu, et hageja ei ole tööle asunud enne lapse kolmeaastaseks saamist, et endale ise sissetulekut teenida, ei ole piisav põhjus esitatud hagi rahuldamata jätmiseks. Arvestades ülalpidamisõiguse üldisi põhimõtteid ning PkS § 111 lg 2 mõtet, on nimetatud sätte alusel alla kolmeaastase lapse emal õigus nõuda lapse isalt endale ülalpidamiseks elatist üksnes siis, kui ta ise ei suuda sel ajal end ülal pidada, s.t lapse ema on abivajav isik. Selleks, et hinnata lapse ema abivajadust, tuleb kohtul hinnata, millised on lapse ema põhjendatud kulutused. Abivajadus ning lapse emal sissetuleku puudumine võib olla põhjustatud ka sellest, et lapse emal ei ole võimalik väikelapse kõrvalt enne lapse kolmeaastaseks saamist tööle asuda mh põhjusel, et seda ei võimalda lapse tervislik seisund või seetõttu, et lapsel puudub koht lasteaias. Maakohus jättis hageja võimalikule abivajadusele sisulise hinnangu andmata. Samas märgib kolleegium, et ekslik on hageja arvamus, et PkS § 111 lg 2 kohaselt on lapse isalt lapse emale ülalpidamise väljamõistmine vältimatu sellisel juhul, kui lapse isal on niisugune majanduslik olukord, mis ülalpidamist iseenesest maksta võimaldaks. Nimetatud sätte mõtte kohaselt on lapse emal õigus saada ülalpidamist üksnes juhul, kui tema enda vahenditest ei piisa tema vajaduste rahuldamiseks. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kohtul anda hagejale vajadusel võimalus täpsustada oma nõuet, et välja selgitada, kas hageja on abivajav isik PkS § 111 lg 2 mõttes. Kohus peab tuvastama lapse ema tavapärased vajadused ja nende
rahuldamiseks tehtavate kulutuste suuruse, mh peab kohus hindama, kas hageja ülalpidamiskulud on tõendatud. Menetluskulude jaotuse peab maakohus otsustama uuesti asja uuel läbivaatamisel ja sõltuvalt selle tulemustest.
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiit Kollom
Ulvi Loonurm
Reet Allikvere
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.