2-14-62065/18 - Perekonnaõigus - Vanema õigused lapse suhtes ja lapsega suhtlemise reguleerimine - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

Harju Maakohus võttis 08.12.2014 määrusega avalduse menetlusse ning määras lapsele esindaja riigi arvel kohustuseta hüvitada riigile õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. Kõik menetlusosalised on kohtule esitanud oma seisukohad. Avaldaja esitas 15.01.2015 kohtule taotluse, milles soovis avalduse tagasi võtta ning loobuda suhtlemiskorra määramisest kohtu kaudu isiklikel põhjustel. Avaldaja palus kohtul poolte menetluskulud jätta poolte endi kanda. Esimese astme kohtu määrus Harju Maakohus jättis RK avalduse lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramiseks läbi vaatamata. Kohus jättis menetluskulud, s.h riigi õigusabi tasu ja kulud, avaldaja kanda tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg 1 alusel. Määruskaebus Avaldaja palub maakohtu määruse tühistada ja uue määrusega jätta kummagi poole menetluskulud nende endi kanda. Kui kohus otsustab siiski, et avaldaja tegi kohtusse põhjendamata taotluse, siis määrata menetluskulude hüvitamine võrdselt mõlema poole vahel. Määrata puudutatud isiku kohtuväliste kulude suurus, arvestades asja lihtsust ja kehtivat õigusabi tunnihinda. Vaatamata sellele, et 08.12.2015 määruses sätestas kohus, et lapsele määrati esindaja riigi arvel ja kohustuseta hüvitada riigile õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud, jättis kohus 16.01.2015 määrusega riigi õigusabi kulud siiski avaldaja kanda. Selline otsus on vastuolus läbipaistvuse põhimõttega, kuivõrd avalduse menetlusse võtmisel tehtud kohtumääruses sätestati, et lapsele määratud esindaja on määratud riigi kulul ja ilma hilisema kohustuseta riigile õigusabi eest tasuda. Peale suhtlemise korra kindlaksmääramise avalduse tegemist muutis KK kardinaalselt enda käitumist ja laseb isal lapsega suhelda, mida saabki võrrelda sellega, et peale seda, kui avaldaja oli suhtlemiskorra määramiseks kohtusse pöördunud, rahuldas puudutatud isik tema nõude ehk lubas lapsega suhelda. Seetõttu soovis avaldaja ka avalduse tagasi võtta, et suhteid KK-ga mitte rikkuda, mistõttu on õigustatud kohaldada menetluskulude määramisel TsMS § 168 lg 4. Samuti tuleb kindlaks määrata puudutatud isiku menetluskulude suurus, kuivõrd esindaja poolt esitatud menetluskulude jaotus, arvestades asja lihtsust, on ebamõistlikult suur. Nimelt on KK lepinguline esindaja toonud eraldi välja seisukoha koostamisele kulunud aja ning sellele eelnenud juriidilise konsultatsiooni aja, s.o vastavalt 4 ja 1 tund. Mõlemad tegevused on toimunud samal päeval. Arvestades asja lihtsust, ei ole loogiline, et sellise vastuse koostamine ja edastamine võtab kogenud juristil aega 4 tundi. Arvestades koostatu sisu, koostaks lepingulise esindaja toodud vastuse vähesema ajaga ka alles õigusteadust tudeerima asunud üliõpilane. Vastus kaebusele KK ja CK määratud esindaja vaidlevad määruskaebusele vastu ja paluvad jätta see rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 punktiga 1 ja §-ga 659 tuleb kohtumäärus jätta muutmata ning määruskaebused rahuldamata.

Põhjendamatu on avaldaja seisukoht, et alaealisele lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulud peavad jääma riigi kanda. TsMS § 190 lg 6 kohaselt, kui menetlusosalisele anti menetlusabi menetluskulude kandmiseks hagita menetluses, võib kohus menetluskulud mõnelt teiselt menetlusosaliselt riigituludesse välja mõista seadustiku § 172 lõikes 1 sätestatud tingimustel. Seega on maakohus õigesti jätnud menetluskulud, s.h riigi õigusabi tasu ja kulud, TsMS § 172 lg 1 alusel avaldaja kanda. Avaldaja ei ole esile toonud mõjuvat põhjust, mis annaks alust kohaldada TsMS § 190 lg-t 7 ja vabastada ta menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest. Avalduse esitamisel peab avaldaja kaaluma sellega kaasneda võivaid tagajärgi ning asjaolu, et avaldaja võttis oma avalduse tagasi ja loobus suhtlemiskorra kindlaksmääramisest, ei anna alust jätta menetluskulusid poolte endi kanda. Avaldust tagasi võttes ei toonud avaldaja esile mingeid asjaolusid, mis tingiksid teistsuguse menetluskulude jaotuse, kui maakohus määruses märkis. TsMS § 174 lg 4 kohaselt, kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kaebuse lahendamisel maakohtu kohtuotsuse või asja lõpetava määruse peale, millega maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud, kõrgema astme kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra. Kuna maakohus ei ole käesoleval juhul menetluskulude suurust kindlaks määranud, ei saa seda teha ka ringkonnakohus. Avaldaja saab esitada oma vastuväited puudutatud isiku esindaja õigusabikuludele menetluskulude kindlaksmääramise menetluses. Kuna ringkonnakohus jätab RK määruskaebuse rahuldamata ja esimese astme kohtu määruse muutmata, jäävad määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud avaldaja kanda.